Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Einar Vene 28. november 2024, Tartu 3-21-1938
Haldusasi
X.X.-i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses peksmisega vanglaametnike poolt
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30. detsember 2024).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav X.X. sidus kambri sisemise trellukse 7. oktoobril 2019 seestpoolt kinni ja toppis ukse vahele raamatud, nii et ust ei olnud võimalik avada. Vanglaametnikud kõrvaldasid paelad ja raamatud kella 18.00 paiku ning käisid ka kambris.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus hüvitada talle mittevaraline kahju 10 000 eurot seoses sellega, et pärast takistuste kõrvaldamist ja ukse avamist peksid ametnikud teda kambris teleskoopnuiaga.
3.Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kohus kuulas tunnistajatena üle viis sündmuse juures viibinud ametnikku. Kõik kinnitasid, et kaebajat ei pekstud, teleskoopnuiaga üritas üks ametnik üksnes trellukse vahelt raamatuid välja lükata. Ka kaebaja kuriteokaebuse järel ametnikelt võetud seletustes kinnitati, et kaebaja väidetud peksmist ei toimunud. Seda ei olnud näha ka videosalvestiselt, mis kajastas koridorist kambrisse sisenemist. Ka kahe kaebaja kaaskinnipeetava ütlused ei kinnitanud seda, et kaebajat
oleks pekstud. Ühe kinnipeetava ütlused kajastasid hoopis samal päeval varem toimunud sündmust, kus kaebaja keeldus telefoni kambrist välja andmast ning telefoni tagasisaamiseks tuli kaebaja kilpidega vastu seina suruda. Teise kinnipeetava ütlused pole usaldusväärsed, sest ta paiknes kaebaja kambrist kaugel ega saanud sündmusega seoses midagi kuulda.
3.2.Kaebajal fikseeritud vigastused ei saanud olla seega valvurite poolt tekitatud. Vastustaja on viidanud, et kaebaja on korduvalt ise vigastanud, mistõttu ei saa välistada, et kaebaja võis need vigastused ise tekitada.
3.3.Kuna vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud, ei kuulu hüvitamisnõue rahuldamisele.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamise aluseks olnud käskkirjad on tühistatud.
4.2.Kaebaja ei saanud endale ise üle terve selja ja käte vigastusi tekitada. Halduskohus oleks pidanud kaasama selles küsimuses eksperdi.
4.3.Raamatuid trellukse vahel polnudki. Trelluks avaneb väljapoole ja raamatute sinna vahele toppimisel poleks seetõttu mõtet olnud.
4.4.Kaebajale oli hiljuti tehtud alaselja operatsioon ning ta vaevu kõndis ega saanud seetõttu vastupanu osutada.
4.5.Vangla ei võtnud kaebaja peksmist omaks ka teises haldusasjas. X.X. esitas apellatsioonimenetluse kestel arvukalt väljavõtteid Euroopa inimõiguste kohtu lahenditest ning muid seisukohti.
5.Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see kohtumenetluses juba esitatud põhjendustel rahuldamata jätta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Halduskohus on väga põhjalikult uurinud vaidlusaluse intsidendi asjaolusid, sealhulgas vaadanud videosalvestist ning kuulanud tunnistajatena üle viis ametnikku, kaks kaebaja kaaskinnipeetavat ning vangla meditsiiniõe. Mitte ükski neist tõenditest ei kinnita kaebaja väiteid, et vanglaametnikud peksid teda 7. oktoobri 2019. a õhtul kambris teleskoopnuiaga.
8.Küsimust on põhjalikult uuritud ka kaebaja esitatud kriminaalmenetluse alustamise teate alusel. Selles leiti, et kriminaalmenetluse alused puuduvad, kuna ametnike tegevuses polnud kuriteo tunnuseid. Teatises kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on kirjeldatud, et 7. oktoobril 2019 toimus kaebajaga seoses kokku kolm intsidenti. Esimene toimus hommikul 10.05 paiku, kui kaebaja ei allunud valvuri korraldusele anda pärast helistamist ära telefon, oli agressiivselt meelestatud, seisis kambri ukse ees ega allunud korraldusele minna kambri akna juurde. Neli valvurit sisenesid kilbi ja kiivritega kambrisse ning surusid kaebaja kilbiga vastu kambri seina. Kaebaja osutas aktiivset vastupanu ja hoidis mõlema käega kilbist kinni. Valvurid võtsid telefoni ja väljusid kambrist.
Teine intsident toimus sama päeva õhtul 18.05 paiku (st käesolevas asjas vaidluse all olev intsident), mil avastati, et kaebaja kambri trelluks oli kaheksast kohast niimoodi kinni seotud, et seda polnud võimalik avada. Valvurid lõikasid nöörid läbi ja teostasid kambri kontrolli. Siis kaebaja suhtes enam füüsilist jõudu ei kasutatud, kuna kaebaja oli rahulik ja allus korraldustele (tl 45, kd II). Kolmas intsident toimus õhtul u kell 20.15, kui kaebaja ei allunud korraldusele tulla käeraudade paigaldamiseks toiduluugi juurde. Ametnikud läksid jälle kilpidega kambrisse ja paigaldasid kaebajale käerauad. Loenduse lõppedes keeldus kaebaja käeraudade eemaldamiseks toiduluugi juurde tulemisest ning ametnikel tuli jälle kambrisse siseneda (tl 46, kd II). Kriminaalmenetluse algatamata jätmise teatises oli hinnatud, et kirjeldatud situatsioonides kaebaja suhtes jõu kasutamist kas ei toimunud või oli see õiguspärane (st toimus kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 71 lg-ga 2). Kahju hüvitamist taotleb kaebaja käesolevas asjas vaid teise, kell 18.05 toimunud sündmusega seoses. Selle intsidendiga seoses on teatises märgitud, et jõu kasutamist üldse ei toimunudki.
9.Seega on väidetavat peksmist uuritud ka uurimisasutuse poolt ning ka seal on leitud, et kaebaja peksmist ei ole toimunud.
10.Kaebaja hinnangul tõendab tema peksmist see, et meditsiinitöötaja on esitanud 7. oktoobril 2019 kirjelduse kaebaja vigastuste kohta. Meditsiinitöötaja tõendi järgi on ta kaebajat käinud vaatamas 7. oktoobril 2019 kahel korral õhtusel ajal, kell 21.10 ja kell 22.30. Tõendis kirjeldatakse erinevaid verevalumeid kaebaja paremal käel (kell 21.10 toimunud kontrolli ajal) ning marrastusi ja punetusi seljal (kell 22.30 toimunud kontrolli ajal).
10.1.Seoses vigastustega küsiti halduskohtu istungil ka ametnikelt, kust kaebaja võis need vigastused saada. Üks valvur ütles, et kindlasti ei saanud kaebaja vigastusi vaidlusaluses situatsioonis ja et võib-olla sai ta need hommikusest olukorrast, sama pakkus välja ka teine valvur (tl 60p-61, kd II) ning vastas kohtu küsimusele, kas kaebaja võis hommikuse rüseluse käigus viga saada, järgmiselt: „võib-olla, kuna ta üritas kilbist kätega kinni haarata, sellel on teravad servad või kui ta läks vastu seina, võib-olla ta siis sai vigastada, see pole välistatud“. Samuti lisas ta, et kaebaja võib manipuleerida enesevigastustega, mis tema puhul on täiesti tavaline. Valvur täpsustas, et enesevigastustest on kaebajal olnud enese lõikamisi ja enda poomiskatseid ning ta võib enda soovi saamiseks ennast vigastada (tl 61p, kd II). Seda, et kaebaja on ennast varasemalt korduvalt vigastanud ja seda ka enda tahtmise saamiseks, kinnitas kohtuistungil ka üksuse juht (tl 63, kd II).
10.2.Seega olid kaebajal küll pärast vaidlusalust intsidenti vigastused, kuid arvestades seda, et ükski tõend ei kinnita, et kaebajat peksti, ei saanud need vigastused olla järelikult tekkinud vaidlusaluse sündmuse käigus.
10.3.Kuidas kaebaja võis need vigastused saada, ei ole üheselt selge. Vanglaametnikud pidasid ühelt poolt võimalikuks, et vigastused sai kaebaja hommikuse intsidendi käigus, kui teda kilpidega vastu seina suruti. Kaebaja on sellele esitanud apellatsioonkaebuses vastuväite, et lameda kilbiga ei saanud talle sellised vigastused tekkida, kuid jätab tähelepanuta, et kilbil on ka servad, millega võib iseenesest jätta samuti inimese kehale verevalumeid või muid sarnaseid vigastusi. Selle on välja toonud ka üks valvuritest, kelle ütlusi ringkonnakohus ülal tsiteeris. Kokkupuude kilbi servaga ja selle käigus muljuda saamine ei ole sugugi välistatud
olukorras, kus isik enda vastu seina surumisele aktiivset vastupanu osutab ja kilpe haarata üritab.
10.4.Teiseks on vanglaametnikud, nagu ülal märgitud, viidanud võimalusele, et kaebaja võis need vigastused ka ise tekitada. Seda on möönnud ka kaebajat üle vaadanud meditsiiniõde, öeldes, et kaebaja on endale varem vigastusi tekitanud ja võib-olla sai ta ka vaidlusalused vigastused tekitada, ehkki ta pole selles kindel (tl 64, kd II). Kaebaja on apellatsioonkaebuses sellele vastu vaielnud, leides, et seljale ja käele ei saanud ta endale ise vigastusi tekitada. Ringkonnakohus ei pea seda siiski põhimõtteliselt võimatuks. Käele vigastuste tekitamine pole teise käega või lihtsalt selle käe millegi vastu löömisega ilmselgelt üldse väga keeruline. Ka seljale saab isik endale ise verevalumeid või marrastusi tekitada, kui ta kasutab selleks sobivat vahendit, millega ulatub ennast seljale lööma. Välistatud pole ilmselt ka seljaga viskumine vastu mõnda mööblieset või muud sobivat kambri sisustuse elementi, mis on piisavalt stabiilne ja muust pinnast eenduv (nt ukselink, lauaserv vms).
10.6.Kahtlust selles, et kaebaja võis end ise vigastada, suurendab asjaolu, et puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks nõudnud kohe pärast vaidlusalust intsidenti kella 18.00 paiku endale meditsiinitöötaja kutsumist vigastuste fikseerimiseks. Kaebajat tuli tema kutsel vaatama meditsiinitöötaja alles kell 21.10. Kui kaebaja oleks tõepoolest kell 18.00 vigastusi saanud, on tõenäoline, et ta oleks kutsunud meditsiinitöötaja juba varem. Küll sobitub aga meditsiinitöötaja hilisem kutsumine hästi sellega, kui isikul on vaja aega, et välja mõelda enda vigastuste lavastamine ning vastavad vigastused endale ise tekitada. Veelgi märkimisväärsem on aga see, et kaebaja kutsus meditsiinitöötaja enda juurde kahel korral – kell 21.10 ja kell 22.30. Esimesel korral kurtis kaebaja üksnes parema käe valu üle ning näitas meditsiinitöötajale ainult kätt (vt ka tl 64, kd II). Teisel korral näitas kaebaja aga üksnes seljal esinenud marrastusi ja punetusi (tl 28, kd I). Sellise olukorra puhul jääb arusaamatuks, miks ei näidanud kaebaja kohe meditsiinitöötajale kõiki vigastusi. Kaebaja esialgne versioon, et meditsiinitöötaja läks vigastuste mõõtmiseks esimesel korral joonlaua järele, on meditsiinitöötaja ja vangla seletustega ümber lükatud (tl 64p ja 72p, kd II). Ka selline asjade käik sobitub hästi just olukorraga, kus isik tekitab endale ise vigastusi – isikul võib tulla mõte pärast esimeste vigastuste fikseerimist neid juurde tekitada ja ta kutsub pärast seda uuesti meditsiinitöötaja.
10.7.Kokkuvõttes ei ole küll päris üheselt selge, kuidas X.X. vigastused tekkisid, kuid muid tõendeid arvestades ei ole mingit alust arvata, et selle tekitasid kaebajale vanglaametnikud vaidlusaluse, kell 18.00 paiku toimunud intsidendi käigus. Seda arvestades on põhjendamatu ka kaebaja etteheide, et vigastuste uurimiseks oleks pidanud halduskohus kaasama eksperdi. Halduskohus on ekspertiisi taotluse ringkonnakohtu istungil õigesti rahuldamata jätnud (tl 65, kd II). Olukorras, kus muud tõendid löömist ei kinnita, ei ole põhjust ka ekspertiisi läbiviimiseks.
