Planeerimine ja ehitus › Muu planeerimine ja ehitus

3-23-288 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(10)

3-23-288 vastuvõtmise aktiga üle antud. Kuna kaebajad on oma kohustused kinnistutele rajatiste väljaehitamise osas täitnud, on vastustajal tekkinud kinnistute omandamise kohustus. Vastustajal puudub õiguslik alus keelduda kinnistute omandamisest kuni reaalservituutide lõpetamiseni. Vastustaja ei ole viidanud keeldumise õiguslikule alusele. Ühestki seadusest ei tulene õigusnormi, mis keelaks reaalservituudiga kinnistu omandiõiguse üleandmise. Reaalservituutide lõpetamise nõuet enne omandiõiguse üleandmist ei tulene halduslepingu lisast nr 6, 26.07.2019 väljastatud ehitusloast ega kohtulikust kompromissist. Reaalservituudid on kinnistusraamatusse kantud 2009. a-l, s.o enne halduslepingu lisa 6 sõlmimist ja 26.07.2019 ehitusloa väljastamist. Seega pidi vastustaja olema reaalservituutidest teadlik. Reaalservituutide eesmärk on tagada kinnistutele Aiandi tn 3, 5, 6, 7, 8, 9, 11 ja 16 juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Teeregistri andmetel ei ole Aiandi tänav praegu avalikus kasutuses. Olukorras, kus vastustaja saab kinnistute omanikuks, saab ta määrata Aiandi tänava avalikult kasutatavaks linnatänavaks ning sel juhul kaotavad vaidlusalused reaalservituudid oma sisulise mõtte. Vastustajal on võimalik taotleda reaalservituutide lõpetamist asjaõigusseaduse (AÕS) § 177 lg 2 alusel. Sellist nõuet ei saa esitada kinnistute praegune omanik Kadaka Aiandi AS, sest tänav ei ole hetkel avalikus kasutuses ja avalikuks kasutamiseks määramine ei ole eraõigusliku isiku pädevuses. Põhjendamatu on vastustaja 12.01.2023 kirjas toodud seisukoht, et reaalservituudid takistaksid vastustajal talle seadusest (ehitusseadustiku (EhS) § 97 lg 8) tulenevat tee korrashoiukohustuse täitmist. Teeservituutide kohaselt ongi korrashoiukohustus üksnes Aiandi tn 3 ja 6 kinnistute omanikel. Ülejäänud teeservituutide sisuks on üksnes juurdepääsu tagamine. Põhjendamatu on väide, nagu võiks reaalservituudi seadmise lepingust tulenev korrashoiukohustus anda õiguse nõuda kinnistuosa avaliku kasutamise lõpetamist. Avalikuks kasutamiseks ei pea määrama kortermajade sissesõiduteid, kui selleks puudub avalik huvi, ning juurdepääsuteed kinnistutele on tagatud reaalservituutidega. Vastustaja on 10.04.2023 vastuses kohtule asunud üllatuslikult väitma, et tal ei ole kohustust võtta vastu rajatiste alust maad, sest see eeldanuks notariaalses vormis halduslepingut ja asjaõiguslikke kokkuleppeid. Kaebajad mõistavad halduslepingut selliselt, et neil oli kohustus rajatised vastustajale üle anda. Vastustajal oli omakorda kohustus see omand Kadaka Aiandi AS-lt vastu võtta. Seda saab teha üksnes koos maa omandi üleandmisega. Vastustaja sai halduslepingust samuti aru, et lisaks rajatiste väljaehitamise kohustusele tuleneb sealt kaebajatele kohustus need vastustajale üle anda. Vastustaja ja kaebaja vaheline suhtlus kuni 12.01.2023 kirjani oli suunatud sellele, et kaebaja täidab rajatiste ehitamise ja omandi vastustajale üleandmise kohustust ning vastustaja täidab nende rajatiste omandi vastuvõtmise kohustust. Ka vastustaja ise on nõustunud (vastustaja vastuse p 12), et kaebajal on halduslepingust tulenev kohustus halduslepingu alusel ehitatud rajatised linna omandisse üle anda. Järelikult on vastustaja möönnud, et vastustajal on kohustus rajatiste omand vastu võtta. Vastustaja tahet kinnisasjad omandada tõendavad 12.11.2021 sõlmitud kinnisasjade ja rajatiste üleandmise-vastuvõtmise aktid. Aktidega kinnitati rajatiste nõuetelevastavust ja anti üle kinnistute valdus. Omandi üleandmist lihtkirjaliku aktiga