X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 05.03.2024 otsusele nr P7-2024-241305, 15.08.2024 otsusele nr P7-2024-2413051 ja 15.08.2024 otsusele nr P7-2024-241305-3 ühes kohustamisnõudega
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X Lepinguline esindaja – Ervin Nurmela Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
1.1.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15.08.2024 otsus nr P7-2024-241305-1, 15.08.2024 otsus nr P7-2024-241305-3 ja 05.03.2024 otsus nr P7-2024-241305.
Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2171, 6 eurot (kaks tuhat ükssada seitsekümmend üks eurot ja 60 senti) (koos käibemaksuga).
5.Kohtuotsuse avaldamisel (sh faili nimes) asendada füüsiliste isikute nimed, sünniajad, välisriigi nimi ja otsuses kajastatud kuupäevavahemikud punktides 17, 20, 33, 48, 49, 52, 57, 62 tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse resolutsiooni punktide 1, 2, 4 ja 5 peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.01.2025. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14
päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK
1.05.03.2024 tegi Sotsiaalkindlustusamet (SKA) X suhtes perehüvitise määramise otsuse nr P72024-241305, kust nähtus hüvitise kasutamise periood, kuid mitte päevade arv.
2.Kaebaja pöördus SKA iseteenindusse seoses sellega, et SKA süsteem näitas päevade arvuks
414.SKA esitas kaebajale omapoolsed selgitused.
3.18.07.2024 esitas kaebaja vaide SKA toimingule, millega vähendati vaide esitaja jagatava vanemahüvitise päevade arvu 101 päeva võrra. Vaide esitaja palus vaiet käsitleda alternatiivselt ka kui vaiet vastava haldusakti tühistamiseks (kui vanemahüvitise päevade arvu vähendamine oli toimunud haldusaktiga).
4.15.08.2024 tegi SKA otsuse nr P7-2024-241305-1, millega tunnistas 05.03.2024 otsuse nr P7-2024-241305 kehtetuks. Sama otsusega teavitas SKA kaebajat, et tagastas kaebaja vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lõike 1 punkti 1 alusel.
5.15.08.2024 tegi SKA perehüvitise määramise otsuse nr P7-2024-241305-3, milles kajastus ka hüvitise päevade arvuna 414.
6.16.08.2024 registreeriti Tallinna Halduskohtus X kaebus SKA 15.08.2024 otsuste nr P72024-241305-1 ja nr P7-2024-241305-3 tühistamiseks, SKA kohustamiseks arvestada ja tasuda kaebajale jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva. Oma kaebuse põhjendustes tugineb kaebaja 15.08.2024 vaide tagastamise õigusvastasusele.
7.27.08.2024 määrusega võttis kohus menetlusse kaebaja esitatud tühistamisnõuded, kuid palus kaebajal täiendavalt selgitada, kas ja mis põhjendustel soovib kaebaja vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamist. Kohus jättis käiguta kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.
8.27.08.2024 esitas kaebaja vastuse kohtunõudele seoses kaebuse nõuete ja esialgse õiguskaitse taotlusega. Kaebaja palus tunnistada menetluse kinniseks.
9.29.08.2024 määrusega tunnistas kohus menetluse kinniseks, võttis kaebaja kohustamisnõude menetlusse ühes vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
10.29.08.2024 esitas kaebaja täiendavad seisukohad, milles jäi vaide tagastamise tühistamise nõude juurde ning esitas alternatiivnõudena SKA 05.03.2024 otsuse tühistamise nõude ühes tähtaja ennistamise taotlusega.
11.02.10.2024 määrusega otsustas kohus ennistada SKA 05.03.2024 otsuse kaebetähtaja alternatiivnõude esitamiseks ja võtta menetlusse kaebaja alternatiivse nõude 05.03.2024 otsuse tühistamiseks ja SKA kohustamiseks teha uus otsus, millega määratakse kaebajale jagatud vanemahüvitis 515 päeva. Kohus otsustas tagastada kaebuse nõude vaide tagastamise tühistamiseks.
12.24.10.2024 esitas kaebaja täiendavad seisukohad vastuseks vastustaja seisukohtadele.
13.04.11.2024 esitas vastustaja täiendavad seisukohad vastuseks 29.10.2024 kohtunõudele.
14.18.11.2024 esitas kaebaja täiendava seisukoha ühes menetluskulude taotlusega.
2 (11)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
15.15.08.2024 haldusaktid on formaalselt õigusvastased, need on motiveerimata ning kaebajale ei ole tagatud ärakuulamisõigust.15.08.2024 haldusaktide andmiseks puudus mistahes alus, kuna esialgne 05.03.2024 otsus jagatava vanemahüvitise määramise kohta 515 päeva ulatuses oli õiguspärane. Puudub sisuline alus jagatava vanemahüvitise vähendamiseks.
