Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 08.11.2024, Tartu 3-24-1828 X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaebaja kohta valeväidete esitamisega ja sellega kaebaja au ja hea nime teotamisega Tartu Halduskohtu 04.11.2024. a määruse resolutsiooni p1 X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 04.11.2024. a määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.
2.Jätta rahuldamata taotlus Tartu Vanglalt täiendava tõendi väljanõudmiseks.
3.Jätta rahuldamata määruskaebuse esitaja taotlus määruskaebemenetluses riigi õigusabi saamiseks.
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § ).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 18.06.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 euro ulatuses. Kaebuse kohaselt avaldas M. Tiigivee 28.12.2023 Tartu Vanglas teiste kinnipeetavate juuresolekul kaebajale ja enne seda teistele kinnipeetavatele kaebaja kohta ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Samuti läks M. Tiigivee ametnik E. Tarkuse juurde ja esitas talle enda poolt fabritseeritud faktid. Selle tegevusega kahjustas ametnik kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust ning riivas kaebaja au ja head nime. Kaebaja hinnangul soovis ametnik teadlikult tõmmata endale
kõrgendatud tähelepanu kaebaja väärikuse alandamise abil ning saavutada kinnipeetavate silmis paremat positsiooni. M. Tiigivee avaldas, et „E8 eluosakond on grupeeringu sektor ja E8 eluosakonnas oli gäng moodustunud“ (viimast ütles teisele ametnikule, pealt kuulis kaaskinnipeetav S. Joala). Veel ütles M. Tiigivee pärast vestlust kaebajaga 28.12.2023 E8 üksuse juht E. Tarkusele, et kaebaja ähvardas teda kaudselt, öeldes: „sa veel vastutad oma sõnade eest“ (kuritegelikus maailmas tähendab selline lause seda, et sinu tervis ja elu on nüüd ohus). M. Tiigivee tunnistas enda öeldut tunnistajale M. Saarele. Kaebaja selgitab, et ta ei ole ametnikku ähvardanud. Enda tegevusega tekitab ametnik intriige ja seab ohtu kaebaja julgeoleku. Ametniku väited tervikuna jätavad mulje, et kaebaja loob justkui kuritegelikku ühendust ja on laiemalt kuritegeliku elu viljeleja. Ametniku väited kahjustavad kaebaja põhiõigusi ning alandavad kaebajat, sest väited on valed. Valeväidete tõttu toimus E8 eluosakonnas 4 ümberpaigutust (sh paigutati kaebaja kambrikaaslane teise osakonda), mistõttu peab kaebaja kannatama olulist heaolu langust. Ametnik peab ebaõiged andmed ümber lükkama Tartu Vangla kinnipeetavate ja ametnike ees. Teised ametnikud on peale M. Tiigivee õigusvastast tegevust suhtunud kaebajasse vaenulikult, kaebaja on pidanud andma selgitusi ja veenma vanglaametnikke selles, et mingit grupeeringut ei eksisteeri.
2.Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla halduskohtule asjaga seonduvad dokumendid, sh Tartu Vangla 18.06.2024. a otsuse kahjunõude rahuldamata jätmise kohta, M. Tiigivee 05.01.2024. a ettekande ja 13.06.2024. a täiendavad selgitused kahjunõude aluseks olnud juhtumi kohta.
3.Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 04.11.2024. a määrusega (resolutsiooni p 1) ja jättis läbi vaatamata kaebaja taotluse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja tunnistajate ülekuulamise taotluse (resolutsiooni p 2). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.
3.1.HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
3.2.Kaebaja leiab, et vangla teotas tema au ja head nime, kui 28.12.2023 inspektorkontaktisik M. Tiigivee avaldas 28.12.2023 teiste kinnipeetavate juuresolekul kaebaja kohta ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Kaebuse kohaselt ütles M. Tiigivee, et vangla E8 eluosakond on grupeeringu sektor ja E8 eluosakonnas on moodustunud gäng. Lisaks väidab kaebaja, et M. Tiigivee oli öelnud, et kaebaja oli ametnikku ähvardanud, öeldes, et ta veel vastutab oma sõnade eest, kuigi see ei vasta tõele ja kaebaja ametnikku ähvardanud ei ole.
