W.F kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse peale tunnistada viisa kehtetuks
Menetlusosalised
Kaebaja W.F, esindaja adv Kaspar Koppel Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta Gromtsev
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.02.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
W.F apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata välismaalaste seaduse § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 osas, millega need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule.
2.Jätta W.F apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.02.2024 otsus muutmata.
Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.
Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.01.2025. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Eesti Vabariik väljastas 09.12.2021 Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanikule W.F-ile lühiajalise mitmekordse viisa nr EST100342921 kehtivusajaga kuni 19.12.2026.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 25.03.2023 otsusega nr 0496/2023 W.F viisa kehtetuks, kuna kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed ning oli tekkinud põhjendatud kahtlus reisi eesmärgi kohta tehtud avalduste usaldusväärsuses. PPA jättis 14.04.2023 otsusega nr 15.5-4/300-4 W.F avalduse PPA 25.03.2023 otsuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
3.W.F esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.03.2023 ja 14.04.2023 otsuste tühistamiseks. Kaebaja teavitas 10.03.2023 Eestisse sisenemisel PPA-d, et reisi eesmärk on külastada oma pereliikmeid. Kaebaja külastas oma vanemaid Narvas. Kaebaja külastas ka teisi lähisugulasi, s.o tütart ja lapselast Küprosel, mida ta selgitas ka 12.03.2023 Tallinna lennujaamas ametnikele Küprose lennule minnes. Isegi kui arusaamatuse tõttu jäi 10.03.2023 Eestisse sisenemisel PPA ametnikule teadmata, et kaebaja plaanib lisaks Narvas vanemate külastamisele lennata Tallinna kaudu Küprosele külla oma tütrele, siis sellel põhjusel ei ole põhjust kaebaja viisat kehtetuks tunnistada. Eesti õiguskorda ei saa kahjustada asjaolu, kui kaebaja siseneb Eestisse ja reisib Eestist oma tütre juurde Küprosele. Kaebajal puudus mistahes põhjus seda varjata. Viisa tunnistati kehtetuks mitteolulise formaalsuse tõttu. PPA on jätnud otsused sisuliselt põhjendamata ning need ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele. PPA on vääralt kohaldanud Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrust nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“. Määruse § 2 lg 12 kohaselt kohaldatakse määrust VF kodanikele, kes taotlevad viisat. Kaebaja ei taotle viisat. Schengeni konventsiooni kohaselt võimaldab pikaajaline viisa reisida viisa omanikul läbi Eesti territooriumi ka teiste konventsiooniosaliste territooriumile. Küprosele saab reisida Schengeni viisaga alates 2014. a-st. Järelikult kaebaja võis reisida läbi Eesti Küprosele, et külastada seal oma lähisugulasi. Kaebaja teostas oma Schengeni viisast tulenevaid õigusi ning õigust kohtuda oma tütre ja lapselapsega. Vaidlustatud otsused on ebaproportsionaalsed. PPA võttis kaebajalt võimaluse kohtuda oma eakate vanematega. Kaebaja vanemad ei saa reisida kaebaja juurde, sest nad on kõrges eas (ema on 78-aastane ja isa 82-aastane) ja neil on halb tervis (emal vähk ja isal südamepuudulikkus). Samuti on võetud kaebajalt võimalus külastada oma endist elukohta Narvas ning oluliselt on piiratud tema õigust kohtuda oma tütre ja lapselapsega. PPA oleks saanud saavutada sama eesmärgi selliselt, et oleks hoiatanud kaebajat oma kavatsusest tunnistada kehtetuks tema viisa juhul, kui kaebaja reisib mõnda teise riiki. Kaebaja on kinnitanud, et soovib kohtuda oma pereliikmetega ja on valmis seda tegema üksnes Eestis. Arvesse ei ole võetud, et kaebaja on aastaid reisinud Eestisse seaduslikult ning täitnud kõiki asjakohaseid nõudeid. Intensiivselt on riivatud kaebaja ja tema pereliikmete õigust era- ja perekonnaelu kaitsele. Vaidlustatud otsused on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.
4.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vorm on määratud kindlaks viisaeeskirjas 1. Otsuse vormile on PPA märkinud viisa kehtetuks tunnistamise alused. Välismaalaste seaduse (VMS)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.07.2009 määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri.