16.15.08.2024 otsusega vaide tagastamine on õigusvastane. Vaie ei olnud suunatud 05.03.2024 otsuse tühistamisele ning seda vaides ei taotletud. Vaides taotleti toimingu tegemist. Perehüvitiste valdkonna tiimi peaspetsialist Smirnoval ei olnud volitusi vaide tagastamiseks.
17.Kaebaja on kogu elu olnud Eesti elav isik (kaebaja oli ka perioodil XX XX XXXX kuni XX XX XXXX Eestis elav isik, kes viibis ajutiselt X). Antud perioodil oli kaebaja püsivaks elukohaks Eesti ning kaebaja sai ka Eestis töötasu ning sellelt tasuti Eesti Vabariigile makse. Kaebaja märgib, et last on kasvatatud Eestis. Laps sündis küll X ning viibis ajutiselt Eestist eemal (perioodil XX XX XXXX kuni XX XX XXXX). Lapse mõlemad vanemad on Eestis elavad Eesti Vabariigi kodanikud. Samamoodi viibivad Eestist ajutiselt eemal lapsed, kes käivad vanematega näiteks välisreisil. SKA tõlgenduse kohaselt peaksid kõik lapsevanemad, kes viibivad ajutiselt Eestist eemal (nt välisreisil) jääma välisreisil viibimise perioodil ilma perehüvitistest. Kaebaja leiab, et see ei ole SKA poolt õigusaktide rakendamisel tegelik praktika ning antud juhul on kaebajat lapse Eestist ajutise eemalviibimise tõttu koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste perehüvitise saajatega, kes viibivad Eestist ajutiselt eemal (näiteks välisreisil).
18.Tuginevalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lõikele 3 leiab kaebaja, et perehüvitiste saamise õiguse puhul on oluline isiku püsiv elukoht, mitte isiku ajutine eemal viibimine Eestist. Isegi kui isik viibib ajutiselt eemal, on tal õigus perehüvitistele. Sotsiaalkindlustusametile oli teada, et lapse mõlemad vanemad on Eesti maksuresidendid (info nähtus Töötamise registrist ja rahvastikuregistrist).
19.Kui vanemahüvitise saamise õigus isegi tekkis 19.02.2024, siis tulenevalt PHS § 34 lõikest 2 on alates õiguse tekkimisest, st alates 19.02.2024 õigus saada vanemahüvitist kuni 605 kalendripäeva (sisaldab ema vanemahüvitist, isa vanemahüvitist ja jagatavat vanemahüvitist) kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ning PHS § 37 lõike 2 kohaselt on jagatud vanemahüvitise päevade arvuks 515 kalendripäeva.
20.Periood XX XX XXXX kuni XX XX XXXX ei oma jagatud vanemahüvitise päevade arvu 515 kalendripäeva mõttes tähtsust, kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud vanemahüvitist perioodi XX XX XXXX kuni XX XX XXXX kohta. PHS annab lapsevanemale õiguse valida, millal vanemahüvitist sh jagatud vanemahüvitist kasutada.
21.24.10.2024 täiendavas seisukohas rõhutas kaebaja lisaks varasemate seisukohtade kordamisele eelkõige seda, et kaebaja pere on Eestis elav pere ning oli Eestis elav pere ka lapse sündimisel X. Vastustaja seisukohad
22.Vanemahüvitise määramisel on oluline veenduda, et nii laps kui ka teda kasvatav ja vanemahüvitist taotlev isik elavad Eestis. Juhul kui laps ei ole sündinud Eestis, on tavapärane menetluse osa, et tehakse kindlaks isikute elukohad ja ka perehüvitiste saamine teisest riigist (PHS § 4). Hüvitisi ei maksta perioodi eest, mil perehüvitiste saamise tingimused ei ole täidetud. Perehüvitisi ei maksta isikutele ja isikute eest, kes ei ole kantud Eesti rahvastikuregistrisse või kellel puudub rahvastikuregistri andmetel Eestis elukoht. Kaebaja puhul ei ole tegemist analoogse olukorraga, kus vanemad koos lastega on välisreisil, sest üksnes välisreisil viibimiseks ei muudeta oma elukoha andmeid rahvastikuregistris, st et ka välisreisil olles jääb vanemate ja laste elukoht tavapäraselt rahvastikuregistris Eestisse. 3 (11)
23.21.02.2024 edastas kaebaja SKA iseteeninduse kaudu lapse andmed seoses isapuhkuse vormistamisega. 05.03.2024 saadeti lapse mõlemale vanemale perehüvitiste pakkumus ning kaebaja kinnitas perehüvitiste, sh ka jagatava vanemahüvitise, saamise soovi. Vanemahüvitise kaardil on kirjas jagatava vanemahüvitise kasutamise periood 20.03.2024 – 09.11.2026 (lapse 3aastaseks saamiseni) ja kasutatavate päevade arv 414. Kaebaja kinnitas 05.03.2024 jagatava vanemahüvitise saamise 414 päeva ulatuses. Hüvitise saamise kinnitamine isiku pool on väga oluline ja ilma selleta ei ole võimalik hüvitisi määrata. Perehüvitiste pakkumus saadetakse mõlemale vanemale, et mõlemad vanemad oleksid perehüvitiste saamise õigusest teadlikud ning saaksid omavahel kokku leppida, kumb vanem mingit hüvitist saama hakkab.
