lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-22-2667/25

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 21.02.2025

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-22-2667/25
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
21.02.2025
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2439
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2667

Haldusasi

Y.D kaebus hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Y.D Vastustaja Tallinna Raiendik

Tallinna

Vangla

Vangla,

tekitatud

esindaja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.D apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

kahju

Monika

RESOLUTSIOON

1.Jätta Y.D apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.05.2023 otsus muutmata.

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

hiljemalt

24.03.2025

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-22-2667 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Y.D esitas Tallinna Vanglale 27.09.2022 taotluse hüvitada ajavahemikul 21.–26.09.2022 kaebaja isolatsioonis hoidmisega tekitatud mittevaraline kahju 250 eurot. Taotluse põhjenduste kohaselt levis sel nädalal vangla I üksuses COVID-19 haigust põhjustav viirus ning kaebajale kui vaktsineerimata kinnipeetavale kohaldati viiepäevast isolatsiooni. Kaebaja suleti kambrisse ja talle ei võimaldatud jalutuskäike. See oli diskrimineeriv, sest vaktsineeritud kinnipeetavatele ei kohaldatud selliseid piiranguid. Kaebaja tundis vangla tegevuse tõttu suurt hingelist rusutust ning jalutuskäikudele mittelubamine tekitas loidust ja peapööritust.
2.Tallinna Vangla jättis 28.11.2022 vastusega taotluse rahuldamata.
3.Y.D esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse hüvitada mittevaraline kahju 600 eurot seoses kaebaja isolatsioonis hoidmisega ajavahemikul 21.–26.09.2022. Kaebaja kambrikaaslane kutsuti 21.09.2022 hommikul luugi juurde ja talle tehti COVID-19 test. Seejärel paluti kaebajal pakkida oma asjad ja kolida kõrvalkambrisse. Kaebaja eluosakonnas paigutati vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetavad eraldi, arvestamata, kes kuuluvad riskigruppi ja kes mitte. Pärast ümberpaigutamisi avati vaktsineeritute kambrid ja nende elu läks edasi tavapäraselt. Mittevaktsineerituid ei hakatud isegi testima. Kaebaja taotleb hüvitist inimväärikust alandava kohtlemise, diskrimineerimise ja seaduste mittetäitmise eest. Tallinna Vangla hoidis kaebajat lukustatud kambris. Kaebajal ei võimaldatud viibida värskes õhus. Katkes kaebaja suhtlus pereliikmetega, sest telefonid asuvad osakonna koridori seintel. Puudus ligipääs külmkapile. Ajal, mil vaktsineerimata kinnipeetavad istusid viis ööpäeva suletud uste taga, said vaktsineeritud kinnipeetavad oma tavapärast elu edasi elada, kuigi ka nemad olid nakatanutega lähikontaktsed. Ei ole mõistetav, miks pärast 2022. a kevadel Vabariigi Valitsuse vastu võetud otsuseid, millega lõpetati COVID-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud, jätkas Tallinna Vangla kinnipeetavate õiguste rikkumisi.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja vanglasisest liikumist piirati Tallinna Vangla direktori 25.05.2022 käskkirja nr 11/22/55 p 2 alusel. Julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus oli tingitud COVID-19 nakatunute hulga järsust tõusust. Kaebaja üksuses tuvastati 20.09.2022 viis nakatunud kinnipeetavat, kellele lisandus 21.09.2022 veel kolm, samuti oli haigestunud kuus vanglaametnikku. Kuna varasemast kogemusest oli teada, et viiruse vanglasisese leviku korral on selle ohjamine keeruline, ei saanud vastustaja jääda tegevusetuks. Sel ajal teada oleva info kohaselt oli kõrgem oht haigestumiseks ja viiruste levitamiseks vaktsineerimata kinnipeetavatel. Viiruse leviku tõkestamiseks oli vajalik piirata vaktsineerimata inimeste vanglasisest liikumis- ja suhtlusvabadust. Kaebaja oli vaktsineerimata kinnipeetav, kes oli COVID-19 haiguse läbi põdenud, kuid 21.09.2022 seisuga oli sellest möödunud enam kui seitse kuud. Seega vastas ta 25.05.2022 käskkirja nr 1-1/22/55 p-s 2 toodud lähikontaktse kriteeriumile ja tal tuli jääda isolatsiooni. Kaebaja liikumisvabaduse piiramine ei olnud õigusvastane. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut kõnealusel ajavahemikul, oli piirangute kehtestamine vaktsineerimata kinnipeetavate suhtes proportsionaalne ja avalikes huvides. Piirangud vastasid täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega moonutanud seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kohaldatud meetmed olid minimaalselt vajalikud, et tagada vanglas viibivate inimeste elu ja tervise kaitse võimalikult kõrgel määral, 2(6)

3-22-2667 samuti tagada vangla julgeolek. Arvestades viiruse leviku tõusu üksuses, olid piirangud proportsionaalsed. Viiel päeval vanglasisese liikumisvabaduse piiramisega ei kaasnenud kaebajale selliseid tagajärgi, millest oleks saanud tekkida mittevaraline kahju.

