O.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.01.2023 otsusele nr 4.2-1/844-1 ning 02.03.2023 vaideotsusele nr 4.2-1/2285-4
Menetlusosalised
Kaebaja – O.G, esindaja vandeadvokaat Margus Sorga Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
O.G ning Politseiapellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
Piirivalveameti
RESOLUTSIOON
1.Jätta asja materjalide juurde võtmata kaebaja 19.12.2024 menetlusdokumendile lisatud karistusregistri väljavõtted.
2.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsuse haldusasjas nr 3-23-719 resolutsiooni p 1 muutmata.
3.Rahuldada O.G apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsuse haldusasjas nr 3-23-719 resolutsiooni p 2 osas, millega halduskohus jättis esindajakulud välja mõistmata.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt O.G kasuks välja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud 4065,60 eurot. Ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.03.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-719 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.O.G esitas 07.11.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) relvasoetamisloa taotluse vintraudse püssi soetamiseks enese ja vara kaitseks. Isik selgitas menetluse käigus, et soovib uut relva soetada julgeoleku parandamiseks ning relva tüübi ja kaliibri vahetamiseks. Taotleja soovib vintraudset püssi, millele oleks ka kriisiolukorras tagatud sobiv laskemoon. Ta soovib lasketiirus relvaga harjutamas käia, sest relvaomaniku kohustus on oma relva tunda ja seda õigesti käsitseda.
2.PPA keeldus 20.01.2023 otsusega nr 4.2-1/844-1 O.G-le relvasoetamisloa väljastamisest. Relvaseaduse (RelvS) § 28 lg 1 p 3 järgi võib füüsiline isik soetada, omada ja vallata relva lisaks muudele otstarvetele ka turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitse). RelvS ei nimeta tulirelvade piirarvu, mis võib ühe inimese valduses olla. See aga ei tähenda, et neid võib olla piiramatu arv ja PPA peab iga järgneva ostusoovi rahuldama. Tulirelv on äärmuslik enesekaitsevahend ning ka juba ühe tulirelva vajadus ei ole iseenesest mõistetav. Iga teise, kolmanda jne relva vajadus turvalisuse tagamiseks peab olema veelgi rohkem põhjendatud. PPA peab välja selgitama, miks relva vajatakse ning taotleja peab relva vajadust tõendama. O.G-l tuli tõendada, et ta vajab kolme tulirelva enese ja vara kaitseks. Kuna tal on turvalisuse tagamiseks juba kaks tulirelva (sileraudne püss ja vintraudne püstol) olemas, on oluline kolmanda tulirelva soetamise vajadus ja eesmärk. O.G on põhjendanud kolmanda tulirelva vajadust järgmiselt: maailma poliitiline olukord, sõda Ukrainas, kriisiolukorras ei pruugi sileraudne püss olla tagatud sobiva laskemoonaga, lasketiirus oma laskmisoskuste parandamine. Kuna O.G-l on juba kaks tulirelva enese ja vara kaitseks, ei ole eluliselt usutav, tal on selleks vaja veel ühte tulirelva. Turvalisust saab tagada erinevate kaliibrite ja tööpõhimõtetega relvadega ning erinevat liiki relvadega. Selleks ei ole vaja vintraudset püssi. Arvestades Eesti kriminogeenset olukorda, ei saa väita, et tulirelv on Eestis kogu aeg vajalik. Kuna võimalused tulirelva kasutamiseks on piiratud, on küsitav, miks vajatakse enda ja vara kaitseks arvukalt relvi. Lasketiirus harjutamine ei põhjenda kolmanda tulirelva vajadust. Lasketiirus saab laskmisharjutustega tegeleda ka ilma isikliku tulirelvata. On arusaadav, et sõjahirm tekitab inimestes erinevaid emotsioone ja plaane, kuid kortermajas üksinda sõjaks valmistumine ei ole õige. Kui isikul on soov panustada riigikaitsesse, on tal võimalik astuda Kaitseliitu. Tulirelv ei ole tavaline tarbeese, mida minna poodi selle suuruse või laskemoona sobivuse tõttu ostma.
