Riigihanked › Riigihanked

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva kohtuotsuse peale võib 10 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates (s.o hiljemalt 10.10.2024) esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 278 lg 1). Vastuapellatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3).

3-24-2374

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-24-2374 vähemalt 9 miljonit eurot. Netokäibe nõue on selgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja kui praeguse büroopinna üürileandja netokäive on viimasel kolmel majandusaastal vahemikus 1,5 —1,8 mln eurot. Riigihankega hangitav minimaalne üüripind (7700 m 2) on väiksem praegusest büroopinnast (Lelle 22). Vastustaja on praegust büroopinda üürinud alates 2015. aastast ning sel ajal ei ole tõusetunud mis tahes probleeme. Kuna praeguse netokäibe nõude järgi on kaebaja kui praeguse üürileandja osalemine välistatud, kuigi kaebaja on olnud (ja on ka praegu) suuteline lepingut täitma, on selge, et netokäibe nõue on ebaproportsionaalne ja konkurentsi põhjendamatult piirav. Vastustaja on eksinud prognoosis, kui suur netokäive näitab võimekust lepingut edukalt täita. Vastustaja on põhjendanud sedavõrd kõrget netokäibe nõuet asjaoluga, et büroopinna ehitamise/renoveerimise kulud võivad jääda vahemikku 9 kuni 21 miljonit eurot. VAKO on seda põhjendust aktsepteerinud. Vastustaja põhjendus (ja sellest tulenevalt ka VAKO selgitus) on ebaloogiline ja vastuolus sätte eesmärgiga, mille alusel netokäibe nõue on sätestatud (Riigihangete seaduse ‒RHS‒ § 100 lg 1 p 4). Kui vastustaja soovib tagada, et ettevõtjal on rahalised vahendid hoone ehitamiseks või renoveerimiseks, oleks asjakohane RHS § 101 lg 1 p-s 1 sätestatud kvalifitseerimise tingimus („[dokument], mis näitab, et hankelepingu täitmise tagamiseks vajalikud rahalised vahendid on vajaduse korral pakkuja või taotleja käsutada“). RHS § 100 lg 1 p 1 on asjakohane siis, kui pakkujal on vaja hankelepingu täitmisel kanda arvestatavaid kulusid, nt soetada toorainet või ehitusmaterjale või teha olulises mahus töid enne, kui hankelepingu alusel on oodata hankija makseid. Nii on ka praegu: vastustaja alustab üüri maksmist siis, kui ta saab kätte nõuetekohaselt ehitatud või renoveeritud hoone (lepingu p 5.1). Kaebajal oleks võimalik saada pangalt garantii või kinnitus, mis näitab, et kaebaja on võimeline hankelepingu täitmist rahastama. Samas ei ole tal võimalik kuidagi tagantjärele suurendada oma netokäivet. Seega ei ole kaebajal justkui üldsegi võimalik vastustajale tõendada, et tal on võimalik tagada lepingu täitmiseks vajalikud vahendid – mis on netokäibe nõude eesmärk –, kuigi lepingu täitmiseks vajalike vahendite olemasolu on suunatud tulevikku, mitte minevikku. 