Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. november 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-24-2374
Haldusasi
Lelle 22 Holding OÜ kaebus tühistada riigihangete vaidlustuskomisjoni 07. augusti 2024. a otsus vaidlustusasjas nr 133-24/280484 ja kohustada hankijat viima riigihanke „Büroopinna üürimine Tallinnas“ (viitenumber 280484) alusdokumendid vastavusse õigusaktide nõuetega
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kaebaja/vaidlustaja) ‒ Lelle 22 Holding OÜ lepingulised esindajad v-adv Erki Fels ja adv Gregor Saluveer Vastustaja (hankija) – Eesti Energia AS lepingulised esindajad v-adv Kadri Härginen, v-adv Mario Sõrm ja adv Anu Liinsoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. septembri 2024. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Lelle 22 Holding OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Eesti Energia AS-i taotlus apellatsioonkaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks.
2.Jätta Lelle 22 Holding OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. septembri 2024. a otsus muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja kanda. Mõista Lelle 22 Holding OÜ-lt Eesti Energia AS-i kasuks välja menetluskulud 2477 eurot ja 50 senti.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. detsembril 2024. a (HKMS § 278 lg 1 ja TsÜS § 136 lg 8). Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-24-2374
1.Eesti Energia AS (vastustaja) avaldas 17.06.2024 konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Büroopinna üürimine Tallinnas“ (viitenumber 280484) hanketeate ja tegi kättesaadavaks riigihanke alusdokumendid (RHAD). Hankelepingu esemeks on Eesti Energia kontserni ettevõtete jaoks vähemalt 7700 m 2 bürooja abiruumide üürimine Tallinnas.
2.08.07.2024 esitas Lelle 22 Holding OÜ (kaebaja) riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse 11 RHAD tingimuse peale.
3.VAKO rahuldas 07.08.2024 otsusega vaidlustusasjas nr 133-24/280484 kaebaja vaidlustuse osaliselt. 11-st tingimusest kohustas VAKO vastustajat viima õigusaktidega kooskõlla kaks, ülejäänud osas jäi vaidlustus rahuldamata.
4.Lelle 22 Holding OÜ esitas 19.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada VAKO 07.08.2024 otsus vaidlustusasjas nr 133-24/280484 osas, milles VAKO jättis vaidlustuse rahuldamata. Pärast kaebuse nõude täpsustamist olid kaebuse esemeks kokkuvõtlikult järgmised tingimused: o netokäibe nõue (kvalifitseerimise tingimus „Netokäive“); o hoone A-energiaklassi nõue (RHAD „Üüripinnale esitatavad põhitingimused“ punkt 1.8 ja RHAD „Lisa 1 – Büroopinna üldised nõuded ja tehnilised tingimused“ punkt 2.2); o nõue hoone abiruumide paiknemiseks -1. või 1. korrusel (RHAD „Lisa 1 – Büroopinna üldised nõuded ja tehnilised tingimused“ punkt 1.10, punkt 3.13 ja selle alapunktid 3.13.1—3.13.2). Kvalifitseerimise tingimuse „Netokäive“ järgi peab taotleja viimase kolme hanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta keskmine netokäive olema vähemalt 3 miljonit eurot, st kolme aasta peale kokku 9 miljonit eurot. Kaebaja on vastustaja praeguse üüripinna üürileandja ja tema netokäive viimasel kolmel aastal on olnud 1,5–1,8 miljonit eurot. Alates üürisuhte algusest aastal 2015 ei ole esinenud mis tahes probleeme ja kaebaja on võimeline lepingut täitma, kuid tema osalemine on kvalifitseerimistingimuse tõttu välistatud. Sealjuures on hangitav üüripind (7700 m2) väiksem kui praegune. Netokäibe nõue on ebaproportsionaalne ja põhjendamatult konkurentsi piirav. Vastustaja on põhjendanud käibenõuet üüripinna ehitamise või renoveerimise kuluga vahemikus 9–21 miljonit eurot, kuid põhjendus on vastuolus riigihangete seaduse (RHS) § 100 lg 1 p 4 eesmärgiga. Kui vastustaja soovib tagada, et ettevõtjal on rahalised vahendid hoone ehitamiseks või renoveerimiseks, oleks asjakohane RHS § 101 lg 1 p-s 1 sätestatud kvalifitseerimise tingimus („[dokument], mis näitab, et hankelepingu täitmise tagamiseks vajalikud rahalised vahendid on vajaduse korral pakkuja või taotleja käsutada“). RHS-i kommentaaride kohaselt on RHS § 100 lg 1 p 1 asjakohane siis, kui pakkujal on vaja hankelepingu täitmisel kanda arvestatavaid kulusid, nt soetada toorainet või ehitusmaterjale või teha olulises mahus töid enne, kui hankelepingu alusel on oodata hankija makseid. Nii on ka praegu: vastustaja alustab üüri maksmist siis, kui ta saab kätte nõuetekohaselt ehitatud või renoveeritud hoone (lepingu p 5.1). Kaebajal oleks võimalik saada pangalt garantii või kinnitus, mis näitab, et kaebaja on võimeline hankelepingu täitmist rahastama. Samas ei ole tal võimalik kuidagi tagantjärele suurendada oma netokäivet. Nõue, et üüritav hoone peab olema projekteeritud A-energiaklassile, on vastuolus RHS § 3 p-s 2 sätestatud kohustusega seada riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud tingimused, samuti RHS § 88 lg-s 7 sätestatud keeluga tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. Vastupidiselt vastustaja väidetele ei tulene A-energiaklassi nõude kehtestamise kohustust õigusaktidest, kui hoone ei 2(12)
3-24-2374 ole püstitatud pärast 31.12.2018. Hanketingimuste järgi on lubatud pakkuda ka varem ehitatud hooneid. A-energiaklass ei ole ainus viis energiatõhususe tõendamiseks, vaid seda on võimalik tõendada ka nt läbi LEED sertifikaadi või tehisintellektil põhineva R8 tehnoloogia kasutuselevõtuga. Tuleb eristada vaidlustatud tingimuse nõuet, et hoone peab olema projekteeritud A-energiaklassile, ja hoone tegelikku vastavust liginullenergiahoonele esitatud nõuetele. Ka ei vasta kõik selliselt projekteeritud hooned tegelikult A-energiaklassile. Nõue, et hoone abiruumid (laoruumid ja olmekorpus) peavad asuma -1. või 1. korrusel, on samuti vastuolus RHS § 3 p-ga 2 ja § 88 lg-ga 7. Sisuliselt on tehtud võimatuks pakkuda hooneid, kus -1. korrusele on juba projekteeritud parkimisala. Kaebaja väide, et nõue tagab laopindadele lihtsama juurdepääsu tagamise eesmärki, sh autoga, ei ole põhjendatud. Kui parkla asub -1. korrusel, siis pääseb 1. korruse laoruumidele ligi ikkagi ainult liftiga, järelikult võiksid need asuda ka 2. või 3. korrusel. Lisaks ei puuduta see põhjendus olmekorpust ega jalgrattaparklat. VAKO otsuses puuduvad sisulised põhjendused nõude proportsionaalsuse kohta.
