T.O kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.12.2022 otsuse nr P26O-2022-91346 ja 02.01.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/54471-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja T.O Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
T.O apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tagastada T.O-le tema apellatsioonkaebuse lisad.
2.Jätta T.O apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 otsus muutmata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
03.03.2025
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-23-195 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T.O (kaebaja) esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 14.11.2022 taotluse tuvastada kaebajal puude raskusaste ja määrata puudega inimese sotsiaaltoetus.
2.SKA ei tuvastanud 15.12.2022 otsusega nr P26O-2022-91346 kaebajal puude raskusastet, tuginedes puudega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg-le 21, §-dele 23, 24 ja 9. Puude raskusastme tuvastamisel on võetud aluseks taotluses sisalduvad andmed, tervise infosüsteemi (TIS) kantud andmed ning SKA ekspertarsti KK 15.12.2022 eksperdiarvamus. Kaebajal on anamneesis parema õla trauma, mistõttu õlaliigese liikuvus on langenud, õlg on külmakartlikum ja esinevad probleemid raskuste tõstmisel. Episoodiliselt on kaebajal paresteesiad vasema käe neljandas ja viiendas sõrmes, kuid olulist haaramisfunktsiooni piiratust ei ole kirjeldatud. Kaebajal ei esine piiranguid keerulisemat käelist koordineeritud tegevust ja peenmotoorikat nõudvates töödes. Õlaliigese probleemid on tõenäoliselt jäänud püsima puuduliku füsioteraapia tõttu. Võimalik oleks positiivne dünaamika taastusravi foonil, mistõttu puudub alus tuvastada püsipiiranguid käelises valdkonnas. Kaebaja on iseseisev liikumisel, käelises tegevuses, hügieenitoimingutes, riietumisel ja sotsiaalsetes suhetes. Igapäevast kõrvalabi ja abivahendite kasutamise vajadust ei ole kirjeldatud. Kaebajal ei tuvastatud piiranguid igapäevategevustel ja ühiskonnaelus osalemisel sellises ulatuses, mis võimaldaks tuvastada puude raskusastme ja maksta puudega inimeste sotsiaaltoetust.
3.Kaebaja esitas vaide, mille SKA jättis 02.01.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/54471-2 rahuldamata. Puude raskusastme tuvastamisel on järgitud õigusaktide nõudeid. KK hindas kaebajal käelise tegevuse valdkonna võtmetegevust „käte sirutamine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevust „asjade ülestõstmine ja liigutamine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang) ning võtmetegevust „käteosavus“ arvväärtusega 0 (piirang puudub). Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse nende arvväärtuste aritmeetiline keskmine, mis kaebaja puhul on 1. Keskmise puude raskusastme tuvastamiseks peaks aritmeetiline keskmine olema vähemalt 2. Seega puudub alus tuvastada kaebajal puude raskusastet käelise tegevuse valdkonnas. KK ei tuvastanud kaebajal piiranguid järgmiste valdkondade võtmetegevustes: liikumine, suhtlemine (nägemine, kuulmine, kõnelemine), teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine ning inimestevaheline lävimine ja suhted. Seega KK eksperdiarvamusele tuginedes ei olnud alust tuvastada kaebajal puude raskusastet ja määrata talle toetust. SKA küsis täiendava arvamuse ekspertarst ATlt, kes tutvus kaebaja taotluse, vaide ja TIS-i andmetega ning leidis, et kaebaja puude raskusaste on tuvastatud õigesti. Ortopeedi 27.12.2022 sissekande alusel on kaebaja vasaku õlaliigese AROM (aktiivne liikuvus) normaalne, kätt eest ja küljelt üles viies on vasakust õlaliigesest liikuvus kuni 90 kraadi. Hindamisel arvestatakse vähemalt ühe käe viimist kuni 90 kraadini ning kaebaja on selleks võimeline. Valusündroomi arvestades on tegemist kerge piiranguga. Samast sissekandest selgub, et õlavöötme lihased on pinges ja sellest valulikud. Tegemist on võimlemisega korrigeeritava seisundiga. Lisaks on uuritud lülisamba kaelaosa, kus on leitud ealised muutused, lülikehade kõrgused on iseärasusteta, tagumised kontuurid on ühisel joonel. Kaelalordoos on säilinud. Lülivahed pole oluliselt ahenenud ja lülikehade lõpp-plaadid on tasased, pikenenud Fassett-liigesed on ealised. Luude struktuursus on oluliste iseärasusteta. 2(6)
3-23-195 Lülisamba rindkere osas on luuline rindkere iseärasusteta. Lülisambas algavad degeneratiivset tüüpi muutused. Leid on samuti ealine. TIS-i andmed ei kajasta püsivat liikumistakistust. Kaebaja parem silm näeb 1,0 (norm 0,8–1,0) ja vasak silm on pime. Ühe silma pimedus teise normaalse nägemise korral on kerge piirang, mis ei vasta vähemalt keskmisele puude raskusastmele. EA 03.03.2016 raviloo andmetel oli kaebajal 2006. a-l liiklusavarii, millest on põhjustatud ülajäsemete vigastuste jääknähud. Soovitatud on massaaži, õlavöötme harjutusi ja füsioteraapiat. Ravimitest on viimasel kahel aastal välja kirjutatud üksnes veenikomude ravi salvi (18.04.2022). Kaebaja tervisehäired ei ole olnud takistuseks mootorsõiduki juhtimisel, arvutiga töötamisel, telefoni kasutamisel ega muudes igapäevastes tegevustes tavatingimustel. Kaebajal esinevad küll piirangud, kuid need ei vasta vähemalt keskmisele puude raskusastmele. Kerget puuet PISTS-i alusel ei tuvastata.
4.T.O esitas kaebuse, mille Tallinna Halduskohus võttis menetlusse nõuetega tühistada SKA 15.12.2022 otsus ja 02.01.2023 vaideotsus ning kohustada SKA-d kaebaja 14.11.2022 taotluse uueks läbivaatamiseks. SKA on näidanud kaebaja tervislikku seisundit tegelikust palju paremana. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud SKA 27.02.2018 otsust, millega kaebajal tuvastati keskmine puude raskusaste, samuti ei võetud arvesse kaebajat ravinud arstide seisukohti, kaebaja selgitusi ja Eesti Töötukassa 18.11.2018 töövõime hindamise eksperdihinnangut, mille kohaselt on kaebaja seisund vähemuutuv. SKA otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks tutvunud kaebaja haiguslooga. Kaebaja tervis ei ole paranenud, kuid erinevalt varasemast ei tuvastatud kaebajal 15.12.2022 otsusega puude raskusastet.
5.SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.
6.Tallinna Halduskohus jättis 25.08.2023 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Puude raskusastme mittetuvastamine ei tähenda, et inimest peetakse terveks ja tal ei ole puuet. Vastustaja on õigesti selgitanud, et keskmisest puude raskusastmest allapoole jääv seisund on samuti puue, kuid nn kerget puuet PISTS järgi ei tuvastata (vt PISTS § 2 lg 2 1). Asjaolu, et kõik puudega isikud ei kvalifitseeru PISTS järgi vähemalt keskmisele puude raskusastmele ega saa PISTS alusel toetust, on olnud seadusandja sotsiaalpoliitiline valik. SKA 15.12.2022 otsuse aluseks on kaebaja taotluses sisalduvad andmed, TIS-i andmed ja ekspertarst KK arvamus. SKA oleks pidanud 15.12.2022 otsuses täpsemalt selgitama puude raskusastme tuvastamise metoodikat ja kuidas seda kaebaja puhul rakendati, samuti seda, miks on kaebaja suhtes tehtud 2018. a-ga võrreldes ebasoodsam otsus. Põhjendamispuudused ei anna siiski alust SKA 15.12.2022 otsuse tühistamiseks. Tegemist ei ole kaalutlusotsusega. Detailsemad põhjendused on toodud 02.01.2023 vaideotsuses. Vaidemenetluses on täiendava arvamuse andnud ekspertarst AT, kes nõustus KK arvamusega. Vastustaja on kaebusele vastates veelkord selgitanud vaidlusaluse otsuse kujunemise aluseid, metoodikat ja põhjendusi. Seega on SKA 15.12.2022 otsuse põhjendamispuudused kõrvaldatud. SKA ei pidanud võtma 15.12.2022 otsuse tegemisel arvesse 27.02.2018 otsust, millega kaebajal tuvastati keskmine puude raskusaste. Puude raskusastme tuvastamine on ajaliselt piiratud (27.02.2018 otsuse puhul ajavahemikuga 25.11.2017–24.11.2022) ning iga uus otsus peab tuginema aktuaalsetele terviseandmetele ja hinnangutele. On usutav, et SKA arvestas kaebaja perearst MU sissekannetega (see nähtub ka vaideotsuse aluseks olnud ATe arvamusest). Taastusraviarst IK poolt 01.01.2018 fikseeritud teave ei kirjelda kaebaja toimetulematust igapäevaste põhitoimingutega, vaid selgitab, et kaebaja vajab täiendavaid uuringuid ja ravi. SKA-l ei olnud kohustust suhelda asutustega, kes osutavad kaebajale rehabilitatsiooniteenuseid ning küsida neilt arvamust kaebaja tervisliku seisundi 3(6)
3-23-195 kohta. SKA tuvastab puude raskusastme dokumendipõhises menetluses, arvestades taotluses ja TIS-s toodud andmeid ning tuginedes ekspertarsti arvamusele. Seega pole põhjendatud kaebaja etteheide, et ekspertarst oleks pidanud ta üle vaatama ja ära kuulama. Vastustaja ei pidanud arvestama ka Eesti Töötukassa 18.11.2018 töövõime hindamise eksperdiarvamusega (PISTS § 21 lg 8). Kaebaja viited TIS-i tõrgetele on paljasõnalised. Kaebaja sai liiklusõnnetuse tagajärjel trauma 2006. a-l, kuid TIS asutati alles Vabariigi Valitsuse 14.08.2008 määrusega nr 131. Seega on usutav, et TIS-s võivad puududa varasemad andmed kaebaja tervise kohta. Kaebajal on endal võimalik tutvuda oma terviseandmetega (digilugu.ee) ja vajadusel pöörduda raviarsti poole, kui tema hinnangul on jäänud olulised terviseandmed TIS-s kajastamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.T.O palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. SKA viis haldusmenetluse läbi lohakalt. SKA oleks pidanud võtma arvesse järgmisi asjaolusid: 1) SKA 27.02.2018 otsuses on leitud, et kaebaja vaevusi ja piiranguid põhjustavad funktsioonihäired ei ole oluliselt ravile allunud; 2) kaebajat opereerinud EAe seisukoha järgi vajab kaebaja pidevat taastusravi (s.o vigastused ei ole ajas mööduvad); 3) taastusraviarst IK arvamuse kohaselt on kaebaja tervise kahjustused süveneva sümptomaatikaga; 4) kaebaja on aastaid käinud rehabilitatsiooniteenusel ja vajab seda ka edaspidi, et iseseisvalt toime tulla; 5) perearst MU sissekannetest on selgelt näha, et kaebaja terviseseisund ei ole 2018. a-ga võrreldes paranenud; 6) kaebaja on taotluses selgitanud, et tema terviseseisund ei ole paranenud, mistõttu ekspertarst oleks pidanud kaebaja enne otsuse tegemist üle vaatama; 7) Eesti Töötukassa 2018. a eksperdihinnangu järgi on kaebaja seisund vähemuutuv. Selle asemel on SKA tuginenud KK ja AT arvamustele, kuid kaebaja ei ole nendega kunagi kohtunud. Kaebaja on tihti kuulnud, et TIS-i andmed on ebakvaliteetsed, dokumendid ei avane jne. Kaebaja ise ei saa tagada, et vajalikud andmed oleks TIS-s olemas. Halduskohtu otsusest tuleb samuti välja, et SKA tegi otsuse puudulike andmete alusel. SKA ei saanud arvestada EAe seisukohtadega, sest neid pole TIS-i kantud. Igaühe kohustus tutvuda tema kohta TIS-i kantud andmetega on põhjendamatult koormav. Riigikohtu praktika järgi peab SKA uurimispõhimõttest tulenevalt küsima andmeid pere- või eriarstilt, kui andmed on puude raskusastme tuvastamiseks ebapiisavad. Puudega inimene peab käima vähemalt kuus kuud enne taotluse esitamist eriarsti juures, kuid eriarstide järjekorrad on sageli pikemad ja aegu saada on keeruline. Selliselt on puude raskusastme tuvastamise taotlemine tehtud inimestele liiga keeruliseks. SKA 15.12.2022 otsus on oluliste põhjendamispuudustega ja sisult vale.
8.SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse lisad 1–12 tuleb kaebajale tagastada, sest need on toimikus juba olemas ja ringkonnakohtule kättesaadavad. Ringkonnakohus arvestab asja lahendamisel mh nende seisukohtade ja tõenditega, mis on esitatud halduskohtule. Samade dokumentide korduv esitamine koormab asjatult toimikut ja muudab selle ebaülevaatlikuks.
Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.Halduskohus leidis, et vaidlustatud haldusaktidel oli formaalseid puudusi, kuid nende tühistamiseks ei ole alust. Kuigi kaebajal esineb terviseseisundist tulenevalt piiranguid, ei ole need nii tõsised, et oleks võimalik tuvastada vähemalt keskmine puude raskusaste PISTS § 2
4(6)
3-23-195 lg 21 p 3 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
12.PISTS alusel selgitakse välja, kas inimesel on selline anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab tal ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). Tööealisel inimesel tuvastatakse puude raskusaste siis, kui see ületab teatud lävendi (PISTS § 2 lg 21). Puude raskusastme tuvastab SKA, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid (PISTS § 23 lg 1). Määruse nr 18 § 6 lg 1 järgi tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamust ja muid asjasse puutuvaid andmeid (vt PISTS § 2 3 lg 6). Ekspertarst annab arvamuse taotluse ja TIS-i kantud viimase 5 aasta terviseandmete põhjal (PISTS § 22 lg 3, § 23 lg 3, määruse nr 18 § 4 lg 1; sotsiaalkaitseministri ning terviseja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg-d 2–4). Ekspertarst arvestab arvamuse andmisel ka taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2). Puude raskusastme tuvastamine on seega hindamisotsus, mis põhineb meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel. Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus ei ole SKA-le küll vahetult siduv, kuid ekspertarsti järeldused saab siiski ümber lükata eelkõige konkureeriva eksperdiarvamusega (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 22, 24 ja 26).
13.SKA väidab iseenesest õigesti, et ta ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate puude raskusastme tuvastamise otsustega (vrd Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 25). Samas on SKA tuvastanud kaebajal 27.02.2018 otsusega (dtl 21 jj) keskmise puude raskusastme samade õigusnormide ja metoodika alusel, mis 15.12.2022 otsuses. SKA 27.02.2018 otsuses on märgitud, et kaebaja vaevusi ja piiranguid põhjustavad funktsioonihäired ei ole oluliselt ravile allunud. Kaebaja selgitas 14.11.2022 taotluses (dtl 5, 29 jj), et tema terviseseisund ei ole paranenud. Neil asjaoludel oleks SKA pidanud 15.12.2022 otsuses täpsemalt põhjendama, miks tehakse kaebaja puude raskusastme kohta seekord teistsugune otsus kui 27.02.2018. Kuna SKA kõrvaldas selle vormilise puuduse 02.01.2023 vaideotsuses ja andis täiendavaid selgitusi ka 10.03.2023 vastuses kaebusele, ei anna see eraldi võetuna siiski alust SKA 15.12.2022 otsuse tühistamiseks. Vaideotsuses on põhjendatud, et ekspertarsti hinnangul on kaebaja seisund raviga ohjatav, arvestades tema tervisehäire senist kulgu koos uuemate terviseandmetega (sh nägemise hindamine 05.11.2018; ortopeedi 27.12.2022 sissekanne, mis puudutab vasaku õla piirkonna ja lülisamba uuringuid; kaebajale välja kirjutatud ravimid), mistõttu ei ületa kaebajal olemasolevad piirangud vaideotsuse tegemise aja seisuga lävendit, mis on vajalik vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks.
14.SKA järeldus on ka sisult õige. Nagu eespool märgitud, saab puude raskusastme tuvastamine tugineda üksnes aktuaalsetele andmetele ja hinnangutele, mitte Eesti Töötukassa või SKA varasemate otsuste (või nende aluseks olnud eksperdihinnangute) järeldustele (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182, p 12). Ekspertarst KK arvestas 15.12.2022 eksperdiarvamuse koostamisel taotlusele eelnenud viie aasta kohta TIS-i kantud andmetega (dtl 94 jj). Pole alust arvata, et ta jättis seejuures tähelepanu kaebaja perearsti MU sissekanded (nt MU 07.09.2022 sissekandele on eksperdiarvamuses eraldi viidatud, vt dtl 114). Vaidemenetluses täiendava arvamuse andnud ekspertarst AT arvestas 30.12.2022 arvamuses lisaks ortopeedi 27.12.2022 sissekandega ning vaidele lisatud EA 03.03.2016 raviloo väljavõttega, sh märkega, et kaebaja vajab massaaži, õlavöötme harjutusi ja
5(6)
3-23-195 füsioteraapiat. Konkreetne diagnoos ja ravivajadus eraldi võetuna ei ole aga PISTS kohaselt alus tuvastada (vähemalt keskmine) puude raskusaste.
15.Vaidlustatud haldusaktidest ei nähtu, et SKA oleks arvestanud taastusravi- ja füsiaatriaarsti IK 01.01.2018 järeldustega (dtl 24). IK kokkuvõttes on märgitud, et 2006. a-l jäi kaebaja auto alla, ning kirjeldatud 22.06.2009 ja 30.10.2006 uuringute tulemusi. IK järeldas, et neis uuringutes tuvastatu põhjal on tegemist ebastabiilse õlavöötmega ja märkis, et „liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kaela ja vasaku õlaliigese kahjustused on süveneva sümptomaatika tõttu edasise põhjaliku uurimise ja ravi objektideks“. Seega väidab SKA 10.03.2023 seisukohas (p 21) õigesti, et IK viitas üksnes täiendavate uuringute ja ravi vajadusele (mis iseenesest kajastub ka TIS-i kantud hilisemates andmetes), kuid IK ei ole täpsemalt kirjeldanud kaebaja toimetulekut igapäevaste põhitoimingutega, millel võinuks olla tähtsust kaebaja puude raskusastme tuvastamisel. Seega ei ole alust arvata, et IK arvamust arvesse võttes oleks saanud teha kaebaja puude raskusastme suhtes teistsuguse otsuse.
16.Ekspertarstidel ei olnud PISTS-st tulenevat kohustust kaebajat isiklikult üle vaadata ja suuliselt ära kuulata, sest puude raskusastme tuvastamise ekspertiis on dokumendipõhine. Kaebaja enesehinnang sisaldub tema taotluses ning on numbriliselt hinnatuna ära toodud ka KK eksperdihinnangus. Ekspertarst ei saanud siiski lähtuda üksnes kaebaja enda hinnangutest, vaid pidi kontrollima, kas objektiivsed terviseandmed kinnitavad kaebaja väiteid. KK tuvastaski kaebajal piirangud käelise tegevuse valdkonnas, kuid tema ekspertarvamuse kohaselt ei ületanud need lävendit, mis andnuks aluse tuvastada kaebajal vähemalt keskmine puude raskusaste. Samale järeldusele jõudis ekspertarst AT, kes kontrollis KK järelduste õigsust, võttes arvesse kaebaja vaides esitatud selgitusi ja vastuväiteid. AT ei pidanud koostama uut terviklikku eksperdihinnangut, vaid võis piirduda hinnanguga kaebaja vaides esitatud vastuväidetele.
17.Kaebaja toob välja, et TIS-i andmed ei ole alati täielikud ja selle kasutamisel esineb tõrkeid, eriarstide juurde pääsemiseks on pikad järjekorrad ja aegu saada on keeruline ning paljud puudega inimesed ei oska või ei saa kasutada arvutit. Need kaebaja väited võivad olla õiged ja ringkonnakohus ei kahtle, et puude raskusastme tuvastamise taotlemise protsess on paljude inimeste jaoks stressirohke ja keeruline. Siinses asjas pole siiski alust arvata, et need üldised probleemid mõjutasid hinnangut kaebaja puude raskusastmele. Kaebaja on vaide- ja kohtumenetluses esitanud täiendavad terviseandmed, mis tema hinnangul jäid SKA-l arvesse võtmata. Nagu eespool märgitud, ei mõjutanud need lõpptulemust. Kaebaja ei ole välja toonud muid enda terviseandmeid, mis on jäänud tema arvates ebaõigesti TIS-i kandmata, kuid millega SKA oleks pidanud vaidlustatud haldusaktide andmisel arvestama. Kaebaja ei ole väitnud ka seda, et temal endal oleks olnud pikkade ravijärjekordade tõttu probleeme eriarstile pääsemisega või oli tal takistusi SKA-le esitatava taotluse vormistamisel. See, et puude raskusastme saab üldjuhul tuvastada tähtajaliselt, et ole SKA ega tema peadirektori algatus, vaid PISTS-s väljendatud seadusandja tahe, mida SKA-l tuleb järgida.
18.Poolte võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda.
19.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.