Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-22-1907 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

(EKS).

3-22-1907

3-22-1907 mistõttu on ettekirjutuses esitatud nõuete sõnasõnaline täitmine objektiivselt võimatu ja ettekirjutus on seetõttu tühine. EKS ega ükski teine õigusakt ei sätesta loetelu dokumentidest, mida vastustaja oma kohustuste täitmiseks nõuda võib. EKS § 1211 lg 2 p 1 ja lg 6 kohaselt on ERJK-l õigus nõuda erakonnalt ka muid dokumente, et veenduda, kas erakond on saanud tulu üksnes allikatest, mis on EKS § 121 lg-s 2 ammendavalt loetletud. EKS regulatsiooni eesmärk on võimaldada ERJK-l teostada järelevalvet erakondade rahaasjade ja tulude laekumise üle. Ilmselgelt ebamõistlik ja ebaproportsionaalne on tõlgendus, mille kohaselt võib ERJK välja nõuda mistahes dokumente sõltumata sellest, kas kaebajal on need reaalselt olemas, või võtmata arvesse, mida kaebaja on ERJK-le juba esitanud. Suurim tulu erakonna varalt tuleb asjade (nt rätikud, vihmavarjud, pliiatsid jne) jaemüügist kliendile. Selline müük toimub nt laatadel, erinevatel üritustel, e-poes jne. Tehingud toimuvad jaemüügile tavapärases vormis. Kaebaja 20.04.2022 esitatud 2019–2020 tulude väljavõtetest nähtuvalt kajastavad kõik markeerimata read erinevate esemete jaemüüki, mis ei ole kuidagi seotud ettekirjutuse aluseks oleva uurimisega. Olukorras, kus müük toimus laadal vm üritusel, ei ole sellise müügi osas ühegi õigusakti kohast kohustust pidada klientide/isikute nimekirja ning reaalsuses oleks see ka ebamõistlik. Seega ei olnud kaebajal võimalik täita ettekirjutust vastustaja esitatud vastustes selgitatud kujul, sest kaebajal sellised andmed puuduvad. Kaebaja tulu juriidilistelt isikutelt tuleb reklaami müügist, mis on marginaalne. Menetluse jooksul on kaebaja vastustajale esitanud kõik arved reklaamimüügi kohta. Vastustaja on rikkunud selgitamiskohustust. Vastustajal oli menetluse kestel ning enne ettekirjutuse tegemist piisavalt võimalusi anda kaebajale nõutud dokumentide osas rohkem selgitusi (nt millises programmis, millise täpsusastme ja selgitustega dokumendid tuleb esitada), kuid seda ei tehtud. Samuti ei ole vastustaja kaebajale selgitanud, miks ei ole kaebaja esitatud dokumente arvestatud või mis on kaebaja poolt esitatud dokumentidest puudu. Kui kohus leiab, et sunniraha rakendamise eeldused on täidetud, on selle rakendamine ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb esiteks arvestada poliitilist situatsiooni. ERJK koosseisu kuuluvad kaebuse esitamise seisuga kaebaja konkurendid, kes nõuavad kaebaja käest väga detailset ülevaadet tema rahaasjadest. Menetlus on algatatud uurimaks ajalehe Pärnumaa Teataja erinevates lehenumbrites väljaande toetajateks märgitud juriidiliste isikute toetuste olemust. See ei anna alust küsida kaebajalt muid äärmiselt detailseid ja seosetuid küsimusi, mille avalikuks tulek kaebaja konkurentidele võib mõjuda kahjulikult kaebaja tegevusele. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne (nt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-62-16, p 14). ERJK on rikkunud sunniraha rakendamisel ja ettekirjutuse tegemisel põhjendamiskohustust, kuivõrd ettekirjutuses esitatud põhjendus ei vasta kaebaja poolt esitatud dokumentide osas tegelikkusele. Ettekirjutuses kajastatud moel on ettekirjutuse täitmine raskendatud (nt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 18). ATSS § 3 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et sunniraha rakendamine ning selle sissenõudmine tohib teenida vaid eesmärki kallutada kohustatud isikut ettekirjutust täitma. Kaebaja on seisuga 20.04.2022 täitnud vastustaja 01.04.2022 nõude ning seega ka 30.05.2022 ettekirjutusega pandud kohustused. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei ole kaebaja 20.04.2022 esitatud dokumente ettekirjutuse täitmisena arvestatud.