2(9)
3-23-1430 § 12 lg 2 kohaselt ei kohaldata viisamenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, kui VMS ei sätesta teisiti. Kohtupraktika kohaselt ei kohaldu viisamenetlusele põhjendamiskohustus. Seadus ei näe ette viisamenetluses tehtud otsuste aluseks olevate asjaolude ja põhjuste avaldamist (VMS § 79 ja § 1008). Riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise ja riigis viibimise tingimuste üle. Välismaalasel ei ole põhiõigust siseneda Eesti territooriumile. PPA tegi otsuse viisaeeskirja art 34 lõike 2 alusel, mille kohaselt tunnistatakse viisa kehtetuks, kui selgub, et selle andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam täidetud. Kaebaja viisa tuli kehtetuks tunnistada, kuna kaebaja kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed ning tekkinud oli põhjendatud kahtlus reisi eesmärgi kohta tehtud avalduste usaldusväärsuses. Kaebajale oli väljastatud Schengeni lühiajaline viisa tema Eestis elava Eesti kodanikust ema külastamise eesmärgil. 10.03.2023 saabus kaebaja Narva piiripunkti ja andis selgitusi, et tuleb kaheks nädalaks ema juurde Narva. Samas veetis kaebaja emaga vaid paar päeva. Ülejäänud aja, s.t 12 päeva, oli ta Küprosel oma tütre ja lapselapse juures. See oli etteplaneeritud reis. Kaebaja selline käitumine ei ole esmakordne. Kaebaja passist on näha, et 03.06.2022 saabus ta läbi Narva piiripunkti Eestisse, 05.06.2022 läks lennukiga Riiast Küprosele. Ka 03.06.2022 Eestisse saabumisel selgitas kaebaja, et tuleb kaheks nädalaks ema juurde. Seega oli kaebaja tegelik ja peamine eesmärk 10.03.2023 Eestisse saabumisel reisida Küprosele, sihtkohariigiks ei olnud Eesti ning kaebaja selgitused oma reisi kohta olid väärad. Kaebaja tütar ja lapselaps oleksid saanud ise Eestisse tulla kaebajaga kohtuma. Vastavalt Schengeni piirieeskirjade2 art 8 lõike 3 punkti a alapunktile iv tuleb kolmanda riigi kodanikel riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel läbida põhjalik kontroll lähte- ja sihtkoha ning kavandatava riigis viibimise eesmärgi kindlakstegemiseks ning vajaduse korral vastavate tõendavate dokumentide kontrollimiseks. Seega ei anna ainuüksi lühiajalise viisa omamine veel õigust välispiiri ületada, vaid kolmanda riigi kodanik peab Schengeni alale saabudes esitama tõeseid andmeid sihtkohariigi ja selle külastamise eesmärgi kohta. Kaebaja ei teavitanud välispiiri ületamisel, et tema kavatsuseks on muu hulgas külastada oma sugulasi Küprosel. Asjaolu, et Tallinna lennujaama töötajatele on kaebaja öelnud oma Küprosel elava tütre kohta, aga Narvas mitte, viitab sellele, et kaebaja kavatsetult varjas oma riiki saabumise eesmärki. Võimalik, et kaebaja ei avaldanud Narva piirivalvurile oma reisist Küprosele, kartes, et teda ei lasta Eestisse. Arvestades olukorda maailmas ja julgeolekuohtusid, on eriti oluline pidada kinni piiri ületamise reeglitest ning õigustatud on nõue anda tõeseid ütlusi oma saabumise eesmärgi kohta. Riik ei pea sallima käitumist, kus isik saab piiri ületada tõe moonutamise tulemusel. Kaebaja on käitunud pahatahtlikult, rikkudes piirieeskirjades sätestatud reegleid (korduvalt) ning on näidanud üles ebausaldusväärsust. See, et piirivalvurile jäi teadmata, et kaebaja plaanib lennata Küprosele tütrele külla, ei olnud arusaamatus. Kaebaja varjas teadlikult teavet oma kavandatavast reisist. Piirivalvurid ei saanud kuidagi teada, et kaebaja kavatses minna Eestist ka teisse riiki. Kui kaebaja polnud kindel, kas Küprosele reisi ettevõtmine on lubatud või mitte, pidi ta enne Eestisse tulekut seda uurima. Kaebajale ei kohaldunud Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus nr 42, vaid Vabariigi Valitsuse 08.09.2022 korraldus nr 247 „Venemaa Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajutine piirang“. Korralduse §-ga 1 on VF kodanikel ajutiselt piiratud ületada kehtiva lühiajalise viisaga välispiiri Eestisse sisenemise eesmärgil. Korralduse § 2 punkti 1 kohaselt on riigipiiri lubatud Eestisse sisenemise eesmärgil ületada VF kodanikul, kes külastab Eestis elavat Eesti kodanikust või Eesti pikaajalist elamisluba omavast isikust otsejoones alanejat või ülenejat sugulast või abikaasat. Seega kehtib kaebaja suhtes korraldusest tulenev erand Eesti
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/399, 9. märts 2016, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju.
