X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X-i ja Y nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. märtsil 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vanglas registreeriti 21. novembril 2023 Tartu Vangla kinnipeetava X-i taotlus nr 623/2525-1 pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks venna Yga 31. jaanuaril 2024 (taotluses ekslikult märgitud 2023, digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 151-155).
2.Tartu Vangla jättis 12. detsembri 2023. a otsusega nr 6-23/2525-2 kaebaja taotluse rahuldamata (dtl 157-158). Vangla põhjendas, et kahe kinni peetava isiku puhul ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest ja kokkusaamise võimaldamine ei kanna vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki. Samuti ei ole taotletava kokkusaamise lubamine kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisega seoses oluliste sotsiaalsete sidemete säilitamisega, kuna sotsiaalsetel sidemetel peab olema kinnipeetava jaoks positiivne mõju. Vangla ei pea põhjendatuks kuritegusid toime pannud isikute sotsiaalse lävimise soodustamist.
3.Kaebaja esitas 4. jaanuaril 2024 Tartu Vangla otsuse nr 6-23/2525-2 peale vaide (dtl 159160), mille Tartu Vangla jättis 23. jaanuari 2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/5-2 rahuldamata (dtl 162-163). Vaideotsuses rõhutas vangla, et kaebajale ei ole keelatud vennaga pikaajalist kokkusaamist põhjusel, et tegemist on kinni peetava isikuga, vaid kuna kaebaja enda käitumine vanglas ei viita sellele, et ta üritaks seaduskuulekamalt käituda.
4.Kaebaja esitas 17. aprillil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis saada hüvitist seoses pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega (dtl 56-58). Tartu Vangla nimetatud taotluse osas otsust ei koostanud.
5.Kaebaja esitas 8. juulil 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses asjaoluga, et kaebajal ei võimaldatud esitatud taotluse alusel pikaajaliselt kokku saada oma vennaga. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 1-24, 29-38, 136-137).
6.Tartu Halduskohus võttis 29. augusti 2024. a määrusega esitatud kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 142144).
7.Tartu Vangla esitas 4. novembril 2024 vastuse kaebusele (dtl 183-187).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) Tartu Vangla otsus jätta rahuldamata kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks on õigusvastane, kuna see on põhjendamata, vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 8 ning see rikub kaebaja põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. 2) Vastustaja otsus on vastuolus Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2023. a otsusega asjas nr 3-23-1246 ning Tartu Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2019. a otsusega asjas nr 3-17-2501 ja 26. oktoobri 2011. a otsusega asjas nr 3-10-2893. Eelmainitud kohtuotsustes on asutud seisukohale, et vangistusseaduse (VangS) § 23 reguleerib küll vanglavälist suhtlemist, kuid
3-24-2442 sõna „vanglaväline“ ei saa tõlgendada selliselt, et see kohaldub vaid isikute suhtes, kes viibivad vabaduses. Samuti jääb vastustaja otsusest ebaselgeks, milline on õiguslik alus või kaalutlus, mis võimaldab piirata sellise kinnipeetava õigust perekonnaelu säilitamisele intensiivsemalt kui sellise kinnipeetava õigust, kelle pereliige viibib vabaduses. 3) Vastustaja viited sellele, et kaebaja ja tema venna kokkusaamise läbi võiks veel kord kahjustada saada õiguskord, ei ole veenvad. Pikaajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil ning vanglal on võimalik tagada selle käigus vangla ja isikute julgeolek ning eelduslikult tõhusalt takistada kuritegude toimepanekut. Vaidlusalusest otsusest ja vaideotsusest ei ole arusaadav, kuidas kokkusaamine võib suurendada uue kuriteo toimepanemise riske. 4) Ka on arusaamatud vastustaja kahtlused kokkusaamise õnnestumises seetõttu, et kaebaja käitumine ei näita väidetavalt seda, et kaebaja püüdleks õiguskuuleka käitumise poole. Kaebaja on edukalt ja motiveeritult täitnud vangistuse ajal oma individuaalset täitmiskava, omandades kutsehariduse, läbinud programme, osalenud huvitegevuses ja seeläbi õppinud mängima kitarri, osalenud majandustöödel jms, mis viitab püüet õiguskuuleka elu poole. 5) Kaebajat ei ole distsiplinaarkorras karistatud pikaajalise kokkusaamise keeluga. Lisaks puudub VangS-s säte, mille kohaselt oleks pikaajaline kokkusaamine soodustus ning mida võimaldatakse juhul, kui kinnipeetav püüdleb õiguskuuleka käitumise poole. 6) Nii kaebaja kui ka tema vend on karistatud 20-aastase vangistusega, millest kaheksa aastat on seni kantud. Antud aja lõikes ei ole nad kokku saanud (v.a kohtusaalis), mis on vägagi pikk aeg olla eraldatud ning on kahtlemata kahjustanud sotsiaalsete ja peresidemete säilimist.
9.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et pikaajaliste kokkusaamiste näol on tegemist siseriiklikult reguleeritava küsimusega ning riigil on juhul, kui kokkusaamiste õigus lubatakse, õigus seada sellistele kokkusaamistele ka piiranguid. Sellisteks piiranguteks saab pidada VangS § 25 lg-s 11 sätestatut. 2) Vangla keeldus VangS § 25 lg 11 p-dele 1 ja 2 tuginedes pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest, sest kokkusaamise lubamine ei aitaks kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele ning kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut. Otsuse tegemisel võeti arvesse kokkusaajate kriminaalset tausta, võimalikku mõju üksteisele, mõju õiguskorrale ja kaebaja käitumist vangistuse jooksul. 3) Olukorras, kus kaebaja ja tema vend olid kuriteo kaasosalised, ei saa sellise suhte soodustamist kuidagi pidada positiivset mõju avaldavaks suhteks. Vangistuse täideviimise eesmärk hõlmab ka seda, et isikud enam teineteist sellistele tegudele ei kaasaks ega mõjutaks ning mõistaksid teineteise sellised teod hukka. Vastustaja on kaebaja taotluse lahendamisel arvesse võtnud isikust lähtuvaid riske, sh teavet tema ja kokkusaaja poolt ühiselt toime pandud kuriteo kohta ja selle asjaolusid (ette planeeritult, grupiviisiliselt, julmal viisil tapmise toime panemine). Kõiki nimetatud asjaolusid arvesse võttes saab asuda seisukohale, et kokkusaamise võimaldamisel saaksid vangistuse täideviimise eesmärgid oluliselt kahjustada.
3-24-2442 4) Kaebaja suhtes on pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamisele eelnevatel kuudel fikseeritud mitmeid sündmusi, mis näitavad selgelt, et kaebaja ei järgi vanglas kehtestatud korda ning võib oma käitumisega seada ohtu ka teisi inimesi. Kaebaja käitumine vanglas ei näita, et ta püüdleks seaduskuuleka elu poole. 5) Võttes arvesse seda, et pikaajaline kokkusaamine toimub ilma pideva järelevalveta, annab see kokkusaamisel viibivatele isikutele võimaluse planeerida uute õigusrikkumiste toimepanemist ja panna õigusrikkumisi toime ka kokkusaamise ajal.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu seoses oma vennaga pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega.
11.Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused, kuna kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Kohus nõustub vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata.
12.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29).
13.Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
14.Vastustaja on 12. detsembri 2023. a otsuses möönnud, et VangS § 25 lg-st 1 ei tulene absoluutset keeldu võimaldada kahele karistust kandvale kinnipeetavale pikaajalist kokkusaamist. Siiski ei tähenda see seda, et kui kinnipeetavad on vennad, nad ei ole üksteist pikka aega näinud ja kasvasid koos üles, tulekski kinnipeetavatele kokkusaamine võimaldada. Selle järeldusega saab kohus nõustuda.
3-24-2442
15.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. VangS § 25 lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele. Pikaajalise kokkusaamise peamine eesmärk on soodustada mh suhte säilimist abikaasaga ning kontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (VangS § 23 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 16. mai 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 13).
16.VangS § 25 lg-st 1 tulenev õigus ei ole aga absoluutne, vaid seda piirab VangS § 25 lg 1 1. Nimetatud sätte kohaselt keeldutakse pikaajalise kokkusaamise loa andmisest, kui: 1) kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega; 2) kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda; 3) kokkusaaja maines on alust kahelda või 4) kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. Vangistuses viibimine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, sh ka perekonnaelu puutumatust. Riigivõimu sekkumine PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p-d 44 ja 47). Seega ei ole perekonnaelu puutumatus absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda. Isik, pannes toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, peab paratamatult leppima sellega, et tema võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on piiratud.
17.Vastustaja on viidates VangS § 25 lg-tele 1, 1 1, § 23 lg-tele 1 ja 2 ning § 6 lg-le 1 leidnud, et kokkusaamise õigus ei ole eraldiseisvalt subjektiivne õigus, vaid on otseselt seotud vanglavälise suhtluse eesmärgiga. Vastustaja märgib, et kahe kinni peetava isiku puhul ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest ja kokkusaamise võimaldamine ei kanna vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki. Olukorras, kus vennad on kinni peetavad, ei saa kokkusaamise eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine. Peresidemete säilitamise vajadus võib vangistuses viibivatel pereliikmetel kahtlemata olla, kuid lähedaseks pereliikmeks olemine ei sea piiramatuid õigusi omavaheliseks kokkusaamiseks. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kahe kinnipeetava puhul ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest. Kaebaja on asjakohaselt viidanud Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsusele asjas nr 3-231246. Viidatud otsuse p-s 10 on Tallinna Halduskohus leidnud, et VangS § 23 räägib küll vanglavälisest suhtlemisest, kuid sõna „vanglaväline“ ei saa tõlgendada selliselt, et see kohaldub vaid isikute suhtes, kes viibivad vabaduses. Sõna „vanglaväline“ saab siinkohal mõista nii, et selleks isikuks võib olla ka teine vanglas asuv isik, kes asub erinevas kohas (osakonnas) taotlejast ja kellel puudub täielikult võimalus temaga koos olla. Samuti on Tartu Ringkonnakohus 26. oktoobri 2011. a otsuses asjas nr 3-10-2893 ja 15. jaanuari 2019. a otsuses asjas nr 3-17-2501 leidnud, et VangS-ist ei tulene piirangut mitte võimaldada pikaajalist kokkusaamist pereliikmega, kes samuti viibib kinnipidamiskohas. Sõna „vanglaväline“ tuleb mõista kui sellest vanglast, kus asub kokkusaamist taotlev isik, väljaspool asuv isik. Seega tähendab see ka teises vanglas asuvat isikut. Samas ei vii vastustaja ekslik sõnastus praeguses asjas selleni, et kaebajale vennaga pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine oleks koheselt õigusvastane. Vastustaja on toonud 12. detsembri 2023. a otsuses, vaideotsuses ja kohtumenetluses ka teisi pikaajalisest kokkusaamisest keeldumise põhjendusi.
3-24-2442
18.Lisaks on vastustaja 12. detsembri 2023. a otsuses selgitanud, et kaebaja kannab karistust tapmise eest, mis on toime pandud piinaval või julmal viisil seoses röövimisega või omakasu motiivil. Kuna kaebaja vend oli teos kaasosaline, siis ei ole ka praegusel juhul vanglal alust arvata, et pikaajalise kokkusaamise lubamine kaebaja vennaga, aitaks kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele. Samuti võib kokkusaamine ohustada vangla julgeolekut. Seega viitas vangla õiguslike alustena VangS § 25 lg 11 p-dele 1 ja 2.
19.Vastustaja on vaideotsuses selgitanud, et ei ole jätnud kaebaja taotlust rahuldamata põhjusel, et isik, kellega soovitakse kokku saada, viibib vanglas kinnipeetavana. Vaidemenetluses leidis vastustaja, et kaebaja käitumine vanglas ei näita, et ta püüdleks õiguskuuleka käitumise poole. Vangla selgitas, et kaebajale ei ole keelatud vennaga pikaajalist kokkusaamist seetõttu, et tegemist on kinni peetava isikuga, vaid kuna tema enda käitumine vanglas ei viita sellele, et ta üritaks seaduskuulekamalt käituda, mis annab vanglale alust kahelda kokkusaamise õnnestumises. Kuigi kaebaja väidab, et on edukalt ja motiveeritult täitnud vangistuse ajal oma individuaalset täitmiskava, omandades kutsehariduse, läbinud programme, osalenud huvitegevuses ja seeläbi õppinud mängima kitarri, osalenud majandustöödel jms, mis viitab püüet õiguskuuleka elu poole, nähtub asja materjalidest, et kaebaja suhtes on pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamisele eelnevatel kuudel fikseeritud mitmeid sündmusi, mis näitavad selgelt, et kaebaja ei järgi vanglas kehtestatud korda ning võib oma käitumisega seada ohtu ka teisi inimesi. Kaebaja käitumine vanglas ei näita samuti, et ta püüdleks seaduskuuleka elu poole. Vangiregistri kannetest nähtub, et 2. veebruaril 2023 võeti kaebaja kambrist ära isevalmistatud riidest kott, rikutud turvakleebisega teler, kaks lahtist žiletitera ja tühi pudel, mille põhja alt oli kaas lahti tehtud ja selle sisse peidetud isoleeritud traat (dtl 167). 16. veebruari 2023. a ettekande kohaselt võttis kaebaja mitmel korral osakonna külmkapist toiduaineid, mis ei kuulunud temale (dtl 168). 7. märtsi 2023. a ettekande kohaselt võeti ettekande koostamise päeval kaebaja kambrist ära kolm lahtist žiletitera (dtl 169). 20. juuni 2023. a ettekande kohaselt hakkas kaebaja korduvalt ja provotseerival toonil pöörduma teise kinnipeetava poole (dtl 170). 21. augusti 2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/341 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (dtl 171-173). Käskkirjas leiti, et kaebaja käitumine näitab ilmekalt, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamata jätmisega seaks vangla ohtu teiste vanglas viibivate isikute elu ja tervise. 18. septembri 2023. a ettekande kohaselt provotseeris kaebaja teist kinnipeetavat (dtl 175). 6. oktoobril 2023. a ründas kaebaja teist kinnipeetavat, visates tema suunas vedelikku. Viidatud sündmus tingis ka kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 9. oktoobri 2023. a käskkirja nr 2-23/1-2/393 alusel (dtl 176-178). 9. oktoobri 2023. a ettekande nr 2-23-4667 kohaselt võeti kaebaja kambrist ära isevalmistatud treeningseade (dtl 180).
20.Kohtumenetluses on vangla vastuses kaebusele täpsustanud, et otsuse tegemisel võeti arvesse kokkusaajate kriminaalset tausta, võimalikku mõju üksteisele, mõju õiguskorrale. Samuti on võetud arvesse kaebaja enda käitumist vangistuse jooksul. Vastustaja hinnangul on vangla õiguspäraselt jõudnud järeldusele, et pikaajalise kokkusaamise lubamine oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut. Viidatud aluste ilmnemisel nägi kehtiv õigus vanglale ette kohustuse kokkusaamiseks loa andmisest keelduda. Kohus nõustub vastustaja eeltoodud seisukohtadega. Vastustaja on õigesti osundanud, et võttes arvesse seda, et pikaajaline kokkusaamine toimub ilma pideva järelevalveta, annab see kokkusaamisel viibivatele isikutele võimaluse planeerida uute õigusrikkumiste toimepanemist ja panna õigusrikkumisi toime ka kokkusaamise ajal.
3-24-2442 Nagu otsuse p-st 19 nähtub, ei olnud kaebaja käitumine pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamisele eelnevatel kuudel vanglas kehtestatud korda järgiv. Kaebaja seadis oma käitumisega ohtu ka teiste kinnipeetavate julgeoleku. Mõistetav on vastustaja selgitus, et vangla ei saa selliselt kehtivaid reegleid eiravat kinnipeetavat lubada pikaajalisele kokkusaamisele, mille käigus on tagatud järelevalve üksnes minimaalsel määral, et kokkusaamiste kulgu võimalikult vähe häirida. Vangla ei saa tagada, et kinnipeetav ei jätka rikkumiste toime panemist pikaajalise kokkusaamise kestel. Selliselt kokkusaamise võimaldamisel seaks vangla aga ohtu vangla üldise julgeoleku ja korra.
21.Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja kahjunõude rahuldamine, kuna RVastS-st tulenevad eeldused ei ole täidetud. Kuivõrd vastustaja tegevus kaebaja taotlusele keelduva otsuse andmisel oli õiguspärane (aga mitte süüliselt õigusvastane), ei hinda kohus teisi kahju hüvitamise eeldusi.
22.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja 29. augusti 2024. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
23.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja ja tema venna nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.