3.O.G esitas PPA 20.01.2023 otsusele vaide, mille PPA jättis 02.03.2023 vaideotsusega nr 4.2-1/2285-4 rahuldamata. PPA ei lähtu soetamisloa väljastamisest keeldumisel vaid RelvS §-st 36 tulenevatest nõuetest. Iga teise, kolmanda jne relva vajadust peab olema veelgi rohkem põhjendatud. See, kui 2(6)
3-23-719 olemasolev relv enam ei sobi mingil põhjusel, relva ei ole mugav kanda suuruse tõttu või soovitakse uuemat mudelit, ei tähenda, et juba kodus olevatele relvadele võib ühe uusi juurde soetada. O.G ei ole selgitanud, kuidas ta hakkaks vintraudset püssi korteris elades hädakaitsest lähtuvalt turvalisuse tagamiseks kasutama. Isik on välja toonud, et vintraudne püss tõstaks tema valmisolekut sõjalise agressiooni korral. Kui isik soovib osaleda riigikaitses, on tal võimalik astuda Kaitseliitu. Relvasoetamisloa väljastamisest keeldumine ei tähenda, et isikut hinnati kolmanda relvaga potentsiaalseks ohuallikaks või tal esinevad RelvS §-st 36 tulenevad soetamisloa andmist välistavad asjaolud. Keelduti põhjusel, et ta ei ole veenvalt põhjendanud vintraudse püssi vajadust turvalisuse tagamiseks. Isiku usaldusväärsust võib PPA silmis kahandada läbimõtlemata relva ostusoovi esitamine ja ostusoovi tegeliku eesmärgi varjamine.
4.O.G esitas 03.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 20.01.2023 otsuse ja 02.03.2023 vaideotsuse tühistamiseks.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.10.2023 otsusega kaebuse ning tühistas PPA 20.01.2023 otsuse ja 02.03.2023 vaideotsuse (resolutsiooni p 1). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 20 eurot ning jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2). Kaebaja selgitas nii vastustajale kui ka kohtuistungil, et soovib soetada vintraudset püssi selle laskemoona tõttu. Lasketiirus harjutamiseks tuleb tulirelva laadimiseks vajalik varustus ise kaasa võtta. Vintraudse püssi üks lask on soodsam kui sileraudsel püssil. Sileraudse püssi laskemoon ei pruugi olla kriisiolukorras kättesaadav. Istungil selgitas kaebaja, et tahab käia harjutamas nii jahilasketiirus kui ka kaitseväe siselasketiirus. Jahilasketiirus saab kasutada sileraudset püssi, kaitseväe tiirus vintraudset (sileraudne püss lõhuks märklauad). Kaebaja ei soovi enam sileraudsest püssist loobuda ka põhjusel, et relvamüügiks on kaebaja hinnangul hetkel majanduslikult ebasoodne aeg. Riik tunnistas kehtetuks nn halli passi omanike relvaload, mis tähendab, et turule tuleb u 3000 relva. See viib kaebaja relva turuhinna alla. Ekslik on vastustaja seisukoht, et ta võib soetamisloa andmisest keelduda ka muul juhul, kui RelvS §-s 36 sätestatud asjaolu esinemisel. Kaebaja õigus soetada ja omada relva on hõlmatud PS §-s 19 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Kaebaja on arusaadavalt selgitanud, millisel eesmärgil ta taotleb vintraudset püssi. Kaebaja puhul ei esine RelvS § 36 lg-s 1 sätestatud soetamisloa andmist välistavaid asjaolusid. Ka ei esine sama paragrahvi lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mil PPA-l on relvaloa andmisest keeldumisel kaalutlusõigus. RelvS ei määra, kui palju relvi võib inimesel olla. RelvS ega ükski muu seadus ei jäta vastustajale sellisel juhul õigust otsustada, mitu relva on inimesele piisav. Vastustaja otsus relvaloa andmisest keelduda on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt peab avaliku võimu tegevus rajanema seadustel. Vastustaja on otsuse ja vaideotsuse tegemisel rikkunud põhjendamiskohustust, mille järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2). Vastustaja tegi 20.01.2023 otsuse tuginedes HMS-ile ning RelvS § 28 lg 1 p-le 3. Viimane sätestab füüsilise isiku õiguse soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks relva. HMS-i sätted on aga