24.05.03.2024 otsusega määrati kaebajale vanemahüvitis, kusjuures kasutatavate päevade arvu otsusel enam ei kuvatud. Otsusel oli viide mõlemale eelmises lõikes viidatud sättele ehk otsusel kajastus nii 475 kalendripäeva kui ka 515 kalendripäeva.
25.Õigus hüvitisele tekib seaduses sätestatud hüvitise andmise faktiliseks aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või muu tingimuse täitmisest arvates (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 17 lg 1). Seoses lapse sünniga või ka eeldatava sünniga tekib lapsevanemal õigus perehüvitistele, kuid seda on võimalik määrata ja maksta vaid tingimusel, et nii laps kui ka teda kasvatav vanem elavad Eestis ning nende andmed kajastuksid Eesti rahvastikuregistris.
26.Vanemahüvitise saamise algus on üheselt seotud lapse sünniga. Nii on ema vanemahüvitisele õigus emal kas enne lapse sündi sõltuvalt lapse eeldatavast sünnikuupäevast või alates lapse sünnist (PHS § 35 lg-d 2 ja 6). Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 36 lg 2). Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3). Lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal on õigus vanemahüvitisele alates lapse sünnist 545 päeva (PHS § 37 lg 4). Kui vanemahüvitis on määratud, tekib vanemahüvitise saajal võimalus vanemahüvitise maksmine peatada (PHS § 461 lg 1). Vanemahüvitise maksmine peatub isiku määratud kuupäeval (PHS § 461 lg 2). Juhul kui vanemahüvitise maksmine peatatakse, tekib isikutel võimalus kasutada vanemahüvitise päevi osa kaupa ja saada vanemahüvitist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Juhul kui ei peatata, algab vanemahüvitise saamise õigus lähtuvalt lapse eeldatavast sünnikuupäevast või lapse sünnist ja kestab kuni kõik päevad on ära kasutatud. Seejuures algab vanemahüvitise saamise õigus ühtemoodi isikutel, kelle laps sünnib Eestis ja kelle laps ei sünni Eestis. Antud juhul leiab kaebaja, et tema puhul peaks seadust kohaldama teisiti, kui Eestis elava pere puhul. SKA kohaldab perehüvitiste, sh vanemahüvitise, regulatsiooni ühtemoodi kõigi isikute suhtes ning vanemahüvitise saamise õiguse teke on seotud lapse sünni või eeldatav sünniga.
27.SKA määrab vanemahüvitise sellele õiguse tekkimise päevast, kui ta on vanemahüvitise määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (PHS § 46 lg 1). See tähendab, et kui Eesti elav pere ei esita mingil põhjusel kuue kuu jooksul õiguse tekkimisest taotlust või ei kinnita perehüvitiste pakkumust, siis ka neile ei maksta perehüvitisi tagasiulatuva perioodi eest ja vanemahüvitis määratakse perioodiks, milleks perel on veel õigus. Kaebajale ei määratud ega makstud ka lapsetoetust lapse sünnist (PHS § 17 lg 1) kuni Eestisse saabumiseni ning seda tagantjärele ei maksta. Ja samamoodi ei tekkinud tal ka õigust vanemahüvitise saamisele alates lapse sünnist. Perehüvitisi tagasiulatuvalt perioodi eest, mil laps ei olnud Eestis ega Eesti rahvastikuregistris ei määrata ega maksta.
28.Reeglina määrakse vanemahüvitis seoses Eestis sündinud lapsega ning analoogset olukorda, st vajadust seaduses toodud päevade arvu korrigeerida, sel juhul ei teki ning vanemahüvitise pakkumuse kaardil kuvatakse sama päevade arv mis seaduses. Kaebaja puhul otsustati pärast tema pöördumisi, sh küsimust, milline päevade arv talle kohaldub ja vaide esitamist anda välja 4 (11)
haldusakt, mis sisaldab ka päevade arvu. 15.08.2024 otsusega nr P7-2024-241305-3 ei vähendatud kaebajale 05.03.2024 otsusega määratud vanemahüvitise saamise päevade arvu, vaid üksnes kajastati see selguse mõttes lisaks pakkumuse kaardil olevale, mille kaebaja kinnitas 05.03.2024, ka haldusaktis.