Eesti Energia AS vaidles kaebusele vastu kokkuvõttes järgmistel põhjendustel.
Kaebaja on halduskohtus asunud tuginema vaidlustusmenetlusega võrreldes erinevatele põhjendustele, mistõttu tuleks kaebus selles osas jätta läbi vaatamata. Kaebaja on asutatud kontserni osana üksnes Lelle 22 büroohoone majandamiseks ja seega on kaebaja mittevastavus netokäibe nõudele omaniku otsuse tulemus. Puudub põhjus, miks kaebaja ei saaks esitada ühistaotlust koos mõne teise kontserni äriühinguga. Vastustaja on tingimuste koostamisel lähtunud sellest, et pakkuda võib kas hoonet, mis on juba olemas, hoonet, mis võib vajada ümberprojekteerimist või täiesti uut hoonet, mida alles asutakse rajama. See, et kaebaja ei soovi nt Lelle 22 hoonet nõuetega vastavusse viia või rajada kasvõi uut büroohoonet, mis hankija nõudeid täidaks, ei tähenda, et hankija seatud tingimused on õigusvastased. Hankija ei pea kujundama riigihanke tingimusi sobivaks ühele konkreetsele ettevõtjale ja mistahes ettevõtjal puudub õigus nõuda endale meelepäraseid tingimusi. RHS § 3 p 1 ja p 3 alusel ei saa vaidlustada RHS § 100 lg 1 p 4 alusel netokäibe nõude seadmist selle sobilikkuse argumendil, st väitega, et netokäibe nõude asemel tulnud kehtestada mingi muu nõue. Netokäibe nõude kehtestamise alus on EL õigusest tulenev hankija õigus, mille Eesti seadusandja on RHS-i üle võtnud. Ühestki õigusnormist ei tulene hankijale keeldu kehtestada seadusest tulenevat kvalifitseerimistingimust. Netokäibe nõude mõtteks ja eesmärgiks on kontrollida ettevõtja eeldatavat võimet tulevikus hankelepingut nõuetekohaselt täita. VAKO ei ole eksinud, kui on märkinud, et netokäibe nõude seadmise eesmärk on ilmestada, et ettevõtjal on ka tulevikus valmisolek uue büroohoone ehitamiseks või vana renoveerimiseks. Kaebaja ei ole vaidlustanud RHS § 98 lg 1 eeldust, et tingimus peab vastama hankelepingu esemele. Kui netokäibe nõue ei ületa kahekordset riigihanke eeldatava maksumuse määra, saaks seda ebaproportsionaalseks pidada üksnes väga erilistel asjaoludel, mida kaebaja ei ole aga esitanud. Kui lähtuda RHS § 100 lg-s 3 sätestatust, siis täiendava põhjendamise kohustuseta saaks hankija kõnealuses riigihankes keskmiseks nõutud ühe majandusaasta käibeks seada lausa kuni 48,2 miljonit eurot. Nõue 3 miljonit eurot aasta kohta on igati proportsionaalne. Taotlejal peab olema finantsvõimekus ja kogemus uue või renoveeritava üüripinna ehitamisel/renoveerimisel, sh selle vastavusse viimisel kehtestatud nõuetega, sealjuures on arvestatud vastava uue hoone ehitamise või olemasoleva hoone renoveerimise kulusid ja taotlejal peab olema ka eeldatav finantsiline võimekus katta kuni 15 aasta pikkuse üüriperioodi kulusid. Netokäibe nõude täitmiseks saaks kaebaja tugineda mõne teise oma kontserni äriühingu käibele, ka varasemas riigihankes soovis kaebaja näiteks esitada ühispakkumuse koos kontserni teise äriühinguga.
3(12)
3-24-2374 Kaebaja ei vaidlustanud VAKO-s A-energiaklassi nõude proportsionaalsust, vaid üksnes konkurentsi piiravust. VAKO otsuse p 15 kohaselt saavad ettevõtjad pakkuda A-energiaklassi hoonet mitmel erineval viisil, sh ehitades uue hoone, mis sellele vastab, pakkudes sellist hoonet või projekteerides ümber olemasoleva hoone. Kaebajal ei ole mingit takistust sellist hoonet ehitada. Energiaklassi nõue piirab sealjuures konkurentsi kõige vähem, kuna see kohaldub kõikidele liikmesriikidele, sätestades hoonete energiatõhususe hindamise suletud skaalana. Kaebaja viidatud alternatiivsed energiatõhususe tõendamisviisid ei ole kohustuslikud ega levinud, samuti mitte võrreldavad. Ka abiruumide asukoha nõuet vaidlustas kaebaja algselt ainult konkurentsi põhjendamatu piiramise, mitte aga ebaproportsionaalsuse tõttu, mistõttu ei pidanudki VAKO selle kohta seisukohta kujundama. Abiruumide asukoha nõue tuleneb efektiivse ja funktsionaalse töökorralduse põhimõttest, mida toetab seni praktikas kogetu. Üüritava pinna laoboksides on kavas hoiustada suuremaid esemeid, mistõttu on suuremate esemete kohale toomiseks ja ära viimiseks vajalik pääseda autoga laoruumidele võimalikult lähedale. Laoruumide täpsed mahud on kujundatud, kaardistades hankija erinevate üksuste vajadusi. Abiruumide paiknemise nõue 1. ja -1. korrusel võimaldab neile pääseda autoga võimalikult lähedale ilma lifti kasutamata. Erinevate üksuste, sh välitöödel käivate üksuste samale pinnale kolimise tõttu suureneb oluliselt abiruumide, sh laopindade ning olmekorpuse (riietus- ja pesuruumid) vajadus võrreldes praegu Lelle 22 hoones kasutuses olevate pindadega. Asjaolu, et kaebaja büroohoones Lelle 22 pole see nõue praegu täidetud, ei tähenda, et tegemist oleks konkurentsi piiramisega.