menetlusõiguslikud normid. Ükski viidatud normidest ei anna õiguslikku alust keelduda relvasoetamisloa väljastamisest. Vastupidi, RelvS § 28 lg 1 p 3 annab loa saamiseks õiguse. Vastustaja põhjendused on nii otsuses kui ka vaideotsuses vastuolulised ja asjakohatud. Ühelt poolt ei ole vastustaja arvates kaebaja põhjendanud, miks ta taotleb vintraudse püssi soetamisluba. Teisalt märgib vastustaja, et kaebaja eesmärk relva soetamisel on vastuolus tema antud selgitustega. Kaebaja on selgitanud oma kavatsusi kogu menetluse vältel. Kaebaja kavatsused vastavad RelvS § 28 lg 1 p-le 3. 3(6)
3-23-719 Vastustaja leiab, et avaliku huvi tõttu peavad tulirelvad olema üksnes kõrgendatud ootustele vastavate inimeste valduses ning avaliku võimu silmis peab soetamisloa taotleja olema usaldusväärne. Kaebaja on esitanud väljavõtte karistusregistrist, mille põhjal on kaebaja õigusekuulekas ning tal puuduvas süüteod. Vastustaja on teinud menetluse kestel päringuid karistusregistrisse ning sellest teadlik. Vastustaja ei ole esitanud oma otsustes ka ühtki muud argumenti, mis viiks järelduseni, et kaebaja ei ole usaldusväärne või ei vasta avalikust huvist tulenevale kõrgendatud ootusele. Eksitav on vastustaja seisukoht viitega HMS §-le 38, et relvasoetamisloa taotlejal tuleb relva vajadust tõendada. Sellist nõuet RelvS ei sätesta. HMS § 38 lg 1 sätestab küll haldusorgani õiguse nõuda haldusmenetluses menetlusosalistelt ja muudelt isikutelt nende käsutuses olevate asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta tõendite ja andmete esitamist, kuid see ei anna vastustajale õigust panna soetamisloa taotlejale kohustust, mida eriseadus soetamisloa taotlemiseks ette ei näe. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista üksnes riigilõiv. Kaebaja esitas 02.10.2023 menetluskulude nimekirja ja esindaja kinnituse kulude tasumise kohta, kuid ei esitanud kuludokumente endid. Vastavalt HKMS § 109 lg 1 lausele 4 ei saa seetõttu esindajakulu välja mõista. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.PPA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 18.10.2023 otsust tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb haldusmenetluses avaldatud seisukohtade juurde. Kohus ei andnud õiguslikku hinnangut PPA RelvS § 28 tõlgendusele. Vaatluse all ei ole küsimus, kas kaebajal on õigus saada taotletud relva soetamisluba, vaid see, kas relva soetamisotstarbe märkimine taotluses on formaalsus või on vastustajal õigus hinnata sisuliselt järgmise relva soetamise otstarvet ja teha kaalutlusotsus. Vastustaja ülesandeks on veenduda, et taotleja kavatsus vastab mõnele RelvS § 28 lg 1 eesmärgile. Kohtul on jäänud lahendamata õiguslik küsimus, mida tähendab relva otstarbe valimine ja selle mõte. Õiguslikud alused relvasoetamisloa väljastamisest keeldumiseks ei ole sätestatud üksnes RelvS §-36, vaid need on tuletatavad teistest RelvS-i normidest tõlgendamise teel. Seaduse regulatsioonis ei ole selgesõnalist alust soetamisloa või relvaloa andmisest keeldumiseks, kui isik või taotlus ei vasta seaduse nõuetele. Nt puuduvad konkreetsed alused keeldumiseks, kui taotleja on alla 18-aastane või taotleb relva, mis ei ole tsiviilkäibes lubatud. Kaebaja selgitused kolmanda relva soetamise vajaduse kohta ei ole kooskõlas RelvS § 28 lg 1 p-s 3 toodud soetamisotstarbega. Otstarve ei ole samastatav laskmispraktika parema korraldamisega või majandusliku huviga. Enda turvalisust ei saa siduda pelgalt relvade arvuga, vaid valmidusega relvi käidelda. Asja tehioludest võib järeldada, et kaebaja tegelik huvi on tegeleda laskmisega harrastusena, mitte kasutada neid enese või vara kaitsel. Kaebaja visioon, mis rajaneb abstraktsete ohtude tõrjumisele, ei ole kooskõlas RelvS-i mõtte ja eesmärgiga.