29.Kaebaja on oma seisukohad esitanud nii oma pöördumistes kui ka vaides ja ei olnud vajadust täiendavalt uurimiskohutust või ärakuulamisõigust rakendada, sest kõik asjaolud olid juba teada.
30.Arvestades, et kaebaja on 16.07.2024 pöördunud vastustaja poole küsimusega, milline päevade arv talle kehtib, siis järelikult ei tekkinud tal 05.03.2024 arusaama, et vanemahüvitist makstakse 515 päeva.
31.04.11.2024 vastuses kohtunõudele selgitas vastustada, et vaidlus puudub, et lapse mõlema vanema elukoht on Eesti rahvastikuregistri andmetel Eestis ja töötamise registri andmetel töötavad mõlemad vanemad Eestis ja seda nii enne lapse sündi kui ka pärast lapse sündi. Vastutaja viitab, et perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE seletuskirjas (leitav Riigikogu lehelt) on selgitatud PHS § 8 lg 3 lisamist seadusesse (seletuskirja lk 13). Selle sätte mõte ei ole see, et maksta perehüvitisi isikutele või isikute eest, kes ei ole kantud Eesti rahvastikuregistrisse, vaid selle mõte on vältida olukorda, kus isikute elukohana on rahvastikuregistris kajastatud Eesti, kuid tegelikkuses Eestis ei elata. Seletuskirjas on ka selgitatud, et reeglina lähtutakse isiku elukoha määramisel rahvastikuregistri andmetest.
KOHTU PÕHJENDUSED
32.Esmalt peab kohus vajalikuks tuua välja käesolevas asjas lahendamisele kuuluvad kaebuse nõuded, milleks on: 1) SKA 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-1 ja 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-2413053 tühistamise nõue; 2) Kohustamisnõue SKA kohustamiseks arvestama ja tasuma kaebajale jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva; 3) alternatiivne nõue 05.03.2024 otsuse tühistamiseks (juhuks kui kohus leiab, et nimetatud otsusega määrati jagatava vanemahüvitise päevade arvuks 414) ja SKA kohustamiseks teha uus otsus, millega määratakse kaebajale jagatud vanemahüvitis 515 päeva; 4) vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõue.
33.Praeguse asja keskseks vaidlusküsimuseks on see, kas SKA on õiguspäraselt määranud 15.08.2024 otsustega ja 05.03.2024 otsusega kaebaja vanemahüvitise päevade arvuks 414 mitte
515.Hinnata tuleb, kas SKA järeldas põhjendatult, et kuna laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis ega rahvastikuregistris registreeritud, siis nimetatud perioodi eest ei olnud kaebajal õigust saada perehüvitisi.
34.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54). 15.08.2024 otsuste ja 05.03.2024 otsuse sisu
35.Kohus mõistab SKA 15.08.2024 otsust nr P7-2024-241305-1 jätkuvalt (dtl 83 jj, 105) esitatud materjalide (digitaalse kohtutoimiku (dtl) 14, 96-97) põhjal nii, et 05.03.2024 otsuse kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli haldusakti põhjendamispuudus, kuna haldusaktis ei kajastunud vanemahüvitise päevade arv, mis oli olemas vanemahüvitise kaardil. See tähendab, et 15.08.2024 otsusega ei muudetud vanemahüvitise päevade arvu 515-lt 414-le, vaid lisati 5 (11)
sellele põhjendused. Vaidlustatud 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-1 põhjendus on lakooniline, aga sellest selgub siiski piisavalt arusaadavalt, et vastustaja tugines otsust tehes eelkõige põhjendamispuudusele: „Vanemahüvitise määramise otsusel nr P7-2024-241305 ei kajastunud õigustatud vanemahüvitise päevade arv, mistõttu ei ole nimetatud otsus kooskõlas vanemahüvitise pakkumusega ning ei kajasta kõiki andmeid korrektselt“. Vanemahüvitise päevade arvu määramine 15.08.2024 otsuste õiguslikud alused
36.15.08.2024 otsustega (dtl 14 ja 17) määrati kaebajale vanemahüvitise päevade arvuks uuesti
414.Hüvitise kasutamise perioodina on seejuures märgitud 20.03.2024 – 09.11.2026.
37.15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-1 õiguslike alustena on märgitud sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1, PHS § 4 lõiked 1 ja 2, § 33 lõige 1, HMS § 35 lõike 1 punkt 2, § 64 lõige 2, § 66 lõige 1 ja § 68.