2) A-energiaklassi nõue on vastuolus RHS § 3 p-s 2 sätestatud kohustusega seada riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud tingimused, samuti RHS § 88 lg-s 7 sätestatud keeluga tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. Vastustaja väitis vaidlustusmenetluses, et A-energiaklassi nõude seadmise kohustus tuleneb õigusaktidest, täpsemalt ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018 määruse nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ (edaspidi: Energiatõhususe määrus) § 20 lg-st 2, mille järgi peab avalikõigusliku juriidilise isiku kasutuses olev hoone vastama liginullenergiahoonele esitatud nõuetele. See nõue kehtib Energiatõhususe määruse järgi aga vaid siis, kui hoone ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatakse ja hoone püstitatakse pärast 2018. aasta 31. detsembrit. Kuna hanketingimuste järgi on võimalik pakkuda ka olemasolevaid hooneid, mis on püstitatud 2018. aastal või varem, on vastustaja viide asjakohatu. A-energiaklass ei ole ainus viis energiatõhususe tõendamiseks. Energiatõhusust on võimalik tõendada ka muudmoodi, nt läbi LEED sertifikaadi või tehisintellektil põhineva R8 tehnoloogia kasutuselevõtuga. On oluline vahe, kas hoone on projekteeritud Aenergiaklassile – nagu vaidlustatud tingimuses nõutud – või hoone vastab liginullenergiahoonele esitatud nõuetele – nagu on kirjas määruses, millele vastustaja ekslikult tugineb. Hoone võib olla küll projekteeritud A-energiaklassile, aga praktikas on tavapärane, et hoone tegelikult A-energiaklassi ei saa. Mitte ainult ei kirjuta vastustaja seega hooneid põhjendamatult lukku A-energiaklassile, kuigi energiatõhusust saaks tõendada ka muul viisil, vaid ei saavuta vaidlustatud tingimusega soovitud eesmärki. 3) RHAD „Lisa 1 - Büroopinna üldised nõuded ja tehnilised tingimused“ punktide 1.10 ning 3.13 ja selle alapunktide 3.13.1—3.13.2 (sh 3.13.1.1 ja 3.13.1.2) järgi peavad hoone abiruumid (laoruumid ja olmekorpus) paiknema -1 või 1. korrusel. Viidatud tingimused on 3(10)

3-24-2374 vastuolus RHS § 3 p-s 2 sätestatud kohustusega seada riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud tingimused, samuti RHS § 88 lg-s 7 sätestatud keeluga tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. Tingimused teevad sisuliselt võimatuks selliste olemasolevate hoonete pakkumise, milles on nt juba -1. korrusele tehtud parkimisala. Ei esine õiguspärast põhjust, miks peaksid abiruumid asuma just -1. või 1. korrusel, aga mitte nt 2. või 3. korrusel. Vastustaja väitis vaidlustusmenetluses, et tingimused teenivad laoboksidele lihtsa juurdepääsu tagamise eesmärki, sh vajadusel sõidukiga. Põhjendus ei ole loogiline – kui abiruumid asuvad 1. korrusel, parkla on aga -1. korrusel, ei ole neile niigi võimalik sõidukiga ligi pääseda, vaid on vaja kasutada lifti. Samuti puudutab see vastustaja põhjendus – mida on VAKO pidanud piisavaks – ainult laoruume, mitte olmekorpust (riietusruumid) ega jalgrataste parklat, milliste ruumide asukohta on kaebaja samuti vaidlustanud. VAKO otsus ei sisalda mis tahes sisulist põhjendust selle kohta, kuidas on abiruumide asukoha nõue proportsionaalne. VAKO väidab üksnes, et „hankija põhjendused on veenvad ja vaidlustus selles osas jääb rahuldamata“. Samuti näib VAKO olevat jätnud tähelepanuta, et abiruumid ei ole üksnes laoruumid – mille kohta esitatud põhjendused on VAKO hinnangul veenvad –, vaid ka olmekorpus ja rataste parkla.

3-24-2374 transponeerinud (RHS § 100 lg 1 p 4). Ühestki teadaolevast õigusaktist ega haldus- ja kohtupraktikast ei tulene, et hankija ei tohi põhimõtteliselt seada seadusest tulenevat kvalifitseerimise tingimust. Hankija on tingimuste sisustamisel piiratud üksnes RHS § 98 lg 1 teise lausega, mille kohaselt peavad kvalifitseerimise tingimused vastama hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemusele, kogusele ja otstarbele ning olema nendega proportsionaalsed. Seevastu piiranguid netokäibe nõude seadmiseks üleüldse, ei ole seadusandja ette näinud. Netokäibe nõude mõtteks ja eesmärgiks on kontrollida ettevõtja eeldatavat võimet tulevikus hankelepingut nõuetekohaselt täita. VAKO ei ole eksinud, kui on märkinud, et netokäibe nõude seadmise eesmärk on ilmestada, et ettevõtjal on ka tulevikus valmisolek uue büroohoone ehitamiseks või vana renoveerimiseks. Paremate argumentide puudumisel soovib kaebaja viia vaidluse netokäibenõude proportsionaalsuselt hoopis sellele, kas hankija pidanuks seadma hoopis mõne muu kvalifitseerimise tingimuse või netokäibe nõuet üldse mitte sätestama. Seda vaidlust ei peaks vastustaja käsitletud argumentide najal aga üldse pidama. Kaebaja ei ole vaidlustanud RHS § 98 lg 1 eeldust, et tingimus peab vastama hankelepingu esemele. Kui netokäibe nõue ei ületa kahekordset riigihanke eeldatava maksumuse määra, saaks seda ebaproportsionaalseks pidada üksnes väga erilistel asjaoludel. Kaebaja ei ole selliseid erilisi asjaolusid aga kaebuses esitanud ning selleks ei saa pidada lihtsustatult tõika, et vaidlustaja väitel ta ise seda tingimust täita ei suuda. Kui lähtuda RHS § 100 lg-s 3 sätestatust, siis täiendava põhjendamise kohustuseta saaks hankija kõnealuses riigihankes keskmiseks nõutud ühe majandusaasta käibeks seada lausa kuni 48,2 miljonit eurot. Hankija on nõudnud aastakäibe keskmiseks ca üht kaheksandikku hankelepingu eeldavast maksumusest ehk ühele aastale taandatuna 3 miljonit eurot, milline on igati proportsionaalne nõue. Taotlejal peab olema finantsvõimekus ja kogemus uue või renoveeritava üüripinna ehitamisel/renoveerimisel, sh selle vastavusse viimisel kehtestatud nõuetega, sealjuures on arvestatud vastava uue hoone ehitamise või olemasoleva hoone renoveerimise kulusid ja taotlejal peab olema ka eeldatav finantsiline võimekus katta kuni 15 aasta pikkuse üüriperioodi kulusid. Teisisõnu, vajalik võimekus lepingulisi kohustusi kogu hankelepingu kehtivuse perioodi jooksul kanda. . Esimese riigihanke juurde registreerus 17 ettevõtjat ja taotluse esitasid kokku 9 taotlejat, mistõttu puudub alus väita, et netokäibe nõue on konkurentsi piirav. Põhjus, miks kaebaja ka sellisele suhteliselt madalale netokäibe nõudele ei vasta, peitubki selles, et ta on mõeldud ühe büroohoone haldamiseks. Tegelikkuses ei ole kaebajal antud juhul mingit probleemi netokäibe nõude täitmiseks esitada nt ühispakkumus koos oma kontserni mõne teise äriühinguga või tugineda sellise äriühingu netokäibele. Esimeses riigihankes esitas või vähemalt soovis kaebaja esitada ühistaotluse koos oma teise kontserni äriühinguga ‒ Pan-Estonian OÜ-ga. Netokäibe nõue esimeses hankes oli samas suuruses. Vaidlustaja ei pea antud vaidlust seetõttu, et hankija seatud tingimused teda kuidagi segaks, vaid seetõttu, et saavutada tagajärg, et hankija Lelle tn 22 hoonest niipea välja ei koliks. 3) Asjakohatu on ka kaebuse p-s 3.18 esitatud etteheide selle kohta, kuidas VAKO otsus ei sisalda sisulist põhjendust selle kohta, kuidas on A-energiaklassi nõue proportsionaalne. See kaebaja argument on ainetu põhjusel, et kaebaja ei vaidlustanud tingimuse proportsionaalsust, vaid väitis üksnes seda, et nõue piirab põhjendamatult konkurentsi. Selles osas tuleb kaebaja kaebus jätta läbi vaatamata. VAKO otsuse p 15 kohaselt saavad ettevõtjad pakkuda A energiaklassi hoonet mitmel erineval viisil, sh ehitades uue hoone, mis sellele vastab, pakkudes sellist hoonet või projekteerides ümber olemasoleva hoone. Eluliselt ei ole usutav see, et eksisteeriks vähem kui kaks taotlejat, kes oleks valmis ehitama uue A energiaklassile vastava hoone, vastavalt projekteerima ümber olemasoleva hoone või pakkuma olemasolevat A energiaklassiga hoonet. See, et kaebaja ei soovi nt Lelle 22 hoonesse hankija nõuete täitmiseks investeerida, ei ole vastustaja seatud A energiaklassi nõude tagajärg, vaid kaebaja enda valik. Samamoodi ei ole hankija kuidagi piiranud kaebaja õigust A energiaklassi hoonet 5(10)

3-24-2374 ehitada ja seda soovi korral hankes pakkuda. Kuigi kaebaja väidab, et energiatõhusust saab tõendada ka muul viisil kui energiaklassi alusel, siis energiaklassil põhinev tingimus piirab kõige vähem konkurentsi, kuna see kohaldub kõikidele liikmesriikidele sätestades hoonete energiatõhususe hindamise suletud skaalana, kasutades tähti A–G. Seega, energiaklassidel põhinev energiatõhususe hindamine kohaldub kõikidele hoonetele. Kaebaja viidatud muid energiatõhususe tõendamisviise, nagu LEED sertifikaat või tehisintellektil põhinevad R8 tehnoloogiad küll kasutatakse, aga need ei ole kohustuslikud ega levinud ja nõuaksid paljudelt võimalikelt pakkujatelt täiendavate, oluliselt kulukamate, sammude astumist. Samuti ei ole tegemist võrreldavate süsteemidega, sest lisaks süsinikuheite nõuetele vastavuse osas peab LEED sertifitseeritud hoone arvestama ka ökosüsteemide säilitamise ja taastamise, võrdsuse, tervise ja vastupidavusega, mis eeldaks oluliselt suuremat investeeringut kui energiaklassi nõuetega vastavusse viimine. 4) Sarnaselt A-energiaklassi nõudele, vaidlustas kaebaja kohtueelses menetluses abiruumide asukoha nõude üksnes argumendil, et need piiravad põhjendamatult konkurentsi, olles vastuolus RHS § 3 p-ga 3 ja § 88 lg-ga 7. Kuna kaebaja ise ei vaidlustanud abiruumide asukoha nõude proportsionaalsust, siis oleks paljut eeldada, kui VAKO lahendaks nõuet alusel, mida kaebaja ei esitanud. Kuna tulenevalt juba eespool käsitletust ei peaks kaebaja saama võimalust esitada uusi argumente uutel õiguslikel alustel, mida ta kohustuslikus kohtueelses menetluses tähtaegselt ei esitanud, siis tuleb kaebaja argumendid abiruumide asukoha nõude väidetavast vastuolust RHS § 3 p-ga 2 jätta läbi vaatamata. Abiruumide asukoha nõue tuleneb efektiivse ja funktsionaalse töökorralduse põhimõttest, mida toetab seni praktikas kogetu. Üüritava pinna laoboksides on kavas hoiustada suuremaid esemeid, mistõttu on suuremate esemete kohale toomiseks ja ära viimiseks vajalik pääseda autoga laoruumidele võimalikult lähedale. Laoruumide täpsed mahud on kujundatud kaardistades hankija erinevate üksuste vajadusi. Abiruumide paiknemise nõue 1. ja -1. korrusel võimaldab neile pääseda autoga võimalikult lähedale ilma lifti kasutamata. Uuele üüripinnale koonduvad praegu kolmes erinevas asukohas Tallinnas paiknevad üksused. Täpsemalt hakkavad uuel üüripinnal paiknema täna Lelle 22, Järvevana tee 9 ja Veskiposti 2 asuvad üksused. Veskiposti hoonest kolivad uuele üüripinnale ka ettevõtja teostus- ja opereerimisüksused. Eeltoodust tulenevalt suureneb oluliselt abiruumide sh laopindade ning olmekorpuse (riietus- ja pesuruumid) vajadus võrreldes praegu Lelle 22 kasutuses olevate pindadega. Välitöödel käivad teostusüksuse töölised ja spetsialistid vajavad ruume -1. ja 1. korrusel, et vahetada riided, võtta laost vajalikud tööriistad ning tarvikud, et sõita ametiautoga objektile või klientide juurde ning sealt tagasi kontorisse. Nimetatud ruumid peaksid asuma lähestikku, et oleks mugav ja mõistlik hoonesisene logistika. Sarnaselt A energiaklassi nõudele, ei ole kaebaja suutnud vaidlustusmenetluses ega kaebuses millegagi tõendada, et abiruumide asukoha nõue oleks konkurentsi piirav. Asjaolu, et kaebaja büroohoones Lelle 22 pole see nõue praegu täidetud, ei tähenda, et tegemist oleks konkurentsi piiramisega.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-24-2374 proportsionaalsust, vaid väitis üksnes seda, et nõue piirab põhjendamatult konkurentsi, viidates RHS § 3 p 3 ning RHS § 88 lg 7 väidetavale rikkumisele. Sarnaselt vaidlustas kaebaja ka abiruumide asukoha nõude VAKO-s üksnes argumendil, et see piirab põhjendamatult konkurentsi, kuid kaebuses on kaebaja vastustaja väljatoodu kohaselt asunud väitma, et abiruumide asukoha nõue on vastuolus RHS § 3 p-ga 2 ehk ei ole mh proportsionaalne, asjakohane ega põhjendatud. Vastustaja hinnangul on tõendamise ese ja ulatus RHS § 3 p 2 ja RHS § 3 p 3 ning RHS § 88 lg 7 vahel erinev. Kõrvutades kaebaja vaidlustusmenetluses esitatud väidet A-energiaklassi nõude osas kaebuse väidetega (vrdl vaidlustuse p 3.26 ja kaebuse p-d 3.13‒3.19), siis nähtub kohtule, et kaebaja paneb kaebuses rõhku nii hankija (Energiatõhususe määrus ei rakendu enne 2018. a 31. detsembrit püstitatud hoonetele) ja VAKO otsuse kriitikale (A-energiaklass ei ole ainus viis energiatõhususe mõõtmiseks. Hoone võib olla küll projekteeritud A-energiaklassile, aga praktikas on tavapärane, et hoone tegelikult A-energiaklassi ei saa . Vastustaja kirjutab hooneid põhjendamatult lukku A-energiaklassile, kuigi energiatõhusust saaks tõendada ka muul viisil, vaid ei saavuta vaidlustatud tingimusega soovitud eesmärki). Kaebaja nõustub VAKO-ga, et nõuetele mittevastavat hoonet on võimalik ümber projekteerida nõuetele vastavaks, kuid sellest ei tulene tingimuse õiguspärasust. VAKO otsus ei sisalda kaebaja hinnangul mis tahes sisulist põhjendust selle kohta, kuidas on A-energiaklassi nõue proportsionaalne. Kuigi kohtu arvates teatud lahknevus kaebaja väidetes vaidlustus- ja kohtumenetluses esineb ‒vaidlustusmenetluses väitis kaebaja, et olemasolevaid hooneid, mis on projekteeritud energiatõhususklassile B, ei ole võimalik kasutusea keskel ümber projekteerida klassile A. Kaebuses kaebaja VAKO vastupidist hinnangut ei vastusta, väites, et tegemist on „asjakohatu kaalutlusega“, heites aga VAKO-le ette põhjendamata jätmist, kuidas A-energiaklassi nõue on proportsionaalne (kaebuse p 3.18) ‒on kohtu arvates kaebaja kriitika fookus siiski üldjoontes sama. Kas argumenteerida RHAD nõuet kui konkurentsi piiravat või ebaproportsionaalset, kohus ei näe siin olulist erinevust. Kaebaja seisukohtade täiendamist või täpsustamist VAKO argumentidest tulenevalt ei saa käsitleda uute asjaolude esitamisena. Konkurentsi piiramise ja proportsionaalsuse argumendid ei ole teineteisest sedavõrd erinevad. Ka abiruumide paiknemise puhul on kaebaja kriitika suunatud sellele, et põhjendamatult on välistatud olemasolevad teistsuguse planeeringuga hooned (vrdl vaidlustus p 3.30 ja kaebuse p-d 3.20‒3.24). Kaebaja viitab kaebuses konkurentsi piiramisele (vt kaebuse p 3.21) ning heidab VAKO-le ette, et otsus ei sisalda põhjendust selle kohta, kuidas abiruumide asukoha nõue on proportsionaalne (kaebuse p 3.23). Kohtule nähtuvalt on kaebaja esitanud samasuguse väite sarnase põhjendusega. VAKO otsuse kriitika lisamine kaebusesse pole uute asjaolude esitamine, nagu juba mainitud. Kohtu arvates pole seega tegemist kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes. Uute õiguslike argumentide lisamist kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks on Riigikohus pidanud lubatavaks (vt RKHKo 17.04.2018, 317-2226, p 15). Seega ei näe kohus põhjust rahuldada vastustaja taotlust jätta kaebus osaliselt läbi vaatamata.

3-24-2374 3.13.1—3.13.2. Kaebaja palub võtta vastu kaebuse nõude muutmine kaebuse taotluse p 2.3 osas (HKMS § 49 lg 1). Kohtu arvates on kaebaja taotlus põhjendatud ja HKMS § 49 lg 1 alusel lubatav. Kohus lubab kaebajal kaebuse nõuet täpsustada.

3-24-2374 Kohtumenetluses pole kaebaja vastustanud VAKO järeldust, et ka olemasolevaid büroohooneid on võimalik ümber projekteerida A-energiaklassile vastavateks. Vastustaja on vaidlustusmenetluses esitanud järgmised põhjendused A-energiaklassi nõude esitamisele: 1) alates aastast 2020 on uute hoonete energiatõhususe miinimumnõudeks Aklassi hoone ehk liginullenergia hoone. Seega on ka riigi äriühingute puhul oluline kasutada energiatõhusaid lahendusi; 2) pikaaegse strateegia „Eesti 2035“ kohaselt on Eesti eesmärgiks seatud kliimaneutraalsus aastaks 2050. Eesti riigi strateegilist eesmärki ei ole võimalik saavutada kui hooned ei vasta A-energiaklassi nõuetele; 3) hankijale on oluline leida keskkonnasõbralik ja tänapäevast tehnoloogiat kasutav büroohoone tulenevalt Eesti Energia kontserni roheteekonna aluseesmärgist „Teekond nulli“ mis tähendab teed kindla ja puhta ehk jätkusuutliku tuleviku energeetikani. Igal Eesti Energia grupi ettevõtjal on roheteekonda panustamisel oma roll. Tallinna uus büroopind saab olema jätkuvalt kontserni suurim, mistõttu on selle eeskuju oluline; 4) hankija eesmärk leida büroopind 10+5 aastaks, mis peab ka perioodi lõpuaastatel olema kasutav kaasaegse bürookeskkonnana. Sellest tulenevalt on möödapääsmatu eelistada juba sissekolimisel parimat saadaolevat lahendust, millisteks kõrgeima A-energiaklassi nõuded kahtlemata on; 5) olemasolevad A-energiaklassi nõuetele mittevastavad hooned on võimalik ümber projekteerida nii, et need vastavad arvestuslikult Aenergiaklassi nõuetele. Sellisel juhul ongi tegemist hoonega, mis on projekteeritud energiatõhususarvu klassile A. Seda ilmestavad näiteks Tallinna tuntud büroohooned Kawe Plaza ja Maakri Hub. Kohtu arvates on vastustaja põhjendused A-energiatõhususe nõude osas asjakohased. Kohtu arvates tähendaks pakkujate ebavõrdset kohtlemist see, kui lubada olemasolevate hoonete omanikel mitte täita A-energiatõhususe nõuet, kuid eeldada seda uute ehitatavate hoonete puhul. Kaebaja on esitanud väiteid, mille seos tema subjektiivsete õigustega pole äratuntav. Näiteks pole selge see, kuidas riivab kaebaja subjektiivseid õigusi see, kui liginullenergia hoonena projekteeritud hoone tegelikkuses ei täida A-energiaklassi nõuet. Samuti on kaebaja välja toonud, et energiatõhusust saab tõendada ka muul viisil kui energiaklassi alusel (LEED sertifikaat või tehisintellektil põhinevad R8 tehnoloogia). Arvestades kaebaja väiteid (et lubada tuleks madalama energiatõhususe tasemega olemasolevaid hooneid) jääb ebaselgeks, kas tegemist on pelgalt teoreetilise probleemi tõstatamise või kaebaja reaalse murega. Reaalset probleemi olemasoleva RHAD sõnastuse pinnalt ei teki, sest nn samaväärsuse klausli üle ei ole hankijal otsustuspädevust, tegemist on RHS-st ja EL õigusest tuleneva nõudega, millest võrsub pakkuja subjektiivne õigus, mida hankija ei saa oma suva järgi ära võtta. Nii ei tohi hankija RHS 114 lg-st 3 tulenevalt lükata pakkumust tagasi mittevastavuse tõttu, kui hankija ei ole tehnilises kirjelduses RHS § 88 lg-s 2 nimetatud alusele viitamisel lisanud märget “või samaväärne”, kuid kui pakutud lahendused on RHAD-s esitatud nõuetega kooskõlas (vt M. A. Simovart, M. Parind. Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaanne, 2019, § 88 lg 3, komm nr 20). Seega võib pakkuja tugineda ka muule kui Energiatõhususe määruses toodud lahendusele, kui see tagab samaväärse tulemuse. Hankijal pole kohustust kõiki võimalikke alternatiivseid lahedusi RHAD-s välja tuua, vaid pakkujad võivad neile ise tugineda, tõendades selliste lahenduste samaväärsust. Vastustaja on välja toonud, et energiaklassil põhinev tingimus piirab kõige vähem konkurentsi, kuna see kohaldub kõikidele EL liikmesriikidele, sätestades hoonete energiatõhususe hindamise suletud skaalana, kasutades tähti A–G. Energiaklassidel põhinev energiatõhususe hindamine kohaldub kõikidele hoonetele ning on EL siseselt levinud ja enim kasutatav. Kohtu arvates pole hankija RHAD tingimuste sõnastamisel eksinud õigusaktide nõuete vastu.

3-24-2374 mistõttu peab autoga ligipääsu võimalus olema ka ilma lifti kasutamata; 2) nõuded on sätestatud otstarbekuse põhimõttest lähtuvast hankija soovist saada tema töökorralduse mõttes funktsionaalsed ruumid, mida saab efektiivselt kasutada. Laoboksides on kavas hoiustada suuremaid esemeid, mistõttu on suuremate esemete kohale toomiseks ja ära viimiseks vajalik pääseda autoga laoruumidele võimalikult lähedale. Seetõttu pole mõeldav, et laoruumid asuksid näiteks 2. või 3. korrusel; 3) laoruumide täpsed mahud on kujundatud kaardistades hankija erinevate üksuste vajadusi. Kohtule ei nähtu, et VAKO oleks oma hinnangutes eksinud õigusaktide vastu. Kohus jagab hankija ja VAKO seisukohta, et hankijal on õigus hankida kaupa või teenust, mis vastab tema vajadustele. Asjaolu, et kaebaja büroohoones Lelle 22 pole see nõue praegu täidetud, ei tähenda, et tegemist oleks konkurentsi piirava tingimusega. Piisava konkurentsi olemasolu tõendab hanke juurde registreeritud huviliste ja taotluse esitanute arv. Kohtu arvates ei saa hankija selgitusi arvestades pidada abiruumide asukoha nõuet kuidagi meelevaldseks. Abiruumide asukoht -1 või 1. korrusel tagab nende hea ligipääsetavuse ja kasutusmugavuse, mis on hanketingimuste kehtestamisel igati legitiimseteks eesmärgiks.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.