lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-22-1467/24

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 31.01.2025

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-22-1467/24
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
31.01.2025
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2172
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
HKMS § 116 lg 5, 6Menetlusabi taotluse lahendamineVangS § 23 lg 1Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärkVangS § 25Vanglavälise ja -sisese suhtlemise õiguse piiramineHKMS § 201 lg 4Ringkonnakohtu otsuse sisuHKMS § 213 lg 1Nõuded kassatsioonkaebuseleHKMS § 215 lg 3Vastukassatsioonkaebuse esitamineHKMS § 223 lg 1Asja lahendamine kirjalikus menetlusesHKMS § 249 lg 2Esialgne õiguskaitse

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-22-1467/18Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja19.12.2022

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1467

Haldusasi

H.D kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses perioodil 25.07.202019.06.2021 isaga pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja – H.D, seaduslik esindaja C.D Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.Di apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1.Jätta H.Di apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2022 otsus haldusasjas nr 3-22-1467 muutmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Riigikohtule

hiljemalt

03.03.2025

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks ( lg 1).

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 28.08.20263-26-2356/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 27.08.20263-26-1915/14Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 19.08.20263-23-846/25Riigikohtu halduskolleegium
  • 18.08.20263-26-1669/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 17.08.20263-26-1915/13Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 17.08.20263-26-2021/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
VSkE § 42 lg 1
VSkE § 45
HKMS § 215
HKMS § 213
HKMS § 223

3-22-1467 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1.Kaebaja on 2013. aastal sündinud alaealine, kelle isa kandis karistust Tallinna Vanglas. Kaebaja külastas oma isa pikaajalisel kokkusaamisel 25.07.2020 ning seejärel 20.06.2021. Vahepealsel ajal ei pääsenud kaebaja pikaajalisele kohtumisele oma isaga, kuna Tallinna Vangla ei rahuldanud kaebaja isa sellekohaseid taotlusi põhjusel, et Tallinna Vangla direktori käskkirjade kohaselt ei toimunud sel ajal vanglas pikaajalisi kokkusaamisi COVID-19 leviku tõkestamiseks.
2.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale taotluse hüvitada talle 2000 euro suurune mittevaraline kahju, mis tekkis põhjusel, et Tallinna Vangla ei võimaldanud kaebajale ajavahemikul 25.07.2020 kuni 19.06.2021 (vaidlusalune ajavahemik) pikaajalist kokkusaamist vanglas viibiva isaga.
3.Tallinna Vangla jättis 04.07.2022 otsusega nr 5-37/22/77-3 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, märkides, et pikaajaliste kokkusaamiste taotlused, mille kaebaja isa esitas vastavalt 23.09.2020, 20.10.2020, 23.11.2020, 04.01.2021, 16.02.2021, 09.04.2021 jättis vangla rahuldamata tingituna sel perioodil COVID-19 leviku tõkestamiseks vanglas kehtinud piirangutest. Vangla hinnangul olid COVID-19 laialdast levikut ja viiruse ohtlikkust arvesse võttes vanglas kehtestatud piirangud (sh pikaajaliste kokkusaamiste piiramine) inimeste elu ja tervise kaitseks vältimatult vajalikud ja proportsionaalsed.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes mõista Tallinna Vanglalt välja 2000 euro suuruse hüvitise. Kaebaja leidis, et ta jäeti põhjendamatult ilma võimalusest suhelda ja olla kontaktis oma isaga, samas kui kinnipeetavate tervist ohustasid märksa rohkem valvurid, kes tõid viiruse vanglasse. Kaebaja hinnangul ei oleks lühiajalised kokkusaamised klaasiga eraldatud ruumis saanud asendada pikaajalisel kokkusaamisel võimalikku füüsilist kontakti isa ja lapse vahel.
5.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastustaja jäi oma 04.07.2022 otsuses esitatud seisukoha juurde ning esitas kokkuvõttes järgmised põhjendused. Kuna justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 45 kohaselt on kinnipeetaval õigus ühele pikaajalisele kokkusaamisele poole aasta jooksul ning kuna kaebaja isale võimaldati pikaajaline kokkusaamine 25.07.2020, siis ei olnud vanglal kohustust enne kuue kuu möödumist järgmist pikaajalist kokkusaamist võimaldada. Õiguskantsler leidis 06.04.2020 kirjas nr 77/200489/2001899, et kokkusaamiste keelamine vanglates oli COVID-19 leviku piiramiseks mõistlik ja vajalik. Samuti on Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-20-2617 tehtud otsuses leidnud, et Tallinna Vangla jättis õiguspäraselt rahuldamata kaebaja isa taotlused pikaajalisteks kokkusaamisteks 2020. aasta novembris ja detsembris. Tallinna Vangla direktori 27.08.2020 käskkiri nr 1-1/20/44 „Kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise osaline peatamine“, 27.10.2020 käskkiri nr 1-1/20/50 „Kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise peatamise jätkamine“, 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, osakondade lukustamine, päevakavajärgsete tegevuste peatamine ja kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise peatamise jätkamine“ olid õiguspärased ja kehtestatud piirangud olid hädavajalikud.
6.Tallinna Halduskohus jättis 19.12.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised. 2(5)