38.15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-3 õiguslike alustena on märgitud PHS § 33 lõiked 1,3 ja 5, § 34 lõige 5, § 35 lõige 4, § 37 lõiked 1-4, § 44 lõige 1, § 39 lõike 3 punkt 2, § 39 lõiked 5 ja 51 ja lg 7, § 40 lõige 1, § 42 lõige 1, SÜS § 3 lõige 1 ja § 16 lõige 1.
39.Sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel (SÜS § 3 lg 1). Õigus hüvitisele tekib seaduses sätestatud hüvitise andmise faktiliseks aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või muu tingimuse täitmisest arvates (SÜS § 16 lg 1). Seaduses sätestatud juhul tekib õigus hüvitisele taotluse esitamisest või seaduses sätestatud ooteaja möödumisest arvates (SÜS § 16 lg 2).
40.Hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud: 1) esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta; 2) teavitama hüvitise andjat viivitamata hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude muutumisest; 3) osalema aktiivselt talle hüvitise andmises, sealhulgas täitma hüvitise andmisega seotud kõrvaltingimusi, seaduses sätestatud juhul ja tingimustel läbima hüvitise andja nõudel uuringu, arstliku läbivaatuse või ekspertiisi (SÜS § 21 lg 1).
41.Perehüvitisi määratakse ja makstakse perehüvitisi perehüvitiste seaduses sätestatud tingimustel sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isikule (PHS § 4 lg 1). Perehüvitise saamise õigus on PHS § 4 lõikes 1 nimetatud isiku Eestis elaval pereliikmel ja välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel (PHS § 4 lg 2). Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus perehüvitistele, kui ta on resident tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses (PHS § 4 lg 3). Perehüvitise saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist (PHS § 4 lg 4).
42.Vanemahüvitise saamise õigus on last Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal, registreeritud elukaaslasel, lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades PHS §s 4 sätestatud tingimusi (PHS § 33 lg 1).
43.Vanemahüvitise liigid on ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis (PHS § 34 lg 1).
44.Vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi (PHS § 34 lg 2).
6 (11)
45.Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on lapse vanemal. Vanema abikaasal või registreeritud elukaaslasel on õigus jagatavale vanemahüvitisele, kui lapse sünniaktis või rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmetes puuduvad andmed isa või teise vanema kohta või kui lapse üks vanem on surnud, ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või kui lapse vanem esitab Sotsiaalkindlustusametile kirjaliku teate vanemahüvitise saamise õiguse kasutamisest loobumise kohta. Jagatavat vanemahüvitist on õigus saada 475 kalendripäeva, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Isikul, kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva (SHS § 37 lõiked 1 ja 2).
46.Sotsiaalkindlustusametil on lisaks rahvastikuregistri seaduses (RRS) sätestatud andmetele õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine (PHS § 8 lg 3). RRS § 68 alusel on rahvastikuregistri subjektiks olev isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse RRS-s sätestatu kohaselt. Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks (edaspidi elukoha aadress) (RRS § 65 lg 2 lause 1). Välisriiki, välja arvatud RRS § 71 lg-s 4 nimetatud välisriiki, elama asumisel teatab isik ühe kuu jooksul viimase Eesti elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele või Eesti välisesindusele RRS § 21 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed oma välisriigi elukoha kohta (RRS § 69 lg 4).
47.Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 36 lg 2). Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3). Lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal on õigus vanemahüvitisele alates lapse sünnist 545 päeva (PHS § 37 lg 4). Vanemahüvitise saamise õigus
48.Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis, laps kanti rahvastikuregistrisse XX XX XXXX. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et lapse mõlema vanema elukoht on rahvastikuregistri andmetel Eestis ja töötamise registri andmetel töötavad mõlemad vanemad Eestis ja seda nii enne lapse sündi kui ka pärast lapse sündi (dtll 110-111,130-131).
49.SKA on 15.08.2024 otsuses (dtl 14) selgitanud, et kuna laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis, seega sellel perioodil ei olnud õigust saada perehüvitisi. Õigus perehüvitistele Eestis tekib, kui laps on rahvastikuregistris registreeritud.
50.PHS § 33 lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal, arvestades PHS §-s 4 sätestatud tingimusi.
51.Kohus nõustub SKA-ga selles, et perehüvitiste saamise eelduseks on ka Eestis elamine. PHS eelnõu seletuskirjas on märgitud, et Eestis on residentsuspõhine perehüvitiste skeem, mis tähendab, et perehüvitisi on õigustatud saama PHS põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad (perehüvitiste seadus (217 SE), seletuskiri, lk 9). Kohtupraktikas on seejuures selgitatud, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis. PHS § 4 lg-st 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lg 1 mõttes ja taotleja ning lapse elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline Eestis elamine (TlnRnKo 28.10.2020 nr 3-19-1451/10, p 21). 7 (11)
52.SKA ei ole otsuses tuginenud sellele, et lapse vanemad või üks vanem ei ela Eestis või laps ei ela Eestis – SKA on tuginenud üksnes sellele, et perioodil XX XX XXXX-XX XX XXX ei olnud laps Eestis.