3(9)
3-23-1430 riigipiiri ületamiseks Eestis elavate sugulaste külastamiseks. Pärast lennuühenduste keelamist VF ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on Eesti maismaapiir Peterburi elanikele lähim võimalus siseneda Euroopa Liitu. Avalikes huvides on, et sanktsioonid kehtiksid ning Eestisse saabuv VF kodanik teataks ammendavalt oma saabumise tegelikust eesmärgist, et PPA saaks takistada piirangute eirajaid. Viisaga sugulaste külastamise võimaldamine on Eesti riigi vastutulek, lootuses, et kaebaja kasutab viisat eesmärgipäraselt. Kaebaja õõnestas usaldust enda vastu, kui sisenes Eestisse muul eesmärgil ning andis selle kohta piiril valeütlusi. Kaebaja kasutas Eestis elava sugulase külastamiseks antud viisat sanktsioonidest möödahiilimiseks ning rikkus Schengeni välispiiri ületamise reegleid. Eeltoodud asjaolud kogumis andsid aluse tunnistada kaebaja viisa kehtetuks. PPA-l ei tekkinud ainult kahtlus reisi eesmärgis ja ütluste ebausaldusväärsuses, vaid viisa tunnistati kehtetuks tuginedes kindlale faktilisele asjaolule, s.t kaebaja tegelik reisi sihtkoht ja eesmärk olid otsuse tegemise ajal teada. Viisa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne. Välismaalase soov Eestis viibida ei kaalu üles riigi suveräänset õigust otsustada, millistele välismaalastele anda Eestis viibimise õigus. Riigil on avar kaalutlusruum, kas jätta viisa kehtima. Kaebajale ei piisaks hoiatuse tegemisest. Sellest oleks piisanud juhul, kui kaebaja oleks Narva tulles öelnud, et ta tahaks lisaks ema külastamisele Küprosele minna. Kaebaja pidi arvestama, et tema ema ei muutu nooremaks ja tervemaks. Kaebaja perekonnal tuli endal otsustada, kuidas korraldada abivajava pereliikme eest hoolitsemine, kui kaebaja elab alaliselt välismaal. Kaebaja külastab oma vanemat viisaga, mis ei taga talle samaväärset perekonnaelu teostamise õigust, kui on siin elavatel kodanikel ja elamisloaga välismaalastel. Asjaolu, et kaebaja külastab oma ema umbes 4 päeva kuus, viitab sellele, et suurema osa ajast tuleb kaebaja ema ise igapäevaste toimingutega toime. Vajadus vanemat külastada on seega pigem väike.
