Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-21-2162 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2162 oleks süljepritsmeid kinni püüdvate maskide või näokatete kohustuslikuks muutmiseks vaja näidata, et süljepritsemete kinni püüdmine või minimeerimine vähendab oluliselt nakatumist. Selliseid tõendeid ei ole olemas. Ei ole tõendatud, et asümptomaatiline või presümptomaatiline viiruse kandja on suure tõenäosusega nakkusohtlik, mistõttu isegi kui oleks olemas tõendatud omadustega viiruse levikut tõkestavad maskid, siis nende kasutamine „üldiselt“ kogu ühiskonnas, vastavalt hetkel teada olevatele andmetele, ei ole proportsionaalne meede. Selle meetme vajalikkuse kohta pole tõendeid. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC) on maskide tõhususe hindamiseks COVID-19 haiguse leviku tõkestamisel avaldanud 15.02.2021 raporti, mis oli vastustajale teada korralduse nr 305 andmisel. Raporti kohaselt puudusid 15.02.2021 seisuga tõendid, mis kinnitaksid mittemeditsiiniliste maskide mistahes toimet kogukonnas COVID-19 haiguse leviku tõkestamisel. Raportis on avaldatud ka maskide kahjulikud tervisealased, sotsiaalsed ja keskkonnaalased mõjud. ECDC 15.02.2021 raporti kohaselt on tuvastatud ainult üks juhuslikustatud võrdlusuuring meditsiiniliste maskide tõhususe kohta ning see ei näidanud statistiliselt olulisi erinevusi võrreldes maski mittekandmisega (vt raporti lk 5 ja raporti viide nr 19). Kaebaja ei vaidlusta, et vaidlusalusel kohustusel oli legitiimne eesmärk, kuid on ilmne, et kohustus ei olnud sobiv vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kohustuse panemine oli teaduspõhisust eirav. Isegi juhul, kui korralduse nr 305 p-s 8 sätestatud kohustus oleks oma eesmärgi saavutamiseks sobiv, ei oleks see vajalik ega mõõdukas. Vastustaja ei ole korralduse nr 305 seletuskirjas esitanud maskide kandmise kõrvalmõjude ja muu sellest tekkiva kahju (nt keskkonnakahju) analüüsi ega hinnanud, millistest kaalutlustest lähtuvalt maskide kandmisest saadav marginaalne kasu kaalub üles sellega tekitatava kahju. Uuringud on mh näidanud, et maski kandmisega kaasnevad märkimisväärsed riskid füsioloogilisele tervisele.

3(11)

3-21-2162 Maskikohustus riivas ka isikute subjektiivset õigust tervise kaitsele. On teada (ning oli teada ka korralduse kehtestamise ajal), et maskide kandmine põhjustas pideva nahakontaktis olemise tõttu terviseprobleemidest minimaalselt nahaärritust ja muid nahaprobleeme (akne, rosaatsea, allergilised reaktsioonid ja lööve), silmaprobleeme (maski pikaajalise kandmisega seotud kuiva silma sündroom), kuid pole välistatud, et näo katmine maskiga võib põhjustada ka muid terviseprobleeme. Belgia teadlaste avaldatud uuringu kohaselt esineb üldkasutamiseks mõeldud näomaskides sageli titaandioksiidi (TiO2) nanoosakesi, mis on sisse hingates potentsiaalne kantserogeen. Lisaks tuleneb uuringutest, et nt kauem kui üks tund N95 maski kandmist põhjustab CO2 taseme tõusu veres ning mitmeid tervisehäireid nagu pearinglus, survetunne peas, hingeldamine, närvisüsteemi muutused, mõjud südameveresoonkonnale. Arvestamata ei saa jätta ka maskide ebaõige kasutamisega kaasnevate ohtudega. Uuringute alusel on kindlaks tehtud, et valesti kandmisel võib maskile tekkinud niiskus või maskide korduvkasutamine hoopis nakkusohtu suurendada. Kaitsemaskid on mõeldud kasutamiseks ennekõike koolitatud ja väljaõppe saanud personali poolt meditsiinilises keskkonnas, kus pindu ja seadmeid pidevalt desinfitseeritakse, olemas on juurdepääs desinfektantidele, tagatud on maskide ühekordne kasutamine jne. Seega ei saa välistada maskikohustusega kaasnenud soovitule vastupidist efekti ehk nakkusohu suurendamist. Tegemist on intensiivse õiguste riivega, kuna kohustuse täitmine oli eelduseks kõigis avalikes siseruumides liikumisel ja viibimisel ning kohustus mõjutas kaebaja elu igapäevaselt ja mitme kuu vältel. Vastustaja on seega ebaõigesti