53.Kohus ei nõustu SKA-ga,, et asjaolust, et laps ei olnud rahvastikuregistrisse kantud eelnimetatud perioodil järeldub vahetult, et perehüvitiste saamise õigus puudub. Olukorras, kus vaidlus puudub, et vanemad on järjepidevalt Eestis elanud ja elavad ja töötavad Eestis ka praegu, ei ole eesmärgipärane arvestades PHS § 33 lõiget 1, SÜS § 3 lõiget 1 ja § 16 lõiget 2 perehüvitise õigust siduda formaalselt lapse rahvastikuregistri kande puudumisega tema ajutise välisriigis viibimise perioodil. PHS § 33 lõikes 1 toodud tingimus „Eestis last kasvataval“ tuleb tõlgendada koostoimes SÜS § 3 lõikes 1 toodud tingimusega „Eestis elaval kodanikul“. Eelnevast johtub, et lapse ajutine eemalviibimine Eestist ei välista õigust perehüvitisele.
54.Kohus leiab, et PHS § 8 lõiget 3 ei saa tõlgendada kitsalt viisil, kus SKA-l on õigus kõrvale jätta üksnes rahvastikuregistri kanne seoses pere tegeliku Eestist väljaspool elamisega, kuid ei ole õigust arvestada asjaoluga, et lapse vanemad elavad püsivalt Eestis ja lähtuvalt sellele on nende lapsel ka õigus perehüvitisele isegi juhul kui rahvastikuregistri kande tegemine ajutiselt välismaal viibimise tõttu viibib. Sätte sõnastus „/.../ lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine“ ei piira samuti SKA õigust tegeliku olukorra tuvastamisele üksnes isiku kahjuks, vaid vastupidi. Kohtu hinnangul on sätte eesmärgiks anda SKA-le võimalus lähtuda tegelikest asjaoludest sõltumata registrikandest.
55.SKA on vastuses kaebusele (dtl 94) märkinud, et „Hüvitisi ei maksta perioodi eest, mil perehüvitiste saamise tingimused ei ole täidetud. Perehüvitisi ei maksta isikutele ja isikute eest, kes ei ole kantud Eesti rahvastikuregistrisse või kellel puudub rahvastikuregistri andmetel Eestis elukoht. Kaebaja puhul ei ole tegemist analoogse olukorraga, kus vanemad koos lastega on välisreisil, sest üksnes välisreisil viibimiseks ei muudeta oma elukoha andmeid rahvastikuregistris, st et ka välisreisil olles jääb vanemate ja laste elukoht tavapäraselt rahvastikuregistris Eestisse.“ Olukorras, kus SKA ei ole tuginenud sellele, et lapse vanemad ei ela Eestis, vaid on kinnitanud vastupidist, on viidatud SKA seisukoht vastuoluline ülejäänud kaebuse vastuse tekstiga.
56.Kohus märgib, et SKA on oma seisukoha kujundanud ekslikult üksnes rahvastikuregistri kande alusel jättes kõrvale kõik muud asjaga seotud tehiolud. Praegusel juhul puudub vaidlus, et lapsevanemate elukoht ongi läbivalt olnud Eestis, sh rahvastikuregistri andmetel. SKA on ka nõustunud, et lapse vanemad on järjepidevalt elanud ja töötanud Eestis. Ka lapse rahvastikuregistrikannet ei ole muudetud, vaid see on tehtud peale lapse sündi Eestisse naasmisel. Sealjuures on eluliselt usutavad kaebaja selgitused ühes tõenditega seoses välisriigis väljastatud sünnitunnistuse ja Eestisse naasmisega (dtl 112, 119-123). Vastustaja ei ole eeltoodud asjaolusid kordagi kahtluse alla seadnud. Niisiis saab jaatada lapse ajutist mitte püsivat välismaal viibimist. Eelnevast tulenevalt on asjakohatud ka vastustaja poolt 04.11.2024 vastuses toodud viited perehüvitiste seaduse seletuskirjale (dtl 130). Seletuskirjas viidatud probleemikirjeldus ei ole sarnane käesoleva asja tehioludega – SKA ei ole praegusel juhul tuginenud sellele, et pere faktiliselt Eestis ei ela.