5.Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. VMS § 12 lg 2 järgi ei kohaldu viisamenetluses HMS §-s 56 reguleeritud põhjendamiskohustus. Lühiajalise viisaga on lubatud Schengeni alal liikuda, kuid peamises sihtriigis tuleb peatuda kauem kui teistes Schengeni riikides. Kaebajal tuli PPA-le teada anda oma Schengeni alal liikumise aeg, trajektoor ning põhjused, miks Eestisse siseneti. PPA esitas kohtule video, millel on kajastatud kaebaja piiriületusel piirivalvurile antud selgitused. Kaebaja selgitas, et läheb Narva kaheks nädalaks. Videost nähtuvalt ei saanud PPA ametnik kaebajast valesti aru saada, et ta läheb ka Küprosele, kuna kaebaja ei andnud ametnikule Küprosele minekust teada. Kaebaja on korduvalt reisinud Eesti kaudu Küprosele. Ka 03.06.2022 saabus kaebaja läbi Narva piiripunkti Eestisse ning 05.06.2022 läks Küprosele. Vabariigi Valitsuse 08.09.2022 korralduse nr 247 seletuskirja kohaselt rakendub välispiiri ületamise piirang kõikidele lühiajalist viisat omavatele VF kodanikele, kes soovivad Eestisse siseneda, sõltumata sisenemise eesmärgist või reisi sihtriigist. Erandid on ette nähtud korralduse punktis
2.Kuna kaebajale oli antud viisa Eesti kodanikest vanemate külastamise eesmärgil, tuli sellest eeldusest ka lähtuda. Kaebaja ka väljendas piirivalvuritele, et soovib külastada üksnes oma vanemaid Narvas. Kaebaja ei selgitanud piirivalvuritele, et lisaks vanemate külastamisele soovis ta edasi reisida Küprosele. Kaebaja on varem sagedasti viibinud Eestis, mis lubab järeldada, et reisi tegelik eesmärk on enamasti olnud külastada vanemaid. Vaatamata sellele on tõenäoline, et vaidlusalusel juhul oli kaebaja ainsaks eesmärgiks kasutada Eestit selleks, et liikuda Küprosele. Kaebaja sisenes Eestisse Narva kaudu 10.03.2023 ja lahkus lennujaama kaudu Küprosele 12.03.2023 ning viibis Küprosel 12 päeva. Seega ei olnud Eesti kaebaja jaoks peamine sihtriik ning kaebajal oleks tulnud taotleda viisat Küprose külastamiseks. PPA on tõendanud, et kaebaja kasutas sellist käitumismustrit ka 03.06.2022, selgitades Eesti piiril, 4(9)
3-23-1430 et külastab Eestit 2 nädalat, kuid viibis Eestis paar päeva ning külastas hoopis Küprost. Seega jõudis PPA õigele järeldusele, et kaebaja ei kasutanud talle väljastatud viisat eesmärgipäraselt, mistõttu tunnistas PPA kaebaja lühiajalise viisa õiguspäraselt kehtetuks. Ei nähtu, et PPA otsustega rikutaks kaebaja ja tema pereliikmete õigust era- ja perekonnaelu kaitsele. Kuivõrd kaebaja ülenejad ja alanejad sugulased on Euroopa Liidu kodanikud, ei ole takistatud taotleda uut seaduslikku alust, et siseneda Schengeni alale. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.W.F palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohtu otsuse kohaselt oleks kaebaja justkui rikkunud korduvalt korraldust nr 247, kuigi see korraldus ei kehtinud 03.06.2022, kui kaebaja varasemal korral Küprosel käis. Halduskohus leidis vääralt, et reisi eesmärgi kohta ebaõigete andmete esitamine on kaebaja käitumismustriks. Isegi kui mingi arusaamatuse tõttu jäi Narva piiripunkti piirivalvurile teadmata, et kaebaja plaanib lisaks Narvas vanemate külastamisele lennata Tallinna kaudu ka Küprosele külla oma tütrele, siis ei saa Eesti õiguskorda kahjustada see, et kaebaja siseneb Eestisse ja reisib Eestist oma tütre juurde Küprosele. Seda sõltumata sellest, kas VF kodanik andis piiril selge sõnaga oma sellisest kavatsusest teada. Kaebajal puudus mistahes põhjus seda teavet varjata. Seda kinnitab ka asjaolu, et Tallinna lennujaamas läbis ta teist korda piirikontrolli. Seega ei kinnita 03.06.2022 Küprosele sõit kaebaja ebaseadusliku käitumise mustrit. PPA pole kaebajale enne praegust kohtumenetlust 03.06.2022 reisi Küprosele ka ette heitnud. Halduskohtu otsuses ei ole sisuliselt hinnatud kaebaja käitumist ega sellega kaasnevat ohtu. Kohtuotsusest ei selgu, millisel viisil võis ühekordne reisimine ohustada sisejulgeolekut või rahvusvahelisi suhteid. Küpros ei ole keelanud kaebajal riiki siseneda. Kaebaja käis Küprosel, et kohtuda oma pereliikmetega. Viisa kehtetuks tunnistamiseks polnud olulist põhjust. Olukord on absurdne ja võrreldav sellega, kui kaebaja ei oleks piiril teavitanud PPA-d kavatsusest oma vanematega Sillamäele või Narva-Jõesuule metsa piknikule minna. Kohus pidanuks arvestama, et Küprose külastamine oli esimest korda vastuolus korraldusega nr 247. Kaebaja ei varjanud Küprosele reisides oma sihtkohta ega saanudki seda teha. Arvesse pole võetud kaebaja vanemate tervislikku seisundit ja abivajadust. Kaebajalt on võetud ka võimalus külastada oma endist elukohta Narvas. Tema käitumist on hinnatud põhjendamatult negatiivselt. Kohus on alusetult järeldanud, justkui kaebaja ei olekski tahtnud Eestisse tulla oma ema sünnipäevale.
