3-24-1555/45 - Rahvastik - PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

2.PPA esitas 18.07.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 362 lg 5 alusel ning kooskõlas VSS § 68 p-ga 8 kuni neljaks kuuks. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Ka isik ise kinnitas, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isik ei proovinud ega plaaninud seaduslikult Eestisse tulla rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Isiku senine käitumine, sh isiku korduvalt menetluse käigus väljendatud soov minna Saksamaale, annab alust arvata, et vabaduses olles lahkuks ta Eestist esimesel võimalusel ja jätkaks teed Saksamaale. Isiku sõnul oleks ta läinud Saksamaale, kui tal oleks olnud selleks raha. Saksamaale sõitmiseks abi saamiseks pöördus isik ka Tartu politseimajja. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad põgenemisohtu. Isiku tegelik identiteet ei ole tõsikindlalt tuvastatud ning dokumentide puudumisel tuleb isikusamasuse tuvastamiseks kasutada teisi kanaleid. Vabaduses viibides võib isik jätkata teekonda Saksamaa suunas. PPA hinnangul planeeris isik teadlikult ette ebaseadusliku piiriületuse ning viis selle plaani ka ellu. Täpsemat väljaselgitamist ja ülekontrollimist vajab isiku kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning kaitse taotlemise asjaolud. Esmases intervjuus andis isik segaseid ja põhjendamatuid seletusi ega pole esitanud tagakiusamist tõendavaid dokumente või konkreetseid fakte. Isiku eesmärgiks on loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (ebaseaduslik piiriületus, eesmärk jõuda Saksamaale, rahvusvahelise kaitse taotlemine väljasaatmise tõkestamiseks), on isikust tulenev põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne. Põhjendatud ja vajalik on isiku kinnipidamine rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks. Ainuüksi isiku poolt esmastel menetlustoimingutel antud selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas ta kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks isik ametivõimudele kättesaadav menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni. Võib eeldada, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise vältimiseks. Isik ei pöördunud Eestisse saabumise järel kohe PPA-sse ega esitanud kohe ka rahvusvahelise kaitse taotlust. On alus arvata, et puudutatud isik esitas taotluse pärast seda, kui ta mõistis, et edasine liikumine on takistatud ning ta võidakse kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saata. Põgenemisohu tõttu ei ole järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Isikul ei ole kaasas ühtegi reisidokumenti, mille PPA saaks järelevalvemeetmete täitmiseks hoiule võtta. Isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda teise riiki. Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Isiku elama suunamine kindlaks määratud elukohta ei vähenda põgenemisohtu ning samuti puudub isikul Eestis elukoht. Isiku suhtumist õiguskorda näitab tema käitumine kinnipidamiskeskuses. See on üleolev. Isik on sõimanud kinnipidamiskeskuse söögiväljastajat ebatsensuursete väljenditega, karjunud, ropendanud ja nimetanud söögiväljastajat inimväärikust solvavate ja alandavate väljenditega. Isikust endast lähtuv oht füüsilise konflikti tekkeks kinnipidamiskeskuses on kõrge. 2(6)

5.Tallinna Halduskohus rahuldas 24.07.2024 määrusega PPA taotluse ja pikendas luba pidada puudutatud isikut kinnipidamiskeskuses kinni kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui neli kuud arvates määruse tegemisest, s.o kuni 24.11.2024. Puudutatud isiku kinnipidamine on lubatav VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on alles algusjärgus ning lõplikult ei ole välja selgitatud isikusamasus ega ka see, miks Soome isikule rahvusvahelise kaitse andmisest keeldus. Samuti on välja selgitamata isiku kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning kaitse taotlemise asjaolud. Oluline on, et isik osaleks isiklikult menetluses ega lahkuks taotluse menetluse ajal teise liikmesriiki. See takistaks tõhusa menetluse läbiviimist ning tooks kaasa põhjendamatuid lisakulusid. PPA selgitas esitatud taotluses, milliseid menetlustoiminguid on rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud ja et menetlus on alles algstaadiumis. Reeglina ei tohi taotluse lahendamine võtta aega enam kui kuus kuud. PPA ei ole taotluse menetlemisega viivitanud. Rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel on oluline roll PPA antaval hinnangul taotleja väidete usaldusväärsusele. Varjupaigamenetluse konfidentsiaalsuse tõttu ei saa PPA pöörduda teabe saamiseks taotleja päritoluriigi ametiasutuste poole ning sageli ei ole PPA-l võimalik hankida tõendusteavet konkreetselt taotleja väidetava tagakiusamise faktide kohta. Seega tuleb PPA-l taotleja sellekohaste väidete usaldusväärsuse hindamiseks koguda andmeid ka taotleja poolt avaldatud asjaolude kohta, mis puudutavad tema isikut, tausta, suhteid, päritoluriigis valitsevat üldist olukorra, päritoluriigist põgenemise asjaolusid, reisiteekonda jms. PPA ei pea rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajal, sh taotleja kinnipidamiseks halduskohtult luba taotledes põhjendama, millist konkreetset teavet ta veel leida loodab või millistest allikatest ta seda otsib. Võttes aluseks kohtule esitatud vestluse protokolli, on ilmne, et PPA-l on vajalik koguda päritoluriigiinfot ning analüüsida puudutatud isiku tagakiusamist puudutavaid väiteid. Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus on igakülgselt hinnanud puudutatud isiku põgenemisohu esinemist ning ei nähtu asjaolusid, mille alusel võiks väita, et põgenemisoht oleks ära langenud või ajas märkimisväärselt vähenenud. PPA viitab põgenemisohu alustena VSS § 68 p-dele 3 ja 8. Taotluse põhjal võib järeldada, et lisaks tugineb PPA VSS § 68 p-le 6. Arvestades PPA taotluses toodud asjaolusid, saab nõustuda PPA-ga, et puudutatud isiku suhtes esinevad VSS § 68 p-des 3, 6 ja 8 sätestatud põgenemisohu alused. VSS § 68 p 8 on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Puudutatud isik tuli Eestisse Venemaalt ilma selleks õigust või luba omamata, ületades ebaseaduslikult Eesti ja Venemaa riigipiiri. Kuigi põgenemisohtu ei saa järeldada ainuüksi ebaseaduslikust piiriületusest, annavad lisaks isiku käitumine ja tema ütlustest ilmnev selle jaatamiseks piisavalt alust. Isiku põgenemisohtu ei välista pelgalt see, et isik kinnitab, et on vabaduses viibides PPA-le kättesaadav. Põgenemisohu kindlaks tegemine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust, võttes arvesse temaga seotud asjaolusid kogumis. Puudutatud isik ei pöördunud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks kohe Eesti ametivõimude poole ega esitanud PPA-le taotlust kohe. PPA-sse pöördumisel soovis isik abi Saksamaale minekuks. Seega on põhjust kahelda isiku hilisemates ütlustes, mille kohaselt ta soovib jääda Eestisse.

3-24-1555 VSS § 68 p-s 6 sätestatud põgenemisohu alust tuleb rahvusvahelise kaitse taotleja puhul sisustada selles kontekstis, kas ta tõenäoliselt takistaks enda võimalikku tulevast väljasaatmist juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlus jääb rahuldamata, sest ka rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine saabki olla põhjendatud üksnes võimaliku lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2024 määrus nr 3-23-2962, p 22). Arvestades isiku üldist olekut ning suurt vastumeelsust Venemaa suhtes, ei ole eluliselt usutav, et puudutatud isik jääks Eestisse ootama rahvusvahelise kaitse menetluse lõpptulemust. Seda kinnitavad ka puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotleja vestlusel tehtud avaldused. Vastuseks PPA küsimustele märkis isik, et lisaks Saksamaale võiks ta lahkuda ka Hispaaniasse, Hollandisse või Prantsusmaale, kus antakse ka toetust. Isiku sõnul lahkuks ta kohe Saksamaale või Hollandisse, kui talle makstaks rahvusvahelise kaitse taotleja toetust (vt PPA 18.07.2024 taotluse lisa 1 (dtl 193–201), küsimused 38 ja 41). Ka PPA-sse pöördus isik põhjusel, et tal ei ole raha ja PPA võiks aidata tal Saksamaale liikuda. Arvestades puudutatud isiku reisiteekonda ning suhtlust Saksamaa ametivõimudega, ei saa olla vaidlust, et isiku tegelik motivatsioon oli liikuda Saksamaale, kus tema sõnul on ametivõimud talle lubanud elamisloa andmist. PPA on põhjendatult viidanud ka VSS § 6 8 p-le 3, kuna puudutatud isik saabus Eestisse ilma kehtivate reisidokumentideta. Puudutatud isik ei saanud eeldada, et tal oleks kolmanda riigi kodanikuna võimalik reisida Saksamaale ilma reisidokumentideta ning seda veel teiste riikide kaudu. Ehkki eelduslikult võib puudutatud isikul olla Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, ei saa välistada, et tal võib olla ka Usbekistani kodakondsus. Nimelt vastuseks PPA küsimusele, millist passi ta Soome minekuks kasutas, vastas isik, et ta soovis minna Usbekistani passiga. Puudutatud isiku kinnipidamine on lubatav ka VRKS § 36 1 lg 2 p 5 alusel. PPA taotluses toodud asjaolud kogumis annavad aluse kahtluseks, et puudutatud isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes selleks, et takistada enda väljasaatmist. VRKS § 36 1 lg 2 p 5 on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS-i alusel ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-202119, p-d 12–15; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 12–17). Tagasisaatmisotsuse vastuvõtmise menetlus algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise. Vähemalt olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p-s 5 kirjeldatud olukorraga (Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p-d 21– 22). Vaidlust ei saa olla, et puudutatud isik peeti algselt kinni lahkumiskohustuse täitmiseks (PPA 23.05.2024 taotluse lisad 6 ja 7, dtl 24–29), kuna ta ületas ebaseaduslikult riigipiiri ning temaga seotud isiklike asjaolude kontrollimisel ei tuvastatud, et tal oleks olnud õiguslik alus Eestisse saabuda. Saab nõustuda Tartu Ringkonnakohtu 18.06.2024 määruses (p 9) väljendatud seisukohaga, et asjaolust, et isikul oli edasine reisiteekond planeeritud, saab järeldada, et tema tegelikuks sooviks ei olnud taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset ning saab pidada usutavaks, et isik taotles rahvusvahelist kaitset lähtuvalt tema kinnipidamisest VSS-i alusel, millest tulenevalt suure tõenäosusega järgneb Eestist väljasaatmine. VRKS § 361 alusel kinnipidamise eesmärgiks on mh vältida varjupaigaõiguse kuritarvitamist. Kuna PPA on veenvalt põhistanud isikust lähtuvat põgenemisohtu ning isiku enda ütlused toetavad PPA järeldusi, siis poleks leebemad järelevalvemeetmed (VRKS § 29 lg 1) tõhusad. Viimast näitab ka puudutatud isiku üldine suhtumine, mida iseloomustab nii PPA taotluses kirjeldatu kui ka isiku käitumine kohtuistungil. Kohtuistungi ajal ei jäänud muljet, et 4(6)