3.3.Kohtu hinnangul ei saa pidada Tartu Vangla ametniku poolt kaebaja poolt ette heidetud lausete kasutamist kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kohtutoimiku materjalidest võib järeldada, et ametnikule ette heidetud lausetes seoses E8 eluosakonnas väidetavalt moodustunud grupeeringuga ei ole ametnik toonud välja ühegi konkreetse kinnipeetava nime, vaid ütles enda sõnul vestluse käigus üksnes seda, et ta on organisatsiooni olemasolust teadlik. Ka kaebaja ise ei ole väitnud, et ametnik kasutas neis väidetes konkreetselt kaebaja nime. Seega ei saa ametnikule etteheidetavate lausete väljaütlemisega X.X.-i isikut siduda ega need tema au ja head nime teotada. Isegi olukorras, kus X.X. viibis vanglas E8 osakonnas ning võis tunda ennast teatud määral puudutatuna väitest, et tema osakonnas oli moodustunud mingisugune grupeering, ei saanud ametniku väljaöeldu tekitada kaebajale selliseid ülemääraseid ebamugavusi, mis saaksid talle tuua kaasa intensiivseid kannatusi. Ka väide kaebaja ähvardamisest ei saanud riivata kaebaja õigusi intensiivselt. Nii üksuse juhil kui ka teabe- ja uurimisosakonnal oli võimalik tegelikud asjaolud pärast ametniku nende poole pöördumist ise välja selgitada.
3.4.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh väärikuse alandamise, au või hea nime teotamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
3.5.Tartu Vangla 18.06.2024. a kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsusest nähtub, et M. Tiigivee selgitas 18.03.2024. a seisukohas, et 28.12.2023 vestles ta kella 16.33 paiku eluosakonna E8 trelluste juures ühe kinnipeetavaga, kui vestlusesse sekkus X.X. , kes heitis ametnikule ette, et ametnik on tema kohta teiste kinnipeetavate hulgas valeinfot levitanud. M. Tiigivee hinnangul kestis tema ja X.X.-i vaheline vestlus umbes ühe minuti, pärast mida kinnipeetav eemaldus trelluste juurest. M. Tiigivee kinnitas 13.06.2024. a täiendavas selgituses vanglale, et avaldas X.X.-iga toimunud vestluse käigus üksnes seda, et ta on organisatsioonist teadlik. M. Tiigivee kinnitusel ei ole ta kinnipeetavate hulgas levitanud infot selle kohta, et X.X. võiks kuidagi olla võimaliku organisatsiooni tegevusega seotud. M. Tiigivee 05.01.2024. a ettekande kohaselt oli ametnik pärast 28.12.2023. a vestlust kinnipeetavatega segaduses ja tundis, et kinnipeetav ähvardas ametnikku vastutusele võtmisega asjas, mida ametnik teinud ei olnud. Veel märkis ametnik, et 03.01.2024 pöördus tema poole kinnipeetav M. Saar, kes soovis rääkida varasemast 28.12.2023. a vestlusest, kuna viibis seal juures. Kinnipeetav soovis väga teada, kelle käest on ametnik saanud informatsiooni organisatsiooni kohta E8 osakonnas. Lisaks mainis kinnipeetav, et tahab ametnikku päästa, kui jagab temaga infot, sest X.X. kavatseb ametniku kohtusse kaevata. Küsimusele, kas ametnik peaks X.X.-i pärast kartma, vastust ei tulnud. Pärast vestlust valdasid ametnikku ärevad tunded. Kohtu hinnangul ei saa pidada ametniku tegevust seonduvalt üksuse juhi ja teabe- ja uurimisosakonna teavitamisega, et ta tunneb ennast kinnipeetavaga toimunud vestluse tulemusel ohustatuna, õigusvastaseks, kuivõrd sellises olukorras on ametnikul kohustus edastada vastav info pädevale struktuuriüksusele (VangS § 133). Kohtul puudub põhjus vanglaametniku selgituste tõesuses ja usaldusväärsuses kahelda ning on väga ebatõenäoline, et valvuri soov ja eesmärk oli kaebaja kohta valeväiteid esitada, neid levitada ja sellega kaebaja head nime teotada ja talle ebamugavusi põhjustada. Ei ole välistatud, et kaebaja tunnetas ennast puudutatuna seetõttu, et viibis samuti osakonnas E8, mille kohta ametnik väiteid esitas, kuid see ei tähenda, et ametniku tegevust saaks pidada õigusvastaseks. Seega ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ning RVastS § 7 lg-st 1 tulenevad hüvitamisnõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Lisaks ei ületa kaebaja kirjeldatud võimalikud üleelamised ja teatud ebamugavus (nt osakonnas toimunud ümberpaigutamised, kaebaja kambrikaaslase paigutamine teise osakonda) lävendit, mis õigustaks mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.
3.6.Kaebaja on kaebuses viidanud ka soovile, et ametnik M. Tiigivee vabandaks ja lükkaks ümber tema poolt öeldud ebaõiged andmed, kuid seejuures ei ole kaebaja kohtule selgesõnaliselt õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõuet esitanud (RVastS § 11, HKMS § 37 lg 2 p 5). Kui ka lugeda selline nõue kohtule esitatuks, oleks ka selle puhul täidetud HKMS § 121 lg 2 p-s 2 1 sätestatud kaebuse tagastamise eeldused. Kaebaja õiguste riivet tuleb ka heastamisnõudesse puutuvalt pidada käesolevas määruses eespool toodud põhjustel väheintensiivseks. Sarnaselt hüvitamisnõudele saab kohus rahuldada heastamisnõude üksnes juhul, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja on käitunud õigusvastaselt; õiguste
rikkumise tagajärjel tekkis isikule kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja isikule tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Praegusel juhul ei oleks kõik need eeldused täidetud ja heastamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline samadel põhjustel, mis kohus esitas eespool hüvitamisnõudega seonduvalt.
3.7.Kuna kohus tagastab kaebuse, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse ja tunnistajate ülekuulamise taotluse läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.X.X. esitas 04.11.2024 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.11.2024. a määruse resolutsiooni p 1 peale. Kaebaja märgib selles, et jääb enda kaebuse juurde ja taotleb selle menetlemist. Samuti taotleb kaebaja Tartu Vanglalt täiendava tõendi väljanõudmist, tema vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest ja talle riigi õigusabi andmist, kuna ta ei suuda ennast ise esindada, sest tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske adekvaatselt materjalides orienteeruda.
4.1.Kaebaja leiab, et kaebuse tagastamine riive vähese intensiivsuse tõttu ei ole asjakohane. Kaebaja suhtes toime pandud rikkumine on märkimisväärne. Kaebaja jaoks on oluline, et saabuks õigusselgus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 04.11.2024. a määruse resolutsiooni p 1 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 04.11.2024. a määruse kõigi põhjendustega kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale.
5.1.Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 01.01.2018 haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest riigilõivu. Seega on määruskaebus riigilõivuvaba. Kuna määruskaebuse esitajal puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks, siis jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse tähelepanuta.
5.2.HKMS § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ja korraldab ainult selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. Kuna halduskohus tagastas esitatud kaebuse ja ringkonnakohus tagastab määruskaebuse, siis asjas sisulist menetlust ei toimu ja nõutud tõendil ei ole käesolevas asjas, so määruskaebemenetluses, tähtsust. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja eeltoodud taotluse rahuldamata.
5.3.Ringkonnakohus käsitleb kaebaja taotlust anda talle advokaat, taotlusena saada riigi õigusabi määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi andmise eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järgi vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. HKMS § 110 lgst 2 tulenevalt tuleb riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda RÕS-st ning HKMS-i 12. peatükis sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd RÕS-is ei ole sätestatud teisiti. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is ettenähtud tingimuste esinemise
korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. KIS-ist nähtuvalt on X.X. aastate jooksul esitanud märkimisväärse hulga kaebusi ja taotlusi erinevatele kohtutele ja erinevates kohtuastmetes ning talle on korduvalt selgitatud riigi õigusabi saamise tingimusi. Eelnevates kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et ta on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ka käesolevas asjas esitas X.X. määruskaebuse ringkonnakohtule, olles koostanud eelnimetatud dokumendi ise. Kaebaja on käesolevas asjas kokkuvõttes ise esitanud kohtule määruskaebuse ning HKMS § 210 lg 4 järgi lahendatakse määruskaebused üldjuhul kirjalikus menetluses. Kõike eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks määrata X.X.-ile riigi õigusabi korras esindajat määruskaebemenetluses. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.