7.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. PPA ei ole viisa kehtetuks tunnistamisel tuginenud apellandi 2022. a reisile Küprosele. Kohus kasutas apellandi tegevust 2022. a-l iseloomustava materjalina ja seda põhjendatult. 2022. a-l suundus apellant samuti Küprosele, viibides Eestis vaid paar päeva ning ka tookord jättis Narvas piirivalvuri teavitamata oma kavatsusest Küprosele reisida. Tegemist ei ole arusaamatusega, nagu väidab apellant. Puudub vaidlus, et Schengeni viisaga on lubatud Schengeni alal reisida, kuid Schengeni välispiiri ületamisel peab kolmanda riigi kodanik tõendama kavatsetava viibimise eesmärki. Samuti tuleb kolmanda riigi kodanikel riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel läbida põhjalik kontroll lähte- ja sihtkoha ning kavandatava riigis viibimise eesmärgi kindlakstegemiseks ning vajaduse korral vastavate tõendavate dokumentide kontrollimiseks. Apellandil tuli PPAle teada anda oma Schengeni alal liikumise aeg, trajektoor ning põhjused, miks Eestisse 5(9)
3-23-1430 siseneti. Riiki sisenemisel ei saanud keegi apellanti hoiatada võimalikest Küprose reisiga kaasnevatest tagajärgedest, kuna ta ei avaldanud oma kavatsust piirivalvuritele. PPA otsus põhineb piisavalt kindlalt faktilisel asjaolul, ei ole meelevaldne ning ei esine ilmseid vigu. PPA ei ole väitnud, et kaebajast tuleneb oht Eesti sisejulgeolekule. Viisa kehtetuks tunnistamise ajendiks olid ebaõiged ja ebausaldusväärsed ütlused sihtkohariigi ja kavandatava viibimise eesmärgi kohta. Olukord maailmas annab aluse suhtuda sellistesse rikkumistesse rangemalt. Viisa kehtetuks tunnistamiseks ei pea olema väga kaalukad põhjused. Riik ei anna viisat selleks, et võimaldada isikul taasühineda oma perekonnaga. Isik ei saa tugineda era- ja perekonnaelu intensiivsele riivele olukorras, kus ta saabus Eestisse lühiajalise viisa alusel. Apellandi soov säilitada viisa sugulaste külastamiseks ei kaalu üles riigi otsustusõigust, keda riiki lubada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada halduskohtu otsust. Kohtusse pöördumise õigus
9.Esiteks tuleb otsustada, kas kaebajal on siinses asjas kaebeõigus. Nimelt tuleneb VMS § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 koosmõjust, et need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Riigikohus leidis 20.04.2021 otsuses asjas nr 5-20-10, p 28, et VMS § 100 18 reguleerib kaebeõigust, mitte kohtu pädevust. Juhul kui neid norme pole alust jätta põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega vastuolu tõttu kohaldamata, tuleks kaebus jätta kaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata.
10.Ringkonnakohus leiab, et VMS § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 on Euroopa Liidu õigusega vastuolus osas, millega need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Viisaeeskirja art 34 lg 7 sätestab: „Viisaomanikul, kelle viisa on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, on õigus otsus vaidlustada, välja arvatud juhul, kui viisa tunnistati kehtetuks tema taotlusel vastavalt lõikele
3.Kaebus esitatakse tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta otsuse teinud liikmesriigi vastu kooskõlas nimetatud liikmesriigi siseriikliku õigusega. Liikmesriigid teavitavad taotlejaid sellest, millist menetlust vaidlustamise korral kasutatakse, nagu see on täpsustatud VI lisas.“ Osundatud säte on sisuliselt samasugune viisaeeskirja art 32 lg-ga 3, mille kohta leidis Euroopa Kohus 13.12.2017 otsuses asjas C-403/16: Soufiane El Hassani, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, kusjuures see menetlus peab teatavas menetlusstaadiumis tagama kohtus vaidlustamise võimaluse. Seega on Euroopa Liidu õiguse sisu selge (acte éclairé) ja puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Miski praeguse vaidluse asjaoludest (kaebajale oli väljastatud oma eakate ja haigete Eesti kodanikest vanemate külastamiseks mitmekordset sisenemist võimaldav viisa kehtivusajaga kuni 2026. aastani, viisa kehtetuks tunnistamise aluseks ei olnud oht riigi julgeolekule) ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust kalduda kõrvale Euroopa Kohtu viidatud otsuses toodud õiguslikust argumentatsioonist.
