E.J-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.02.2024 otsuse nr 12310080001-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja – E.J , esindaja riigi õigusabi korras v.adv Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
E.J-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
08.01.2025 kinnisel kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu E.J-i apellatsioonkaebusega esitatud uued tõendid.
2.Jätta E.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus muutmata.
3.Jätta riigi õigusabiga seotud kulud riigi kanda ning muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärkidega kaebaja nimi, sünniaeg, päritolulinnad ning kaebaja Eestisse saabumise kuupäev ja rahvusvahelise kaitse taotlemise aeg; jätta avaldamata otsuse p 6 7. lõik, p 7, p 10 ja p-d 30–32 koos alapealkirjaga. Selgitused Otsus peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.02.2025. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).
3-24-404 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E.J ületas XX.XX.XXXX ebaseaduslikult Eesti-Venemaa piiri ja esitas YY.YY.YYYY rahvusvahelise kaitse taotluse. Ta väitis taotluses, et teda kiusatakse Venemaal taga isiklike vaadete tõttu. Taotleja on sõjavastane ning kui see tuli tema eelmises töökohas välja, sai ta ähvarduskirja. Pärast seda ei julgenud ta Venemaal on arvamust avaldada. Ta osales viimati meeleavaldusel 2019. aastal pensionireformi vastu. Kuna protestid kukkusid läbi ning meeleavaldajad peeti kinni, jõudis taotleja järeldusele, et Venemaal on protestid mõttetud. Sellest ajast peale on ta proovinud oma meelsust mitte väljendada. Taotleja kustutas sotsiaalvõrgustike kontod ega käinud enam protestiaktsioonidel. Kuigi ta soovis Venemaal viibides Ukrainat aidata, kartis ta karistust. Mõni nädal pärast seda, kui Venemaa Föderatsioon (VF) alustas Ukraina vastu täiemahulist sõda, saatsid kolleegid taotlejale video, kus Wagneri palgasõdurid löövad endisele vangile vasaraga vastu pead. Taotleja tõlgendas seda endale suunatud vihjena ning otsustas kolida Xst Csse. Cs töötas ta taksojuhina ning eravestluste käigus veendus, et ka seal toetab enamus inimesi sõda. Taotlejal on olnud kaks kokkupuudet VF Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) piiriteenistusega. Esimest korda peeti ta kinni 2023. augusti keskel, kui ta proovis ebaseaduslikult ületada Venemaa-Läti piiri. Taotleja ei rääkinud FSB-le, mis põhjusel ta tegelikult piiritsoonis viibis ja kaks tundi hiljem lasti ta vabaks. Seejärel sõitis taotleja tagasi Csse ning 2023. a septembris proovis ületada ebaseaduslikult Venemaa-Eesti piiri, kuid ka siis pidas FSB piiriteenistuse patrull ta kinni. Pärast taotleja andmete kontrollimist ning ülekuulamist hoiatati teda, et järgmine kord saab ta trahvi ja tal lubati minna. Taotleja hinnangul lasi FSB ta vabaks, sest tal polnud võimudega probleeme, kuid ta kardab Venemaal mobilisatsiooni ega suuda seal ka rohkem elada.
2.Politsei- ja Piirivalveamet tegi 02.02.2024 otsuse nr 12310080001-1, millega luges E.J-i taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas taotluse VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA tegi taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg 1 ja lg 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks VF-i vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva ning kohaldas talle VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks. PPA hinnangul ei vasta taotleja VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase määratlusele. Ei ole tõenäoline, et taotlejat võidaks Venemaal taga kiusata. Taotleja pole varasemalt Venemaal tegelenud opositsioonilise, aktivistliku, ajakirjandusliku või muu tegevusega, mille tõttu oleks ta võinud sattuda VF võimude huviorbiiti. Taotleja pole poliitiliste vaadete tõttu sattunud konflikti VF ametivõimudega. Teda pole seoses võimudevastase tegevusega kinni peetud, haldus- või kriminaalkorras karistatud ning ta pole Venemaal tagaotsitav. Kuigi FSB on taotlejat üle kuulanud, pole tuvastatud selliseid asjaolusid, mille tõttu teda peaks vastutusele võtma. Wagneri sõduri hukkamise video hakkas internetis levima alles 2022. a novembris ning hukkamine ise toimus mitte varem kui 2022. a oktoobris. Pärast väidetavat konflikti kolleegidega kolis taotleja Csse, kus ta elas kuni Eestisse tulekuni 2023. a oktoobris. Cs elades taotlejal enam probleeme ei tekkinud. Seega sai taotleja konfliktide vältimiseks riigi sees ümber paikneda. Isegi juhul kui taotlejale saadeti video, ei saa erimeelsusi või konflikte eraisikutega pidada võimude poolseks tagakiusamiseks poliitilise meelsuse tõttu. Ei ole alust arvata, et tagakiusamise toob kaasa pelgalt 2(10)
3-24-404 võimudega mittenõustumine. Taotleja kardab karistust Venemaal ebaseadusliku piiriületuse eest. VF riigipiiri režiimi rikkumine toob kaasa haldustrahvi summas 2000– 5000 rubla (20–50 eurot). Isegi juhul kui taotleja saab Venemaal karistada piiri ebaseadusliku ületamise eest, ei ole sel juhul tegemist tagakiusamisega ja määratav karistus poleks ebaproportsionaalne. Taotleja on VF kodanik, tal on kehtiv VF pass ja ta on suure osa oma elust elanud Venemaal. Taotleja sõnade kohaselt sooviks ta lahkuda võimalusel Kasahstani. Kuivõrd taotlejal puudub kehtiv reisidokument (tal on VF sisepass) või Kasahstanis viibimisõigust tõendav dokument, siis puudub PPA-l kindlus, et on võimalik korraldada sinna riiki takistusteta väljasaatmine.
3.E.J esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 02.02.2024 otsus nr 12310080001-1 ja kohustada PPA-d vaatama rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Kaebajat on tema vaadete tõttu töö juures ähvardatud. Pärast 24.02.2022 otsustas kaebaja Venemaalt lahkuda, kuna kartis, et tema suhtes alustatakse kriminaalmenetlust seoses tema meelsusega võimude suhtes. FSB on kaebaja kaks korda kinni pidanud (2023. a augustis ja septembris). See, et kaebajat pole varem karistatud, ei saa omada tähendust seoses tema kartusega tagakiusamise ees. Kaebajal on põhjust karta mobiliseerimist ning Ukrainasse sõdima saatmist. Kaebaja on põhimõtteliselt sõja vastu. Kaebaja ei ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Kaebajale sissesõidukeelu määramine 3 aastaks ei ole proportsionaalne.
4.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. VF täiemahuline sissetung Ukrainasse algas 2022. a veebruaris ning ei ole infot, et keegi oleks proovinud kaebajaga ühendust võtta seoses võimaliku mobilisatsiooniga. Haldusmenetluses esitatud päritoluriigi teave näitab, et Venemaa on huvitatud mitte erialase väljaõppeta inimestest, vaid lepingulistest sõduritest.
5.Tallinna Halduskohus jättis 12.07.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus rahuldas istungil esitatud esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 02.02.2024 otsuse nr 12310080001-1 kehtivuse kuni asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. PPA 02.02.2024 otsus nr 12310080001-1 on õiguspärane, piisavalt põhjendatud, kooskõlas riigisisese õiguse, kvalifitseerumisdirektiivi1 ja pagulassseisundi konventsiooniga. Kaebaja on VF kodanik ning ta saabus Eestisse ebaseadusliku piiriületuse käigus Venemaalt XX.XX.XXXX. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ei nõustu VF juhtkonna poliitikaga, kuid samas pole ta oma meelsust 2019. aastast avaldanud ühelgi moel ja ta hoidub teadlikult oma meelsuse väljendamisest. Kaebaja pole oma poliitiliste vaadete tõttu VF võimude huviorbiiti sattunud. Kaebaja pole VF relvajõududes teeninud ning teda pole seni tahetud mobiliseerida. Hirm mobiliseerimise ees pole alus anda kaebajale rahvusvaheline kaitse. Kaebajal pole esile toodud asjaoludel alust karta, et teda võetakse VF-s vastutusele tema poliitilise meelsuse tõttu. PPA on põhjendatult esile toonud ja ka kaebaja ise kinnitanud, et ta eelistab hoida oma meelsuse väljendamisel madalat profiili. FSB piirivalveteenistus on küll kaebajat korduvalt kinni pidanud seoses piiritsoonis ebaseadusliku viibimisega, kuid kaebaja on karistuseta vabaks lastud, mis viitab omakorda sellele, et kaebaja ei paku VF võimudele huvi. Asjaolu, et kaebajal on teiste inimestega (kolleegidega) tekkinud oma vaadete pärast erimeelsusi ja Venemaa ühiskond kaebajale ei meeldi, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kaebaja võimalik karistamine ebaseadusliku piiriületuse eest ei ole samuti käsitatav kaebaja tagakiusamisena riigivõimu poolt.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL.