7.O.G palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RelvS § 46 lg-s 4 on sätestatud, et üle kaheksa tulirelva hoidmiseks peab olema hoiukoht, milleks on spetsiaalselt kohandatud ruum (relvahoidla) või relvakapp üheksa või enama tulirelva hoidmiseks. RelvS-i sätetest järeldub, et seadusandja ei ole soovinud piirata omandatavate relvade arvu. Vastustaja ei saa oma suva järgi oletada, et kaebaja soovib relva soetada sportimise eesmärgil. 4(6)
3-23-719
8.O.G palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 18.10.2023 otsus tühistada osas, milles halduskohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista halduskohtus kantud menetluskulud 1996,80 eurot. Kaebaja lepinguline esindaja esitas kohtuistungil nii menetluskulude nimekirja kui ka kuludokumendid, s.o kaks arvet ja kolm maksekorraldust. Nimetatud dokumente ei olnud otsuse tegemise ajaks veel e-toimikusse üles laetud. Kaebaja tegi kohtule peale otsuse saamist järelepärimise ning sai vastuseks, et dokumendid jäid tõesti KIS-i üles laadimata.
9.PPA kinnitab vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebaja esindaja esitas 02.10.2023 istungil kuludokumendid. Kui ringkonnakohus jätab PPA apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb menetluskulude jagamisel lähtuda HKMS §-st 108 ja § 109 lg-st 5. Vastustajalt pole põhjendatud välja mõista kulusid seoses kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebus oli ajendatud vajadusest kõrvaldada halduskohtu viga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas 19.12.2024 taotluse võtta asja juurde kaks väljavõtet karistusregistrist, soovides nendega tõendada, et on seadusekuulekas isik. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust; tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada (HKMS § 62 lg 2). Kaebaja on kohtus vaidlustanud PPA 20.01.2023 keelduva otsuse. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega puudub praegusel juhul vajadus koguda tõendeid selle kohta, et kaebajal puuduvad alates 02.10.2023 kehtivad karistused. Oluline on kaebaja karistatus 20.01.2023 seisuga. Seejuures pole poolte vahel vaidlust, et kaebajal puudusid kehtivad karistused nii siis kui ka hiljem. Vastustaja ei ole kaebaja seadusekuulekust kordagi kahtluse alla seadnud. Vastustaja apellatsioonkaebus
11.Vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Lisaks jääb ringkonnakohus oma 18.10.2024 otsuse haldusasjas nr 3-23-76 võetud seisukohtade juurde. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Vastustaja keeldus kaebajale relvasoetamisloa väljastamisest RelvS § 28 lg 1 p 3 alusel, mille järgi võib füüsiline isik relva soetada turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud normile tuginedes ei saa relvasoetamisloa väljastamisest keelduda. Vastustaja viide, et RelvS ei sätesta konkreetset keeldumise alust ka näiteks olukordadeks, kus taotleja on alla 18-aastane või taotleb relva, mis ei ole tsiviilkäibes lubatud, ei ole asjakohane. Nendel juhtudel on vastav keeld seaduse tekstist selgelt tuletatav. Seevastu relvade arvu puhul taoline normistik puudub. See, et füüsilisel isikul võib turvalisuse tagamiseks olla rohkem kui üks relv, nähtub muu hulgas RelvS § 29 lgst 11, mis näeb ette eritingimuse, kui üksnes turvalisuse tagamise otstarbel omab isik rohkem kui kaheksat tulirelva.