11.Seega tuleb VMS § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 osas, millega need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule, jätta HKMS § 158 lg 4 alusel vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega (viisaeeskirja art 34 lg 7) kohaldamata. Kuna halduskohus ei ole kohtulahendi resolutsioonis seda teinud, tuleb see menetluslik minetus kõrvaldada apellatsiooniastmes. 6(9)
12.PPA otsus tunnistada kaebaja viisa kehtetuks on õiguspärane.
13.VMS § 77 lg 1 kohaselt on viisa kehtetuks tunnistamine viisaeeskirja ja VMS-i tähenduses viisa kehtetuks tunnistamine edasiulatuvalt otsuse tegemise hetkest alates. VMS § 86 sätestab, et viisa tunnistab kehtetuks Välisministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet. Lühiajaline viisa tunnistatakse kehtetuks viisaeeskirjas sätestatud alustel (VMS § 78 lg 1). Viisaeeskirja art 34 lg 2 esimene lause näeb ette, et viisa tunnistatakse kehtetuks, kui selgub, et selle andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam täidetud. Art 32 lg 1 punkti a alapunkti ii kohaselt keeldutakse viisa andmisest, kui taotleja ei esita põhjendusi kavandatud viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta, ning punkti b kohaselt juhul, kui mh on põhjendatult alust kahelda taotleja avalduste usaldusväärsuses. Viisaeeskirja VI lisas esitatud standardvormi kohaselt on viisa kehtetuks tunnistamise põhjuseks nr 10 kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed ning nr 11 on tekkinud põhjendatud kahtlus ... kohta tehtud avalduste usaldusväärsuses (palun täpsustage). Kaebaja suhtes tehtud otsuses on nr 11 all toodud alust täpsustatud märkega „reisi eesmärgi kohta“.
14.Viisaeeskirja art 21 lg 1 sätestab, et ühtse viisa taotluse läbivaatamisel tehakse kindlaks, kas taotleja täidab Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 1 punktides a, c, d ja e sätestatud sisenemise tingimusi, ning erilist tähelepanu pööratakse selle hindamisele, kas taotleja kujutab ebaseadusliku sisserände ohtu või ohtu liikmesriikide julgeolekule ning kas taotleja kavatseb lahkuda liikmesriikide territooriumilt enne taotletava viisa kehtivusaja lõppu. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p c kohaselt kehtib kolmanda riigi kodanikule sisenemiseks muu hulgas tingimus, et ta tõendab kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi. Viisaeeskirja art 21 lg 3 p c kohaselt kontrollides, kas taotleja täidab sisenemise tingimusi, kontrollib pädev asutus muu hulgas taotleja põhjendusi kavandatud viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta. Viisaeeskirja art 21 lg 7 sätestab, et taotluse läbivaatamine põhineb eelkõige esitatud dokumentide ehtsusel ja usaldusväärsusel ning taotleja avalduste õigsusel ja usaldusväärsusel. Viisaeeskirja art 24 lg-st 2c tuleneb, et taotlejale, kes tõendab vajadust või põhjendab oma kavatsust reisida sagedasti või regulaarselt, võib anda mitmekordse viisa kehtivusajaga kuni viis aastat, eeldusel et taotleja tõendab oma ausust ja usaldusväärsust, eelkõige varasemate viisade õiguspärast kasutamist, oma majanduslikku olukorda päritoluriigis ja oma tegelikku kavatsust lahkuda liikmesriigi territooriumilt enne taotletud viisa kehtivusaja lõppu.