teha ei saanud, kuid kuna valdus kuulub omanikule (AÕS § 68), hakati valduse üleandmisega ette valmistama omandi üleandmist. On ilmne, et pooled ei soovinud halduslepinguga luua olukorda, kus tänavarajatiste valdus läheb linnale, kuid omand jääb Kadaka Aiandi AS-le ja hoolduskohustus Bonava Eesti OÜ-le. Vastustaja kinnitas 12.11.2021 üleandmisevastuvõtmise aktidega, et ei esine takistusi kinnisasjade omandi ülevõtmiseks. Vastustaja tahet omandada maa tõendab ka Tallinna Linnavalitsuse 06.10.2021 korraldus nr 1047 „Aiandi tänav T3 kinnisasjale isikliku kasutusõiguse seadmise taotlemine ja kinnisasja omandamine“ (korraldus nr 1047), mille p-i 2 kohaselt on vastustaja teinud otsuse omandada 3(10)

3-23-288 Aiandi tn T3 kinnisasi. Kuna Aiandi tn T3 kinnistu oli suurem kui halduslepingu lisas 7 märgitud II etapi väljaehitamise kohustust puudutav ala, siis seati Aiandi tänav T3 kinnistule esialgu II etapi ulatuses isiklik kasutusõigus vastustaja kasuks. See kasutusõigus seati tähtajaga kuni vastustaja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseni. Korraldusest nr 1047 nähtub, et vastustaja tahe on olnud Aiandi tänava moodustavate kinnisasjade omandamine. Aiandi tn T3 ning Aiandi tn kinnisasjad moodustavad halduslepingu lisa 7 kohaselt Aiandi tänava. Seega sai Aiandi tänava moodustavate kinnisasjade vastustajale üleandmise kohustus tuleneda üksnes halduslepingust. Kinnisasjadel asuvate rajatiste omandi üleandmine saab toimuda ainult koos maa omandamisega. Asjaolu, et vastustaja peab tegema omandiõiguse ülemineku vormistamiseks täiendavad toimingud (vähemalt sõlmima notariaalse asjaõiguslepingu), ei vabasta teda kohustusest võtta üle rajatised koos kinnisasjaga. Halduslepingus ja muudes lepingutes kasutatud sõnastust „üle andmise“ saab TsÜS § 53 lg-st 2 ja TsÜS § 54 lg-st tulenevalt mõista omandi üleandmisena (ja vastustaja poolse kohustusena omand vastu võtta). Mõlemad pooled (eriti kaebajad) on täitnud heas usus halduslepingu lisas 6 sisalduvat kokkulepet (mis kandus edasi ehitusloasse, kohtulikku kompromissi jne) 2,5 aastat. Vorminõude võimalikku rikkumist ei saa pidada põhjuseks, miks lugeda kinnistute omandiga seotud kokkulepped tühiseks. Vastustaja ei saa vabaneda talle halduslepingust tulenevast kohustusest kinnistute omandi vastuvõtmiseks väitega, et teeservituutide kustutamisega kaasneks talle halduskoormus. Haldusmenetluse läbiviimine on vastustajale seadusest tulenev ülesanne. Teeservituutide kustutamine ei ole vajalik, sest see ei takista tee avalikku kasutusse määramist ega tee kasutamist ja hooldamist. Vastustaja ettepanek seada kinnisasjadele vastustaja kasuks tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnisasjadel asuva sõidutee avaliku kasutuse tagamiseks kuni reaalservituutide lõpetamiseni ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. 01.07.2015 jõustunud EhS § 94 lg 2 järgi pidi kohaliku omavalitsuse üksusel olema selleks, et erateed avalikult kasutatavaks määrata, õigus kasutada teealust maad tulenevalt piiratud asjaõigusest. 01.07.2018 jõustus EhS § 94 lg 2 muudatus, mille järgi tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel otsustada eratee avalikes huvides omandamine või sellele sundvalduse seadmine. Hetkel kehtiv EhS ei näe ette võimalust, et kohalik omavalitsus võiks määrata sellise eratee avalikuks kasutamiseks, mille kasutamise õiguse ta on saanud piiratud asjaõiguse alusel. EhS § 94 lg 2 kohaselt saab avalikuks kasutamiseks määrata tee üksnes pärast seda, kui riik või kohaliku omavalitsuse üksus on eratee avalikes huvides omandanud või seadnud sellele sundvalduse (Riigikohtu 13.10.2020 määrus nr 3-19-2255, p-d 11.2‒11.3).