57.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et SKA ei saanud otsuse tegemisel tugineda sellele, et kuna laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX – XX XX XXXX ei olnud laps Eestis, siis sellel perioodil ei olnud õigust saada perehüvitisi ning õigus perehüvitistele Eestis tekib, kui laps on rahvastikuregistris registreeritud. Kohus leiab, et kuna puudub vaidlus, et lapse vanemad olid ja on kogu kirjeldatud perioodi Eestis elavad isikud ning jaatada saab lapse ajutist välismaal viibimist, on kaebajal PHS § 33 lõike 1, SÜS § 3 lõike 1 ja SÜS § 16 lõike 2 alusel õigus perehüvitisele. Jagatava vanemahüvitise saamise õigus 8 (11)
58.Järgnevalt tuleb hinnata, millal tekkis kaebajal jagatava vanemahüvitise saamise õigus.
59.SKA määrab vanemahüvitise sellele õiguse tekkimise päevast, kui ta on vanemahüvitise määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (PHS § 46 lg 1). Seega tuleb tuvastada, milline on käesoleval juhul kaebaja vanemahüvitise tekkimise päev.
60.Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on lapse vanemal. Vanema abikaasal või registreeritud elukaaslasel on õigus jagatavale vanemahüvitisele, kui lapse sünniaktis või rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmetes puuduvad andmed isa või teise vanema kohta või kui lapse üks vanem on surnud, ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või kui lapse vanem esitab SKA-le kirjaliku teate vanemahüvitise saamise õiguse kasutamisest loobumise kohta. Jagatavat vanemahüvitist on õigus saada 475 kalendripäeva, arvestades PHS-s sätestatud erisusi. Isikul, kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva (PHS § 37 lõiked 1 ja 2). Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3). Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 36 lg 2). Vastustaja määras kaebajale isa vanemahüvitise alates 19.02.2024 kuni 19.03.2024 (dtl 116). Seega tekkis isal jagatava vanemahüvitise saamise õigus alates 20.03.2024.
61.Kohus nõustub SKA-ga selles, et vanemahüvitise päevade arvestamise perioodi algus on seotud lapse sünniga. Nii on ema vanemahüvitisele õigus emal kas enne lapse sündi sõltuvalt lapse eeldatavast sünnikuupäevast või alates lapse sünnist (PHS § 35 lg-d 2 ja 6). Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 36 lg 2). Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3). SKA märgib kohaselt, et hüvitise saamise õigus ja hüvitise saamise periood ei ole identsed mõisted.
62.Tuginedes PHS § 34 lõikele 2, § 37 lõigetele 1 ja 2 on kaebajal oli õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva alates õiguse tekkimisest (isa vanemahüvitise lõppemisest) ning vastav õigus on kuni lapse 3 aastaseks saamiseni, kuid vanemahüvitise perioodi algus on siiski seotud lapse sünniga. Kohus selgitas eelnevalt (käesoleva otsuse punktid 48-57), miks vastustajal ei ole õigust tugineda sellele, et perioodil XX XX XXXX (lapse sünnist) kuni registrikande tegemiseni XX XX XXXX (s.o 101 päeva) ei olnud kaebajal õigust perehüvitistele ja seega ka õigust hüvitisele 101 päeva ulatuses vähendada. Seega kujuneb kaebaja jagatava vanemahüvitise päevade arvuks 515 (PHS § 37 lg 2).
63.Eelnevast tulenevalt kuuluvad tühistamisele SKA 15.08.2024 otsused. Rahuldamisele kuulub ka kaebaja alternatiivnõue – tühistamisele kuulub ka SKA 05.03.2024 otsus, sest kohus leidis, et nimetatud otsusega määrati kaebajale samuti vanemahüvitist 414 päeva. Vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõue
64.Kohus märkis 29.08.2024 määruses, et kahtleb, kas kaebajal on vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas praegusel juhul kaebeõigus (HKMS § 45 lõiked 2 ja 3). Kohus otsustas võtta vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõude menetlusse, lähtuvalt menetlusliku ja õigusliku olukorra keerukusest seoses SKA läbiviidud haldusmenetlusega.
65.Selles küsimuses tuleb hinnata, kas vaide tagastamine sai iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi (HKMS § 45 lõiked 2 ja 3).
66.SKA tagastas vaide 15.08.2024 toiminguga HMS § 79 lõike 1 punkti 1 alusel – isikul puudus õigus vaie esitada. Vaidemenetluse algatamise õigust reguleerib HMS § 71 lõige 1. Vaideõigus on isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema 9 (11)
õigusi või piiratud tema vabadusi. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et vastustaja tunnistas vaidlustatud haldusakti kehtetuks, mistõttu langes ära vaide lahendamise alus ja kaebajal puudus õigus vaiet esitada (HMS § 79 lg 1 p 1).