15.Osundatud õigusnormidest tuleneb, et viisa saamise tingimustele vastamise kontrollimisel omavad keskset tähtsust avaldused ja põhjendused Schengeni alale sisenemise eesmärgi ja asjaolude kohta ning nende usaldusväärsus. Isik peab vastama viisa saamise tingimustele kogu viisa kehtivusaja jooksul, s.o kui pärast viisa andmist ilmnevad asjaolud, mis seavad isiku poolt tehtavate avalduste ja esitatavate põhjenduste aususe ja usaldusväärsuse kahtluse alla, on riigil õigus viisa edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Ausad ja usaldusväärsed põhjendused ning avaldused on iseäranis olulised mitmekordset sisenemist võimaldava viisa puhul.
16.Siinses asjas on halduskohus menetlusnorme rikkumata õigesti kindlaks teinud, et kaebaja ei avaldanud 10.03.2023 Eestisse sisenemisel PPA-le oma reisi eesmärgi kohta täielikku teavet. Ta ütles selge sõnaga, et läheb kaheks nädalaks emale külla. Plaani kohta lennata Tallinna lennujaama kaudu Küprosele ei maininud ta midagi. Ringkonnakohtu arvates ei ole oluline see, kumb riik oli kaebaja jaoks n-ö peamiseks sihtkohaks. Pole alust kahelda, et need üksikud päevad, kui ta oli Eestis, oli tal plaanis olla ema juures, arvestades mh viibimise kattuvust ema sünnipäevaga. Oluline on see, et kaebaja ei avaldanud PPA-le reisi teist eesmärki, s.o sõita Küprosele. Tegemist on kahtlemata asjaoluga, mille tähtsus ja 7(9)
3-23-1430 asjassepuutuvas pidi olema arusaadav ka kaebajale. Eluliselt ei ole usutav, et VF kodanik ei ole kursis sellega, et Eesti riik on kehtestanud ulatuslikud piirangud viisa alusel Venemaalt Eestisse tulijatele, lubades Eesti kaudu Schengeni alale vaid need viisa omajad, kes tulevad külastama Eestis elavaid sugulasi, mitte mujal Euroopa Liidus elavaid sugulasi (Vabariigi Valitsuse 08.09.2022 korralduse nr 247 § 2 p 1). Seetõttu, kui kaebaja oleks piiril avaldanud oma reisi eesmärgina ka sõidu Küprosele, on võimalik, et PPA ei oleks lubanud kaebajal riiki siseneda. Kehtiva piirangu vältimise soov on ühtlasi usutavaks põhjuseks, miks kaebaja jättis reisi eesmärgi PPA-le osaliselt avaldamata. Asjaolu, et PPA ei takistanud kaebaja riigipiiri ületamist lennujaamas Küprosele suundumisel, ei muuda kaebaja rikkumist Narva piiripunktis olematuks.
17.Asjaolu, et Schengeni alasse mittekuuluv Küpros võimaldab riiki siseneda Schengeni viisat omavatel isikutel, ei tekita kaebajale mistahes õigust ega õigustust mitte järgida Eestisse sisenemisel Schengeni piirieeskirjadest, viisaeeskirjast ja riigipiiri seaduse § 9 lg-st 2 tulenevat nõuet avaldada Eestisse sisenemisel õige teave reisi eesmärgi kohta. Schengeni piirieeskirjade art 7 lg 3 kohaselt kontrollitakse kolmandate riikide kodanikke riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel põhjalikult. Riiki sisenemisel hõlmab põhjalik kontroll mh riiki sisenemise kohta sätestatud tingimuste kontrollimist, hõlmates järgmiste aspektide üksikasjalikku kontrollimist: asjaomase kolmanda riigi kodaniku lähte- ja sihtkoha ja kavandatava riigis viibimise eesmärgi kindlakstegemist ning vajaduse korral vastavate tõendavate dokumentide kontrollimist (punkt a alapunkt iv). Seetõttu peab isik arvestama, et pelgalt viisa olemasolu ei taga talle Schengeni alale pääsemist ning selle võimaluse saamiseks ei tohi ta rikkuda kogu reisi eesmärgi kohta ausate ja usaldusväärsete põhjenduste esitamise kohustust. Tegemist on Schengeni süsteemi toimimise olulise komponendiga, millega tuleb arvestada ka PPA kaalutlusotsusele hinnangu andmisel.