3-23-288 kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud (AÕS § 119 lg 1). Vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Vastustaja ei ole sõlminud notariaalselt tõestatud tehingut, millega võttis kohustuse omandada kinnisasju. Ka 26.07.2019 ehitusluba ei tekita vastustajale siduvat kohustust kinnisasja omandamiseks. Ebaõige on kaebajate arvamus, et alates 01.07.2018, mil jõustus EhS § 94 lg 2 muudatus, ei saa kohalik omavalitsusüksus erateed avalikuks kasutamiseks määrata piiratud asjaõiguse seadmisega, vaid seda saab teha üksnes pärast seda, kui kohalik omavalitsusüksus on eratee omandanud või seadnud sellele sundvalduse. Vastustaja kohustust omandada kinnisasjad ei tulene seadusest. Elamurajoonis elavatele inimestele on tagatud juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt teeservituutidega. Servituudi seadmise lepingu kohaselt on õigustatud isikul õigus kasutada kinnisasju juurdepääsuks jalgsi ja iga liiki sõidukitega ööpäevaringselt piiramatu arv kordi. Vastustajal on kaalutlusõigus, kas ja millistel tingimustel ta kinnisasjad omandab. Kadaka Aiandi AS on koormanud mõlemad kinnistud kokku 1526 teeservituudiga. Vastustaja on kaebajatele korduvalt selgitanud, et on valmis omandama kinnisasjad tingimusel, et kinnistut koormavad servituudid lõpetatakse enne kinnistu võõrandamist ning on teinud ettepaneku isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Isikliku kasutusõiguse seadmisel vastustaja kasuks on võimalik kokku leppida tingimused rajatiste omamiseks, kasutamiseks, remontimiseks, majandamiseks jms. Isikliku kasutusõiguse seadmisega on võimalik rajatiste omand vastustajale üle anda. Teeservituudid piiravad vastustaja omandiõigust ja võivad piirata ka tee avalikku kasutust. Lisaks suureneb vastustaja halduskoormus. Iga õigustatud isiku suhtes tuleb läbi viia kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses ette nähtud haldusmenetlus (sh pidada läbirääkimisi servituudi väärtuse hüvituse suuruse osas) ning nõusoleku olemasolul lõpetatakse servituudileping ja kustutatakse servituut. Vaid nende isikute puhul, kes nõusolekut ei anna, saab kohaldada sundkustutamist. Selle menetluse kuludeks on ainuüksi riigilõivu ja notari tasu puhul ca 30 000 eurot. Kadaka Aiandi AS seadis teeservituudid ärihuvides (selleks, et võõrandada kortereid). Servituutide lõpetamise ja kinnistusraamatust kustutamise kulu ja menetluskoormust ei peaks kandma vastustaja. Kadaka Aiandi AS ei saanud kinnisasjade koormamisel servituutidega eeldada, et vastustaja on nõus omandama kinnisasju koos omandiõigust ja tee avalikku kasutust piiravate teeservituutidega. Teised arendajad on seadnud teeservituudid tingimusel, et servituudid on tähtajalised ning lõpevad, kui servituudiga koormatud kinnistu omanikuks saab kohalik omavalitsus. Sellisel juhul ei ole servituudi kustutamiseks vajalik õigustatud kinnistu omaniku nõusolek (kinnistusraamatu seaduse § 494 lg 3 ja § 495). Selliselt olid servituudid seatud näiteks Kaaruti tänava kinnisasjale, mille vastustaja on tänaseks omandanud. Kinnisasja omandamine on tegevus, mida haldusorgan teeb tsiviilõigussuhtes. Halduskohus ei saa kohustada vastustajat andma kinnisasja omandamisele suunatud tsiviilõiguslikku tahteavaldust. Isegi kui tõlgendada kaebajate nõuet selliselt, et kaebajad taotlevad ettekirjutust mitte kinnisasjade omandamiseks, vaid seda puudutava haldusotsustuse tegemiseks, tuleb kohustamiskaebus jätta rahuldamata, kuna Tallinna linnal ei ole seadusest ega lepingust tulenevat kohustust kinnisasjade omandamiseks. Kuna vastustajal on õigus vabalt ise otsustada, kas ja millisel viisil on vajalik ja võimalik kinnisasjadel tagada avalik kasutus, ei saa halduskohus teha definitiivset kohustamisotsust. See viiks kaalutlusõiguse teostamiseni kohtu poolt ja oleks vastuolus HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeluga.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

5(10)

3-23-288 Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid (HMS § 95 lg 1). Konkreetsel juhul puudutas 25.10.2006 haldusleping teede ja tehnovõrkude väljaehitamist DP-ga hõlmatud maa-alal (lepingu p 3.3). Pooled täpsustasid seda kohustust 20.05.2019 järgmiselt: kaebajad korraldavad avalike rajatiste hooldust kuni nende vastustajale üleandmiseni (halduslepingu lisa 6 p 2). Halduslepingu sõlmimise ajal kehtis ehitusseaduse § 13, mis nägi ette kohaliku omavalitsuse kohustuse tagada avalike rajatiste väljaehitamine, kui selles ei lepitud halduslepinguga teisiti kokku. See on ka halduslepingus märgitud kui õiguslik alus ning halduslepingu eesmärk oli reguleerida vastustaja ja Kadaka Aiandi AS-i suhted ehitusseaduse §-s 13 sätestatud avalike rajatiste väljaehitamise kohustuse täitmisel (25.10.2006 lepingu p 1.2). Vastustaja andis kinnisvara arendamisest huvitatud isikule (Kadaka Aiandi AS) üle enda kohustuse, mis on üks osa kohaliku omavalitsuse planeerimisautonoomiast. Seega ei olnud halduslepingu eesmärk reguleerida õigussuhet, mis tekib avalike rajatiste valmimise järgselt. Halduslepingu täpsustus rajatiste üleandmise kohta (halduslepingu lisa 6 p 2) puudutab halduslepingu täitmist. Kohalikul omavalitsusel peab olema võimalus veenduda, et rajatised on nõuetekohased ning selle kinnituseks on nende üleandmise-vastuvõtmise akt. Halduslepingu täpsustus puudutab avalike rajatiste hooldust kuni nende üleandmiseni. Üleandmise-vastuvõtuaktide allkirjastamise järgselt vabanesid kaebajad avalike rajatiste hoolduskohustusest. Sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja võttis 20.05.2019 kohustuse kinnisasjad omandada. Lisaks on halduslepingu olemuseks avaliku ülesande üleandmine. See avalik ülesanne peab tulenema õigusaktist. Seega ei kuulu halduslepingu esemesse kokkuleppe sõlmimine, mille kohaselt kohalik omavalitsus omandab eraõiguslikult juriidiliselt isikult kinnisasja. Nii ehitusluba kui ka asjas nr 3-19-1727 sõlmitud kompromiss reguleerisid avalike rajatiste hooldust kuni nende üleandmiseni, mitte aga omandisuhteid. Asjaolu, et üleandmise-vastuvõtmise aktis kasutatakse sõnastust kinnistu ja rajatiste üleandmine, ei anna alust järelduseks, et vastustajal on kohustus kinnisasjad omandada. Kinnisasjade omandamine ei ole vältimatult vajalik selleks, et määrata kinnisasjal asuv eratee avalikuks kasutamiseks. EhS § 94 lg 2 sõnastust muudeti kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) jõustumisest tulenevalt. Selle eesmärgiks oli reguleerida, et omandamine toimub KAHOS kohaselt. Selle kasuks räägib ka KAHOS eelnõu seletuskiri (lk 44): EhS § 94 lg-t 2 muudetakse, kuna puudub vajadus eraldi reguleerida piiratud asjaõiguse seadmist. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine käib KAHOS-s reguleeritud sundvalduse seadmise teel ja sellega seatakse kinnisasjale avalik-õiguslik kitsendus. Eeltoodu ei tähenda aga, et vastustaja ei või kasutada isiklikku kasutusõigust kui piiratud asjaõigust selleks, et määrata kinnisasjal asuv eratee avalikuks kasutamiseks. Samale seisukohale asus Riigikohus 13.10.2020 määruses nr 3-19-2255 (p 11.3). Järelikult ei ole kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused täidetud. Vastustajal on lepinguvabadusest tulenevalt õigus otsustada, et ta omandab kinnisasjad siis, kui kinnisasju koormavad reaalservituudid on lõpetatud (vastustaja põhjendus kinnisasjade omandamisest keeldumisel). Kohus ei anna kohustamiskaebust lahendades hinnangut, kas vastustaja poolt seatud tingimus on põhjendatud. Samuti ei hinda kohus muid kaebaja ja vastustaja väiteid, sest need ei oma tähendust asja lahendamisel.

6(10)

3-23-288 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-23-288 täidetud halduslepingust tulenev kohustus anda avalikud rajatised linnale üle. Selle kohustuse täitmist takistab vastustaja tegevus, kuna ta keeldub notariaalse kokkuleppe sõlmimisest kinnistute omandi üleandmiseks. Kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused on täidetud. Halduslepingu ese oli ka kinnistute omandi üleandmine vastustajale. Kaebajad on omapoolsed kohustused täitnud. Kaebajate kohustusele vastab vastustaja kohustus kinnistute omand vastu võtta. Sellest keeldumisega rikub vastustaja kaebajate subjektiivseid õigusi. Sellega on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 eeldused täidetud. Kaebajad paluvad teha vastustajale definitiivne ettekirjutus kinnistute omandamiseks (RVastS § 6 lg 5) või alternatiivselt tuvastada vastustaja kohustus anda nõusolek kinnistute omandamiseks ja asendada vastustaja tahteavaldus kohtuotsusega. Tegemist ei ole tuvastamisnõudega HKMS § 45 lg 2 mõttes, vaid otsuse täitmise tingimusega (HKMS § 168 lg 1). Kaebajate eesmärk on, et kinnistusraamatusse tehakse kehtiv kanne, mille kohaselt on kinnistute omanik vastustaja. Vastustaja on alles kohtumenetluses hakanud väitma, et tal avaliku taristu kinnistute omandamise kohustust üldse ei ole. See on kaebajatele üllatav, sest kinnisvaraarenduse praktikas ei ole mõeldav, et arendaja jääb alatiseks elamukvartali tänavate omanikuks. Lahendus, et kinnisasja omanik peaks omandiõigusest loobuma AÕS § 126 lg 1 alusel, mis tooks kaasa linnatänavate omandamise riigi poolt (AÕS § 126 lg 3), ei ole mõistlik. Kinnisasjade omandi ülevõtmist käsitlev haldusleping ei pea olema notariaalselt tõestatud vormis. HMS näeb ette halduslepingu kirjaliku vormi ega näe ette notariaalselt tõestatud vormi. Detailplaneeringujärgsete kohustuste täitmise korralduse, sh rajatiste üleandmise, saab reguleerida halduslepinguga (PlanS § 131 lg 5 p 4). Rajatise üleandmine saab tähendada vaid selle omandi üleandmist. HMS § 105 lg 1 võimaldab kohaldada halduslepingule tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades HMS-i erisusi. Antud juhul on HMS § 99 lg 3 erinorm TsÜS § 119 lg 1 ees, kuna tegemist on spetsiifilise lepinguga.

8(10)

3-23-288 Halduslepinguga ei ole kokku lepitud, et linn on kohustatud omandama rajatiste alused kinnisasjad. Kirjalikus vormis sõlmitavas halduslepingus ei saagi sisalduda kokkulepet kinnisasja omandamiseks, sest see oleks notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine (AÕS § 199 lg 1, TsÜS § 83 lg 1). Ka asjaolu, et PlanS § 131 lg 5 p 4 kohaselt peab haldusleping sisaldama halduslepingu alusel ehitatud rajatiste üleandmise kohustust, ei tähenda, et halduslepinguga lepitakse kokku rajatiste aluste kinnisasjade omandamises. Rajatiste üleandmiseks linnale ei pea ilmtingimata kinnisasjade omandit linnale üle andma, rajatised saab üle anda ka isikliku kasutusõiguse seadmisega. AÕS § 119 lg 1 sätestab kinnistu omandamise tehingule notariaalselt tõestatud vormi ega näe ette erandit juhuks, kui kinnistu omandamise kokkulepet soovitakse sõlmida halduslepingu sõlmimise või täitmise raames. Asjaolu, et detailplaneeringumenetluses sõlmitakse PlanS §-s 131 nimetatud halduslepingus või lisaks sellele sõlmitavates lepingutes halduslepingu alusel ehitatavate rajatiste avaliku kasutuse tagamiseks ka kinnisasjade omandamise või piiratud asjaõiguste seadmise kokkuleppeid, ei väära tõika, et nende kokkulepete sõlmimisel tuleb järgida AÕS § 199 lg-s 1 sätestatud vorminõuet. Vastasel juhul on need kokkulepped tühised. Kuna haldusleping ei sisalda poolte kokkulepet kinnisasjade omandamiseks, ei saa seda kokkulepet tuletada poolte varasema praktika pinnalt või läbi VÕS § 25 lg 1 ja § 29 lg 1 kohase tõlgendamise. Rajatiste omandit on võimalik linnale üle anda ka isikliku kasutusõiguse seadmisega. Vastustajal on õigus vabalt otsustada, millistel tingimustel linn rajatised omandab. Kuna kinnisasjad on koormanud kokku 1526 teeservituudiga, ei soovi linn kinnisasju omandada, vaid on teinud Kadaka Aiandi AS-le ettepaneku seada kinnisasjadele linna kasuks isiklik kasutusõigus teerajatiste omamiseks, kasutamiseks, remontimiseks, majandamiseks jms. Vastustaja kohustust omandada kinnisasjad ei tulene ka seadusest. Elamurajoonis elavatele inimestele on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt tagatud teeservituutidega, mistõttu puudub vajadus seda tagada avalik-õiguslike vahenditega. Kuna Aiandi tn T1 ja Aiandi tn T2 kinnisasjadele ei ole kehtestatud avalik-õiguslikke kitsendusi, mis takistaksid Kadaka Aiandi AS-l kinnisasja kasutada transpordimaa sihtotstarbel, ei ole tal alust taotleda linnalt kinnisasjade omandamist ka KAHOS § 4 lg 3 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-288 halduslepingu lisa 6 p 2, dtl 66) üleandmist, mida tehtigi vaidlusaluste kinnistute osas novembris 2021 kinnistu ja rajatiste üleandmise-vastuvõtmise aktidega (dtl 217 jj). Pärast viidatud aktide allkirjastamist läks rajatiste hoolduskohustus üle linnale. Halduslepingu ega muude dokumentidega ei reguleeritud omandi küsimusi ning omandit ei antud üle ka viidatud aktidega. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja arutlus teemal, et rajatise omandi üleandmine saab toimuda üksnes koos selle aluse maa omandi üleandmisega.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.