5.Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2023 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. VangS § 8 lg 2 alusel võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada sama paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult. VangS § 69 lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistus. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vangla võib VangS § 41 alusel kohaldada ka juhul, kui puudub konkreetne seadusest tulenev piirang, selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise. VangS § 41 lg 2 sätestab üldvolituse selliste ebatüüpiliste olukordade tarvis, kus VangS-s sätestatud tavapärase erimeetmega pole võimalik tõrjuda ohtu vangla julgeolekule. COVID-19 haigusest tingitud kriis oligi selline ebatüüpiline olukord. Seetõttu oli nimetatud õiguslik alus kohaldatav COVID-19 haigusest tingitud negatiivsete tagajärgede tõrjumiseks. Kaebaja pidi viibima isolatsioonis 21.–26.09.2022 ehk kokku 5 päeva. Piirangute aluseks oli Tallinna Vangla direktori 25.05.2022 käskkiri nr 1-1/22/55, millega kehtestati täiendavad julgeolekuabinõud COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Käskkirja pga 2 kehtestati piirangud kehtiva COVID-19 tõendita lähikontaktsele. Lähikontaktseks tunnistamisel lähtuti Terviseameti juhistest, mille kohaselt loetakse lähikontaktseks isikut, kes on olnud COVID-19 põdeva haigega kontaktis vähemalt 15 minutit ja lähemal kui kaks meetrit. Sellised kinnipeetavad jäetakse eneseisolatsiooni isolatsioonikambrisse või osakonda. Isoleeritud vangi suhtes kohaldatakse COVID-19 haigust põhjustava viiruse peiteperioodi lõpuni või nakkusohu lõppemiseni käskkirjas toodud piiranguid. Peiteperioodi 3(6)