3(10)
3-24-404 Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset. Olukord Venemaal ei ole selline, et ainuüksi riiki naasmine ohustaks kaebaja elu. Riigis ei toimu sõjategevust ja iga VF territooriumil elav inimene ei ole ohus. Kaebaja järeldab ekslikult, et temast lähtuva julgeolekuohu puudumine ja avaliku korra rikkumata jätmine on aluseks jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest lähtuvalt pidanuks vastustaja kaaluma sissesõidukeelu kohaldamist lühema tähtajaga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.E.J esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellant ei nõustu kohtu arvamusega, et ta pole oma meelsust avaldanud, hoidub teadlikult oma meelsuse väljendamisest ja pole oma poliitiliste vaadete tõttu VF võimude huviorbiiti sattunud. Apellant pole nõus VF poliitikaga ning on põhimõtteliselt Ukraina vastase sõja vastu. Kaebajat on tema meelsuse tõttu tööl ähvardatud, mistõttu oli ta sunnitud Xst Csse ümber asuma. Kaebaja otsustas pärast 24.02.2022 Venemaalt lahkuda, kuna kartis, et tema suhtes alustatakse kriminaalmenetlust seoses tema meelsusega võimude suhtes. Kaebaja arvates algatatakse tema suhtes kriminaalasi ebaseadusliku piiriületuse eest. Pärast sõja algust 2022. a-l tugevdati VF-s piirikontrolli ning ebaseadusliku piiriületuse eest määratakse karmimad karistusi (nt 2022. a septembris 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, 2022. a novembris 2-aastane vangistus, 2022. a detsembris 1 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus). Karistamist ebaseadusliku piiriületuse eest saab käsitada tagakiusamisena. Asjaolu, et kaebaja polnud menetluse hetkel veel mobilisatsioonikutset saanud, ei tähenda, et temale seda ei saadeta. Venemaa sõjaväelise registreerimise ja värbamise büroodel on juhised mobilisatsiooni jätkamiseks. Kuigi sõtta värvatakse ka lepingulisi sõdureid, on igas vanuses ja erineva kvalifikatsiooniga mobiliseeritute osakaal väga suur. Apellant ei nõustu Riigikohtu lahendis nr 3-20-1115 märgituga, kuna see ei kajasta apellandi olukorda. Apellant soovib hoida oma meelsuse väljendamisel madalat profiili ning see ei tähenda, et teda oht ei ähvarda. FSB on kaebaja kahel korral kinni pidanud. Kuigi kaebaja on vabaks lastud, ei tähenda see, et ta ka edaspidistel kinnipidamistel vabastatakse. Kaebaja on osalenud meeleavaldustel (pensionireformi vastu). Kohus märkis, et apellandil on teiste eraisikutega tekkinud oma vaadete pärast erimeelsusi ning see pole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. See on õige, kuid näitab, et apellant väljendab oma meelsust. Levada keskus (Venemaa sõltumatu sotsioloogiline organisatsioon, tunnistatud Venemaal välisagendiks), mille 2022. aasta veebruaris korraldatud küsitlustes avaldas märkimisväärne osa venelastest (60–75%) toetust nn sõjalisele erioperatsioonile. VTSIOM (ülevenemaaline avaliku arvamuse uurimise keskus) hinnangul püsib venelaste seas kõrge toetus sõjale. 2022. aasta mais teatas VTSIOM, et umbes 72% venelastest toetab Venemaa relvajõudude tegevust Ukrainas. Kaebaja ei saa Venemaal edasi elada. Apellant oli juba alates 2019. aastast inimestest isoleeritud. Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4 Kuna rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmine pole õiguspärane, siis on ka lahkumisettekirjutus tehtud alusetult. Kaebaja väljasaatmine Venemaale on vastuolus VSS
4(10)
3-24-404 §-ga 171. PPA oleks pidanud kaaluma sissesõidukeelu tähtaja lühendamist või selle täies ulatuses kohaldamata jätmist.
7.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid täies mahus (HKMS § 201 lg 4).
9.HKMS § 158 lg 31 esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keelduva otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seetõttu võtab ringkonnakohus vastu apellatsioonimenetluses kaebaja esitatud tõendid ja arvestab nendega otsuse tegemisel.
10.Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4
11.Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kellel on põhjendatud alus karta tagakiusamist ühe VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tunnuse (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised vaated) tõttu, seal juures pole oluline, kas isikul see tunnus tegelikult on, vaid see, et teda kiusatakse taga selle tunnuse alusel (vt Riigikohtu otsus nr 3-17-1026/43, p 13). VRKS § 19 lg-s 2 on mitteammendav loetelu tegudest, mida loetakse tagakiusamiseks, sh füüsiline või vaimne vägivald ning seadusandliku-, täidesaatva- või kohtuvõimu diskrimineerivate meetmete rakendamine. VRKS § 19 lg 1 alusel peavad need teod ületama teatud raskuse künnise. Seega on rahvusvahelise kaitse vajaduse jaatamiseks tarvilik tuvastada kolm asjaolu: (1) milles seisneb võimalik tagakiusamine, (2) võimaliku tagakiusamise piisav tõsidus ning (3) võimaliku tagakiusamise põhjuslik seos ühe tagakiusamise tunnusega (vt Riigikohtu otsus nr 3-23-935, p 10).
12.Kaebaja väitis, et tema endised kolleegid saatsid talle video, mida kaebaja mõistis talle suunatud ähvardusena ja selle tõttu ta oli sunnitud kolima Xst Csse (dtl 105–106). Kaebaja kinnitusel saadeti talle see video vahetult pärast täiemahulise sõja algust 24.02.2022 ning pärast seda, kui kaebaja oli tööl avaldanud sõja kohta arvamust. Kaebaja nendes ütlustes esineb ebakõla, sest Wagneri sõduri hukkamise video hakkas internetis levima 2022. a novembris ning hukkamine ise toimus mitte varem kui 2022. a oktoobris. Kaebaja on hiljem möönnud, et võis eksida video saamise kuupäevaga. Pärast väidetavat konflikti kolleegidega kolis kaebaja Csse, kus ta elas kuni Eestisse tulekuni 2023. a oktoobris. Kaebaja on kinnitanud, et pärast 2019. aastal pensionireformi vastu protestil osalemist loobus kaebaja sotsiaalmeedias arvamuse avaldamisest ja kustutas oma kontod (dtl 106). Samuti on kaebaja väitnud, et tundis end VF-is isoleerituna. Kaebaja ei ole poliitilisi vaateid väljendanud ka pärast päritoluriigist lahkumist.
13.Ringkonnakohtu hinnangul jääb kaebaja selgitustest ebaselgeks, kuidas on kaebajale video saatmine otseses põhjuslikus seoses kaebaja kolimisega Csse või miks tajus kaebaja talle video saatmist ähvardusena. Isegi kui väidetava video saatmine toimus, siis on õige PPA seisukoht, et kaebajal oli võimalik VF-s ümber paikneda ning tagakiusamise esinemise korral ei olnud tagakiusajaks VF.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja pole olnud poliitiliselt aktiivne ning tema poliitiline profiil pole silmapaistev. Seda põhjusel, et kaebaja on meelsust väljendanud vaid eravestlustes sõpradega või perega. Kaebaja ei ole oma 5(10)
3-24-404 veendumusi avaldanud sotsiaalmeedias ega muud moodi avalikkust mõjutaval moel. Kaebaja kustutas oma sotsiaalmeedia kontod ja on seisukohal, et protestid on Venemaal mõttetud.
15.Asjaoludest ei nähtu, et tagakiusaja (päritoluriigi ametivõimud) võiks Venemaa režiimile vastanduvaid poliitilisi veendumusi kaebajale omistada. See on tagakiusamise hirmu hindamisel primaarse tähtsusega. Euroopa Kohus on selgitanud, et tagakiusamishirmu põhjendatuse tuvastamisel tuleb hinnata, kas inimene võib sattuda päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla oma põhimõtteliste poliitiliste vaadete väljendamise tõttu või isiku võimaliku osalemise tõttu tegevuses, mille eesmärk on neid vaateid propageerida. Pädeval asutusel tuleb hinnata, kas inimesel on ka tegelikult põhjust karta, et teda kiusatakse taga (vt Euroopa Kohtu 21.09.2023 otsus asjas C-151/22, p-d 42, 46, 49). Kvalifitseerumisdirektiivi üks eesmärk on tuvastada ühiste kriteeriumide põhjal isikud, kellel on tõeline, mitte kunstlikult tekitatud vajadus rahvusvahelise kaitse järele (viidatud direktiivi 12. põhjendus).
16.Kaebaja pole olnud VF võimude huviorbiidis ning kaebajat ei ole Venemaal taga kiusatud. Kaebajal ei ole tekkinud ka mingisuguseid tagajärgi, mis ületanuks tagakiusamise raskuse künnise VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab see, et isegi kui kaebajal eksisteerivad tema väidetud poliitilised veendumused, on ta vabatahtlikult soovinud oma elu korraldada nii, et ta ei väljenda oma väidetavat meelsust. Ka kaebaja on seda kinnitanud, märkides, et tema arvates on poliitilise arvamuse väljendamine VF-s ohtlik ja ainus tõhus vastupanu viis oleks relvastatud vastuhakk 2. Midagi sellist kaebaja siiski ette võtnud ei ole, mistõttu ei ole kaebaja ka sattunud päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla. Seetõttu ei ole kaebaja sattunud päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla. Kaebaja ei eristu tavalistest riigivõimu tegevuse suhtes kriitilistest inimestest, kes kohati võivad väljendada oma rahulolematust oma tuttavatele. Selliseid inimesi võib ka autoritaarse riigikorraldusega riigis olla palju, kuid nad ei satu riigivõimu tagakiusamise ohvriks. Kaebajat ei saa võrrelda poliitiliste opositsionääride või ühiskondlike aktivistidega, kelle tegevus äratab laiemat tähelepanu ja kes võivad ohustada autoritaarse režiimi püsimist.
17.Kuna kaebaja ei ole tegelenud oma väidetavate veendumuste propageerimisega, mille tõttu võiks kaebaja sattuda potentsiaalsete tagakiusajate huviorbiiti, ei ole kaebaja hirm tagakiusamise ees põhjendatud. Päritoluriigi teave ei toeta seisukohta, mille kohaselt kiusab päritoluriik taga iga inimest, kelle tegevus ei ole laiemat avalikkust mõjutanud. Esile toodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et kaebajat ohustaks poliitilise meelsuse tõttu Venemaal reaalne tagakiusamine (VRKS § 19 lg 1 p 1). Kaebaja varasemat (pigem alalhoidlikku) käitumist arvestades ei ole põhjust eeldada, et tema tegevus Venemaa võimude kritiseerimisel võiks päritoluriiki naasmisel muutuda selliseks, et oleks alust järeldada võimude tegevust, mis ulatuks tagakiusamiseni. See ei tähenda, et kaebaja peaks oma poliitilist meelsust muutma. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole ta välja toonud.
18.Rahvusvahelise kaitse andmist ei tingi ka kaebaja põhjendus, et ta ei ole väljendanud oma poliitilist meelsust, sest see on VF-s mõttetu ja sest kaebaja kartis repressioone. Ringkonnakohtu arvates nähtub kaebaja väidetest pigem üldine vastumeelsus VF poliitika suhtes ja soov tulla elama teistsuguse riigikorraga riiki, kuid varjupaigasüsteemi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal ei ole praegu põhjendatud alust karta Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamist oma poliitilise meelsuse tõttu. Kuigi Venemaal võib olla haldus- või kriminaalkorras karistav
Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2025 istungil antud selgitused.
6(10)
3-24-404 tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja iseäranis Ukraina toetamisena sõjas, tuleb arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukraina vastase sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Ka kaebaja väited, et enamus inimesi Venemaal toetab sõda, ei väära seda järeldust.
19.Ringkonnakohus märkis 10.05.2024 otsuses nr 3-23-1693 (p 22), et Venemaa kasutab ressursside piiratuse tõttu põhiliselt nn hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute vastutusele võtmist eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt saata hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga inimestele). Sellist järeldust toetavad OVD-Info 28.06.2024 andmed poliitiliselt motiveeritud süüdimõistmiste kohta3 ja 31.05.2024 sõjavastase liikumise tagakiusamist käsitlev raport.4 Raportist nähtub, et kuigi sõjavastasuse alusel kinnipidamisi on alates 24.02.2022 toimunud 20 040, siis süüdistusi on esitatud ca 935 inimesele (sh enam kui pooltel juhtudel internetis avaldatu eest). Halduskorras on sõjaväe „diskrediteerimise“ eest samal perioodil karistatud 9495 inimest. Kaebaja profiil ei ole selline, et tõenäoliselt soovitaks tema kaudu saata sõnumit teistele VF kodanikele, sest kaebaja poliitiline tegevus oli nii Venemaal kui ja Eestis viibides vaoshoitud või sisuliselt puuduv.
20.Ringkonnakohtu istungil kinnitas kaebaja, et on tutvunud Eestis viibides poliitiliste aktivistidega (A. Babtšenko ja R. Mutyk) ning teinud annetusi Ukraina relvajõududele läbi tuttava konto. Kuna väidetavate annetuste tegemine ei ole kaebajaga seostatav, sest ta tegi need tuttava kaudu, ei ole tõenäoline, et kaebaja satuks tagakiusamise ohvriks annetuste tegemise pärast. Samuti, kuna kaebaja ei ole Eestis viibides poliitilist meelsust väljendanud või olnud poliitiliselt aktiivne, ei saa olla kaebaja väidetav tutvumine A. Babtšenkoga ja R. Mutykiga päritoluriigile teada.
21.Tulenevalt eespool märgitust on õige halduskohtu ja PPA järeldus, et kaebajal ei ole põhjendatud alust karta VF-s tagakiusamist tema poliitiliste vaadete tõttu. Ebaseaduslik piiriületus
22.Kaebaja kardab, et teda võidakse viimase ebaseadusliku piiriületuse eest karistada ja saata sõtta. Pooled ei vaidle, et kaebajat on seoses ebaseadusliku piiriületusega kahel korral 2023. a-l kinni peetud ning sellega seoses pole kaebajale sanktsioone järgnenud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellest võib järeldada, et kaebaja ei ole pakkunud VF-i võimudele huvi.
23.See, kui isik peetakse seoses ebaseadusliku piiriületusega kinni või määratakse talle rahaline karistus või isegi vangistus, ei kujuta endast tagakiusamist VRKS § 19 lg 2 mõttes. Asjaolu, et VF võimud võivad kaebaja ebaseaduslike piiriületuste tõttu uuesti kinni pidada, ei ole alus anda talle rahvusvaheline kaitse. Ka Eesti karistusseadus näeb ebaseadusliku piiriületuse eest võimaliku karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse. Kaebajal on kohustus taluda ka VF-s tema suhtes toimuvat haldus- või kriminaalmenetlust. PPA andmetel toob VF riigipiiri režiimi rikkumine kodanikele kaasa haldustrahvi 2000–5000 rubla (20–50 eurot, dtl 20). Kaebaja viidatud VF kriminaalkoodeksi § 322 näeb ette järgmise karistuse: „Ebaseadusliku Venemaa riigipiiri ületamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 rubla5 või süüdimõistetu kuni 18 kuu töötasu või muu sissetuleku ulatuses või sunnitöödega kuni 2 aastaks või
3-24-404 vabadusekaotusega sama pikaks ajaks.6“. Isegi juhul kui taotleja saaks Venemaal riigipiiri ebaseadusliku ületamise eest karistada selle sätte alusel, ei oleks tegemist tagakiusamisega ning selle eest määratav karistus poleks ilmselgelt ebaproportsionaalne. Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15). Rahvusvahelist kaitset ei ole põhjendatud anda igaühele, kes pageb VF-st kriminaalmenetluse eest.
24.Kaebaja väitel on piiril toimuv kontroll muutunud intensiivsemaks ning karistusi on karmistatud pärast Ukraina vastase täiemahulise sõja algust 24.02.2022. Samas peeti kaebaja seoses ebaseadusliku piiriületuse katsega kinni 2023. a jooksul kaks korda ning talle ei määratud isegi rahalist karistust, kuid hoiatati, et rahaline karistus võidakse määrata uue ebaseadusliku piiriületamise katse eest. Need asjaolud ei anna kinnitust VF võimude ebaproportsionaalsest toimingutest kaebaja suhtes.
25.Eespool märgitust tulenevalt ei ole kaebaja hirm tagakiusamise ees ebaseadusliku piiriületuse tõttu põhjendatud. Hirm mobiliseerimise ees
26.Kaebaja hirm, et ta kutsutakse tegevteenistusse VF armeesse, on hüpoteetiline. Puuduvad andmed ja kaebaja ka ei väida, et talle oleks üritatud kätte toimetada mobilisatsioonikutset. Seetõttu ei ole teada, millisesse üksusesse ta kuuluks, milliseid teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks jms (vt nt Euroopa Kohtu otsus C-472/13 Shepherd, p-d 30‒46). Lisaks näeb VF konstitutsiooni § 59 lg 3 ette vähemalt võimaluse asendada tegevteenistus asendusteenistusega (vrd Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-201115, p 26).
27.Kuigi päritoluriigi ametivõimud võivad tegevteenistusest keeldumisele omistada poliitilise motiivi (vt Euroopa Kohtu otsus C-238/19 Bundesamt für Migration und Flüchtlinge, p 60) ei ole kaebaja puhul täidetud eeldus, mille kohaselt peab kaebaja olema kutsutud tegevteenistusse ja tema olema sellest keeldunud. Seetõttu ei ole, sõltumata tagakiusamist põhjustavatest tunnusest, kaebaja puhul tõenäoline tagakiusamine ka VRKS § 19 lg 2 p 5 tähenduses. Viidatud sätte järgi käsitatakse tagakiusamisena seda, kui päritoluriigis mõistetakse isik süüdi või karistatakse teda sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Sätte aluseks oleva kvalifitseerumisdirektiivi art 9 lg 2 punkti e alusel tagakiusamise jaatamiseks peab olema täidetud kolm kumulatiivset eeldust: (1) sõjaväeteenistusest keeldumine, (2) konkreetses kokkupõrkes osalemine ning (3) selles osalemisega kuriteo või kvalifitseerumisdirektiivi art 12 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemine.
28.Euroopa Kohus selgitas 19.11.2020 otsuses asjas nr C-238/19 (p 48), et ainuüksi hirm seista silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras kaasnevad, ei too kaasa isiku tunnustamist pagulasena või täiendava kaitse saajana. Kvalifitseerumisdirektiivi art 9 lg 2 punkti e ja art 9 lg-t 3 nende sätete koostoimes tuleb tõlgendada nii, et seose olemasolu direktiivi art 2 punktis d ja art-s 10 nimetatud põhjuste ning sõjaväeteenistusest keeldumise eest direktiivi art 9 lg 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel ei tohi lugeda tõendatuks ainuüksi asjaolu tõttu, et süüdimõistmine või karistamine on selle keeldumisega seotud (C-238/19, p-d 45‒61).
29.Samuti ei toeta päritoluriigi teave kaebaja väidet, et aktiivne mobilisatsioon tsiviilisikute seast VF-s jätkub ka praegu. Kõik kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud artiklid puudutavad 2022. aastat.
30.Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4
31.Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4
32.Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4
33.Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib olla õigus saada täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu (VRKS § 22) ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 punkt f, art 15 punkt b). EL põhiõiguste harta art 19 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine. Sama sätestab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3, mille kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
34.Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Venemaal nii suur, et tingiks vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub suuresti Ukraina territooriumil ja kaebajal on võimalik Venemaal vältida sõjapiirkonnale lähedalolevaid alasid.
35.Ringkonnakohus on kokkuvõttes seisukohal, et kaebajale on õiguspäraselt keeldutud täiendava kaitse andmisest. Eespool toodud põhjendusi arvestades ei ole tema väljasaatmine Venemaale vastuolus ka non-refoulement’i põhimõttega. Sissesõidukeeld
36.Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 7 4 lg 41). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja pole siinsel juhul esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse sissesõidukeelu lühendamiseks.
37.Seega on vaidluse all küsimus, kas esinevad asjaolud, mis muudavad 3-aastase sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjenduse 14 kohaselt tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat; eelkõige tuleks arvesse võtta asjaolu, kui asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes on tehtud juba üle 9(10)
3-24-404 ühe tagasisaatmisotsuse või väljasaatmiskorralduse või ta on sisenenud liikmesriigi territooriumile sisenemiskeelu ajal. Eesti seadusandja on esimese etapi kaalumise juba teostanud ja leidnud, et vabatahtliku lahkumisaja saanud välismaalasele ei ole proportsionaalne seada üle 3-aastast keeldu. Vabatahtliku lahkumisaja määramine eeldab üldjuhul, et isikul pole kehtivat sissesõidukeeldu ja ta pole varem Euroopa Liitu sisenemise ja siin viibimise eeskirju rikkunud (vrdl VSS § 72 lg-s 2 loetletud alused lahkumisettekirjutuse koheseks sundtäitmiseks). VSS § 7 4 lg-s 1 nimetatud 3-aastast tähtaega võib põhimõtteliselt lühendada nullini. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise VSS § 74 lg 3 alusel.
38.Kuigi tegemist on liikumisvabadust piirava meetmega, ei ole riive ebaproportsionaalne. Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sisenemiskeelu kehtestamise eesmärk on anda riigisisestele tagasisaatmise meetmetele üleeuroopaline mõju. Sissesõidukeeld kujutab endast EL tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise vahendit, tagades, et pärast kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist ei või viimane naasta seaduslikult liikmesriikide territooriumile. Seega on sissesõidukeelu kohaldamisel preventiivne, heidutav mõju.
39.Vaidlus puudub, et kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et PPA oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sissesõidukeelu kestuse vähendamist ei tingi ka see, et kaebaja ei ohusta Eesti julgeolekut. Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus ning kaalutlused on iga juhtumi puhul erinevad. Praeguses asjas pole kohus kaalutlusvigu tuvastanud. Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja pädevuses ning kohus ei saa PPA eest otsustada, kas ja kui pikaks ajaks sissesõidukeeldu kohaldada (HKMS § 158 lg 3). Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-16-2088, p 18).
40.Pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist. Menetluslikud otsustused
41.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus muutmata.
42.Riigi õigusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Menetlusosaliste ülejäänud võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
43.Rahvusvahelise kaitse menetluse konfidentsiaalsuse tagamiseks ning kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärkidega kaebaja nimi, sünniaeg, päritolulinnad ning kaebaja Eestisse saabumise kuupäev ja rahvusvahelise kaitse taotlemise aeg (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13). Samadel kaalutlustel tuleb avaldamata jätta otsuse p 6 7. lõik, p 7, p 10 ja p-d 30–32 koos alapealkirjaga. (allkirjastatud digitaalselt) 10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.