3-22-1467

6.1.Kuigi üldjuhul on VSkE § 45 kohaselt kinnipeetaval õigus vähemalt ühele pikaajalisele kokkusaamisele üks kord poole aasta jooksul, kehtisid vaidlusalusel ajavahemikul vangla direktori käskkirjad (üldkorraldused), mille alusel olid muu hulgas pikaajalised kokkusaamised peatatud. Viidatud käskkirjade õiguspärasust on kaebaja isa kaebuse alusel hinnanud Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-20-2617 ning leidnud, et pikaajaliste kokkusaamiste keelamine oli õiguspärane. Seetõttu ei pidanud vangla kaebaja isa 23.09.2020 ja 20.10.2020 taotluste osas ka kaaluma, kas esineb erandlikke asjaolusid pikaajalise kokkusaamise lubamiseks enne 6 kuu möödumist viimasest pikaajalisest kokkusaamisest, mis toimus 25.07.2020.
6.2.Kaebaja isa 2021. aasta jaanuaris, veebruaris ja aprillis esitatud taotluste alusel pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamist ei ole alust pidada õigusvastaseks. Vangla valitud meede – s.o inimestevaheliste kontaktide minimeerimine – oli ja on proportsionaalne, selle eesmärk oli vanglasiseselt nakkushaiguse leviku takistamine ning seeläbi vangla julgeoleku ja vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Ka õiguskantsler on vastustaja osundatud kirjas leidnud, et kokkusaamiste keelamine on viiruse laialdase leviku olukorras mõistlik ja vajalik. Kõrvuti kaebaja õigusega perekonnaelule tuli kaitsta ka vanglaametnike ning kinnipeetavate põhiõigust elule ja tervise kaitsele. Valitud meede oli sobiv ja vajalik, sest inimkontaktide vähendamine aitab inimeselt inimesele liikuva viirushaiguse leviku tõkestamisele ilmselgelt kaasa ning viirushaiguse levikut ei olnud võimalik sama tõhusalt tõkestada mõne isikut vähem koormava meetmega. Isegi kui viirus võis potentsiaalselt vanglasse sattuda ka mõne vanglateenistuja kaudu, ei tähenda see, et vanglasisese viirusleviku tõkestamiseks ei olnud mingil juhul sobiv ja vajalik võtta kasutusele meetmeid kinnipeetavate kontaktide vähendamiseks, sh kokkusaamiste peatamiseks. Piirangute ebaproportsionaalsust ei kinnita kaebaja paljasõnalised väited, et kõik kaebaja lähisugulased olid vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud või et kõik kinnipeetavad olid viiruse läbi põdenud. Vangla kinnitusel sai kaebaja isa teise doosiga vaktsineeritud alles 15.07.2021.
6.3.Kaebajal oli võimalik kasutada vaidlusalusel perioodil muid võimalusi isaga suhtlemiseks ja kontakti hoidmiseks, eelkõige käia lühiajalistel kokkusaamistel. Viimati nimetatud võimalust kaebaja ei kasutanud. Lisaks nähtub kaebaja ema esitatud seisukohtadest, et viimane ei oleks kaebajat vaidlusalusel ajavahemikul vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele viinud. Vangla selgituste kohaselt võimaldati pärast viiruse leviku langust pikaajalisi kokkusaamisi tavapärasest tihedamini – ka kaebajal oli võimalik 2021. a pikaajalistel kokkusaamistel osaleda 20.06, 19.08, 18.09 ja 11.12.
6.4.Kuna vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks, tuleb hüvitamiskaebus rahuldamata jätta, ilma et oleks vajalik kontrollida teisi hüvitamisnõude rahuldamise eeldusi.
7.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 2000 euro suurune hüvitis. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised. Vanglas COVID-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud olid tarbetud, kuna üksuses R2 haigestusid ikkagi kõik. Vangla oleks pidanud pikaajalise kokkusaamise mittelubamise korral võimaldama kinnipeetavale lühiajalisi väljasõite. Põhjendamatu on halduskohtu arvamus, et kaebaja ema ei oleks kaebajat pikaajalistele kokkusaamistele lubanud. Kaebaja isa oleks võinud pärast pikaajalist kokkusaamist jääda karantiini ega oleks olnud nakkusohtlik ei valvuritele ega teistele kinnipeetavatele. Vangla lähtus viiruse leviku tõkestamisel arusaamatutest topeltstandarditest – oma lapsega kokkusaamine loeti ohtlikuks, ent teiste kinnipeetavate järelt koristamist ohtlikuks ei peetud.
8.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, jäädes juba halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3(5)

3-22-1467

9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kaebaja nõuab hüvitist selle eest, et Tallinna Vangla ei võimaldanud tal ligemale 11 kuu jooksul kordagi kohtuda pikaajalisel kokkusaamisel oma kinnipeetavast isaga. VangS §-s 25 on sätestatud, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi teiste hulgas oma lapsega. Kinnipeetava ja tema lapse vaheliste pikaajaliste kokkusaamiste eesmärk on tagada võimalus kinnipeetava ja lapse kui pereliikmete vahelise suhte säilimiseks (vt ka VangS § 23 lg 1). VSkE § 42 lõike 1 kohaselt saab pikaajalise kokkusaamise taotluse esitada üksnes kinnipeetav ning sellise taotluse esitamise õigust ei ole kinnipeetava lapsel või muul isikul, kellega kinnipeetavale VangS § 25 kohaselt pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatakse, ent otsus, millega vangla kinnipeetava taotluse üle otsustab, ei reguleeri siiski vaid taotluse esitanud kinnipeetava, vaid ka kinnipeetava taotluses nimetatud isiku (kokkusaaja) õigusi.
10.Kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumisel on niisiis ka isikul, kellega kokkusaamist kinnipeetav taotles, õigus see keeldumine vaidlustada, kui ta leiab, et keeldumine oli õigusvastane ja rikub tema õigusi. Kuna siinsel juhul keeldus Tallinna Vangla kaebaja isale pikaajaliste kokksaamiste võimaldamisest seetõttu, et COVID-19 leviku tõkestamiseks oli vangla direktori käskkirjade alusel pikaajaliste kokkusaamiste toimumine peatatud, siis oleks kaebaja saanud tühistamiskaebusega vaidlustada ka vastavat piirangut ette nägeva käskkirja ehk vastavalt Tallinna Vangla direktori 27.08.2020 käskkirja nr 1-1/20/44, 27.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/50 või 04.05.2021 käskkirja nr 1-1/21/16. Nende käskkirjade vaidlustamisel oleks kaebaja saanud tugineda argumendile, et konkreetsel ajal ja konkreetseid asjaolusid (sh viiruse leviku, vanglas nakatumis- jms asjaolude kohta olemas olevat teavet) arvesse võttes piiras pikaajaliste kokkusaamist täielik välistamine ebaproportsionaalselt kaebaja õigust suhelda oma isaga ehk teisisõnu kaebaja perekonnaelu puutumatust.
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (esmased õiguskaitsevahendid). Kaebaja ei vaidlustanud aga ei otsuseid, millega vangla kaebaja isa esitatud pikaajalise kokkusaamise taotlused rahuldamata jättis, ega ka vangla direktori käskkirju pikaajaliste kokkusaamiste piiramise kohta. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid (vt. Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-21-884 punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
12.Siinsel juhul oli kaebajal võimalus oma õigusi kaitsta ehk esitada oma isa taotluste rahuldamata jätmist käsitlevate otsuste ja vangla direktori käskkirjade tühistamiseks vaie või kaebus halduskohtule ning taotleda esialgse õiguskaitse korras vangla direktori käskkirjade kehtivuse peatamist ja pikaajalise kokkusaamise võimaldamist (vt HKMS § 249 lg 2 ja § 251 lg 1 p 1). Selliste õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkus pidi olema kaebaja jaoks arusaadav, pidades silmas, et siinses kohtumenetluses esindab kaebajat tema isa, kes oli nii pikaajalise kokkusaamise taotluste tagastamise või rahuldamata jätmise kohta tehtud ostustest kui ka pikaajaliste kokkusaamiste toimumist välistavatest käskkirjadest teadlik. Seejuures ei ole vaidlust selles, et kaebaja isa esitas enda (aga mitte kaebaja) subjektiivsete õiguste kaitseks vanglale vaide ja hiljem kaebuse halduskohtule (haldusasi nr 3-20-2617), milles vaidlustas nii Tallinna Vangla 30.10.2020 kirjas nr 5-11/20/24287-2 väljendatud otsuse 23.09.2020 ja 20.10.2020 pikaajalise kokkusaamise taotluse tagastamise kohta kui ka Tallinna Vangla direktori 27.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/50 punkti 2 ja 10.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/56 punkti 3.2.
13.Vastustaja on vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele selgitanud, et pikaajalise kokkusaamise taotlustele, mille kaeabaja isa esitas 23.11.2020, 04.01.2021, 16.02.2021 ja 4(5)