3-22-2667 määratlemisel lähtuti Terviseameti suunistest, mille kohaselt on COVID-19 haigega lähikontaktis olles soovitatav jääda vähemalt viieks päevaks isolatsiooni. Käskkiri sätestas, et selliste kinnipeetavate kambrid lukustatakse (p 2.1), jalutuskäigud jäetakse ära (p 2.4) ning helistamist võimaldatakse vastavalt taotlustele ja vangla teada antavale töökorraldusele (p 2.7). Tallinna Vangla põhjendas kaebaja eneseisolatsioonis hoidmist sellega, et I üksuses (mille O3 eluosakonnas viibis ka kaebaja) avastati 38. nädalal hulgaliselt nakatanuid nii kinnipeetavate kui ka ametnike seas. Kuna O3 on avatud eluosakond, kus kinnipeetavad puutuvad omavahel iga päev kokku ning nakatunute seas oli ka ametnikke, kellel oli samuti kinnipeetavatega kokkupuude, tuli Terviseameti juhistest lähtuvalt lugeda I üksuse kinnipeetavad (v.a haigustunnustega või COVID-19 positiivsed) lähikontaktseteks. Kaebaja kui kehtiva COVIDtõendita kinnipeetav jäeti viieks päevaks isolatsiooni. Käskkirja põhjendustes on välja toodud, et eneseisolatsiooni kohustuse eesmärk on tagada, et haigestunud isik või potentsiaalne nakkuskandja ei kannaks nakkust edasi uutele isikutele. Selle täitmiseks peab isik vältima vahetuid kontakte. Käskkirjas märgiti, et VangS § 55 lg 2 ja § 93 lg 5 annavad kinnipeetavale õiguse jalutada tund aega värskes õhus. Jalutuskäigule saatmine eeldab aga erinevate ruumide läbimist, kus viibivad tööülesandeid täitvad vanglateenistujad ja teised kinnipeetavad. Võimalik nakkuskandja võib sel juhul nakatada nii ametnikke kui ka veel nakatumata kaaskinnipeetavaid – seda ka juhul, kui kasutatakse asjakohaseid isikukaitsevahendeid. COVID-tõendita kinnipeetavate eneseisolatsiooni nõude kehtestamine ning sellega seoses jalutuskäikude ära jätmine ja väljaspool kambrit liikumise piiramine oli asjakohane meede, sest viiruse laialdane levik vanglas ohustaks vangla julgeolekut. Vangla lähtus piirangute kehtestamisel Terviseameti soovitustest, mille kohaselt oli soovitatav jääda eneseisolatsiooni ja jälgida oma tervist ka vabaduses viibivatel COVID-19 haigega kokku puutunud lähikontaktsetel, kes ei ole vaktsineeritud või koroonahaigust viimase kuue kuu jooksul läbi põdenud. Kuigi 2022. a septembris oli Eestis loobutud COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmetest ning COVID-19 tõendi ja kaitsemaski kandmise nõudest, püsis muutumatuna teadmine sellest, et vaktsineerimata isikutel on suurem oht haigestuda ja viirust levitada. Ametliku vaktsineerimise info veebilehe (vaktsineeri.ee) kohaselt on vaktsineeritud isik vähem nakkusohtlik ning uuringud on näidanud, et kui vaktsineeritud inimene haigestub, võib temalt leida elujõulist viirust lühemat aega kui vaktsineerimata inimesel. Vaktsineeritud inimesel väheneb koroona raske põdemise oht mitmekordselt. Eelnevast tulenevalt oli vanglas viibivate isikute tervise kaitse eesmärgil põhjendatud piirata vaktsineerimata kinnipeetavate vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust. Kaebaja isolatsiooni suunamine kaitses avalikku huvi. Kaebaja isolatsioon kestis viis päeva. Tegemist ei ole ülemäära pika ajavahemikuga. Samaks perioodiks on Terviseameti juhiste kohaselt soovitatav jääda eneseisolatsiooni ka vabaduses viibides. Viiepäevane eemalolek värskest õhust on ebameeldiv, kuid ei saa eraldiseisvalt ega koos muude piirangutega tekitada tõsist kahju inimese füüsilisele ja vaimsele heaolule. Vastustaja selgitab õigesti, et kõnealused piirangud olid siinsel juhul vajalikud, sobivad ning soovitud eesmärki ja piirangute kestust arvestades proportsionaalsed. Üksnes kaitsevahendite kasutamise korral ei pruugi nakkusoht olla täielikult välistatud, sest ükski kaitsevahend ei takista täielikult viiruse levikut. Kuna kaebaja suhtes kohaldatud meetmed ei olnud õigusvastased, on täitmata üks RVastS § 7 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise eeldus ning kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4(6)

3-22-2667

6.Y.D palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. 2022. a septembris oli Eestis üldiselt loobutud COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut tõkestavatest meetmetest, sh „koroonapassi“ nõudest. Tallinna Vanglas jätkati aga endiselt vaktsineerimata kinnipeetavate suhtes piiravate meetmete kohaldamist. Kaebajal, erinevalt vaktsineeritud kinnipeetavatest, ei lastud teha kiirtesti. Vaktsineeritud kinnipeetavaid ei suletud viieks päevaks kambrisse, kuigi ka nemad olid lähikontaktsed. Kui vastustaja jaoks oleks olnud kinnipeetavate elu ja tervis tegelikult oluline, pidanuks kõik I üksuse kinnipeetavad viieks päevaks isolatsiooni paigutama. Kaebaja oli täiesti terve, kuid pidi istuma viis päeva luku taga ilma põhjuseta. Kaebaja ei saanud sel ajal viibida värskes õhus. Kaebajat on sisuliselt karistatud vaktsineerimisest keeldumise tõttu.
7.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja suhtes ajavahemikul 21.–26.09.2022 COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmed olid õiguspärased – piirangute kohaldamiseks oli olemas seaduslik alus ja piirangud olid proportsionaalsed –, mistõttu kahjunõude rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
9.Pole vaidlust, et vastustaja toimis kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel kooskõlas 25.05.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/55. Selle käskkirja kehtestamisel on arvestatud asjaoluga, et Vabariigi Valitsus oli tunnistanud kehtetuks oma 23.08.2021 korralduse nr 305 COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmete ja piirangute kohta1. Samas kehtis kuni 30.06.2022 jätkuvalt Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldus nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“. Tallinna Vangla direktori 25.05.2022 käskkirjas on põhjendatud, miks tuli vangla julgeoleku tagamiseks ning vanglas viibivate ja töötajate elu ja tervise kaitseks teatud piirangutega jätkata, sh kohaldada vaktsineerimata lähikontaktsetele kinnipeetavatele koroonaviiruse peiteperioodi ja nakkusohu ajal eneseisolatsiooni kohustust koos täiendavate liikumis- ja suhtlemispiirangutega. Nende piirangute eesmärk oli tagada, et haigestunud isik või potentsiaalne nakkusekandja ei kannaks nakkust edasi uutele inimestele. Selle eesmärgi saavutamiseks tuli vältida vahetuid kontakte.
10.Kaebaja liikumisvabadust piirati ajavahemikul 21.–26.09.2022, s.o viis ööpäeva. Selle ajendiks oli asjaolu, et 20.09.2022 tuvastati üksuses, kus viibis ka kaebaja, viis COVID-19 haigust põhjustava viirusega nakatunud kinnipeetavat. Neil lisandus 21.09.2022 veel kolm kinnipeetavat, samuti haigestus kuus vanglaametnikku. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuna vanglas viibib palju inimesi piiratud alal ja enamasti siseruumides, oli viiruse kiire leviku oht suur. Vastustaja varasema kogemuse põhjal oli vanglas viiruse leviku ohjamine keerukas. Toonase parima teadmise kohaselt (vt ka vastustaja 13.02.2023 vastuse pd 4 ja 5 ning sealsed viited) oli kõrgem oht haigestuda ja nakatanuna viirust edasi kanda vaktsineerimata kinnipeetavatel, kelle hulka kuulus ka kaebaja. Seega oli olemas mõistlik põhjus, et kohelda kaebajat 2022. a septembris erinevalt nendest lähikontaktsetest kinnipeetavatest, kes olid vaktsineeritud. Ka vabaduses viibivatel kaebajaga sarnases olukorras olevatel inimestel, s.o vaktsineerimata inimestel, kes olid lähikontaktis COVID-19 haigega ja kellel endal oli COVID-19 haiguse läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva,