3-22-1907 Menetluse käigus tuvastas komisjon, et lisaks eelnimetatud äriühingule märgitakse ajalehe Pärnumaa Teataja erinevates lehenumbrites väljaande toetajateks teisigi juriidilisi isikuid (OÜ Grenor Trade, Vanamurru mets OÜ, AmerEst OÜ, DIXI EXPORT OÜ ja OÜ Tever-Visioon). Lisaks sellele on iga ajalehenumbri lõpus üleskutse väljaande toetamiseks, täpsustamata, et erakonnale võivad annetada vaid füüsilised isikud. Menetluse eesmärk oli tuvastada, milles seisneb erakonnale kuuluva väljaande toetamine ja ega toetuse vastuvõtmisega pole rikutud EKS-i. Komisjon tegi erakonnale mitu järelepärimist ning erakond esitas ka mõned reklaamimüügiarved, mis aga ei puuduta kõiki eelnimetatud toetajaid ega hõlma kogu väljaande ilmumise perioodi. Komisjon tegi järelepärimised ka toetajatena nimetatud juriidilistele isikutele, kellest mõni nimetas toetamiseks erakonnalt reklaami ostmist, mõni jättis vastamata ja mõne vastus ei toonud selgust, milles seisneb Pärnumaa Teataja kaudu erakonnale antud toetus ja kas toetustest laekunud tulu vastab EKS-i nõuetele. EKS § 121 lg 2 kohaselt on erakonnal lubatud tulu saada vaid liikmemaksudest, füüsiliste isikute annetustest, riigieelarvelisest eraldisest ja tehingutelt erakonna varaga. Tulu tehingutelt erakonna varaga saab kujuneda erakonna ja isikute vahelistest tehingutest nagu reklaami, meenete või raamatute müük, vara rent jms. Seega peavad siinses menetluses käsitletavad laekumised ehk nn toetused isikutelt kajastuma erakonna varalt teenitud tuluna. Toetudes EKS § 121 lg-le 1 ja § 1211 lg-le 6 ning lähtudes eeldusest, et finantskontrolli aluseks on terviku hindamine selle üksikosade lõikes, otsustas komisjon 01.04.2022 nõuda dokumente, milles kajastuks aastatel 2019 ja 2020 erakonna varaga teenitud kogutulu isikute lõikes, kontrollimaks, kellelt, mille eest ja mis alustel on erakond selle tulu raames laekumisi saanud. Lisaks paluti esitada laekumiste aluseks olevad arved või nende puudumisel kokkulepped või selgitused laekumiste aluste kohta. Kuna kaebaja esitatud loetelus puudusid isikud, kellelt tulu oli laekunud, ei ole kaebaja täitnud ettekirjutuses esitatud nõudmisi. Komisjonile esitatud tuluaruannete (ka kinnitatud majandusaasta aruannete) alusel moodustab erakonna varaga teenitud tulu 2019. a-l 12 828 eurot ja 2020. a-l 11 541 eurot, mis tähendab, et informatsioon tuleb esitada nende mahtude ulatuses ja isikute lõikes. Komisjonil ei olnud võimalik kaebaja esitatud tulukontodelt tuvastada, millistelt isikutelt ja mille alusel oli erakonnale tulu laekunud ja seeläbi veenduda laekumiste seaduslikkuses. Reklaamimüügi arved ei lisanud samuti märkimisväärset informatsiooni 2019. ja 2020. a kogu tulu kohta, kuivõrd nende põhjal ei selgunud, mille alusel laekus ülejäänud osas erakonna varaga teenitud tulu. Kuna kaebaja ei esitanud komisjonile nõutud dokumente, tegi komisjon ettekirjutuse dokumentide esitamiseks ja määras ettekirjutuse mittetäitmise korral sunnirahaks 500 eurot. Kaebaja ei täitnud ettekirjutust, ei vaidlustanud seda ega teatanud ettekirjutuse täitmise võimatusest. Kaebaja pole esitanud 2019. a ja 2020. a tulukonto väljavõtet klientide lõikes ega samade aastate müügiarvete registrit. Seega pole kontroll võimalik. Sunnivahendi rakendamine on õiguspärane. Ettekirjutus ei ole tühine. Tühisuseks HMS § 63 lg 2 p 5 alusel peaks kohustuste ebaselgus olema nii suur, et haldusakti ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik täita. Üksnes olulised ja ilmselged puudused haldusaktis tingivad selle tühisuse. Ettekirjutus on täidetav. Kui kaebaja leidis, et ettekirjutus on tühine, tulnuks komisjonile teada anda, et ta ei kavatse või ei saa ettekirjutust täita või siis vaidlustada ettekirjutus kohtus. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele. Kaebaja ei ole ettekirjutust nõuetekohaselt täitnud, ettekirjutus on kehtiv, see on kätte toimetatud ja seda ei ole vaidlustatud. Seega võib komisjon sunnivahendit kohaldada (EKS § 1212 lg 1 ja ATTS § 8 lg 1). Kui kaebajal nõutud dokumente küsitud kujul olemas ei olnud, tulnuks need koostada ja esitada kujul, mis võimaldab komisjonil saada kõigile esitatud küsimustele vastused ja samas oleksid esitatud andmed kontrollitavad, s.o raamatupidamislike tulemustega võrreldavad. Kaebaja ei ole komisjoni informeerinud sellest, et tal pole võimalik küsitud dokumente nõutud 5(10)

3-22-1907 kujul esitada, vaid on esitanud need oma äranägemise kohaselt ja sedagi vaid osaliselt. Sellest tulenevalt ei saanud komisjon mõistlikult eeldada, et kaebajal pole võimalik küsitud dokumente nõutud kujul esitada. Kui eeldada, et raamatupidamises puudus nõutud informatsioon, kuna selles ehk kajastati vaid erakonna poolt esitatud koondandmeid, siis erakonnal pidi kõnealune info arvete, kokkulepete, ostuklientide ja pangaväljavõtete näol ilmselgelt olemas olema ja hea tahtmise korral oleks saanud nõutud info koostada ja esitada. Sunniraha rakendamine on proportsionaalne. Sunniraha hoiatus sisaldus ettekirjutuse p-s 6. Seega ei saanud sunniraha rakendamine olla kaebajale üllatuslik. Komisjoni liikmetel on kohustus hoida komisjoni töö käigus neile avaldatud informatsioon saladuses (EKS § 1210 lg 8).

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ja mida ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Sellest tulenevalt on sunnivahendi rakendamise lubatavuse eelduseks ettekirjutuse kehtivus, mitte aga selle õiguspärasus (nt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 16). Kui ettekirjutuse adressaat peab tema suhtes tehtud ettekirjutust õigusvastaseks, tuleb tal ettekirjutus õigeaegselt vaidlustada ning selle tegemata jätmise korral ei saa ta enam sunnivahendi rakendamise ja sissenõudmise menetluses esitada vastuväiteid ettekirjutuse suhtes. Kaebaja ei ole ettekirjutust vaidlustanud. Vaidluse ese ei ole seega 30.05.2022 ettekirjutuse nr 90 õiguspärasus. Ettekirjutusega seonduv omab sunniraha rakendamisel tähtsust siiski aspektist, kuidas pidi kaebaja mõistma talle pandud kohustust ja kas ta on selle määratud tähtajaks täitnud. Sunnivahendi rakendamise alus saab ATSS § 8 lg 3 p 1 tähenduses ära langeda eelkõige siis, kui adressaat on tähtaegselt täitnud ettekirjutuse nõude viisil, nagu keskmine mõistlik adressaat pidi sellest ettekirjutuse või selle kohta haldusorgani antud selgituste põhjal aru saama (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr 3-18-2131, p-d 13–15). Sunnivahendit ei ole õiguspäraselt võimalik rakendada ka olukorras, kus isikul puudub objektiivselt võimalus ettekirjutuse nõuet täita. Sunnivahendit võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks ja kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni (ATSS § 2 lg 2, § 3 lg-d 2 ja 3). Ettekirjutuses on viidatud 01.04.2022 kirjale, sh selle eesmärgile selgitada välja, milles seisneb erakonnale kuuluva väljaande toetamine ja ega toetuste saamisel pole rikutud keeldu saada annetusi juriidilistelt isikutelt. Ettekirjutuses on põhjendatud, et kuna kaebaja ei ole saatnud vastustajale 01.04.2022 kirjas küsitud teavet, kohustati teda ettekirjutusega esitama 01.04.2022 kirjas nõutud teave. Teave, mida nõuti 01.04.2022 kirjas ja seejärel 30.05.2022 ettekirjutuses, on sama – esitada tuli tulukonto, millel on kajastatud tulu erakonna varalt, raamatupidamislik väljatrükk klientide lõikes eraldi 2019. a ja 2020. a kohta (ettekirjutuse p 3.1 ja 01.04.2022 kirja nõue nr 1); müügiarvete registri raamatupidamislik väljatrükk arvete ja klientide lõikes, eraldi 2019. a ja 2020. a kohta (ettekirjutuse p 3.2 ja kirja nõue nr 2); müügiarvete registris 2019. a ja 2020. a kajastatud kõigi müügiarvete koopiad pdf-failidena (ettekirjutuse p 3.3 ja kirja nõue nr 3); selgitused iga tulurea kohta, mis on kajastatud tulukonto väljavõttel ja mille aluseks pole arved, mis esinevad eelnevalt nõutud müügiarvete registris, kirjeldades iga sellise tulurea kohta eraldi, millise tehingu alusel sellelt kliendilt ja sellises summas tulu on tekkinud (ettekirjutuse p 3.4 ja kirja nõue nr 4).

6(10)

3-22-1907 Ettekirjutuses on selgelt öeldud, et kaebaja 20.04.2022 saadetut hinnates jõudis vastustaja järeldusele, et kaebaja ei ole saatnud 01.04.2022 küsitud teavet. Ettekirjutuse resolutsiooni ja viidatud põhjendust arvestades on arusaadav, et kaebajal tuli edastada resolutsioonis nimetatud informatsioon ja kaebaja poolt juba esitatud tulukonto kuupäevaline ja summaline loetelu 2019. a ja 2020. a kohta ning lisatud reklaamimüügiarveid, maksekorraldusi ja OÜ Terve Pere Stuudio juhatuse liikme kirjalikku selgitust ei käsitanud vastustaja ettekirjutuse nõuete täitmisena. Ehkki ettekirjutuse põhjendus nõuete täitmise kohta on napp, pidi keskmine mõistlik adressaat ettekirjutuse teksti põhjal siiski aru saama, et juba esitatud dokumente ei ole ettekirjutuse täitmiseks peetud piisavaks. Seda arvestades ei ole veenev kaebaja põhjendus, et kuna ta oli ettekirjutuse täitnud, puudus tal vajadus selle vaidlustamiseks. Kui kaebaja ei nõustunud ettekirjutuse järeldusega või ettekirjutuse nõuetega, tulnuks tal ettekirjutus õigeaegselt vaidlustada või anda sellest teada vastustajale. Vastustaja on selgitanud, et ei saanud kaebajalt vastust ühelegi neljast küsimusest, sest nõutud olid nii dokumendid, milles kajastuks 2019. a ja 2020. a erakonna varaga teenitud kogutulu isikute lõikes, kontrollimaks, kellelt, mille eest ja mis alustel on erakond selle tulu raames laekumisi saanud, kui ka laekumiste aluseks olevad arved või nende puudumisel selgitused laekumiste aluste kohta. Kaebaja esitatud loetelus puudusid isikud, kellelt tulu oli laekunud, samuti põhistatud selgitused. Seega on põhjendatud vastustaja järeldus, et esitatud dokumentide põhjal polnud võimalik tuvastada, kellelt ja millisel alusel oli erakonnale tulu laekunud, ega veenduda laekumiste seaduslikkuses. Isegi kui kaebusele vastates arvutuskäigu esitamisel ei ole vastustaja arvesse võtnud juba varem menetluse kestel kaebaja esitatud arveid (kaebaja poolt nimetatud 16.11.2021 e-kirjaga esitatud 5 Terve Pere Stuudio OÜ arvet, kokku 500 eurot; 14.03.2022 esitatud 3 arvet (OÜ Grenor Trade, Vanamurru mets OÜ ning OÜ Tever-Visioon), kokku 500 eurot), ei muuda see valeks vastustaja kokkuvõtlikku järeldust, et kaebaja esitatud mõningad reklaamimüügi arved ei võimaldanud siiski märkimisväärses osas järeldada, mille alusel laekus ülejäänud osas erakonna varaga teenitud tulu, sest esitatud arved ei katnud ettekirjutuses nõutud informatsiooni 2019. a ja 2020. a kogu tulu kohta. Kaebaja peab ebakorrektseks vastustaja käsitlust, et kaebaja ei ole täitnud ühtegi ettekirjutuse nõuet, kuid pole samas välja toonud, millise nõude ta millise dokumendi või selgituse esitamisega oli täitnud. Isegi kui kaebajal puuduvad andmed kõikide klientide kohta või vastav nimekiri, pole alust arvata, et tal klientide/isikute kohta üldse andmeid ei oleks või et ta poleks saanud täita ettekirjutuse nõuet, milles paluti kirjeldada, millise tehingu alusel kliendilt vastavas summas tulu on tekkinud. Selliseid kokkuvõtlikke selgitusi on kaebaja esitanud alles kohtumenetluses. Eelnevat ei väära ka kaebaja väide, et tema raamatupidamissüsteemis vastavad andmed puuduvad, kuna andmeid ja selgitusi saanuks eelduslikult esitada ka muus vormis kui raamatupidamislik väljatrükk. Puudub alus pidada ettekirjutusega pandud kohustusi sedavõrd ebaselgeks, et sellest tulenevalt polnud ettekirjutust võimalik objektiivselt täita. Kaebaja ei ole väitnud, et esitatud nõuded jäid talle sisuliselt arusaamatuks. Seega oli sunniraha rakendamine kaebaja kallutamiseks ettekirjutuse täitmisele jätkuvalt õiguspäraselt võimalik ning sunniraha rakendamise eeldused täidetud. Rakendatud sunnivahendit, sh sunniraha suurust, pole alust pidada ülemäära karmiks. Ettekirjutusest tulenevad kohustused ei jäänud kaebaja jaoks ebaselgeks ja kohustuste täitmine ei oleks olnud objektiivselt võimatu või raske. Pigem on kaebaja esitanud sisulisi põhjendusi selle kohta, miks selliste nõuete esitamine oli ebamõistlik, ent see ei anna alust pidada sunnivahendi rakendamist kui toimingut ülemääraseks.

7(10)

3-22-1907 Väited ettekirjutuse tegemisel põhjendamiskohustuse rikkumisest ei ole asjakohased, kuna ettekirjutus ei ole praeguse vaidluse ese. Kui kaebaja leidis, et ettekirjutus on nõuetekohaselt põhjendamata, oleks ta saanud selle vaidlustada. Sunniraha rakendamist kui toimingut on võimalik põhjendada ka tagantjärele (HMS § 108). Vastustaja on kaebusele vastates hinnanud kaebaja käitumist, tuues mh välja, et kaebaja pole soovinud olla tegevuses läbipaistev ning on esitamata jätnud ettekirjutuses palutud põhistatud selgitused ja dokumentatsiooni. On usutav, et vastustaja lähtus sisuliselt esitatud põhjendustest ka sunniraha rakendamisel. Väitel vastustaja selgitamiskohustuse rikkumisest ei ole alust. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks palunud vastustajalt ettekirjutuse täitmiseks täiendavaid selgitusi, teavitanud vastustajat ettekirjutuse täitmisega seotud raskustest või arusaamatustest või täpsustanud informatsiooni esitamise formaati. Kaebaja ei pöördunud pärast ettekirjutuse saamist vastustaja poole. Haldusorganil on selgitamiskohustus siis, kui menetlusosaline on selgituste saamiseks soovi avaldanud (HMS § 36 lg 1). Vastustaja puudus põhjus sellises olukorras arvata, et kaebaja vajab nõuete täitmiseks täiendavaid selgitusi. Kokkuvõttes ei anna asja materjalid alust järeldada, et vastustaja oleks 500 euro suuruse sunniraha rakendamisel või selle sissenõudmisel lähtunud ebaõigetest või asjakohatutest kaalutlustest või eiranud kaalutlusreegleid. Sunniraha rakendamine oli õiguspärane ja keelamiskaebus jääb rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-22-1907 millises ulatuses ja millisel kujul. Halduskohus on seega rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Juhul kui vastustaja oleks tõepoolest eeldanud, et väljavõtted dokumentidest, mida raamatupidamislikul kujul olemas ei ole ja mida tuleb eraldi iga tehingut läbi vaadates koguda, esitatakse mingil muul kujul (nt Exceli tabelina), siis oleks vastustaja lisaks selle selgitamisele pidanud määrama ka pikema tähtaja. Haldusorganil puudus vajadus sunnivahendi määramiseks ja sunnivahend ei olnud eesmärgipärane. Vastustaja pidi kaaluma, kas sunnivahend võib antud juhul kallutada kaebajat kohustust täitma. Kaebaja on ligi kaks aastat kestnud menetluse kestel järjepidevalt tegutsenud menetluse huvides ja vastanud vastustaja küsimustele nende materjalide ja teadmistega, mis tal olemas on. Eesmärgipärane oleks olnud juhtida kaebaja tähelepanu puudustele, täita selgitamiskohustust ja anda kaebajale võimalus väidetavate puuduste kõrvaldamiseks. Alles seejärel, kui kaebaja ka siis ei oleks astunud samme esitatud dokumentide parandamiseks või andnud lisaselgitusi, oleks vastustaja saanud teha järgmised menetlustoimingud. Sunniraha rakendamine ebapiisavatest selgitustest tekkinud arusaamatuste tõttu ei ole õiguspärane ning on vastuolus eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(10)

3-22-1907

(allkirjastatud digitaalselt) 10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.