67.Kaebaja sooviks oli lähtuvalt sellest, et kaebaja mõistis, et SKA muutis toiminguga vanemahüvitise päevade arvu 515-lt 414-le see, et kaebajale arvestatakse päevade arvu 515. Seejuures täpsustas kaebaja, et alternatiivselt soovib kaebaja vaidlustada haldusakti, millega see päevade arv määrati (dtl 35). Vanemahüvitise päevade arv määrati justnimelt 05.03.2024 otsusega (isegi juhul kui kaebaja seda algselt vääralt mõistis). Olukorras, kus SKA otsustaski (küll peale vaidlustamistähtaega) tühistada 05.03.2024 otsuse, millega määrati justnimelt vaidlusalune päevade arv ning tegi uuesti sisulise otsuse ja seda põhjendamispuuduste tõttu, ei nähtu kohtule vaide tagastamise sisuline vajadus ja õiguslik alus. Sisulises mõttes vastab vastustaja tegevus vaide lahendamisele (kaebaja alternatiivne taotlus) ning haldusakti täiendavale põhjendamisele vaideotsuses ühes vaide tähtaja ennistamisega (18.07.2024 oli 05.03.2024 otsuse vaidlustamise tähtaeg möödas). Eelnevast lähtuvalt puudus SKA-l vaide tagastamiseks õiguslik alus.
68.Vaide tagastamine saab kaebaja õigusi üldjuhul iseseisvalt rikkuda juhul, kui vaide tagastamine takistab kohtusse pöördumist. Praegusel seda olukorda ei esine. Kaebajal olid kaebuse eesmärki silmas pidades olemas tõhusad õiguskaitsevahendid, mida kaebaja kasutas, ning vaide tagastamine praegusel juhul kaebaja õigusi iseseisvalt ei riku (HKMS § 45 lg-d 2 ja 3). Seega tuleb kaebus selles osas kaebeõiguse (HKMS § 44) puudumise tõttu rahuldamata jätta. Menetluskulud
69.Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 80 eurot. Kuna kohtupraktikas on leidnud kinnitust, et vanemahüvitisega seotud vaidlused on riigilõivuvabad, tuleb tasutud riigilõiv kaebajale tagastada (riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2, § 104 lg 5 p 1).
70.Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 173 ja 175 sätestatut. Kohus kontrollib volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet (HKMS § 108 lg 12). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).
71.HKMS § 109 lõike 6 tähenduses vajalike ja põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks määramisel ei ole asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute dokumentide analüüsimise asemel tuleb eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel osalemine, kohtunõuetele vastamine). See tähendab, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt TlnRnKo 29.11.2023 nr 3-23-2038, p 29; 29.11.2023 nr 3-23-2037, p 28; 15.09.2021 nr 3-18-1711, p 41).
72.Menetluskulude kandmine või nende kandmise kohustus seoses asja lahendamisega on HKMS § 109 lõigetele 1 ja 11 nõuetele vastavalt tõendatud.
73.Kaebaja taotleb õigusabi kulude hüvitamist 22, 25 tunni ulatuses. Tunnihinnaks on märgitud 160 eurot ning arve kokku on 4343, 20 eurot (sh käibemaks 783, 20 eurot) (dtl 138).
10 (11)
74.Praegune haldusasi ei ole vaidluse keskset küsimust (käesoleva otsuse punkt 33) arvestades võrrelduna keskmise perehüvitise vaidlusega keerukam või mahukam. Pigem on asjas esitatud tõendite hulk tavapärasest väiksem, sest faktiliste asjaolude üle vaidlus puudub. Kohus arvestab ka seda, et käesolevas asjas oli kaebaja poolel tarvis korduv nõuete täpsustamine lähtuvalt haldusotsuste ebaselgusest nende õiguslike järelmite osas. Siiski nähtub kaebaja menetlusdokumentides peamise vaidlusküsimuse osas sagedasti kordusi, millele kulunud aega peab kohus ebavajalikuks, mistõttu tuleb menetluskulusid ka vähendada. Kohus arvestab, et vaideotsuse õigusvastasusega seotu ei olnud vaidluse peamine küsimus ja moodustab hinnanguliselt 25% vaidluse ulatusest.
75.Eeltoodud kaalutlustel mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 50 % menetluskuludest ehk 2171,6 eurot (kaks tuhat ükssada seitsekümmend üks eurot ja 60 senti) (koos käibemaksuga). Kohtuotsuse avalikustamine
76.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel (sh faili nimes) asendab kohus füüsiliste isikute nimed, sünniajad, välisriigi nime ja otsuses kajastatud kuupäevavahemikud punktides 17, 20, 33, 48, 49, 52, 57, 62 tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
77.Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda kohtult HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.