Korrakaitse › Vanglad

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

perioodil 25.07.2020 kuni 19.06.2021. Kahju hüvitamise taotluse esitas lapse seadusliku esindajana F.Y.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(6)

Laps tahtis olla isaga ja ootas igat kohtumist. 11 kuud ilma füüsilise kontaktita on ülemäära pikk aeg. Kuivõrd väikelastega oluline just vahetu füüsiline kontakt (vt õiguskantsleri seisukoht nr 7-4/191395/1905411), siis pragmaatiline otsus mitte käia "telefoniga rääkimiseks" Pärnust Tallinna on mõistlik, kuna telefoniga saab ka niisama rääkida. Omaksed olid vaktsineeritud või põdesid Covidi läbi, ka kõik kinnipeetavad põdesid haiguse läbi. Kaebaja isa oli nõus peale kokkusaamist olema karantiinis. Vangla ei võimaldanud alternatiivvõimalusena lapse isa kordagi ka lühiajalisele väljasõidule. Lapse isa kirjutas Yyyyy, Yyyy 2 ja Xxxx 1 aadressidele ning helistas oma õe ja ema numbritele lapsega suhtlemiseks. Laps oli väga tihti Sindis isa sugulaste juures. Lapse ema arvamus tuleb jätta tähelepanuta huvide konflikti tõttu.

3(6)

8) Õiguskantsler tunnustas 06.04.2020 kirjas nr 7-7/200489/2001899 (pärast Vabariigi Valitsuse poolt 12.03.2020 eriolukorra väljakuulutamist), et vanglates rakendatud meetmete toel on suudetud vältida viiruse jõudmist kinnipeetavate sekka. Õiguskantsler leidis, et kokkusaamiste keelamine oli mõistlik ja vajalik. Arvestades olukorda 2020. a kevadel/sügisel/talvel (eriolukord riigis, piirangud) ja 2021. a kevadel Eesti Vabariigis ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Samuti hindas Tallinna Halduskohus asjas nr 3-20-2617 F.Yi novembriks ja detsembriks 2020 esitatud pikaajaliste kokkusaamiste taotluste rahuldamata jätmist ning Tallinna Vangla direktori käskkirjade, mis piirasid pikaajaliste kokkusaamiste toimumist, õiguspärasust ning leidis, et novembris ja detsembris 2020 pikaajaliste kokkusaamiste keelamine oli õiguspärane. Tallinna Vangla on jätkuvalt seisukohal, et 27.08.2020 käskkiri nr 1-1/20/44 „Kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise osaline peatamine“, 27.10.2020 käskkiri nr 1-1/20/50 „Kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise peatamise jätkamine“, 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, osakondade lukustamine, päevakavajärgsete tegevuste peatamine ja kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise peatamise jätkamine" ja 04.05.2021 käskkiri nr 1-1/21/16 „Tallinna Vangla kinnises vanglas COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse ülevaatamine“ olid õiguspärased ja kehtestatud meetmed olid hädavajalikud. Tallinna Vangla tegevus pikaajaliste kokkusaamiste mitte võimaldamisel COVID-19 viiruse leviku tõttu ei olnud õigusvastane ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

KOHTU PÕHJENDUSED

4(6)