11.Asjaolu, et kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamise käskkirjad on väidetavalt tühistatud, ei muuda kuidagi seda, et kaebaja suhtes vaidlusaluse intsidendi ajal jõudu ei rakendatud ning teda teleskoopnuiaga ei löödud. Seetõttu ringkonnakohus sel kaebaja väitel pikemalt ei peatu.
12.Küsimus, kas kaebaja pani trellukse vahele raamatuid ukse avamise takistamiseks, kummale poole uks avaneb ning kas ukse vahele pandud raamatud said takistada selle avamist, ei oma asjas määravat tähtsust. Kaebaja taotleb asjas kahju hüvitamist tema löömise
eest. Raamatud trellukse vahel ei seostu kaebaja löömisega. Isegi kui kaebaja üritab väita seda, et teleskoopnuiaga ei üritanud vanglaametnikud ära lükata trellukse alla topitud raamatuid (seda ütlesid vanglaametnikud ise), vaid hoopis lõid teda läbi ukse, on selge, et läbi trellukse ei õnnestu lüüa selja pihta inimest, kellel on kambris vaba ruumi uksest eemale astumiseks. Ka halduskohtu poolt vaadatud videosalvestiselt ei nähtunud kaebaja löömist läbi trellukse. Seetõttu ringkonnakohus pikemalt sellesse küsimusse ei süvene.
13.Kaebaja väitel oli talle hiljuti tehtud alaselja operatsioon, mistõttu ei saanud ta üldse vastupanu osutada. Siiski kinnitasid vastupanu osutamist 7. oktoobril 2019 hommikuse intsidendi ajal mitmed vanglaametnikud. Kuid ka see küsimus ei ole vaidluses oluline, sest selles küsimuses, et kaebaja hilisemas, kella 18.00 paiku toimunud intsidendis vastupanu ei osutanud, ei ole poolt vahel vaidlust. Ka vanglaametnikud kinnitasid seda. Sellest tulenevalt ei kohaldatud kaebaja suhtes ka füüsilist jõudu.
14.See, kas vangla võttis teises haldusasjas kaebaja peksmist omaks või mitte, ei oma tähtsust käesoleva asja lahendamisel.
15.Kaebaja poolt esitatud arvukad väljavõtted Euroopa inimõiguste kohtu lahenditest ning muudest kohtuasjadest ei vii kaebuse rahuldamiseni. Üheski neist polnud tegemist käesoleva asjaga analoogilise olukorraga, st asjaga, kus ükski tõend ei kinnita isiku peksmist ning isikul tuvastatud vigastused võisid olla saadud varasema intsidendi käigus või siis tema enda poolt tekitatud. Seetõttu ringkonnakohus neil lahenditel pikemalt ei peatu.
16.Kaebaja on oma erinevates avaldustes väljendanud ka pahameelt ringkonnakohtus toimunud apellatsioonimenetlusega seoses. Siiski ei ole neis esitatud konkreetseid menetluslikke taotlusi. Seetõttu ringkonnakohus neid eraldi ei lahenda. Ringkonnakohus selgitab siiski, et asja materjalidest ei nähtu, et vangla oleks menetlusosalisena kuritarvitanud oma õigusi kohtumenetluses. Seoses menetluse pikkusega selgitab ringkonnakohus, et reeglina lahendatakse asju ringkonnakohtus apellatsioonkaebuste esitamise järjekorras ning enne käesoleva asja lahendamist oli vajalik ära lahendada varasemad haldusasjad.
17.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas kirjaliku menetluse eeldused täidetud. Vaidluse faktilised asjaolud on asja lahendamiseks piisavalt selged ning puudub vajadus faktide täiendavaks tuvastamiseks. Mõningane ebaselgus mõnes faktiküsimuses ei tingi istungi korraldamist, sest need ei ole asja lahendamiseks määrava tähtsusega. Kaebaja on esitanud oma seisukohti nii halduskohtule kui ringkonnakohtule korduvalt ning tema esitatud dokumentide maht on niigi suur. Oluline on seegi, et halduskohtus arutati asja kohtuistungil ning kaebaja esitas sealjuures enne istungit avalduse, et ta ei soovi istungil osaleda. Seda kõike arvestades ei ole ringkonnakohtus asja lahendamine istungil põhjendatud.
18.Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.