Vabariigi Valitsuse korraldused ja nende seletuskirjad on leitavad mh veebilehelt https://kriis.ee/covid-19/covidi-aegsed-oigusaktid

5(6)

3-22-2667 soovitas Terviseamet jääda eneseisolatsiooni, kuigi see ei olnud 2022. a septembris enam kohustuslik. Kaebaja testimine enne tema isoleerimist ei olnud tingimata vajalik, sest teda ei käsitatud nakatanuna, vaid lähikontaktsena, kes tuli 25.05.2022 käskkirja p 2 alusel määrata isolatsiooni, sõltumata tegelikest haigustunnustest.

11.Kaebaja toob peamise etteheitena välja selle, et isolatsiooni ajal piirati tema jalutuskäike õues. Kinnipeetaval on VangS § 55 lg-st 2 tulenevalt tõepoolest õigus viibida vähemalt tund aega päevas värskes õhus, kuid halduskohus selgitas õigesti, et VangS § 4 1 lg 2 ja 25.05.2022 käskkirja alusel võis siinse vaidluse asjaoludel seda õigust piirata. Vastustaja on selles käskkirjas mh põhjendanud, et jalutuskäikudele saatmise ja sellega seotud järelevalvetoimingute puhul ei olnud võimalik vältida vahetut füüsilist kontakti vanglaametnike ja teiste kinnipeetavatega. Seega oli oht, et jalutuskäigule saatmise ajal võib võimalik nakkusekandja, kelleks Terviseameti soovituste kohaselt võis pidada ka vaktsineerimata lähikontaktset, nakatada uusi terveid inimesi. Riigikohus on pidanud värskes õhus viibimise piirangut 2020. a märtsis ja aprillis (kokku 44 päeva jooksul) eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks (vt 12.09.2023 otsus nr 3-21-884). Kuigi 2022. a septembris oli viiruse levik juba taandunud, haigestus Tallinna Vangla I üksuses korraga terve hulk kinnipeetavaid ja vanglaametnikke, s.o risk haiguse levikuks oli tavapärasest kõrgem. Kaebaja õigust viibida värskes õhus piirati lühiajaliselt. Seetõttu ei ole alust pidada värskes õhus viibimise piirangut eraldi võetuna ega koostoimes muude piirangutega ebaproportsionaalseks, arvestades vajadust tagada vangla toimimine ning kaitsta nii kaebaja enda kui ka teiste vanglas viibivate või töötavate inimeste tervist.
12.Kokkuvõttes riivasid isolatsiooniga kaasnevad piirangud kaebaja õigusi, kuid see ei kaalu üles piirangute kehtestamise eesmärki tagada vangla toimimine ning vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Vangla tegevus ei olnud seega õigusvastane. Kuna üks kahjunõude väljamõistmise eeldusi ei ole täidetud, ei ole kaebuse rahuldamiseks alust.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium