Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene 14. november 2024, Tartu 3-22-1429
Haldusasi
M.K. kaebus Tartu Vallavolikogu 15. juuni 2022. otsusega nr 43 kehtestatud Tartu valla üldplaneeringu osaliseks tühistamiseks ja valla kohustamiseks üldplaneeringu muutmiseks Xxx kinnistu osas
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 4. augusti 2023. a otsus M.K. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – M.K. Vastustaja – Tartu vald Kolmas isik – AS Tartu Graanul
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. augusti 2023. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada Tartu Vallavolikogu 15. juuni 2022. a otsusega nr 43 kehtestatud Tartu valla üldplaneering osas, milles ei määratud M.K.-le kuuluva Xxx kinnistu osas juhtotstarvet. Kohustada Tartu valda mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest tegema selles osas uus otsus, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
2.Mõista Tartu vallalt M.K. kasuks välja menetluskulu 10 713,23 eurot.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 16. detsember 2024).
1.M.K. on Tartu vallas Tila külas asuva xxx põik // Xxx kinnistu omanik (edaspidi Xxx kinnistu) Kinnistul asub elamu. Kinnistu naabruses on mitmeid tootmis- ja ärimaa sihtotstarbega kinnistuid.
Tartu Vallavolikogu 15. juuni 2022. a otsusega nr 43 kehtestati valla üldplaneering, millega nähti muuhulgas ette, et kaebajale kuuluval Xxx kinnistul puudub maakasutuse juhtotstarve ning see ei kuulu tiheasustusala alla. Samuti nähti ette, et Xxx kinnistu piirneb osaliselt kaubandus-, teenindus- ja büroohoone ning tootmis- ja logistikakeskuse maa-alaga (st ärimaaga).
2.M.K. esitas kaebuse, milles palus tühistada üldplaneeringu kehtestamise otsus osas, milles tema kinnistule ei määratud maakasutuse juhtotstarvet ning kohustada valda määrama Xxx kinnisasi tiheasustusalasse kuuluvaks ning määrama selle juhtotstarbeks elamu- või väikeelamumaa. Kaebuse kohaselt pole arvestatud Xxx kinnistu kasutamist elamumaana. Kolmanda isiku AS-i Tartu Graanul kinnistult lähtub müra ning sellisel kujul piirab üldplaneering kaebaja võimalusi nõuda kolmandalt isikult müranormide järgimist.
3.Tartu Halduskohtu 4. augusti 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja õigusi ei riiva see, kas Xxx kinnisasi on üldplaneeringu järgi tiheasustusala või mitte. Mõisteid „tiheasustusala“ ning „tiheasustusega ala“ kasutatakse mitmetes õigusaktides erinevates tähendustes. Vaidlustatud üldplaneeringus on kasutatud tiheasustusala mõistet sellise piirkonna tähistamiseks, kus inimesed elavad suhteliselt tihedalt koos ning selle tõttu tuleb täpsemalt reguleerida ehitamise tingimusi, korraldada ühisveevärki ja -kanalisatsiooni jne. Üldplaneeringus tiheasustusala kohta kehtestatud piirangud ei ole ühildatavad kaebaja väidetega, miks ta peab Xxx kinnisasja paiknemist hajaasustusalal oma õigusi rikkuvaks. Sealhulgas ei ole üldplaneeringus sätteid, mis mõjutaksid kaebaja õigusi tulenevalt sellest, kas Xxx kinnisasi on tiheasustusala või mitte.
3.2.Ka sisuliselt pole alust ette heita kaebaja kinnisasja tiheasustusala hulka määramata jätmist. Tegemist on 1,3 ha suuruse kinnisasjaga, millel on kaks elamut ja mis eristub ümbruse kinnistutest.
3.3.Planeerimisseaduse (PLanS) § 6 lg 9 järgi on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Üldplaneeringu seletuskirja järgi tegi vastustaja otsuse, et juhtotstarve määratakse reeglina üksnes tiheasustusega ja kompaktse iseloomuga hoonestusega aladel. Väljaspool tiheasustusega alasid toimub ehitustegevus hajaasustusega ala põhimõtete alusel ning üldjuhul hajaasustusega alal juhtotstarvet ei määrata. Kohtu hinnangul ei ole maakasutuse juhtotstarbe määramata jätmine õigusvastane. Sellist võimalust on Rahandusministeerium lausa soovitanud. Kaebajat ei ole selles küsimuses erandlikult koheldud, kuna valdaval enamusel valla territooriumist ei ole maakasutuse juhtotstarvet määratud. See ei piira kuidagi kaebaja õigusi Xxx kinnisasja valdamisel ja kasutamisel elamumaana, kuna kinnistu sihtotstarve on elamumaa ning üldplaneeringu kehtestamine seda ei mõjuta.
3.4.Seoses müraga on Riigikohus selgitanud, et kui tegemist on õiguspärases kasutuses olevate elamutega, siis tuleb mürauuringutes lähtuda elamumaa juhtotstarbest ka siis, kui üldplaneeringu järgi on tegemist muu juhtotstarbega alaga (RKHKo 3-20-2273, p 16; 3-3-1-15-16, p 39). Kohus leidis, et see põhimõte on kohaldatav ka olukorras, kus üldplaneeringuga jäetakse maa-ala juhtotstarve määramata.
3.5.Üldplaneering on kooskõlas Tartu maakonnaplaneeringuga.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.M.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebaja kinnistu arvati tiheasustusalast välja, kuid kolmandale isikule AS-le Tartu Graanul kuuluvad naaberkinnistud jäävad endiselt tiheasustusalasse.
4.2.Kaebaja on olukorras, kus kaebaja kinnistu ei ole käsitatav müratundliku alana ning seal ei kehti atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) alusel keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a
määrusega nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71) kehtestatud müra normtasemed.
4.3.Planeering on Xxx kinnistu osas kaalutlusvigadega. Vastustaja teadis, et AS-i Tartu Graanul tegevus põhjustab kaebaja kinnistul kehtivaid müra piirnorme oluliselt ületavaid mürahäiringuid. Üheski õigusaktis pole selgitatud, milline mürakategooria kohaldub juhtotstarbeta maa-alal. Vastustaja ei kehtestanud planeeringus ühtegi keskkonnamüra ja õhusaastet leevendavat meedet. Kohustus selleks tulenes ka Tartu maakonnaplaneeringu p-st
4.4.Pole kindel, kas halduskohtu viidatud Riigikohtu seisukohad käesolevas asjas kohalduvad, kuna viidatud asjades polnud tegemist juhtotstarbeta maaga. Lisaks pole kaebaja kinnistul asuvatele elamutele väljastatud veel kasutuslubasid.
4.5.Ka AS Tartu Graanul on leidnud, et kui Xxx kinnistu juhtotstarbeks määratakse elamumaa, siis omab see mõju AS-i Tartu Graanul õigustele ja kohustustele, kuna elamumaa juhtotstarbega maa-aladel kehtivad teistsugused müranormid kui juhtotstarbeta maal.
4.6.Viide Rahandusministeeriumi üldplaneeringu koostamise juhendile ei ole asjakohane. Tegemist on soovitusliku dokumendiga, mis ei saa käsitleda kõiki olukordi. Lisaks on ka juhendis märgitud, et mürakategooriate määramisel müraolukordade hindamiseks võib juhtotstarvete paiknemist või nende vastavust olla vajalik kirjeldada ka hajaasustuses.
4.7.Juhtotstarbe määramata jätmine piirab kaeba õigust saada seaduses ettenähtud kaitset, mis on ette nähtud elamumaa juhtotstarbega aladele.
4.8.Õige pole väide, et kaebajat ei ole koheldud erandlikult. Vastustaja on mitmete teiste ärija tootmismaa äärde jäävate elamumaana kasutatavatele kinnistutele määranud elamumaa juhtotstarbe. Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet.
4.9.AÕKS § 57 järgi määratakse mürakategooriad kindlaks vastavalt üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbele, mitte maakatastrisse kantud kinnistu sihtotstarbele või maa tegelikule kasutusele. Tuvastamata on, millised müra normtasemed kehtivad juhtotstarbeta maadel. Määruse nr 71 § 5 lg-st 2 tulenevalt ei ole juhtotstarbeta maa-ala õiguslikus mõttes müratundlik ja seal ei tule järgida müra normtasemeid. Riigikohus on selgitanud, et ka elamut ümbritseval õuealal on isikul õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata (RKHKo 33-1-88-15, p 20).
4.10.Maakonnaplaneeringu järgi oli Xxx kinnistu tiheasumi hulgas. Selle hajaasustusse määramine on vastuolus maakonnaplaneeringuga.
4.11.Kaebaja esitas planeerimismenetluses korduvalt enda seisukohad. Kuna vastustaja jättis need seisukohad arvestamata, oli tal PlanS § 90 lg-st 1 tulenevalt kohustus edastada enda põhjendused kaebaja ettepanekute arvestamata jätmise kohta Rahandusministeeriumile.
5.Tartu valla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebajale meelepärase planeeringulahenduse kehtestamine väidetavaid mürahäiringuid automaatselt ei elimineeri.
5.2.Vastustaja poolt planeerimismenetluses esitatud seisukoht, mille järgi on valdavalt tegemist ettevõtlusalaga, kus täiendav tundlike alade planeerimine ei ole vastutustundlik hilisemate võimalike probleemide vältimiseks, on igati kooskõlas PlanS § 75 lg-ga 4.
5.3.Kaebaja osales planeerimismenetluses planeeringulahenduse koostamise etapis, kuid ei esitanud arvamust avaliku väljapaneku raames. PlanS § 90 lg-st 1 tulenevalt esitatakse ministeeriumile vaid need arvestamata jäetud ettepanekud, mis esitati planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikult.
6.Kolmanda isiku AS Tartu Graanul kirjalikus vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
6.1.Eelmise üldplaneeringu järgi asus Xxx kinnistu tootmismaa ja ärimaa juhtotstarbega maaalal. Maakonnaplaneeringu järgi asub kaebaja kinnistu tootmis-, äri- ja logistikaala
laienemisalal. Määruse nr 71 lisa 1 kohaselt ei ole V kategooria – tootmise maa-aladel – müranorme kehtestatud. Kuna ka juhtotstarbeta maa-alal ei ole müranorme kehtestatud, ei ole kaebaja olukord muutunud.
6.2.Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse sisuga planeeringulahenduse kehtestamist ja seega ka oma kinnistu määramist tiheasustusalaks ja sellele sobivat juhtotstarvet.
6.3.Vald võib olla ebaõigesti määranud Tila külas äri- ja tootmismaa juhtotstarbega alale elamumaa sihtotstarbega üksikutele kinnistutele elamumaa juhtotstarbe. Võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist (RKHKo 3-3-1-53-04, p 13).
6.4.Kaebaja sai planeerimismenetluses vastustajalt oma ettepanekutele vastused ning pärast avaliku väljapaneku kestel rohkem ettepanekuid ei esitanud. Vastustaja võis eeldada, et seega planeeringulahendus sobib kaebajale.
6.5.Vastustajal ei olnud kohustust määrata üldplaneeringus, millisest mürakategooriast tuleb juhinduda juhtotstarbeta maa-aladel.
6.6.Riigikohtu seisukohad asjades 3-20-2273 ja 3-3-1-15-16 on käesolevale asjale ülekantavad, st et õiguspärases kasutuses olevate elamute puhul tuleb mürauuringut tehes lähtuda elamumaa juhtotstarbest. Seega ei jää kaebaja õigused seoses müraga kaitseta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
8.Vaidluse paremaks mõistmiseks kirjeldab ringkonnakohus kõigepealt olulisemaid faktilisi tehiolusid asjas. Kaebaja isa soetas praegusel Xxx kinnistul asuva vana talukoha 1982. aastal, mil seda ümbritsesid valdavalt põllumaad. 2003. aastal erastas kaebaja isa selle kinnistu ning kinnistu sihtotstarbeks määrati elamumaa. Kaebajale kingiti kinnistu 2008. a juulis ning 2009 väljastati talle ehitusluba elamu püstitamiseks. Elamu on praeguseks püstitatud, kuid kasutusluba sellel veel puudub. Kinnistul on ka teine, vanem elamu varasemast ajast. Valla poolt kehtestati 1999. aastal üldplaneering, millega hakati sellesse piirkonda kujundama tootmis- ja äripiirkonda. 2008. a kehtestatud valla üldplaneeringus määrati kaebaja kinnistu juhtfunktsiooniks tootmis- ja ärimaa. Kaebaja taotles vallalt selles osas üldplaneeringu muutmist, kuid seda ei tehtud. 2014. aastal omandas kolmas isik AS Tartu Graanul kaebaja naaberkinnistu xxx 16 ja rajas sellele pelletitehase. Kaebaja on korduvalt pöördunud seoses pelletitehasest väidetavalt lähtuva müraprobleemiga erinevate isikute poole (tl 119p-120, kd II).
9.Vaidlus asjas ongi taandatav suures osas kaebajat häirivale mürale, mis väidetavalt kaasneb kolmanda isiku kinnistul toimuva tootmisega. Kaebaja põhiväide on, et vaidlusaluse 2022. a üldplaneeringuga halveneb tema olukord veelgi, sest kaebaja omandis olevale Xxx kinnistule ei määratud juhtotstarvet. PlanS § 75 lg 4 järgi on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Juhtotstarbe määramine on kaebaja nägemuses oluline seetõttu, et AÕKS § 57 kehtestab müra normtasemed erinevatele maa-aladele ning neid maa-alasid eristatakse selle järgi, milline on vastava maa-ala juhtotstarve üldplaneeringu järgi. AÕKS § 57 sätestab:
„Mürakategooriad määratakse vastavalt üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbele järgmiselt: 1) I kategooria – virgestusrajatise maa-alad; 2) II kategooria – haridusasutuse, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuse ning elamu maaalad, rohealad; 3) III kategooria – keskuse maa-alad; 4) IV kategooria – ühiskondliku hoone maa-alad; 5) V kategooria – tootmise maa-alad; 6) VI kategooria – liikluse maa-alad.“ Konkreetsed müra normtasemed eeltoodud maa-aladele vastavalt nende juhtotstarbele on sätestatud määruse nr 71 lisas 1. Näiteks elamumaa puhul on tööstusmüra piirväärtus 45 ja sihtväärtus1 40 dBA (detsibell A-filtri korrektsiooniga), samas kui keskuse puhul on see vastavalt 65 ja 55. Vaidlust pole selles, et ilma juhtotstarbeta maale kohalduvaid mürakategooriaid kehtivas õiguses kehtestatud ei ole.
9.1.Halduskohtu otsusest on väljaloetav, et halduskohus möönis, et eeltoodud regulatsiooni arvestades jääb mulje, et müra normtasemed on kehtestatud üksnes kindlaksmääratud maakasutuse juhtotstarbega kinnisasjadele ning muudel kinnisasjadel võib müra tekitada ilma igasuguste piiranguteta. Selles ei näinud halduskohus siiski probleemi, kuna leidis, et lähtuda tuleb Riigikohtu seisukohtadest, mille järgi õiguspärases kasutuses olevate elamute puhul tuleb mürauuringutes lähtuda elamumaa juhtotstarbest ka siis, kui üldplaneeringu järgi on tegemist muu juhtotstarbega alaga (RKHKo 3-20-2273, p 16 ja 3-3-1-15-16, p 39). Halduskohus leidis, et need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas (otsuse p 30) ning leidis, et üldplaneeringu kehtivus ei takista kolmanda isiku kinnistult lähtuva müra ja muude mõjude vastavusse viimist kehtivate õigusnormidega (otsuse p 32). Kokkuvõttes on võimalik mõista halduskohtu otsust selliselt, et juhtotstarbe määramata jätmine kaebaja kinnistule ei piira kaebaja õigusi seoses kolmanda isiku territooriumilt lähtuva müraga.
9.2.Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ainuüksi halduskohtu hinnang, et kaebaja saaks oma õigusi kaitsta Riigikohtu eelviidatud seisukohtadele tuginedes, st nõuda elamu olemasolu tõttu oma kinnistul kolmandalt isikult müranormide järgimist nii, nagu kaebaja kinnistu oleks elamumaa juhtotstarbega, ei ole samaväärne sellega, kui kaebaja kinnistule olekski üldplaneeringus määratud elamumaa juhtotstarve. Esiteks on ilmne juba see, et juhtotstarbe määramise korral on isikul oluliselt lihtsam sellele tugineda ja nõuda enda maal müranormide järgimist vastavalt kehtestatud juhtotstarbele ja sellele vastavale mürakategooriale. Märksa keerulisem oleks leida arvukatest Riigikohtu lahenditest sobiv seisukoht ning taotleda selle kohaldamist enda maa suhtes ning suuta vajalikus olukorras asjaomast haldusorganit veenda, et hoolimata lüngast õigusaktides kuulub kohaldamisele Riigikohtu seisukoht. Teiseks on kaebaja apellatsioonkaebuses põhjendatult välja toonud, et käesoleva asja ning Riigikohtu poolt lahendatud asjade tehiolud pole üksüheselt võrreldavad. Viidatud asjades polnud tegemist juhtotsarbeta maadega nagu käesolevas asjas. Pole teada, kuidas suhtuks
AÕKS § 56 lg 2 p 1-2 järgi on müra piirväärtus suurim lubatud müratase, mille ületamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ja mille ületamisel tuleb rakendada müra vähendamise abinõusid ning müra sihtväärtus on suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel.
vastustaja ning erinevad kohtud tegeliku vaidluse lahendamisel sellesse erinevusse ning kas see võiks viia Riigikohtu seisukohtade kohaldamata jätmiseni. Kolmandaks on kaebaja põhjendatult viidanud ka sellele, et erinevalt Riigikohtu lahendatud asjadest ei ole kaebaja kinnistul asuvatele elamutele antud kasutusluba. Riigikohus rõhutas, et elamumaa juhtotstarbest tuleb lähtuda siis, kui tegemist on õiguspärases kasutuses olevate elamutega. Ringkonnakohus pole veendunud, et kasutusloata elamu puhul järgitaks haldusorganite ja -kohtute poolt ikkagi halduskohtu poolt viidatud Riigikohtu seisukohti.
9.3.Eelnevast tuleneb, et halduskohtu poolt välja pakutud lahendus, st Riigikohtu viidatud seisukohtades lähtumine seab kaebaja oluliselt keerulisemasse positsiooni ning pole kaugeltki kindel, et selline lähenemine tagaks tema õiguste kaitse. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebaja kinnistule oleks tulnud määrata juhtotstarve, et oleks selge, milline mürakategooria kaebaja kinnisasjal kohaldub ning vastavalt oleks lähedalasuvatel müratekitajatel, sh AS-l Tartu Graanul võimalik samuti vastava mürakategooriaga arvestada. Kaebajal on selliseks juhtotstarbe määramiseks subjektiivne õigus, kuna juhtotstarbe määramata jätmisega on ta sattunud ebaselgesse õiguslikku olukorda, kus oma õiguste kaitsmine on tema jaoks muutunud märkimisväärselt keerulisemaks. Isikule õigusaktidest tulenevat subjektiivset õigust ei saa kohus tähelepanuta jätta ainuüksi seetõttu, et ka kohtupraktikas kujundatud seisukohad võiksid pakkuda isikule mõningast kaitset. Iseäranis lubamatu on see käesoleval juhul, kus kohtupraktikas lahendatud asjade ning käesoleva asja tehiolud ei ole kokkulangevad.
9.4.Halduskohus on viidanud ka Rahandusministeeriumi poolt 2018. a mais koostatud nõuannetele üldplaneeringu koostamiseks (https://planeerimine.ee/wp-content/uploads/uldplaneeringu_juhis_final-2.pdf) ning toonud sealt välja, et juhendi järgi soovitatakse kaaluda, kas ja kus on vajalik funktsionaalne tsoneerimine maa-ala juhtotstarbe kaudu (juhendi lk 29) ning järeldanud sellest, et juhtotstarvete määramine kõigi maade osas ei ole planeeringus kohustuslik (otsuse p 25). Samas on halduskohus ise samast juhendist välja toonud soovituse, et vajadusel, nt mürakategooriate määramisel müraolukordade hindamiseks võib juhtotstarvete paiknemist või nende vastavust kirjeldada (juhendi lk 41, otsuse p 28). Seega käesolevas olukorras oleks kaebaja maale juhtotstarbe määramine olnud pigem just juhendiga kooskõlas, mitte sellega vastuolus. Kaebaja on ka välja toonud, et paljudele üksikutele kinnistutele samas piirkonnas on vastustaja määranud juhtotstarbed (tl 124, kd II). Erinevalt halduskohtu ja kolmanda isiku seisukohast leiab ringkonnakohus, et just viimati nimetatud viisil on vald käitunud õiguspäraselt ning kooskõlas eeltoodud juhendiga.
9.5.Planeerimismenetluses oligi vallale esitatud ettepanek muuta kaebaja kinnistu elamu- või väikeelamumaaks. Vald selle ettepanekuga ei arvestanud, põhjendades seda lakooniliselt ühe lausega: „Tegemist on valdavalt ettevõtlusalaga, kus täiendav tundlike alade planeerimine ei ole vastutustundlik hilisemate võimalike probleemide vältimiseks“ (tl 107, kd II). See valla põhjendus ei ole asjakohane. Asjaolu, et kaebaja kinnistu asub laiemal maa-alal, kus tegeletakse valdavalt ettevõtlusega, ei muuda seda, et kaebaja kinnistu sihtotstarve (st mitte juhtotstarve) maakatastris on elamumaa, sellel asub kaebaja elamu ning vastavalt on kaebajal subjektiivne õigus nõuda seda, et müra tema maal ei ületaks elamumaale kehtestatud normtasemeid. Ringkonnakohtule on arusaamatu, kuidas juhtotstarbe määramata jätmine aitab vältida hilisemaid võimalikke probleeme. Pigem näitab käesolev vaidlus ilmekalt, et olukord
on hoopis vastupidine – juhtotstarbe määramata jätmine jättis omakorda lahtiseks kohalduva mürakategooria ning see on kaasa toonud käesoleva kohtuvaidluse. Ringkonnakohus möönab siinkohal, et kohalikul omavalitsusel on õigus kujundada teatud piirkondi enda territooriumil just suunitlusega tootmismaaks. Samas ei saa kohalik omavalitsus sellise piirkonna kujundamisel mööda vaadata sellest, kui sellises piirkonnas on juba ees elamud ning kinnistuid kasutatakse elamumaana. Paratamatult tuleb siis arvestada sellega, et tootmisega kaasnevad mõjutused (nt müra) ei tohi kujuneda selliseks, et rikuvad seal piirkonnas juba elavate isikute õigusi. Selliste isikute õigusi ei saa arvestamata jätta ainuüksi põhjendusega, et piirkond on planeeritud valdavalt tootmismaaks. Vastupidi, vald pidanuks piirkonna tootmismaaks planeerimisel juba varakult arvestama sellega, et selles piirkonnas on juba elamud ning tootmisettevõtetel tuleb tootmisüksuste rajamisel ja kujundamisel selle asjaoluga arvestada.
9.6.Oluline on märkida, et kaebaja on kinnitanud, et vallale oli kaebaja müraprobleem seoses kolmanda isiku kinnistult lähtuva müraga teada juba varem (tl 120, kd II) ning ringkonnakohus ei näe alust selles kahelda. Neid asjaolusid arvestades nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et vastustaja on toime pannud kaalumisvea, st jätnud juhtotstarbe määramise küsimuse lahendamisel arvestamata olulise asjaoluga – sellega, et kaebaja kinnistu puhul nõuaks juhtotstarbe määramist juba vajadus müraprobleemi lahendamiseks.
9.7.See, et kaebaja esitas enda seisukohad vastustajale juba enne avalikku väljapanekut ning ei korranud neid avaliku väljapaneku ajal, ei väära asjaolu, et vastustaja pani toime kaalumisvea. Kuskilt ei tulene, et haldusorgan vabaneb vastutusest kaalumisvea eest, kui menetlusosaline pole oma seisukohti haldusorgani arvates piisavalt tihti korranud.
9.8.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et juhtotstarbe määramata jätmisel kaebaja kinnistule on vald kohaldanud vääralt materiaalõigust ning teinud ka kaalumisvea. Seega on üldplaneering selles osas materiaalselt õigusvastane ning kuulub tühistamisele. Vastavas osas tuleb kaebus rahuldada ning üldplaneering selles osas tühistada ja kohustada valda kaebaja kinnistule juhtotstarbe määramise küsimust uuesti lahendama, arvestades sealjuures käesoleva lahendi põhjendusi. Ringkonnakohus ei saa siiski kohustada valda konkreetse juhtotstarbe määramiseks, sest vald ei ole seni üldse kaalunud, milline peaks olema kaebaja kinnistu juhtotstarve, vaid on selle üldse määramata jätnud. Seega pole vastustaja kaalutlusõigus nullini redutseerunud. See tähendab aga siiski kohustamiskaebuse täielikku rahuldamist.
9.9.Kuna juhtotstarbe määramata jätmine oli õigusvastane juba eeltoodud põhjendustel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kõiki kaebaja apellatsioonkaebuse väiteid seoses selle küsimusega.
10.Nagu eelnevalt märgitud, oli juhtotstarbe määramata jätmise õigusvastasus kaebaja keskseks väiteks ning sellega olid seotud ka kaebuse nõuded (vastavas osas üldplaneeringu tühistamine ja kohustamine määrata kinnistu juhtotstarbeks elamumaa). Lisaks taotles kaebaja valla kohustamist määrata tema kinnistu tiheasustusalasse kuuluvaks. Samas nähtub kaebaja seisukohtadest, et tiheasustusalasse määramise kaudu püüdis ta saavutada sedasama eesmärki, mida juhtotstarbe määramise eraldi nõudmisega – nimelt tõi kaebaja välja, et vaidlusaluse üldplaneeringu järgi määratakse maakasutuse juhtotstarve vaid tiheasustusega aladel ning hajaasustusega aladel üldjuhul juhtotstarvet ei määrata. Kui kaebaja
kinnistut ei oleks tiheasustusalast välja arvatud, siis oleks vastustajal tulnud määrata kaebaja kinnistule konkreetne maakasutuse juhtotstarve (tl 122, kd II). Seega oli kaebaja argumentatsioon seoses tiheasustusalaga seotud samuti tegelikult tema kinnistule juhtotstarbe määramisega. Tegemist oli seega sisuliselt kaebuse täiendava põhjendusega. Ehkki see oli formuleeritud lõppkokkuvõttes ka eraldi nõudena, saavutab kaebaja ringkonnakohtu otsuse jõustumisel tegelikult täielikult oma eesmärgi – tema kinnistule juhtotstarbe määramata jätmise osas planeering tühistatakse ja kohustatakse vastustajat seda küsimust uuesti lahendama. Tiheasustusalaks määramine muud iseseisvat väärtust kaebaja jaoks ei oma. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et tiheasustusalaks määramine ei ole tegelikult kaebaja eesmärk omaette, kaebaja püüdis läbi tiheasustusalaks määramise saavutada üksnes juhtotstarbe määramist. Kuna kaebaja saavutab käesoleva otsusega niikuinii juhtotstarbe küsimuse uuesti lahendamise vastustaja poolt, ei ole tiheasustusalaks määramise küsimuse uus lahendamine enam vajalik. Seetõttu pole vajalik ka tiheasustusalaks määramise küsimuse eraldiseisev lahendamine ning ringkonnakohus sellel pikemalt ei peatu.
11.Samas on ringkonnakohus seisukohal, et kuna juhtotstarbe määramata jätmise tühistamine ja asja uueks lahendamiseks kohustamine oli kaebaja keskne eesmärk, siis käesoleva otsusega rahuldatakse kaebus täielikult ning seda tuleb arvestada ka menetluskulude väljamõistmisel. See tähendab, et ehkki formaalselt jäetakse osa kaebusest rahuldamata, ei mõjuta see menetluskulude täielikku väljamõistmist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal õigus menetluskulude väljamõistmisele vastustajalt. Halduskohtus taotles kaebaja 2526 euro riigilõivu ja õigusabi väljamõistmist (tl 1, kd II) ning ringkonnakohtus 8 187,23 euro väljamõistmist. Riigikohtu seisukohtade järgi ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest järgmise astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (RKHKo 3-15-2232, p 47; 3-3-1-73-16, p 47). Sellest on Riigikohus siiski teinud ise erandeid, kui kõrgemas astmes tehti täiendavaid menetlustoiminguid (nt RKHKo 3-18-1740, p 19). Ka käesolevas asjas tuleb ringkonnakohtu hinnangul sellest põhimõttest teha erand, sest võrreldes menetlusega halduskohtus on apellatsioonimenetluses vahetunud kaebajat esindanud advokaadid ning ka advokaadibüroo on teine. Apellatsioonimenetluses esindas kaebajat kaks advokaati, apellatsioonkaebus on väga pikk ning selles esitatakse ka uusi põhjendusi. Lisaks tuli uutel esindajatel endale selgeks teha vaidluse sisu. Arvestada tuleb ka seda, et õigusabiteenuse hinnatõus aja jooksul on mõistetav (RKHKo 3-15-2232, p 14.3), seda eriti praeguse aja kiiret inflatsiooni arvestades. Eeltoodu tõttu ei näe ringkonnakohus alust kaebaja taotletud menetluskulude vähendamiseks. Tartu vallalt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu kokku 10 713,23 eurot. Kolmanda isiku menetluskulu apellatsiooniastmes (1440 eurot) jääb kolmanda isiku enda kanda.
12.Kaebaja esitas apellatsioonimenetluses täiendava taotluse nõuda välja Terviseametilt AS Tartu Graanul läbiviidava või läbi viidud riikliku järelevalve menetluse raames kogutud andmed ning vastuvõetud otsused. Kuna kaebus rahuldatakse ülaltoodud põhjendustel niigi, ei ole selle taotluse rahuldamiseks põhjust ning see jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.