3-22-1467 09.04.2021, vastas Tallinna Vangla eitavalt vastavalt 21.12.202, 04.01.2021, 16.02.2021 ja 09.04.2021 kirjadega. Seda väidet ei ole kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses kahtluse alla seadnud. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebaja isa igal juhul teadlik sellest, et hoolimata nende taotluste esitamisest talle kaebajaga pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldatud. Kuivõrd kaebaja isa oli kaebaja seaduslik esindaja ning esindab kaebajat ka siinses kohtumenetluses, tuleb kaebaja isa teadmine omistad ka kaebajale. Seega oli kaebajal võimalik vangla tegevus, mis seisnes tema isale temaga pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamises, tõhusalt vaidlustada tühistamis- ja kohustamiskaebusega, mida kaebaja aga ei teinud. Sellise kaebuse esitamine ei olnud võimatu. Kaebaja ei saanud ka eeldada, et vangla tegevuse vaidlustamisel ei ole edulootust. Kuna pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest keeldumise põhjuseks oli COVID-19 levik, millega seotud asjaolud ja mida puudutavad teadmised muutusid pidevalt, siis ei olnud kaebajal mis tahes põhjust arvata, et keelduvate ostuste tühistamise ja kokkusaamiste võimaldamiseks kohustamise nõuete esitamine oli ilmselgelt lootusetu.

14.Eeltoodud põhjustel on hüvitamiskaebuse rahuldamine välistatud juba üksnes seetõttu, et kaebaja oleks väidetava kahju vältimiseks saanud kasutada tõhusaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, mida kaebaja aga ei teinud.
15.Teiseks nõustub ringkonnakohus ka halduskohtu otsuse põhjendava osa punktis 10.2. esitatud seisukohtadega, mis puudutavad vaadeldaval perioodil COVID-19 leviku tõkestamiseks Tallinna Vanglas pikaajaliste kokkusaamiste ärajätmise vajalikkust ja proportsionaalsust. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu seisukohti (HKMS § 201 lg 4). Pikaajaliste kokkusaamiste piiramise vajalikkust on piisavalt ja nõuetekohaselt põhjendatud ka vastavalt Tallinna Vangla 27.08.2020 käskkirjas nr 1-1-20/44, 27.10.2020 käskkirjas nr 1-1/20/50 ja 10.12.2020 käskkirjas nr 1-1-20/56, kus on kokkuvõttes veenvalt ja nende käskkirjade andmise ajal COVID-19 haiguse ja seda põhjustava viiruse leviku kohta olemas olnud teabele tuginedes leitud, et raskelt haigestumist põhjustada võiva ning nii pindade kaudu kui piisknakkuse teel kergesti leviva viiruse tõkestamiseks oli inimeste vaheliste kontaktide võimalikult laiaulatuslik piiramine sobiv, vajalik ja mõõdukas meede. Asjaolu, et viiruse võisid vanglasse tuua väljaspool vanglat nakatunud vanglateenistujad, ei lükka eeltoodud seisukohta ümber. Mõistagi ei saanud pikaajaliste kokksaamiste ärajätmine täielikult välistada viiruse vanglasse jõudmist, ent võimalused selleks oleksid pikaajaliste kokkusaamiste toimumise korral olnud siiski märksa suuremad. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus vastustaja järeldusega, et inimeste elu ja tervise kaitseks, samuti riigi toimepidevuse tagamiseks ei olnud pikaajaliste kokkusaamiste ärajätmine vaadeldaval perioodil ilmselgelt meelevaldne ega ebamõistlik meede. Liiati vaatas Tallinna Vangla direktor kehtestatud piirangute vajalikkuse regulaarselt üle ning olukorra paranemisel piiranguid ka leevendati. Vastustaja on põhjendatult osutanud ka sellele, et lähedaste isiklike suhete hoidmiseks oli kaebajal võimalik oma isaga suhelda nii sidevahendi teel kui ka lühiajalistel kokkusaamistel. Kahtlemata on õige, et lühiajalisel kokkusaamisel iseäranis ruumis, kus inimesed on teineteisest klaasseinaga eraldatud, ei anna isiklikuks suhtlemiseks sedavõrd soodsaid võimalusi, nagu pikaajaline kokkusaamine, ent see ei väära tõdemust, et olukorras, kus pikaajaliste kokkusaamiste ärajätmist sai pidada viiruse leviku tõkestamiseks vajalikuks, tuleb selle mõõdukuse hindamisel arvesse võtta igasuguseid selle mõjusid kompenseerivaid meetmeid, sh kinnipeetava pereliikmele võimaluste tagamist suhtlemiseks kinnipeetavaga muul viisil. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et välistades pikaajalised kokkusaamised, oleks vangla pidanud pakkuma kinnipeetavatele võimalusi lühiajalisteks väljasõitudeks. Sellist kohustust vanglale seadusest ei tulenenud. (allkirjastatud digitaalselt)

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 16.08.20263-26-1628/5Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 14.08.20263-26-448/15Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium