Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Madis Ernits 31.01.2025, Tartu 3-24-2477 X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt varalise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seoses 11.07.2024 toimunud sündmustega Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määrus X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määruse resolutsiooni p 1 peale menetlusse.
2.Rahuldada kaebaja määruskaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määruse resolutsiooni p 1 ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada kaebaja taotlus tema vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Saata haldusasi tagasi halduskohtule eelmenetluse jätkamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 02.09.2024 Tartu Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse (dtl 3–5, 47– 48) mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks seoses 11.07.2024 Narva politseijaoskonnas aset leidnud sündmustega. Kaebuse kohaselt tekkis kaebajale varaline kahju sellega, et kaebajalt võeti ära talle kuuluvad vallasasjad ning keelduti talle neid tagastamast 11.07.2024, mistõttu pidi kaebaja uuesti külastama Narva politseijaoskonda 12.07.2024 ning sai Narvast lahkuda alles 13.07.2024. Sellega kaasnes sõidukulu 12 eurot. Varaline kahju tekkis ka seetõttu, et kaebaja loomevara (teksti-, heli-, foto- ja videomaterjalid) hävitati, millega tekitati kahju 600 eurot. Mittevaraline kahju tekkis seetõttu, et Narva politseijaoskonna teenindussaalis võeti kaebajalt kõrvaliste isikute juuresolekul ja ilma seadusliku aluseta vabadus ja võeti ära kaebaja vallasasjad (mobiiltelefon Xiaomi Redmi Note 11, mikrofon Boya, mobiiltelefoni hoidik). Sellega rikuti kaebaja põhiõigust omandile, vabadusele ning alandati kaebaja inimväärikust. Ühtlasi otsiti kaebaja ja tema isiklikud asjad Narva politseijaoskonna ametiruumides läbi, keelduti kaebaja kuriteoteate ja kaebuste
vastuvõtmisest ja fikseerimisest ning võeti ära kaebajale kuuluv mobiiltelefon Huawei p30 lite. Ka sellega rikuti kaebaja põhiõigust omandile, õigust riigi ja seaduse kaitsele, õigust vabadusele ja isikupuutumatusele ning alandati kaebaja inimväärikust. Lisaks kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu ning teda solvati, see kahjustas kaebaja inimväärikust.
2.Tartu halduskohus jättis 30.10.2024. a määrusega (dtl 59–63) rahuldamata kaebaja taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1) ning sellest tulenevalt kaebuse käiguta ning andis tähtaja kolm päeva riigilõivu tasumiseks alates määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest (resolutsiooni p 2).
3.Kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses 11.07.2024 aset leidnud sündmustega. Varaliseks kahjuks hindab ta 612 eurot ning mittevaralise kahju palub ta hüvitada kohtu äranägemisel. Lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg-st 1 ja RLS § 60 lg-st 3 tuleb kaebajal riigilõivu tasuda 350 eurot. Kuigi halduskohus leidis, et majanduslikud eeldused kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest on täidetud, on kaebuse eduväljavaated pigem kasinad ning see välistab kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamise (HKMS § 111 lg 1).
4.Varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb juhinduda riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1.
5.Dokumentidest, mis esitas halduskohtule PPA, nähtub, et kaebaja saabus 11.07.2024 Narva politseijaoskonda teenindussaali ning asus filmima teenindajate tööd. Kohale tulnud patrullekipaaž 4471 toimetas kaebaja ülekuulamise ruumi ning talle koostati vallasasja hoiule võtmise protokoll, mille käigus võeti kaebajalt hoiule Redmi nutitelefon, mikrofon ja juhe, telefoni kolmhark ning Huawei nutitelefon. Pärast ülekuulamise ruumist lahkumist helistas kaebaja Narva politseijaoskonna lauatelefonilt Häirekeskusesse, soovides edastada avalduse tema alusetu kinni hoidmise osas ja saada tagasi oma esemed. Häirekeskus palus kaebajal pöörduda jaoskonna poole, kuivõrd hädaabinumbri „112“ ülesanne on hädaabi teadete vastuvõtmine. Hoiule võetud esemed tagastati kaebajale 12.07.2024 pärast PPA teenindussaalis filmitud sisu kustutamist. Kaebaja heidab eelnevaga seoses PPA-le ette temalt vabaduse võtmist, tema vallasasjade äravõtmist, tema kuriteoteate ja kaebuste vastuvõtmisest keeldumist, tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist, tema intellektuaalomandi hävitamist ning tema suhtes kohaldatud riikliku järelevalve meetmete protokollimisest keeldumist.