18.Halduskohus tegi viitega Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsusele asjas nr 3-211903 õigesti kindlaks, et PPA-l on viisa kehtetuks tunnistamisel avar hindamis- ja kaalutlusruum ning selle otsuse kohtulik kontroll piirdub meelevaldsuse testiga. On pikemata selge, et VF kodanike viisa alusel riiki sisenemine peab praeguses julgeolekuolukorras toimuma range kontrolli all ning esineb suur avalik huvi, et siia lubataks asjaomaste piirangute raames vaid selliseid VF kodanikke, kes ei anna oma tegevusega alust kahelda nende aususes ja usaldusväärsuses. Asjakohane on PPA kaalutlus, et siinsel juhtumil pole PPA-l mitte üksnes kahtlust, et isik ei täida riiki sisenemise nõudeid, vaid nõuete rikkumine on juba reaalselt tuvastatud. Sellises olukorras viisa kehtetuks tunnistamist pole alust pidada meelevaldseks. Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et PPA ei ole kaalutlemisel kaebaja 2022. aasta Küprose reisile tuginenud või vähemasti ei omistanud sellele keskset tähtsust. Ehkki Vabariigi Valitsuse korraldus VF kodanikele riiki sisenemise piirangu kohta kehtestati toonasest reisist hiljem, tuli kaebajal ka tookord avaldada piiripunktis PPA-le kavatsus reisida edasi Küprosele. Seega leidis kohus iseenesest põhjendatult, et kaebaja on jätnud asjassepuutuva teabe Eestisse sisenedes korduvalt avaldamata.
19.PPA leiab õigesti, et viisa kehtetuks tunnistamiseks ei pea olema eriti kaalukat põhjust ning üldjuhul piisab välispiiri ületamise reeglite rikkumise tuvastamisest. Kuna viisa omaja õiguslik positsioon ning tema seos viisa väljastanud riigiga on pigem nõrk, omandavad ülekaalu avalik huvi ning eesmärk tagada, et heidutus viisareeglite rikkumise vastu toimiks tõhusalt, iseäranis VF kodanike puhul, kellele on julgeolekuolukorrast tulenevalt kehtestatud üldised piirangud, mis ei tulene nende isikust. Sellega peab arvestama ka VF kodanik, kellel on Eestis peresidemeid, sh hoolitsust vajavad eakad ja haiged vanemad. Vastupidise lähenemise korral poleks säärastel VF kodanikest viisaomajatel üldse põhjust järgida riiki sisenemise rangeid tingimusi, kuna nende puhul heidutus ei toimiks. Püsivamate perekondlike suhete säilitamiseks ja püsivaks hooldamiseks on ette nähtud teatud tingimustel elamislubade 8(9)
3-23-1430 andmine, mitte viisad. Ehkki viisa kehtetuks tunnistamine paratamatult raskendab suhtlemist kaebaja Eestis elavate vanematega, tuleb arvestada, et kehtetuks tunnistati üsna pika kehtivusajaga mitmekordne viisa, mille omamine eeldab vastamist kõrgendatud usaldusnõuetele (viisaeeskirja art 24 lg-st 2c). Kaebaja saab taotleda lühema kehtivusajaga ühekordset viisat, kui seda on vaja erandlikel asjaoludel ja humanitaarkaalutlustel. Vajaduse korral tuleb kaebajal leida võimalus hoolitseda vanemate eest muul viisil. Asjaolu, et kaebaja on millalgi varem Narvas elanud, ei oma viisa kehtetuks tunnistamise kontekstis tähtsust, s.o see asjaolu ei anna huvide kaalumisel kaebajale midagi juurde.
20.Viisaeeskirja art 34 lg 6 sätestab, et otsus viisa tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta ning selle põhjused edastatakse taotlejale VI lisas esitatud standardvormi kasutades. VMS § 79 lg 1 kohaselt teavitatakse välismaalast viisa kehtetuks tunnistamise korral selle õiguslikust alusest. Viisa kehtetuks tunnistamise põhjust ega sellega seotud asjaolusid ei avaldata välismaalasele ega muule isikule (VMS § 79 lg 2). Praeguses asjas on PPA oma kaalutlused teinud kohtumenetluses kaebajale piisavas ulatuses teatavaks ning kaebaja on saanud esitada oma vastuväited ja kohus teostada kontrolli. Menetluslikud küsimused
21.Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Samas tuleb jätta kohtuotsuse resolutiivosas kohaldamata VMS sätted, mis ei võimaldanud halduskohtule kaebust esitada.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.