Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-23-2598

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-23-2598 lükanud kaebaja väidet, et tulenevalt eelloeteletud kaebaja tervise probleemidest vajab ta abikaasa tuge liikumisel. Seega on vaidlustatud otsustes põhjendamispuudused. Kuigi vastustaja on käesolevaga vaidlustatud 2023. a otsustes märkinud, et terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja vajaks vähemalt korra nädalas kõrvalist abi ei sisalda see analüüsi, et millest vastustaja sellise järelduse teeb olukorras, milles kaebajal esinevad eel-loetletud terviseprobleemid, valud vaatamata sellele, et kaebaja kasutab abivahendit ja seda enam olukorras. Kaebaja leiab ka, et ekspertiisi kokkuvõttes esitatud põhjendused ei võimalda jõuda järelduseni, et kaebaja ei vasta tulenevalt oma tervislikust seisundist vähemalt keskmise puude raskusastmele, s.t kaebaja anatoomiline ja füsioloogiline struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle pole selline, et ta ei vaja regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Kaebaja leiab, et terviseandmete alusel tehtud analüüsis ei võeta seisukohta visiitide väljavõtetes kajastatu kohta, et kaebajal on liikumisel valud ja seda ka vaatamata sellele, et kaebaja kasutab jalatsis kõrgendust, jalast käib läbi jõnks nagu kukuks ja, et kaebaja liigub enamasti koos abikaasaga, kes teda liikumisel toetab. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et vaidlustatud otsuste põhjendused ei võimalda järeldada, et kaebaja ei vasta vähemalt puude keskmise raskusastme tasemele PISTS § 2 lg 11 p 3 mõttes. Kaebaja palub kaebuse rahuldamist. 7.Vastustaja seisukohad Vastustaja SKA vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning palub selle rahuldamata jätta. Kaebaja leiab kaebuses, et vastustaja ei ole võtnud aluseks kõiki tema terviseandmeid. Vastustaja selle väitega ei nõustu ja selgitab, et ekspertarvamuse andmisel, vaidemenetluses kui ka kohtuvaidluses lähtutakse kaebaja terviseandmetest, mis olid esmase arvamuse andmise aluseks. Digiloos terviseseisundi kirjelduse päringu järgselt näidatakse ekspertarstile KÕIGI epikriiside ülevaadet, st ta tutvub kõigi sissekannetega, mis digiloos on. Eraldi on võimalik avada asjasse puutuvaid (st isiku kaebustega otseselt seonduvaid) epikriise. Tagasi üldvaatesse suundumisel enam korduvat TSK koostamist ei teki uue ajatempliga, aga see on kogu ekspertiisi vältel ekspertarstile nähtav ja kättesaadav. Kaebaja leiab kaebuses, et vastustaja ekspertarsti arvamus on vastuoluline. Vastustaja sellega ei nõustu. Vastustaja selgitab, et tallakõrgenduse võib loomulikult lugeda ortopeediliseks abivahendiks, kuid see ei ole sama, mis küünarkargud, rulaator vms liikumise abivahendid. Piiranguid igapäevastel põhitegevustel hinnatakse ravi, ravimite ja abivahendite foonil, mis kompenseerivad funktsiooni. Lisaks tallakõrgendusele isik teisi liikumise abivahendeid ei kasuta ja on koos tallakõrgendusega suuteline iseseisvalt ja kõrvalabita liikuma. Kaasnev valu on meditsiiniline kontekst, vajadusel kirjutab raviarst välja valuvaigisteid. Vaevuste esinemist kõndimisel ei ole ekspertiis eitanud, samas ei nähtu terviseandmetest, et need vaevused takistaksid iseseisvat liikumist. Kaebaja nimetab abikaasat kui abistajat valude korral. Episoodiline kõrvalabi on erinevate terviseprobleemide korral mõistetav ja põhjendatud, aga ei samastu otseselt puude raskusastmega. Sõiduauto kasutamine pikemate vahemaade läbimisel on loogiline aga antud juhul ei ole otseselt alust sõiduautot käsitleda liikumise abivahendiga puude kontekstis. Puudub teave selle kohta, et isik vajaks spetsiaalselt kohandatud autot. Parkimiskaardi kasutamise fakt või soov seda kasutada ei määratle puude liiki ega raskusastet. Eksperthinnangu andmisel on arvestatud ka keskkonnateguritega. Terviseandmetest nähtub, et kaebaja elab esimesel korrusel. Diagnoos RHK-10 koodidena on statistiline klassifikaator, mis ei peegelda ega kirjelda isikul esinevaid piiranguid. Sama diagnoos võib eri isikutel põhjustada eri raskusastmega piiranguid. Seetõttu ei lähtu puude raskusastme tuvastamine diagnooside loendist, mida 3(8)

3-23-2598 raviarstid on diagnoosinud. Diagnoos on raviarsti otsus, mis haigus inimesel on ja kuidas seda ravida. Kaebaja leiab, et kuna tal on sünnist saadik lühem jalg, siis see tähendab juba PISTS mõttes puuet. Vastustaja selgitab, et terviseandmete alusel on liikumispiirang tallakõrgendustega rahuldavalt kompenseeritud. Võrdlus varasema käsitluse ja puude raskusastmega ei ole antud juhul põhjendatud, st eksperdiarvamuse koosseisu ei kuulu võrdlev analüüs varasemate arvamuste ja otsustega. Ekspertiis on lähtunud asjaolust, et taotlejal ei esine osalus- ja soorituspiiranguid igapäevastel põhitoimingutel sellises ulatuses, et võimalik oleks tuvastada vähemalt keskmine puude raskusaste. Ekspertiisil on võimalus tutvuda nii viimase 5 kui sellest vanemate terviseandmetega ning ekspertarst, kui ta annab eksperdiarvamuse, ei lükka enda arvamuses ümber ega kiida heaks mistahes varasemat arvamust, sest see ei ole ekspertiisi eesmärk. Vastustaja selgitab täiendavalt ka seda, et püsipiirang tähendab, et vaatamata parimale meditsiinilisele ravile ja teistele rakendatud meetmetele (sh ortopeedilised tallakõrgendused antud juhul) püsib osalus- ja tegutsemispiirang igapäevastel põhitegevustel. Seadus ei pea lahti kirjutama neid detaile, mis kuuluvad meditsiiniliste eriteadmiste kontekstis antavatele hinnangutele isiku igapäevase hakkamasaamise kohta. Ekspertiisi hinnangul antud juhul ortopeedilised tallakõrgendused kompenseerivad liikumispiirangut ning piirang on hinnatud kergeks ja mitte kõigis igapäevastes põhitegevustes avalduvaks. Vastustaja selgitab, et ekspertarstid võtavad puude raskusastme tuvastamisel aluseks TIS-is olnud isiku objektiivsed terviseandmed ehk siis need andmed, mida tervishoiuteenuse osutajad on sinna kandnud. Puude raskusastme tuvastamisel nende andmete õigsust eeldatakse ja andmete täpsustamine ravi- või perearstiga toimub vaid vajadusel st siis kui arstiõppe läbinud isikul tekib hinnangut andes TIS andmete osas põhjendatud kahtlus ja eelkõige esineb selline olukord siis, kui terviseandmed on vastuolulised. Vastustaja haldusakti andmisega tegelev menetleja, omamata arstiõpet, ei saa asuda iseseisvalt ebakõlasid kindlaks tegema, neid kõrvaldama või tegema ettepanekuid selles osas, samuti ei saa asuda täiendavaid päringuid teostama, kui selleks ei ole ekspertarst sisendit andnud. Käesoleval juhul ekspertarsti hinnangul aga TIS-is vastuolusid ei ilmnenud, mis nõudnuks vastustajal raviarstidelt täpsustuste küsimist ehk uurimiskohustuse täitmist. Kuna tegemist on nn dokumendipõhise menetlusega ja dokumentideks on kaebaja taotlus ja kaebaja TIS-is olevad terviseandmed, siis tugineb vastustaja oma ekspertarvamuse andmisel ja otsuse tegemisel neile. Vastustaja uurimiskohustus ei ole piiramatu. Tallinna Ringkonnakohtu lahendis 3-20-1141 on kohus ka lisanud, et ekspertarstide hoolsuskohustuse rikkumist või ekspertarvamuste ebaõigsust ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et ekspertarstid ei teinud eraldi päringuid perearstile ja raviarstidele. Kui raviarstidel on midagi jäänud TIS-i kandmata, siis see on juba tsiviilõiguslik suhe kaebaja ja raviarsti vahel ja sinna vastustaja sekkuda ei saa. Vastustajal puudub pädevus kaebaja ravivõi perearstilt "puuduvate" andmete TIS-i kandmist nõuda või nende täpsustamist taotleda (eriti põhjendusega, et "tundub, et kirjas on liiga vähe"). Samuti ei anna vastustaja raviarstidele suuniseid, milliseid uuringuid teha ja kuidas haigusjuhtu dokumenteerida. Vastustaja ei nõua, et pere- ja/või eriarst teeks mingeid uuringuid, suunaks eriarstide juurde vms. Puude hindamise taotlemise käigus vastustaja inimest arstile haiguste diagnoosimiseks või diagnoosi täpsustamiseks ei suuna. Ekspertiisil puudub vaikimisi eeldus, et raviarsti sissekanne on puudulik. Täiendavalt märgime, et vastustaja menetleja, kes ekspertarvamuse põhjal haldusotsuse vormistab, ei saa meditsiiniliste teadmiste puudumise tõttu hinnata ekspertarsti arvamuse õigsust või faktidele vastavust. Ekspertarsti arvamus on hindamisotsus, mis tugineb kaebaja taotluses toodud enesehinnangule ja kaebaja TIS andmetele. Kaebaja enesehinnangut võetakse hindamisel arvesse siis, kui see leiab kinnitust ka kaebaja TIS andmetega. Kaebaja terviseandmetega puude raskusastme tuvastamise menetluses on tutvunud kaks ekspertarsti 4(8)

3-23-2598 Fred Jädal ja Helena Grauberg. Mõlemad ekspertarstid on jõudnud kaebaja terviseandmetega tutvumise järgselt järeldusele, et kaebajal ei esine piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme ulatuses. Kuna kaebaja on esitanud vastustaja otsuste kohta kaebuse halduskohtule, siis on tema kohta tehtud otsustega ja tema terviseandmetega tutvunud kohtule vastuse andmiseks ka vastustaja metoodik-ekspertarst Meris Tammik. Seega on vastustaja kolm ekspertarsti olnud samal arvamusel, et kaebajal ei esine piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Vastustaja metoodik-ekspertarsti hinnangul ekspertarstide hinnangus vastuolusid ehk ebakõlasid ei esine. Vastustaja selgitab, et HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja hinnangul ei esine põhjendamispuuduseid määral, mis oleks mõjutanud asja otsustamist. Vastustaja leiab, et kui peaks antud asjas tehtud otsuse ka mõningaste põhjendamispuuduste tõttu uuesti läbi vaatama, siis jõuaks vastustaja samasugusele tulemusele, sest otsuse tegemise aluseks on samad kaebaja terviseandmed, millega on otsuste tegemisel kaks ekspertarsti tutvunud ja sellest tulenevalt oma hinnangu andnud. Samuti märgime, et vastustaja menetleja, kes vormistab ekspertarvamuse põhjal haldusakti, ei saa ega tohi asuda ekspertarvamust muutma, täiendama, selgitama, sest tal puudub selleks pädevus. Täiendavalt selgitame, et ekspertarsti hinnang ei ole teaduslik uurimistöö, kus on ekspertarstil vaja oma seisukohti ja järeldustele jõudmist analüüsida. Ekspertarsti arvamus on kaebaja terviseandmetel ehk faktidel tuginev hinnang selle kohta, kas isikul esinevad piirangud vähemalt keskmise puude raskusastme ulatuses või mitte, kusjuures eelduslikult on viimaste perioodide raviarstlikud hinnangud asjakohasemad kui varasemad (mis ei välista varasemate terviseandmetega tutvumist, aga ei tähenda ka uue eksperdihinnangu võrdlevat analüüsi eelmistega).

KOHTU PÕHJENDUSED

8.Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Vaidlustatud otsus ja vaideotsus on põhjendatud ja seaduslikud ning nende tühistamiseks ei ole alust. 9.Antud vaidlus on selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja puude raskusastme (puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse (PISTS) § 2 lg 11) määramata või mitte. 10.PISTS § 2 lg 1 järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 21 järgi tuvastatakse 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel inimesel (tööealine inimene) lähtuvalt igapäevastest tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangutest sügava, raske või keskmise raskusastmega puue. Keskmine puue on PISTS § 2 lg 21 kohaselt inimesel, kellel esineb igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi (p 3); raske puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud (p 2) ning sügav puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud (p 1). Seaduses ei ole üheselt defineeritud, mida mõista PISTS § 2 tähenduses „igapäevase tegutsemise või ühiskonnaelus osalemise“ all, kuid sotsiaalkaitseministri määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 2 p-de 3–4 ning § 6 lg-te 6 ja 7 põhjal saab järeldada, et sellega tähistatakse üldistavalt määruse nr 18 § 4 lg-s 5 loetletud valdkondi ja võtmetegevusi, millest lähtuvalt hinnatakse isikul määruse nr 18 § 4 lg-le 6 vastavate piirangute esinemist või puudumist. 5(8)

3-23-2598

3-23-2598 ekspertarvamuste ebaõigsust ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et ekspertarstid ei teinud eraldi päringuid perearstile ja raviarstidele. Kui raviarstidel on midagi jäänud TIS-i kandmata, siis see on juba tsiviilõiguslik suhe kaebaja ja raviarsti vahel ja sinna vastustaja sekkuda ei saa. Õige on ka vastustaja väide, et vastustajal puudub pädevus kaebaja ravi- või perearstilt "puuduvate" andmete TIS-i kandmist nõuda või nende täpsustamist taotleda (eriti põhjendusega, et "tundub, et kirjas on liiga vähe"). Samuti ei anna haldusorgan raviarstidele suuniseid, milliseid uuringuid teha ja kuidas haigusjuhtu dokumenteerida. Haldusorgan ei nõua, et pere- ja/või eriarst teeks mingeid uuringuid, suunaks eriarstide juurde vms. Puude hindamise taotlemise käigus SKA inimest arstile haiguste diagnoosimiseks või diagnoosi täpsustamiseks ei suuna. Ekspertiisil puudub vaikimisi eeldus, et raviarsti sissekanne on puudulik. Kaebaja enesehinnangut võetakse hindamisel arvesse siis, kui see leiab kinnitust ka kaebaja TIS andmetega. Praeguses asjas on kaebaja terviseandmetega puude raskusastme tuvastamise menetluses tutvunud kaks ekspertarsti Fred Jädal ja Helena Grauberg. Mõlemad ekspertarstid on jõudnud kaebaja terviseandmetega tutvumise järgselt järeldusele, et kaebajal ei esine piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme ulatuses. Lisaks on kaebaja terviseandmetega tutvunud metoodik-ekspertarst Meris Tammik. Seega on vastustaja kolm ekspertarsti olnud samal arvamusel, et kaebajal ei esine piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Vastustaja metoodik-ekspertarsti hinnangul ekspertarstide hinnangus vastuolusid ehk ebakõlasid ei esine. Kohtule ei nähtu, et ekspertarstid oleksid hinnangu andmisel jätnud olulised andmed tähelepanuta. Asja materjalidest nähtub, et eelmisel hindamisperioodil tuvastati kaebajal 21.09.2018 otsusega nr P260-2018-204382 raske puue. Samas otsuses märgiti korduvekspertiisi taotlemise tähtajaks 22.08.2023-31.10.2023. See tähendabki, et järgneval perioodil viib SKA läbi uue hindamise ja võib asuda ka eelnevast erinevale seisukohale. Eelnev puude raskusaste ei ole aluseks uue otsuse koostamisel ning varasema puude raskusastme olemasolu põhjal ei saa eeldada, et järgnevatel hindamistel jääb hinnang muutumatuks. Seega puude raskusastme mittetuvastamine ei samastu haigusest tervistumisega ning ei lükka ümber teatavate püsipiirangute olemasolu igapäevategevustel või ühiskonnaelus osalemisel. Haigus ei võrdu puudega ja ravimeid tarvitatakse haiguste tõttu, mitte puudest tingitult. Ravimite tarvitamise vajadus või arstivisiitidel käimise vajadus ei samastu püsiva iseloomuga piirangutega igapäevategevustel ja ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks. Halduskohus leiab, et kui kaebaja terviseseisund on võrreldes taotluse esitamise ajaga halvenenud ja kaebaja on käinud täiendavalt perearsti või eriarsti vastuvõttudel, on kaebajal võimalik esitada uus taotlus puude raskusastme määramiseks, viidates asjakohastele andmetele TIS-s. Kirjeldatu alusel jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti 26.09.2023 otsus nr P260-2023-77398 „Puude raskusastme mittetuvastamine ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste mittemääramine“, 25.10.2023 otsuse nr 5.2-3/37533-2 vaideotsus on õiguspärased. Vastustaja on lähtunud asjakohastest ning asjassepuutuvatest andmetest ja asjaoludest. Ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud arvestamata olulisi andmeid, mis võinuks mõjutada asja lõpptulemust. Vastustaja on täitnud uurimiskohustust ning ei ole eksinud õigusnormide kohaldamisel. Seetõttu puudub alus otsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti hinnata. 12.Menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole nõudnud enda

7(8)

3-23-2598 kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda. 13.Isikute nimede asendamine lahendis HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.