6.Korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 1 kohaselt on korrarikkumine avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. KorS § 52 lg 1 p 1 kohaselt on politseil õigus võtta vallasasi hoiule korrarikkumise kõrvaldamiseks. Seejuures KorS § 52 lg 5 järgi võib vallasasja hoiulevõtmiseks kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. PPA peadirektori 20.05.2024. a käskkirjaga nr 1.1-1/44 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti füüsilise turvalisuse tagamise korra“ lisa 2 „Külaliste objektil viibimise kord“ (edaspidi kord) p-st 2.8 tulenevalt on külastajal keelatud fotografeerida, heli- ja videosalvestada objektil (s.o praegusel juhul PPA teenindussaal) ilma objekti valdaja eelneva nõusolekuta. Sellist nõusolekut kaebajal PPA teenindussaalis 11.07.2024 filmimiseks ei olnud. Seega oli kaebaja poolt „Külaliste objektil viibimise korra“ p 2.8 rikkumine KorS § 5 lg 1 mõistes korrarikkumine. Seda arvestades ei saa antud juhul PPA-le ette heita kaebajale korralduse andmist mobiiltelefoniga heli- ja videosalvestise tegemise lõpetamiseks. Kuna kaebajal ei olnud PPA teenindussaalis filmimiseks luba ja ta ei täitnud korraldust selle tegevuse lõpetamiseks, oli PPA-l alus kõnealused kaebaja vallasasjad salvestiste kustutamiseks hoiule võtta, kasutades seejuures vahetut sundi. Halduskohus leidis, et kaebaja on antud juhul ise oma õigusvastase tegevusega põhjustanud olukorra, mis päädis tema ülekuulamisruumi toimetamise, temalt vallasasjade
hoiule võtmise ja tema telefonis olevate salvestiste kustutamisega, ning kus talle tekkis sellega seonduvalt ka täiendav kulu bussipileti näol.
7.Halduskohus märkis, et kaebaja väide, et talle on video- ja helifailide ja fotode kustutamise tõttu tekkinud varalist kahju summas 600 eurot, ei ole põhjendatud, kuivõrd PPA teenindussaalis filmitu ja salvestatu kustutamine ei saa kaasa tuua kaebajale väidetava varalise kahju tekkimist. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb talle salvestiste kustutamisega tekkinud varaline kahju.
8.Kaebaja heidab vastustajale ette ka seda, et PPA keeldus tema 11.07.2024. a sündmustega seonduva kuriteoteate ja kaebuste vastuvõtmisest ning tema suhtes kohaldatud riikliku järelevalve meetmete protokollimisest. Halduskohtu hinnangul ei vasta see väide tõele. Kaebaja kuriteoteate kohta on PPA andnud omapoolse seisukoha 01.08.2024. a teatises kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 24210050116. Seejuures on PPA uurijal olnud kuriteokaebuse asjaolude väljaselgitamiseks kasutada muu hulgas järgmised materjalid: 20.07.2024 kaebaja poolt esitatud kaebused politseiametnike tegevuste peale, vormikaamera videosalvestised seoses 11.07.2024. a juhtumiga, politseiametniku ettekanne, 11.07.2024. a vallasja hoiulevõtmise protokoll, 11.07.2024. a kinnipidamise protokoll ja kaebaja poolt tehtud kõned häirekeskusele (11.07.–12.07.2024 kokku 3 tk). Seega ei ole PPA keeldunud kaebaja kuriteoteate ja kaebuste vastuvõtmisest ning on koostanud vaidlusaluse juhtumiga seoses ka vallasasja hoiulevõtmise ning kinnipidamise protokollid. PPA leidis, et kaebaja kirjeldatud asjaolud ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Arvestades seda, et PPA hinnangul ei pannud politseiametnikud kaebaja suhtes toime kuritegu, ei pidanud halduskohus tõenäoliseks ka seda, et kaebaja suhtes oleks 11.07.2024 kasutatud füüsilist vägivalda. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises sisaldub ka vaidlustamisviide. Seega, kui kaebaja kriminaalmenetluse alustamata jätmisega ei nõustunud, oli tal vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 207 lg-tele 1 ja 3 õigus esitada 10 päeva jooksul kaebus prokuratuurile.