13.RelvS § 36 lg 1 p 9 järgi ei anta relva soetamisluba füüsilisele isikule, kes on soetamisloa taotlemisel tahtlikult esitanud valeandmeid, millel on oluline tähtsus loa andmise küsimuse otsustamisel. Vastavalt RelvS § 35 lg-le 4 tuleb soetamisloa saamiseks esitada taotlus, kus on märgitud taotleja ees- ja perekonnanimi, isikukood ja kontaktandmed ning soetada soovitava relva otstarve, mark või liik või konkreetse relva andmed. Relva otstarbel on soetamisloa menetluses seega oluline tähtsus ning kui vastustaja leiab, et taotleja soovib relva soetada muul otstarbel, kui taotluses märgitud, on loa väljastamisest võimalik keelduda RelvS § 36 lg 1 p 9 alusel. 5(6)
3-23-719 Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on nii haldus- kui ka kohtumenetluses asjakohaselt põhjendanud, miks on vintraudse püssi soetamine turvalisuse eesmärgil põhjendatud. Vastustaja tõlgendab turvalisuse mõistet liiga kitsalt. Turvalisus hõlmab muu hulgas ka laskemoona kättesaadavust ning isiku võimalusi käia lasketiirudes harjutamas. Vastustaja ei saa asuda meelevaldselt otsustama, mitme relvaga on kaebaja ja tema vara piisavalt kaitstud. Relvaloa väljastamisel on kaebaja isikut ja tema usaldusväärsust kontrollitud. Kui isiku puhul ei esine RelvS §-s 36 nimetatud soetamisloa ja relvaloa andmist välistavaid asjaolusid, ei tohiks isiku omanduses olevate relvade arv olla praeguse kohtuvaidluse sisu arvestades soetamisloa andmisest keeldumise aluseks. Kaebaja apellatsioonkaebus
14.Kaebaja apellatsioonkaebus on põhjendatud. Vaidlust pole selles, et halduskohus jättis kaebaja menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid ekslikult tähelepanuta. Kaebaja taotles halduskohtus menetluskulude 2016,80 hüvitamist (riigilõiv 20 eurot ja esindajakulud 1996,80 eurot). Halduskohus mõistis välja üksnes 20 eurot, mistõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tühistada osas, millega kohus jättis esindajakulud välja mõistmata. Ringkonnakohus leiab, et esindajakulud 1996,80 eurot on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb lisaks riigilõivule vastustajalt välja mõista. Apellatsioonimenetluse kulude jagamine
15.HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb vastustajalt samuti välja mõista kaebaja apellatsioonimenetluse kulud. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebaja apellatsioonkaebusega seotud kulude väljamõistmine pole põhjendatud, sest kulude tekkimise põhjustas halduskohtu viga. Apellatsioonkaebuse esitamise alus ongi halduskohtu poolne eksimine õiguse tõlgendamises, tõendite hindamises või kohtumenetluse normide järgimisel (HKMS § 180 lg 1). Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluse kulude 2088,80 eurot hüvitamist (riigilõiv 20 eurot ja esindajakulud 2068,80 eurot). Arvestades, et kulud sisaldavad nii vastustaja apellatsioonkaebusele vastamist kui ka kaebaja apellatsioonkaebuse esitamist, ei pea ringkonnakohus kulusid ülemääraseks.
16.Arvestades otsuse p-e 14 ja 15, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista esimese ja teise kohtuastme menetluskulud 4065,60 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.