üldkorraldused (Tallinna Vangla 27.08.2020 käskkiri nr 1-1/20/44, 27.10.2020 käskkiri nr 11/20/50, 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56 ja 04.05.2021 käskkiri nr 1-1/21/16), mille alusel olid muu hulgas pikaajalised kokkusaamised peatatud. Ka F.Yi poolt 23.09.2020, 20.10.2020, 23.11.2020, 04.01.2021, 16.02.2021, 09.04.2021 esitatud pikaajalise kokkusaamise taotlused jättis vangla rahuldamata tulenevalt sel perioodil koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vanglas kehtinud piirangutest. Seega tuleb kohtul hinnata eelviidatud käskkirjadest tulenenud piirangu – pikaajaliste kokkusaamiste peatamise – õiguspärasust. 10.2 Tallinna Halduskohus on 07.06.2021 otsuses haldusasjas nr 3-20-2617 hinnanud F.Yi poolt 23.09.2020 ja 20.10.2020 esitatud pikaajalise kokkusaamise taotluste rahuldamata jätmise ning Tallinna Vangla direktori käskkirjade, mis piirasid pikaajaliste kokkusaamiste toimumist, õiguspärasust ning leidnud, et novembris ja detsembris 2020 pikaajaliste kokkusaamiste keelamine oli õiguspärane. Viidatud kohtuotsus on jõustunud ning kohtul puudub alus käesolevas asjas asuda teistsugusele seisukohale. Eeltoodut arvestades ei pidanud vangla F.Yi 23.09.2020 ja 20.10.2020 taotluste osas ka kaaluma, kas esineb mingeid erandlikke asjaolusid pikaajalise kokkusaamise lubamiseks enne 6 kuu möödumist viimasest pikaajalisest kokkusaamisest, mis toimus 25.07.2020. Ka F.Yi poolt 2021. a jaanuaris, veebruaris ja aprillis esitatud taotluste alusel pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamist ei ole alust pidada õigusvastaseks. Kohus leiab, et vangla valitud meede – s.o inimestevaheliste kontaktide minimeerimine, millega kaasnes ka pikaajaliste kokkusaamiste peatamine – on proportsionaalne. Meetme eesmärk oli vanglasiseselt nakkushaiguse leviku takistamine ning seeläbi vangla julgeoleku ja vanglas viibivate isikute (nii kinnipeetavate kui vanglaametnike) elu ja tervise kaitse. Seda on asjakohaselt selgitatud kaebajale ka vastustaja 04.07.2022 vastuses nr 5-37/22/77-3. Pandeemia tingimustes tuleb eeldada, et ka vanglas kehtivad piirangud viiruse leviku takistamiseks. Ka õiguskantsler on leidnud, et kokkusaamiste keelamine on viiruse laialdase leviku olukorras mõistlik ja vajalik. Õiguskantsler on pidanud oluliseks, et viirus ei satuks vanglasse mh külastajate kaudu ning on tunnustanud vanglaid selle eest, et vanglates rakendatud meetmete toel on suudetud vältida viiruse jõudmist kinnipeetavate sekka (vt 06.04.2020 seisukoht nr 7-7/200489/2001899). Kaitstav ei ole üksnes kaebaja ja tema pereliikmete perekonnapõhiõigus, vaid ka vanglaametnike ning teiste kinnipeetavate põhiõigus elule ja tervise kaitsele. Vanglaametnike ja kinnipeetavate ulatuslikul haigestumisel võib sattuda ohtu vangla julgeolek (ei ole piisavalt valvureid) ning ka meditsiinisüsteemi ressursid. Valitud meede oli sobiv ja vajalik, sest inimkontaktide vähendamine aitab inimeselt inimesele liikuva viirushaiguse leviku tõkestamisele ilmselgelt kaasa ning viirushaiguse levikut ei olnud võimalik sama tõhusalt tõkestada mõne isikut vähem koormavama meetmega. Siinkohal on asjakohatu kaebaja väide, justkui kinnipeetavate tervist ohustasid ainult valvurid. Isegi kui viirus võis potentsiaalselt vanglasse sattuda ka mõne vanglateenistuja kaudu, ei tähenda see, et vanglasisese viirusleviku tõkestamiseks ei olnud mingil juhul sobiv ja vajalik võtta kasutusele meetmeid kinnipeetavate kontaktide vähendamiseks, sh kokkusaamiste peatamiseks. Ka ei viita piirangute ebaproportsionaalsusele kaebaja paljasõnalised väited, et kõik kaebaja lähisugulased olid vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud või et kõik kinnipeetavad olid viiruse läbi põdenud. Vangla kinnitusel sai F.Y teise doosiga vaktsineeritud alles 15.07.2021, s.o alles pärast käesoleva kahjunõude aluseks olevat perioodi. 10.3 Kaebajal oli võimalik kasutada vaidlusalusel perioodil muid võimalusi isaga suhtlemiseks ja kontakti hoidmiseks, eelkõige käia (vajadusel kord kuus) lühiajalistel kokkusaamistel. Vangla vastusest nähtuvalt seda võimalust kaebaja pere sel keerulisel perioodil kordagi ei kasutanud. Kaebaja perel oli küll õigus loobuda vaidlusalusel perioodil vanglas lubatud suhtlusviisidest, kuid see ei tähenda, et vangla oli seetõttu kohustatud kaebaja

5(6)

peresuhete hoidmiseks tagama neile vanglas viibivate teiste isikute elu ja tervist enam ohustavate viiside kasutamise võimalust. Pealegi nähtub lapse ema poolt asjas esitatud seisukohtadest, et ta ei olekski vaidlusalusel perioodil last vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele viinud. Vanglale ei saa ette heita seda, et lapse ema ei pidanud mõistlikuks last koroonaviiruse laialdase leviku tingimustes vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele tuua, isegi kui see olnuks mingitel eritingimustel lubatud. Tegemist oli lapse ema teadliku valikuga, millesse vangla sekkuda ei saa. Asjakohatu on viide sellele, et vangla ei võimaldanud alternatiivselt kordagi lühiajalist väljasõitu. Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud lühiajalisest väljasõidust keeldumist ning tegemist ei ole ka pikaajalise kokkusaamise alternatiiviga, sest lühiajalise väljasõidu kestel on kinnipeetav ilma järelevalveta. Vangla selgituste kohaselt võimaldati pärast viiruse leviku langust pikaajalisi kokkusaamisi tavapärasest tihedamini. Nii oli ka kaebajal võimalik 2021. a pikaajalistel kokkusaamistel osaleda 20.06, 19.08, 18.09 ja

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.