6.Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 otsusega jäeti kaebaja kaebus rahuldamata ja menetluskulud tema kanda. Vastustaja taotlus kaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks ei ole põhjendatud. Uute õiguslike argumentide lisamist kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks on Riigikohus pidanud lubatavaks (vt RKHKo 17.04.2018, 3-17-2226, p 15). Kaebaja kriitika fookus on nii A-energiaklassi kui abiruumide paiknemise osas üldjoontes sama nii VAKO kui halduskohtu menetluses. Kohus ei näe olulist vahet, kas argumenteerida RHAD nõuet kui konkurentsi piiravat või ebaproportsionaalset. Kohus lubab kaebajal ka kaebuse nõuet kooskõlas kaebuse põhjendustega täpsustada. Halduskohus nõustub VAKO seisukohaga, et netokäibe nõue on põhjendatud. See ei näita küll rahaliste vahendite olemasolu, kuid näitab seda, millised on taotleja sissetulekud. Arvestades, et taotleja peab enne 30.04.2027 (Põhitingimused p 1.9.) investeerima büroohoone ehitusse või renoveerimisse, võib netokäibest olla nähtav võimalik valmisolek selleks. Finantsseisundit puudutavate kvalifitseerimise tingimuste kehtestamise eesmärk direktiivi 2014/24/EL art 58 lg 3 esimese lause kohaselt on tagada, et ettevõtjal oleks hankelepingu täitmiseks vajalik majanduslik ja finantsalane suutlikkus. Ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et minimaalse netokäibe nõue tagab seda eesmärki, milleks see on seaduse järgi ette nähtud. Vastupidist ei ole kaebaja tõendanud. Asjaolu, kas eksisteerib netokäibe miinimumnõudele sama tõhus alternatiiv, on küsimus hanketingimuste sõnastamise otstarbekusest ning see on hankija diskretsioon, kuhu kohus ega VAKO tungida ei saa. Teisalt pole kaebaja ka tõendanud, et minimaalne netokäibe summa oleks hankemenetluse eset arvestades ebaproportsionaalne. Nõude ebaproportsionaalsust tuleb hinnata just sellest lähtuvalt, mitte lähtuvalt potentsiaalse pakkuja majandusnäitajatest. Olukorras, kus hankelepingu täitmine eeldab suurte investeeringute tegemist (uue hoone ehitamine või olemasoleva ümberehitamine) ja hankelepingu eeldatav maksumus on 24,1 miljonit eurot, ei saa 3 miljoni eurose aastakäibe nõuet pidada mh RHS § 100 lg 3 regulatsiooni arvestades ebaproportsionaalseks. Arvestades eelmise samalaadse riigihanke taotlejate arvu ja käesoleva riigihanke juurde registreeritud ettevõtjate arvu ei ole tõenäoline, et hankemenetluses puuduks 4(12)
3-24-2374 reaalne konkurents. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka sellele, et kaebajal on antud juhul võimalus esitada ühispakkumus või tugineda teise ettevõtja näitajatele. VAKO on õiguspäraselt leidnud, et hanketingimuste kohaselt on võimalik pakkuda büroopinda nii uues ehitatavas hoones, mis projekteeritakse energiatõhususklassile A, olemasolevas hoones, mis on juba algselt projekteeritud energiatõhususklassile A, kui ka olemasolevas hoones, mis on ümber projekteeritud energiatõhususklassile A. Kaebaja ei ole kohtumenetluses vastustanud VAKO järeldust, et ka olemasolevaid hooneid on võimalik Aenergiaklassile vastavaks ümberprojekteerida. Vastustaja on põhjendanud A-energiaklassi nõuet alates 2020. a-st kehtiva uute hoonete energiatõhususe miinimumnõudega, Eesti kliimaneutraalsuse eesmärgiga, hankija enda roheteekonna aluseesmärkidega, hankelepingu kestusega 10+5 aastat, mille lõpus peab hoone olema samuti kasutatav kaasaegse töökeskkonnana, ning asjaoluga, et ka olemasolevaid hooneid on võimalik nõuetele vastavaks ümberprojekteerida. Kohtu arvates on vastustaja põhjendused asjakohased. Ebavõrdset kohtlemist tähendaks hoopis see, kui olemasolevate hoonete omanikel lubataks Aenergiaklassi nõuet mitte täita, kuid seda nõutaks uute ehitatavate hoonete puhul. Arusaamatuks jääb, kuidas riivab kaebaja subjektiivseid õigusi see, et osad A-energiaklassile projekteeritud hooned tegelikult nõudeid ei täida. Alternatiivsetel viisidel on energiatõhusust võimalik tõendada tulenevalt nn samaväärsuse klauslist, mille üle ei ole hankijal otsustuspädevust. Tegu on EL õigusest võrsuva pakkuja õigusega. Kaebaja saab tugineda ka muule kui energiatõhususe määruses energiaklassi tõendamiseks ettenähtud tõendile, kui see tagab samaväärse tulemuse. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et energiaklassi põhine määratlus piirab kõige vähem konkurentsi, kuna see kohaldub kõigile EL liikmesriikidele. Abiruumide paiknemist on vastustaja asjakohaselt põhjendanud nii laoruumide teenindamise kui otstarbekuse kaalutlustega ja põhjendusi arvestades ei ole nõue meelevaldne. Abiruumide asukoht -1. või 1. korrusel tagab nende hea ligipääsetavuse ja kasutusmugavuse, mis on hanketingimuste kehtestamisel igati legitiimseteks eesmärgiks. Kohus jagab hankija ja VAKO seisukohta, et hankijal on õigus hankida kaupa või teenust, mis vastab tema vajadustele. Asjaolu, et kaebaja büroohoones Lelle 22 pole abiruumide paiknemise nõue praegu täidetud, ei tähenda, et tegemist oleks konkurentsi piirava tingimusega. Piisava konkurentsi olemasolu tõendab hanke juurde registreeritud huviliste ja taotluse esitanute arv. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja esitas 10.10.2024 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb VAKO ja halduskohtu otsuste tühistamist ning kaebuse rahuldamist, kohustamaks vastustajat vaidlusaluseid hanketingimusi seadusega kooskõlla viima. Apellatsioonkaebuses jäi kaebaja oma varasemate seisukohtade juurde. Täiendavalt esitatud põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. Kaebaja ei väidagi, nagu vastustajal ei oleks õigust taotlejate netokäivet kontrollida. Isegi 9 miljoni eurose netokäibe nõue sisuliselt ei ole igal juhul õigusvastane. Õiguspärane saaks see aga olla ainult siis, kui vastustaja põhjendused oleksid kooskõlas RHS § 100 lg 1 p 4 eesmärgiga. Põhimõtteline küsimus on, kas kvalifitseerimise tingimuse proportsionaalsust saab kontrollida sõltumata hankija põhjendustest. Iga tingimuse kehtestamiseks peab hankijal olema mõistlik põhjus ja isegi tingimus, mis on põhimõtteliselt proportsionaalne hankelepingu esemega, võib olla õigusvastane, kui hankija põhjendused selle kehtestamiseks on meelevaldsed. Antud juhul ei ole hankija väidetud netokäibe nõude eesmärk nõudega saavutatav. Netokäive ei näita, et pakkuja on võimeline kandma kulusid, mis kaasnevad hoone ehitamise või renoveerimisega. Halduskohtu lähenemine on põhimõtteliselt ebaõige. Samuti on halduskohus ebaõigelt järeldanud netokäibe nõude õiguspärasuse sellest, et see ei ületa kahekordset hankelepingu eeldatavat maksumust, RHS § 100 lg-st 3 sellist eeldust ei tulene. 5(12)
3-24-2374 Asjakohatud on ka halduskohtu põhjendused, et netokäibe nõude õiguspärasust kinnitaks eelnenud riigihanke taotlejate või käesoleva riigihanke juurde registreerunud ettevõtjate arv. Lisaks on asjakohatu halduskohtu seisukoht, et kaebajal on võimalus esitada ühispakkumus koos oma kontserni teise ettevõttega või tugineda tema netokäibele. Juba VAKO selgitas õigesti, et kaebajale ei saa ette kirjutada seda, et tuleb esitada ühistaotlus. Vastasel juhul saaks iga kvalifitseerimistingimust pidada õiguspäraseks, kuna teiste ettevõtjate abil on võimalik ära täita ükskõik milline tingimus. A-energiaklassi nõue hoonele on vastuolus objektiivselt põhjendamatute tehnilise kirjelduse tingimuste seadmise keeluga (RHS § 88 lg 7), mistõttu on asjakohatu halduskohtu seisukoht, et ka A-energiaklassile mittevastavaid hooneid on võimalik ümberprojekteerida A-energiaklassile. Tingimus on ebaproportsionaalne, kuna ei ole vajalik – energiatõhusust on võimalik tõendada ka muudel alustel peale energiaklassi. Halduskohtu väide, et kaebajal on võimalik pakkuda alternatiivseid lahendusi, on vastuolus kohtu tõdemusega, et vastustajal oli õigus nõuda just A-energiaklassiga hoonet. Samuti ei põhine kohtu seisukoht seadusel, vaid kõigest RHS-i kommentaaridel, kus on samuti avaldatud kahtlust, mis on tehnilises kirjelduses samaväärsuse klausli puudumise õiguslik tagajärg. Läbipaistvuse tagamiseks peaks see olema RHAD-s selgelt kirjas. Hoone aburuumide paiknemise osas analüüsis halduskohus ainult laoruumide asukoha õiguspärasust, jättes tähelepanuta, et abiruumid on RHAD mõttes ka olmekorpus ja rataste parkla. Erinevalt kohtu hinnangust ei saa hanke juurde registreerunud ettevõtjate arv tõendada tingimuse õiguspärasust, see ei näita ettevõtja tegelikku soovi hankes osaleda ega võimekust selleks. 18.11.2024 esitatud täiendavas seisukohas resümeeris kaebaja apellatsioonkaebuse vastuse valguses sisuliselt oma varasemaid seisukohti. Täiendavalt märkis kaebaja, et puudub alus jätta apellatsioonkaebust osaliselt läbi vaatamata. Viitamine erinevatele riigihanke korraldamise üldpõhimõtetele ei tähenda kaebaja seisukohtade muutumist. Samuti tõi kaebaja uue asjaoluna välja, et vastustaja ei nõua riigihankes hoonele varjendi rajamist, mida Tallinna linn kõigilt uusarendustelt nõuab.
8.Vastustaja palus oma 21.10.2024 vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning VAKO ja halduskohtu otsused muutmata. Vastustaja viitas oma varem esitatud seisukohtadele ja vastas neist lähtudes kokkuvõtlikult apellatsioonkaebuse seisukohtadele. Muu hulgas leidis vastustaja, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, milles kaebaja ei vaidlustanud VAKO-s A-energiaklassi nõuet ega abiruumide asukoha nõuet nende väidetava vastuolu tõttu RHS § 3 p-ga 2, kuna kohus saab lahendada ainult neid nõudeid, mille vaidlustaja tähtaegselt vaidlustusmenetluses esitas. 20.11.2024 esitatud repliigis märkis vastustaja, et kaebaja püstitatud küsimus varjendi nõudest ei puutu asjasse, kuna see oleks hankijast sõltumatu arendaja kohustus, mida vastustaja hankijana ei pea täiendavalt kehtestama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohtu otsus on seaduslik ja puudub alus selle tühistamiseks. Vastustaja on vaidlusaluste RHAD tingimuste kehtestamise kaalutlusi piisavalt ja oma kaalutluspädevuse piires põhistanud ning tingimused on õiguspärased. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse lõppjäreldusega ja ka asja lahendamise seisukohast määrava tähtsusega põhjendustega, kuid peab siiski ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärgil vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi kvalifitseerimise tingimust puudutavas osas vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele osaliselt muuta ja täiendada. Ringkonnakohus lahendab esmalt vastustaja taotluse apellatsioonkaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks, seejärel käsitleb 6(12)
3-24-2374 apellatsioonkaebuse aluseks olevaid RHAD tingimusi nende kaebuses esitatud järjekorras ning viimaks jagab apellatsiooniastme menetluskulud. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise taotlus
10.Vastustaja on taotlenud apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmist selle punktides 3.27– 3.34 ja 3.35–3.39 esitatud põhjenduste mahus HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel osas, milles kaebaja väidab, et A-energiaklassi nõue ja abiruumide asukoha nõue on vastuolus RHS § 3 ps 2 sätestatuga. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust nende RHAD tingimuste vaidlustamisel ebaproportsionaalsuse kaalutlusel, vaid üksnes konkurentsi efektiivselt kasutamata jätmise kaalutlusel (RHS § 3 p 3). Analoogse taotluse esitas vastustaja ka halduskohtule samas mahus kaebuse argumentide osas.
11.Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata samadel põhjendustel, millest lähtus kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmisel halduskohus. Vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses HKMS § 41 lg 1 kohaselt kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus. Kaebuse alus on HKMS § 41 lg 2 kohaselt kõigi põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse.1 RHAD peale esitatud kaebuse sisulise nõudena saab hankeasja menetluses mõista eelkõige kohustamisnõuet mingi RHAD tingimuse õigusaktidega ettenähtud nõuetega vastavusse viimiseks, mis tuleneb RHS § 197 lg 1 p-s 5 sätestatud VAKO pädevusest. Kuigi VAKO ja kohus ei saa asja lahendamisel väljuda vaidlustuse ja kaebuse piiridest, ei määra vaidluse eset kaebaja õiguslikud põhjendused, st vaidluse eset ei saa piiritleda kitsalt kaebaja poolt rikkumisele omistatud õigusliku kvalifikatsiooniga. Õiguskirjanduses on selgitatud, et vaidluse ese kaebaja õiguslikest põhjendustest reeglina ei sõltu. Sõltumata sellest, kui konkreetset kohustamisotsust on kaebaja soovinud, on tegemist ühe ja sama nõudega, ühe ja sama haldusakti andmisele (toimingu tegemisele) suunatud kaebusega. 2 Sama sündmuse valguses eri õiguste, õigusaktide või normide rikkumisele viitamine aga ei tähenda kohustamiskaebuse uut alust.3
12.Halduskohus on õigesti leidnud, et ka sisuliselt ei ole kaebaja õiguslike põhjenduste täiendamine RHS § 3 p-ga 2 vaidluse eset muutnud. Kaebaja kriitika fookus on üldjoontes sama, kuna konkurentsi piiramise ja proportsionaalsuse argumendid ei ole teineteisest olemuslikult erinevad. Kaebaja seisukohtade täiendamist või täpsustamist VAKO argumentidest tulenevalt ei saa käsitada uute asjaolude esitamisena. Ka Riigikohus on pidanud uute õiguslike argumentide lisamist kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamisel lubatavaks (RKHKo 17.04.2018 nr 3-17-2226, p 15). Samadel kaalutlustel, nagu halduskohus jättis rahuldamata taotluse kaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks, jääb rahuldamata ka vastustaja taotlus apellatsioonkaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks. Netokäibe nõue
13.Halduskohus on jõudnud kokkuvõttes õigele järeldusele, et vaidlusalune kvalifitseerimistingimus on proportsionaalne ja seaduslik ning apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust jõuda vastupidisele järeldusele. Ringkonnakohus täpsustab siiski halduskohtu põhjendusi hankija kvalifitseerimistingimuste kehtestamise diskretsiooni ja selle kohtuliku kontrolli ulatuse osas, mis on käesolevas asjas üheks keskseks vaidlusküsimuseks. Kaebaja on tuginenud apellatsioonkaebuses väitele, et tulenevalt faktilistest asjaoludest ei saa netokäibele kehtestatud nõuet pidada sobivaks vastustaja väidetud eesmärgi saavutamiseks, vaid vastustaja oleks pidanud kehtestama nõude rahaliste vahendite olemasolu tõendamiseks.
HKMS-i kommentaaride kohaselt on kaebuse aluseks “elusündmus“ ehk üldistatud asjaolude koosseis, mis kehtiva õiguse kohaselt on kaebuse rahuldamise eelduseks. – I. Pilving, HKMS § 41 komm. B.II. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koost. K. Merusk ja I. Pilving, Juura 2013
Samas komm. B.III.2.
Samas.
7(12)
3-24-2374 Vastustaja on seevastu esitanud seisukoha, et RHS § 3 p 1 ja p 3 alusel ei saa põhimõtteliselt vaidlustada RHS § 100 lg 1 p 4 alusel netokäibe nõude esitamist selle sobilikkuse argumendil, vaid hankijal on EL õigusest tulenevalt vabadus valida, mis liiki kvalifitseerimistingimusi ta soovib kehtestada.
14.Iseenesest on vastustaja seisukoht õige selles osas, et kvalifitseerimistingimuste valik RHS §-de 99–101 alusel ei allu kohtulikule kontrollile abstraktselt, st kohus ei saa hankija eest otsustada ega talle ette kirjutada, milliseid kvalifitseerimistingimusi hankija peaks kehtestama või kas ta neid üldse kehtestama peaks. VAKO ja kohus saavad anda õigusliku hinnangu hanketingimustele vaid sellisel konkreetsel kujul, nagu hankija on need RHAD-s kehtestanud. Samuti märgib vastustaja iseenesest õigesti, et kvalifikatsiooni kontrollimiseks nõutavate dokumentide ja seeläbi ka kvalifitseerimistingimuste valik ja hankija õigus nende kehtestamiseks tuleneb RHS-i üle võetud EL direktiividest. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et kvalifitseerimistingimuste valik hankija poolt ei saa olla meelevaldne. Nagu kvalifikatsiooni kontrollimiseks nõutavate tõendite nomenklatuur, tuleneb otseselt EL õigusest (direktiivi 2014/24/EL art 58 lg 1) ka kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsuse ja hankelepingu esemega seotuse nõue. Ühestki õigusnormist ei tulene, et kvalifitseerimistingimuste valik ei alluks üldse konkreetsele kohtulikule proportsionaalsuse kontrollile, sh et see ei alluks proportsionaalsuse kontrollile sobivuse, vajalikkuse või mõõdukuse tasandil.
15.RHS § 98 lg 1 II lauset, mis RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud proportsionaalsusprintsiibi peegeldusena sätestab mh nõude, et kvalifitseerimise tingimused peavad olema hankelepingu eseme suhtes proportsionaalsed, ei saa tõlgendada ettevõtjate kahjuks oluliselt kitsendavalt, nagu teeb seda vastustaja. Kui kvalifitseerimistingimus oma liigist ehk olemusest tulenevalt ei sobi konkreetsel juhul hankelepingu täitmiseks võimeliste ettevõtjate selekteerimiseks, on see järelikult ebaproportsionaalne just sobimatuse tõttu. Samaaegselt võib taoline tingimus olla õigusvastane ka RHS § 98 lg 1 mõttes hankelepingu esemega mitteseotuse tõttu.
16.Samuti saab mingit kindlat tüüpi kvalifitseerimistingimuse õiguspärasuse teoreetiliselt välistada selle ebaproportsionaalsus vajalikkuse tasandil, kus kontrollitakse, kas sama eesmärki on võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Proportsionaalsusnõuet ei saa kohaldada kitsalt igale kehtestatud kvalifitseerimistingimusele või sellest tuleneva riive intensiivsusele eraldi. Kuna riigihankest huvitatud ettevõtja õigusi võivad kvalifitseerimistingimused riivata nii eraldiseisvalt kui ka kogumis ja koosmõjus, alluvad need iseenesestmõistetavalt kogumis ka proportsionaalsuse kontrollile. Teoorias ei ole seega välistatud kaebaja esitatud õiguslik käsitlus, et netokäibe nõue võib olla ebaproportsionaalne, kuna on oluliselt koormavam kui mõni alternatiivne kvalifitseerimistingimus, mis tagaks vähemalt sama tulemuse. Selles osas tuleb täpsustada ka halduskohtu põhjendusi otsuse p-s 12. Majanduslikku ja finantsseisundit puudutavatel kvalifitseerimise tingimustel, mida kontrollitakse RHS §-s 100 nimetatud tõendite alusel, on küll sarnane eesmärk, kuid kasvõi tulenevalt nõutavate tõendite erinevast tõendamisesemest ei ole need üksüheselt asendatavad. Kui alternatiivsetest meetmetest tulenev ettevõtjate õiguste riive intensiivsus on oluliselt erinev, ei saa küsimust, kas netokäibe nõudele eksisteerib samatõhus alternatiiv, pidada üksnes hanketingimuste sõnastamise otstarbekuse küsimuseks ja seetõttu täielikult kohtuliku proportsionaalsuse kontrolli alt välistada.
17.Vaidlust ei saa olla selles, et kvalifitseerimistingimused alluvad proportsionaalsuse kontrollile ka mõõdukuse tasandil. Just netokäibenõude mõõdukust puudutab sealjuures poolte seisukohtades käsitletud RHS § 100 lg 3 I lause, mis sätestab, et üldjuhul võib hankija nõuda netokäibe olemasolu summas, mis ei või olla suurem kui kahekordne hankelepingu eeldatav maksumus. Sellest suurema käibenõude vajalikkust peab hankija põhjendama sama lõike II lause kohaselt erandlikult RHAD-s. Samas ei tule antud normist alust vastustaja esitatud järelduseks, mida halduskohus ei ole ümber lükanud, et käibenõue, mis jääb alla 8(12)
3-24-2374 riigihanke eeldatava maksumuse kahekordse väärtuse, ei alluks sisuliselt proportsionaalsuse kontrollile. Viidatud lõikest saab teha siiski eelkõige vaid järelduse, et sellise tingimuse puhul ei rakendu täiendav menetluslik norm (tingimuse ennetav põhjendamine), kuid tegemist ei ole erinormiga RHS § 98 lg 1 suhtes, mis vabastaks hankija kvalifitseerimistingimuste kehtestamisel hankeesemele vastavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete sisulisest tagamisest. Samuti ei tulene viidatud lõikest pööratud tõendamiskoormust, mis vabastaks hankija enda kehtestatud kvalifitseerimistingimuse proportsionaalsuse põhistamise kohustusest vaidluse korral.
18.Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada ka oma varasema praktika (24.09.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-1202, p 10) kohaldumist käesolevas asjas, millele vastustaja on kohtumenetluses viidanud. Viidatud lahendis asus ringkonnakohus seisukohale, et hankijal on hanketingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum ning VAKO ja kohtute kontroll selle üle on piiratud ning kohus saab eelkõige kontrollida, et hankija kehtestatud tingimused ei oleks ilmselgelt asjakohatud või meelevaldsed; hanketingimused, mis on kõigile potentsiaalsetele pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, kuid mille kehtestamiseks on hankijal olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna pakkujale veel õigust nõuda tingimuste muutmist. Erinevalt vastustaja hinnangust, mida halduskohus ei ole ümber lükanud, on need seisukohad käesolevas asjas kohaldatavad ainult piiratud ulatuses. Viidatud lahendis olid vaidluse esemeks mitte kvalifitseerimistingimused, vaid hankelepingu tingimused, mille kujundamisel on hankija vabadus olemuslikult suurem kui kvalifitseerimise tingimuste puhul.
19.Erinevus tuleneb esiteks sellest, et seadus ei reguleeri valdavalt hankelepingu tingimusi ja mh proportsionaalsuse põhimõtet saab neile kohaldada üksnes abstraktselt, mitte konkreetsete õigusnormide tõlgendamise kontekstis. Seevastu kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsus on RHS § 98 lg 1 kohaselt imperatiivne seaduse nõue. Seda erinevust on selgitanud ka Riigikohus: „Hankija poolt hankemenetluses kehtestatavate nõuete seas eristuvad muu hulgas hankelepingu esemele ja hankes osalevatele ettevõtjatele esitatavad nõuded. Seda, millist liiki ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada, otsustab hankija põhimõtteliselt omal vabal äranägemisel, eeldusel, et hankija poolt kehtestatavad kriteeriumid on asjakohased ning kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega (/---/). Seevastu pakkuja majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja kutsealase pädevuse (/---/) hindamisega seoses on seadusandja /---/ piiritlenud, milliste andmete ja dokumentide esitamist võib hankija nõuda. Seega võib hankija seada hankes osalevate ettevõtjate ringile piiranguid vaid seaduses sätestatud juhtudel (vrd ka Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. a otsus asjas nr C-213/07: "Michaniki", p 43-44).“ (RKHKo 16.11.2011 nr 3-3-1-65-11, p 26) Ehkki viidatud lahend on tehtud RHS-i 2007. a redaktsiooni alusel, on need põhimõtted üheselt asjakohased ka kehtiva seaduse kontekstis.
20.Teiseks on lepingutingimuste ja kvalifitseerimistingimuste mõju ettevõtjate huvidele olemuslikult erinev. Lepingutingimuste liigse ranguse puhul taandub ettevõtja huvide riive üldjuhul ärilistele riskidele, mida tal on võimalik arvesse võtta pakkumuse maksumuse kujundamisel ja reeglina (nagu ka lahendis nr 3-20-1202 oli välja toodud) on need kõigile isikutele ühtmoodi koormavad. Kvalifitseerimistingimused riivavad ettevõtja õigusi oluliselt intensiivsemalt, olles õiguslikuks lävendiks, mis liigse ranguse korral välistab ettevõtja riigihankes osalemise. Seetõttu alluvad kvalifitseerimistingimused ka intensiivsemale kohtulikule kontrollile, mille raames ei saa proportsionaalsuse kontrolli taandada ilmselguse standardile.
21.Konkreetselt netokäibe osas tuleb siiski rõhutada, et netokäivet puudutava kvalifitseerimistingimuse ebaproportsionaalsus muul kui nõude liiasuse ehk kitsamas tähenduses ebaproportsionaalsuse kaalutlusel saab olla üksnes erandlik. Ettevõtjate netokäibe 9(12)
3-24-2374 nõuet on EL seadusandja käsitlenud teiste majandusliku ja finantsseisundi kontrollimiseks kasutatavate kvalifitseerimistingimuste ja -tõendite seas esmasena. Nimelt sätestab direktiivi 2014/24/EL art 58 lg 3, et (I ja II lause) seoses majandusliku ja finantsseisundiga võib avaliku sektori hankija kehtestada nõuded tagamaks, et ettevõtjal on lepingu täitmiseks vajalik majanduslik ja finantsalane suutlikkus. Selleks võib avaliku sektori hankija eelkõige nõuda, et ettevõtjatel oleks teatav minimaalne aastakäive, sealhulgas teatav miinimumkäive lepinguga hõlmatud valdkonnas. Ehkki taolist prioriseerimist ei ole sõnaselgelt RHS-i üle kantud ja RHS § 100 sätestab nõutavad tõendid võrdse loeteluna, ei välista RHS lähtumist EL seadusandja eesmärgist, et vähemalt eelduslikult saab netokäibe nõude lugeda ettevõtjate majandusliku ja finantsseisundi kontrollimisel asjakohaseks meetmeks. Järelikult saab selle ebaproportsionaalsus sobivuse või vajalikkuse tasandil saab olla pigem erandlik ja seotud spetsiifiliste asjaoludega.
22.Käesoleval juhul ei nähtu kohtule asjaoludest tulenevalt vaidlusaluse netokäibenõude ebaproportsionaalsust. Ettevõtja varasemate majandusaastate netokäibest (RHS § 100 lg 1 p 4) kaudselt nähtuv majandustegevuse jätkusuutlikkus, mis loob eelduse selle jätkumiseks hankelepingu sõlmimise järel ja seeläbi ka lepingu täitmise võimekuse eelduse, on kvalifikatsiooni kontrollimisel legitiimne eesmärk. Netokäibenõude põhimõttelises sobivuses hankelepingu täitmiseks vajaliku majandusliku jätkusuutlikkuse tõendamiseks ei ole kohtu hinnangul mõislikku kahtlust ja seda ei nähtu ka kaebaja seisukohtadest. Kaebaja on vaidlustanud netokäibenõude proportsionaalsuse sisuliselt eelkõige vajalikkuse kaalutlusel: tema hinnangul näitaks vastustaja soovitud võimekust hankelepingu täitmiseks netokäibest (RHS § 100 lg 1 p 4) paremini rahaliste vahendite saamise võimaluse (RHS § 100 lg 1 p 1) kontrollimine, mida kaebajal oleks võimalik tõendada ja mis seega riivaks tema õigusi vähem.
23.Kaebajaga saab nõustuda selles, et kui vastustaja oleks põhjendanud netokäibe nõuet üksnes hoone ehituskulude rahastamise võimekuse kontrollimise sooviga, võiks tekkida vähemalt kahtlus nõude proportsionaalsuses vajalikkuse tasandil võrreldes konkreetse rahasumma kättesaadavuse kontrollimisega. Kohtu hinnangul nähtub aga vastustaja põhjendustest antud juhul soov kontrollida taotlejate majanduslikku võimekust ja majandustegevuse jätkusuutlikkuse eeldusi laiemalt kui vaid ehituskulude kandmise osas. Nii on vastustaja nii vaidlustus- kui kohtumenetluses rõhutanud, et taotlejate majanduslik võimekus peab tagama kogu kuni 15-aastase üüriperioodi kulude katmise, st majandustegevuse jätkusuutlikkuse pikaajaliselt, mitte üksnes ühekordse investeeringu tegemise võime hoone rajamisse või renoveerimisse. Halduskohtule esitatud kaebuse vastuses on vastustaja selgitanud, et nõude esitamise eesmärk on ilmestada, et ettevõtja oleks mh eeldatavalt võimeline lepingut ka tulevikus nõuetekohaselt täitma ja vastutama lepingu täitmisel tõusetuda võivate probleemide eest. Vastustaja seisukohtadest kogumis tuleneb ringkonnakohtu hinnangul piisav ja hankija diskretsiooni piiridesse jääv põhistus ettevõtjate majandusliku ja finantsseisundi kontrollimiseks just netokäibele kehtestatud kvalifitseerimistingimuse kaudu, et täita kohaselt pikaajalist üürilepingut ja kanda sellega kaasnevat olulist majanduslikku koormust ning riske. Sama eesmärki ei tagaks täiel määral pelgalt see, kui ettevõtja suudaks hetkel tõendada rahaliste vahendite kättesaadavust hoone püstitamiseks või renoveerimiseks vajalikus mahus. Kohtule ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis vastustaja valitud meetme vajalikkuse antud juhul välistaksid. Mh ei saa selleks olla ühe ettevõtjaga seotud asjaolud ja tingimuse mittevastavus tema majandusnäitajatele.
24.Netokäibe nõue on kohtu hinnangul proportsionaalne ka kitsamas tähenduses, mida VAKO ja halduskohus on asjakohaselt põhjendanud. Vastustaja on põhistanud hankelepingu täitmisega kaasnevat kulude suurusjärku 9–21 miljonit eurot, millele kaebaja ei ole sisuliselt vastuväidet esitanud. Arvestades, et suuremat osa sellest finantskoormusest tuleb pakkujal hankelepingu täitmiseks kanda just täitmise esimestel aastatel, kui toimub hoone rajamine või 10(12)
3-24-2374 renoveerimine, on keskmiselt 3-miljonilise varasema aastakäibe nõue mõõdukas, st hankelepingu eseme suhtes proportsionaalne ka kitsamas tähenduses. Vastustaja selgitustest nähtub, et vähemalt hankelepingu täitmise algusaastatel tuleb edukal pakkujal kanda märksa suuremat finantskoormust, kui on kvalifitseerimistingimusega nõutud varasem käibe genereerimise kogemus, st osaleda saavad ka ettevõtjad, kellel tegelikult sõlmitava hankelepinguga samas rahalises mahus majandustegevuse kogemust varasemast ei ole. Asjakohane on meetme proportsionaalsuse hindamisel ka vastustaja osundus, et ta on kehtestanud netokäibe nõude kõige vähem konkurentsi piiraval kujul, nõudes andmeid ettevõtjate kogu majandustegevuse netokäibe kohta keskmise näitaja alusel, seadmata tingimusi käibele mingis kitsamas valdkonnas või kindlal aastal.
25.Nõude mõõdukuse saaks teoreetiliselt välistada see, kui vastustaja oleks oluliselt eksinud hankelepingu täitmise kulude hindamisel ja riigihanke eeldatava maksumuse määramisel sellises ulatuses, et varasema netokäibe nõue oleks tegelike pakkuja kuludega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Kaebaja ei ole midagi sellist väitnud. Ehkki vastustaja soovib sõlmida üürilepingut, milleks võib pakkuda ka olemasolevat hoonet, on ta samas esitanud lepinguesemele väga spetsiifilised nõuded, mis sisuliselt eeldavad igal juhul mahukate ehitustööde teostamist ning on seetõttu korraldanud ka riigihanke vormiliselt ehitustööde riigihankena. Seega ei ole tõenäoline, et mõnel ettevõtjal juba oleks olemas hoone, mis vastaks riigihanke tehnilisele kirjeldusele olemasoleval kujul, ilma mahukate ehitustöödeta ja selleks vajalike suurte rahaliste investeeringuteta. Kaebaja ei ole ka väitnud, et hankelepingu täitmisega tegelikult vastustaja nimetatud suurusjärgus kulusid ei kaasneks, vaid on apellatsioonkaebuses möönnud, et põhimõtteliselt võiks kehtestatud käibenõue summa poolest olla proportsionaalne.
26.Ringkonnakohus korrigeerib halduskohtu põhjendusi selles osas, et kaebaja võimalus esitada ühispakkumus või tugineda hankemenetluses teise isiku näitajatele, milline võimalus on RHS § 103 alusel igal ettevõtjal, ei saa iseenesest mõjutada hinnangut kvalifitseerimistingimuse õiguspärasusele ega välistada kaebaja subjektiivsete õiguste riivet. Kuna kvalifitseerimistingimuse proportsionaalsust tuleb hinnata objektiivselt suhtes hankelepingu esemesse, mitte kaebaja ega mõne muu ettevõtja majanduslikku võimekusse, ei puutu seejuures asjasse ka kaebaja võimalik kuulumine suurema kontserni koosseisu või mis tahes muud tema majandus- ja omandisuhted. Sarnaselt ei saa kvalifitseerimistingimuse proportsionaalsus oleneda ka taotlejate hulgast mõnes varasemas sarnases riigihankes või antud riigihanke juurde registreerunud ettevõtjate hulgast. Need asjaolud ei ole siiski arusaadavalt olnud halduskohtu otsuse tegemisel määrava tähtsusega ega mõjuta ka ringkonnakohtu järeldusi. Energiaklassi ja abiruumide paiknemise nõuded
27.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega hankelepingu esemeks oleva hoone A-energiaklassi nõude ja abiruumide paiknemise nõude osas ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Mõlema nõude puhul on vastustaja asjakohaselt põhistanud oma vajadusi ja kaalutlusi hankelepingu esemele just selliste nõuete kehtestamiseks. Riigikohus on pikaajalises praktikas tunnustanud hankija vabadust omal äranägemisel otsustada, millist liiki ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada, kui kehtestatud kriteeriumid on kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega (vt nt ülal viidatud lahend nr 3-3-165-11).
28.Energiaklasside näol on tegemist EL tasandil ühtlustatud regulatsiooniga hoonete energiatõhususe tagamiseks. RHS § 87 lg 4 p 1 kohaselt võivad ehitustöödele esitatavad nõuded hõlmata muu hulgas keskkonnahoidlikkuse kriteeriume, sama tuleneb tehnilise kirjelduse koostamise nõuetest RHS § 88 lg-s 1. Halduskohus on õigesti osundanud, et isegi 11(12)
3-24-2374 kui kaebaja soovib pakkuda riigihankes hoonet, mis formaalselt ei ole A-energiaklassile projekteeritud, kuid mis tegelikult kõigile nõuetele vastab, ei ole hankijal alust pakkumust samaväärsuse põhimõttest tulenevalt tagasi lükata. Tegemist on universaalse printsiibiga, mis annab pakkujale sõltuvalt tehnilise kirjelduse koostamise viisist ja asjakohasest tõendamist vajavast tingimusest RHS § 114 lg-te 3–7 alusel õiguse tõendada pakkumuse sisulist vastavust ka muude tõenditega. Kaebaja ei ole vastustanud ka VAKO ja halduskohtu seisukohta, et olemasolevate ja uuena rajatavate hoonete pakkujate võrdse kohtlemise tagab mh võimalus olemasolevad hooned vastavalt energiaklassi nõuetele ümber projekteerida. Olukorras, kus hankelepingu täitmine eeldab igal juhul väga mahukaid ehitustöid, ei saa nõuet pidada ebaproportsionaalseks. Asjakohaseks tuleb pidada ka halduskohtu seisukohta, et olukorras, kus alates aastast 2019 püstitatud hooned peaksid vastama A-energiaklassi nõuetele õigusaktist tulenevalt, võiks hoopis vanemate hoonete puhul sellise nõude mittekehtestamine tuua kaasa ebavõrdse kohtlemise ja põhjendamatu eelise andmise.
29.Hoone ruumijaotuse, sh abiruumide paiknemise nõude puhul on tegemist hankelepingu eseme määratlemisega hankija poolt, mis on hankija vabadus. Riigihankes osalev ettevõtja ei saa nõuda, et hankija soetaks asja, mida ettevõtja sooviks pakkuda, vaid pakkuda saab sellist asja, mida hankija soovib osta või antud juhul üürida. Hankijat ei saa sundida soetama asja, mis tema vajadustele ei vasta või mis sunniks teda oma tööprotsesse muutma või ümber kujundama. Vastustaja on antud juhul ruumide kasutusvajadust ka sisuliselt põhistanud ja kohtule ei nähtu, et kehtestatud hankeeseme nõuded oleksid diskrimineerivad, mõnda konkreetset pakkujat eelistavad või mingil moel ebaproportsionaalsed.
30.Ilmselt kaebuse esemega seostamatuks ja asjakohatuks tuleb lugeda kaebaja täiendavas seisukohas esitatud väited hoonele varjendi rajamise nõude kohta, kuna seda ei ole kaebuses vaidlustatud.
31.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus
32.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja kanda.
33.Vastustaja on esitanud 13.11.2024 ringkonnakohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 2477 eurot ja 50 senti (ilma käibemaksuta), mille tekkimine on tõendatud Advokaadibüroo Sorainen OÜ 31.10.2024 arvega nr 5193/24EE ja 13.11.2024 arvega nr 5249/24EE. Menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustajale osutatud seoses haldusasja menetlusega ringkonnakohtus õigusabi 13,8 töötunni mahus keskmise tunnihinnaga 179,52 eurot (ilma käibemaksuta). Vastustaja on kinnitanud, et on käibemaksukohuslane ja sellest tulenevalt ei taotle õigusabikulule lisanduva käibemaksu väljamõistmist.
34.Kohtu hinnangul on nimetatud kulud kooskõlas asjas esitatud seisukohtade mahu ja keerukusega ning seega HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalikud ja põhjendatud. Taotletud kulud tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.