9.Kokkuvõttes leidis halduskohus, et 11.07.2024 toimunud sündmustega seoses ei esinenud PPA tegevuses õigusvastasust, mis annaks alust kaebajale varalise või mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Seetõttu jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas 12.11.2024 määruskaebuse (dtl 66–70), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määruse resolutsiooni p 1, rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus ning vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.
11.Määruskaebuses on kaebaja seisukohal, et ei KorS-ist ega ka ühestki teisest seadusest ei tulene, et avalikus kohas avalikke ülesandeid täitvate politseiametnike tegevuse filmimine oleks keelatud. Ükski seadus ei volita PPA peadirektorit ka taolist tegevust keelama. Praegusel juhul on halduskohus tuginenud ekslikule eeldusele, et avalikus kohas ülesandeid täitvate politseiametnike tegevust ei tohi filmida tulenevalt PPA peadirektori 20.05.2024. a käskkirjaga nr 1.1-1/44 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti füüsilise turvalisuse tagamise korra“ lisast 2 „Külaliste objektil viibimise kord“. Selle täitmine aga ei ole kaebajale kui kodanikule kohustuslik, mistõttu ei saa selle täitmata jätmine olla käsitletav avaliku korra rikkumisena KorS § 5 lg 1 mõttes ning ei anna alust riikliku järelevalve meetmete (kinnipidamine, vahetu sund, vallasasja hoiule võtmine jne) kohaldamiseks. Ka PPA on ise ühe teise haldusasja raames avaldanud, et politseiametniku tegevuse talletamine teabekandjale ei ole ohuks või korrarikkumiseks (vt Tartu Halduskohtu 29.12.2021. a otsus asjas nr 3-213
922). Ühtlasi ei tulene eelnevalt mainitud lisast 2 „Külaliste objektil viibimise kord“, et see laieneks Narva politseijaoskonna teenindussaalile, mis on avalik koht, ja teenindussaalis viibivale kaebajale.
12.Kuigi HKMS § 111 lg 2 sätestab, et menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse muu hulgas ka asja tähendust menetlusabi taotlejale, ei ole halduskohus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisel arvesse võtnud, et kaebuse esitamine on ajendatud sellest, et PPA vaidlustatavate haldusaktide ja toimingutega rikkus kaebaja põhiõigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Tegemist on seetõttu kaebajale tähtsa asjaga.
13.Halduskohus asus menetlusabi taotlust lahendades sisulist kaebust lahendama, hinnates seejuures PPA valikuliselt esitatud tõendeid, kusjuures PPA ei ole kaebajale kaebaja väiteid kinnitavaid tõendeid väljastanud ning kaebaja ei saa nende tõendite väljanõudmist taotleda enne, kui halduskohus on asja menetlusse võtnud (HKMS § 27 lg 1 p 4). Halduskohus on jõudnud PPA valikuliselt esitatud tõendite pinnalt valedele järeldustele selle osas, mis toimus 11.07.2024 Narva politseijaoskonnas ning millised tagajärjed kaebajale seetõttu saabusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
15.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määruse resolutsiooni p 1 peale esitatud määruskaebus on tähtaegne ja vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, et seda on võimalik menetleda. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastavas osas menetlusse.
16.Halduskohus leidis kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlust lahendades, et täidetud on majanduslikud eeldused kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest, kuid halduskohus pidas menetluses osalemise eduväljavaateid kasinateks (HKMS § 111 lg 1).
17.Halduskohus märkis, et vastavalt PPA esitatud dokumentidele saabus kaebaja 11.07.2024 Narva politseijaoskonna teenindussaali ning asus filmima teenindajate tööd. Kohale tulnud patrullekipaaž toimetas kaebaja ülekuulamise ruumi, kus kaebajale koostati vallasasjade hoiule võtmise protokoll, mille käigus võeti kaebajalt ära kaks nutitelefoni, mikrofon ja juhe ning telefoni kolmhark. Pärast ülekuulamise ruumist lahkumist soovis kaebaja esitada hädaabinumbrile helistades avalduse enda alusetu kinnihoidmise kohta ja saada tagasi temalt ära võetud asjad. Hoiule võetud esemed tagastati kaebajale 12.07.2024 pärast seda, kui ta oli PPA teenindussaalis filmitu kustutanud.
18.Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja pani PPA teenindussaalis filmimisega toime korrarikkumise ning sellest tulenevalt oli politseil KorS § 52 lg 1 p 1 alusel õigus võtta kaebajalt vallasasjad hoiule korrarikkumise kõrvaldamiseks. Seejuures võib KorS § 52 lg 5 järgi kasutada vallasasja hoiule võtmiseks vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Lisaks KorS-i regulatsioonile viitas halduskohus ka PPA peadirektori 20.05.2024. a käskkirjaga nr 1.1-1/ kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti füüsilise turvalisuse tagamise korra kinnitamine“ (dtl 39) lisa 2 „Külaliste objektil viibimise kord“ (dtl 40–41) p-le 2.8, millest tulenevalt on külastajal keelatud fotografeerida, heli- ja
videosalvestada objektil ilma objekti valdaja eelneva nõusolekuta. Kuna kaebajal eelnevat nõusolekut ei olnud, siis järeldas PPA sellest, et kaebaja ei tohtinud ka teenindussaalis filmida, mistõttu oli tegemist korrarikkumisega KorS § 5 lg 1 mõistes. Kuna kaebaja jättis täitmata PPA korralduse filmimine lõpetada, leidis PPA, et tal on õigus kaebaja tegevus lõpetada, võtta hoiule kaebaja vallasasjad, mida ta kasutas korrarikkumise toimepanemiseks ning kasutada seejuures ka vahetut sundi.
19.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jõudis menetlusabi taotluse lahendamisel ennatlikule järeldusele, et kaebusel on vähesed edulootused. Sisuliselt jõudis halduskohus järeldusele, et kaebaja pani avalikus kohas toime õigusrikkumise ning selle lõpetamiseks oli tarvis temale kuuluvad esemed võtta hoiule ja kasutada selleks ka vahetut sundi. Selliste asjaoludega kaebust ei pidanud halduskohus eduväljavaateid omavaks.
20.Ringkonnakohus märgib, et avalik koht on KorS § 54 tähenduses määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. PPA teenindussaali tuleb selle lahtioleku ajal lugeda avalikuks kohaks, sest sellele on ligipääs määratlemata isikute ringil. KorS §-s 55 on sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõuded, millest ei tulene, et avalikus kohas oleks keelatud fotografeerimine, heli- ja videosalvestamine. PPA on asjas esitanud PPA peadirektori käskkirjaga kinnitatud korra ja selle lisa (dtl 39–41), millele tuginedes tegi halduskohus järelduse, et kaebajal oli keelatud PPA teenindussaalis viibides video- ja helisalvestada ja pildistada. Ringkonnakohus märgib, et kord ja selle lisa 2 kehtestamise aluseks ei ole KorS ja pigem paistavad viidatud dokumendid reguleerivat isikute käitumist PPA jaoskondade kinnistel aladel, kuhu juurdepääsuks on vaja läbipääsukaarti. Sellele viitab iseäranis korra p 1.6. Kui eelnev peab paika, siis ei saa viidatud kord ja selle lisa kehtida kaebaja suhtes ning reguleerida tema käitumist, kuna väidetav korrarikkumine leidis aset PPA teenindussaalis kui avalikus kohas. Seega on eelnevale tuginevalt küsitavad PPA tuginemine antud kontekstis korrale ning reageerimine kaebaja tegevusele, mis leidis aset PPA Narva teenindussaalis 11.07.2024.
21.Ringkonnakohus selgitab, et avalikus kohas filmimise lubatavus sõltub kõigepealt sellest, mida filmitakse. Kui filmitakse isikuid (sh politseiametnikke), siis on tegu isikuandmete töötlemisega ja filmimise lubatavust tuleb hinnata isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016. a määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ning selliste andmete vaba liikumise kohta) alusel. Seejuures ei sisalda IKÜM alust keelata avaliku võimu organite tegevuse salvestamist üldiselt, vaid isikute filmimise õiguspärasus sõltub sellest, kas isikuandmete töötlemine on IKÜM-i alusel seaduslik. Seega on kaebuse eduväljavaadete kontekstis oluline see, kas kaebaja poolt toime pandud filmimine PPA teenindussaalis oli kooskõlas IKÜM-ga, täpsemalt art 6 lg 1 punktiga f. See üldsäte laieneb ka politseiametnike salvestamisele (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24.10.1995. a direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta: EKo 14.02.2019, C-345/17, Buivids, p 44 j) ning selle kohaselt on filmimine lubatud, kui see on vajalik mõne õigustatud huvi kaitseks ja kui see ei ole vastuolus salvestatavate isikute ülekaalukate huvidega. Esimesel astmel tuleb seega välja selgitada isiku õigustatud huvi salvestamiseks. Teisel astmel tuleb hinnata, kui tugevalt riivab salvestamine salvestatavate isikute isikusfääri. Kolmandal astmel tuleb vastanduvaid huvisid kaaluda. Põhimõtteliselt on ka politseiametnikel õigus isikuandmete kaitsele, mistõttu ei ole lubatud neid kõikjal ja igal ajal filmida, kuid see õigus võib taanduda, kui nad teostavad parasjagu riigivõimu. Euroopa Kohus on hiljuti IKÜM art 6 lg 1 punkti f põhjalikult tõlgendanud (EKo 09.01.2025, C-394/23, Mousse, p 44 jj). Asja materjalidest ei nähtu, mis olid need täiendavad kaalutlused, millele tuginedes PPA filmimise keelas.
22.Ringkonnakohus täpsustab, et eelnevast ei saa veel kuidagi järeldada, et kaebaja kaebus tuleks tingimata rahuldada, kuid kohtule asjas seni teada olevate asjaolude pinnal ei saa asuda ka seisukohale, et kaebusel puudub igasugune perspektiiv.
23.Kaebaja on õigesti viidanud sellele, et menetlusabi andmise üle otsustamisel tuleb juhinduda ka HKMS § 111 lg-test 2 ja 3, mis sätestavad, et menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale ning isikule ei anta menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Arvestades väidetavalt rikutud põhiõigusi – vabadus, isikupuutumatus, omandi puutumatus ja sellega kaasnenud inimväärikuse riivet, ei saa kaalul olevaid õigushüvesid pidada kaebaja jaoks vähetähtsateks ega ka kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Taolises olukorras tuleb kohtule esitatud kaebus sisuliselt läbi vaadata ning anda õiguslik hinnang kohtulahendis, kus tuleb lahendada ka tõendite lubatavuse ja neile antava hinnangu küsimus (HKMS § 158 lg 1, § 165 lg 1).
24.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määruse resolutsiooni p 1 ning teeb vastavas osas uue määruse, millega rahuldab kaebaja taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus saadab käesoleva haldusasja tagasi halduskohtule eelmenetluse jätkamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.