pidanud maskikohustusega kaasnevat mõju pelgalt teatavaks ebamugavuseks. Maskikandmise kohustuse eesmärki, takistada nakkushaiguse levikut, tuleb pidada legitiimseks, kuid niivõrd üldine ja laiaulatuslik näo katmise kohustus saab olla põhjendatud ja sobiv üksnes juhul, kui selle tõhusust ja sobivust nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kinnitavad veenvalt teaduspõhised andmed. Seejuures peavad piirangute kehtestamist käsitlevast otsusest või selles viidatud dokumendist selguma ka piirangute kehtestamise kaalutlused ja põhjendused ning põhiõiguste piiramisel tuleb esitada ka analüüs, millest nähtub, et piirangute põhjused on adekvaatses proportsioonis piiratavate põhiõigustega. Algselt pidas vastustaja sobivaks igasugust näo katmist. Seejuures on seletuskirjas viidatud teadusuuringule ning selgitatud, et need toetavad maski kandmist koroonaviiruse SARS-CoV2 leviku tõkestamise lisameetmena. Alates 25.10.2021 kitsendas vastustaja näo katmise kohustuse piiranguid ning enam ei piisanud vaid suu ja nina katmisest igasugusel moel, vaid aktsepteeriti üksnes kaitsemaski. Vastustaja põhjendas vastava korralduse seletuskirjas kitsendusi vajadusega saavutada tõhusamalt maskide kandmise kohustuse eesmärk. Vastustaja tõi seejuures välja, et mask vähendab võimalust, et läheduses köhivalt inimeselt jõuab viirus pritsmetega terve inimeseni koguses, mis põhjustab nakatumise ja haigestumise. Esitatud põhjendustes ei ole aga käsitletud piirangute proportsionaalsust. Seletuskirjas toodud ja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei veena, et maskikandmise kohustus viiruse leviku tõkestamiseks on sobiv ehk tagab nakkushaiguse leviku tõkestamise või aitab sellele kaasa määral, mis õigustaks selle üldkohustuslikuna kehtestamist. Vaidlust ei saa olla, et nina ja suu katmine igasugusel viisil ei ole nakkushaiguse leviku takistamiseks tõhus. Sellise järelduse on vastustaja ise teinud korralduse nr 362 seletuskirjas. Asjaolu, et näo katmisel mittemeditsiiniliste kaitsemaskidega võib olla „soodsaid filtreerivaid omadusi“, ei õigusta näo katmise kohustuse kehtestamist. Selline ebaselge teave meetme tõhususe kohta ei ole piisavalt veenev, õigustamaks kaitsemaski kandmise kohustuslikuna kehtestamist. Ka teadusnõukoja liikmete hinnangul oli maskide tõhususel väga nõrk teaduspõhisus. 25.05.2021 uuringus on käsitletud haigusjuhtumite kasvu ja maskikandmise kohustuse seost erinevates USA osariikides, kus kehtis maskikohustus ja osariikides, kus ei kehtinud. Uuringutulemuste põhjal ei leitud olulisi erinevusi COVID-19 juhtumite kasvus 4(11)

3-21-2162 maskikohustusega ja maski mitte nõudvate osariikide vahel haiguse madala või kõrge leviku perioodidel. ECDC avaldas juba 15.02.2021 raporti, milles vaadeldakse, kui efektiivselt on aidanud koroonaviiruse levikut vähendada maskide kasutamine. Raportist tuleneb, et tõendid meditsiiniliste näomaskide tõhususe kohta COVID-19 ennetamisel näitavad väikest kuni mõõdukat kaitsvat toimet, kuid meetme mõju suuruse osas on endiselt märkimisväärne ebaselgus, kusjuures tõendeid mittemeditsiiniliste näomaskide, näokaitsete/visiiride ja respiraatorite tõhususe kohta on vähe ja nende kindlus on väga madal. 19.02.2021 avaldatud andmete kohaselt pole maskide kandmise kohustus koroonaviirusesse nakatumisele teadaolevat mõju avaldanud, kuna näitajad hakkasid üles minema just pärast sellise kohustuse kehtestamist. Arstide Liidu president Jaan Sütt on nentinud, et maskikohustust ei saa kehtestada tõenduspõhise teabe puudumise tõttu. Endine Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja MK on samuti avalikult märkinud, et tõendus maskikohustuse vajalikkuse kohta on nõrk ja tegu võiks olla pigem soovitusega. Seega ei olnud maskikohustuse kehtestamisel veenvaid teaduspõhiseid andmeid, mis viidanuks maskide tõhususele nakkushaiguse leviku tõkestamisel. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud teadusandmed viitavad üksnes sellele, et teadlased on maskide tõhususe osas erineval seisukohal ning on seda jätkuvalt. Ükski teaduspõhine allikas ei soovita kehtestada kaitsemaski kandmise üldist kohustust. Seetõttu pidanuks vastustaja olema vastuoluliste uuringute tulemuste foonil ettevaatlik, sh kasu-kahju hindamiseks käsitlema ka maskikohustusega kaasnevaid terviseriske, mida vastustaja ei teinud, ja käsitlema selgelt, milliseid riiveid kohustuse kehtestamine kaasa toob ning seejärel kaalutlema, kas riived on selliste vastuoluliste teadusandmete taustal põhjendatud. Sellist kaalumist ei ole tehtud ja põhjendamispuudused on olulised. Nõrga teaduspõhisuse valguses polnud põhiõiguste riivete intensiivsust arvestades põhjendatud ega sobiv kaitsemaski kohustuslikuna kehtestamine. Sobivuse kriteeriumi puhul peab küll seadusandjale jääma võimalus eksida, kuid õiguskirjanduses on peetud oluliseks, et enne rakendamist on otsustav see, kas meetmelt saab üldse tõhusust oodata. Kohtule ei nähtu, et vastustajal olnuks kaitsemaski kohustuslikuna kehtestamisel sellist teavet, mis viitaks, et kaitsemaski kandmise kaudu oleks võimalik nakkushaiguse levikut takistada. Korraldusega kehtestatud maski kandmise kohustus polnud ka eesmärgipärane. See meede saanuks olla korralduse kehtestamise hetkel teada olnud andmete alusel üksnes soovituslik. Kuivõrd maski kandmise kohustus ei saanud olla sobiv, siis ei olnud see ka vältimatult vajalik ega mõõdukas. Maskikohustuse kehtestamist ei õigusta ka vajadus kompenseerida vaktsineeritud isikute kaudu haiguse levikut. Ehkki vastustaja ei ole sellist argumenti põhjendusena esitanud, oli vastustajale teada, et vaktsineeritud isikute kaudu levis nakkushaigus, kuid neile ei laienenud piirangud kontrollitud tegevustes osalemiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-2162 põhjal saaks üldistavalt järeldada, et maskid on ohtlikud inimeste tervisele. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et vastustaja poolt oli korralduste andmisel asjakohane lähtuda teadusnõukoja ja rahvusvaheliste pandeemia ohjamisega tegelevate keskuste teabest. Ühestki varasemast ega ka hilisemast ECDC või muu organisatsiooni dokumendist ei nähtu, et teadusringkondades oleks vaidlusaluse korralduse kehtestamise hetkel olnud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et kaitsemaskide kandmine COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks on ebavajalik või ebasobiv meede. Kaitsemaskide kasutamist soovitatakse jätkuvalt ja ka ECDC ei ole oma soovitusi maski kandmise osas põhimõtteliselt muutnud. ECDC on avaldanud uuema uuringu, kus COVID-19 haiguse nakkuse leviku piiramiseks soovitakse endiselt kasutada kaitsemaske. Kohtupraktikas on leitud, et kohus ei saa anda hinnangut sellele, milliste teadlaste hinnang on õige. Samuti ei saa kohus sobiva meetme valimise kui kaalutlusotsuse tegemisel asuda vastustaja asemele ja hinnata, millistest teadusandmetest tuleks või millisest ei tohiks lähtuda. Väär on halduskohtu seisukoht, et maskikandmine põhjustab terviseprobleeme. Nahaprobleemidele viidates on kohus oma seisukohtade põhistamisel tuginenud väljaannetes naistekas.ee ja pealinn.ee avaldatud artiklitele, mitte teaduslikele materjalidele. Tegemist ei ole allikatega, mille põhjal saaks teha tõsikindlaid järeldusi. Silmaprobleemidele viidates on kohus tuginenud KSA Silmakeskuse kodulehel avaldatud blogipostitusele, mille põhjal ei saa teha üldistavaid järeldusi kuiva silma sündroomi ja maskikandmise seose vahel. Peavaludele viidates on kohus tuginenud teadusartiklitele, milles on uuritud peavalude esinemist meditsiinitöötajatel, kes on oma tööst tulenevalt kohustatud päevas palju tunde kandma professionaalseid (N95) maske. Viidatud allikas, mis puudutab hapniku taseme langust veres, käsitleb kirurgilise maski kasutamist kirurgiliste operatsioonide teostamisel. Artikkel, millele tuginedes kohus on leidnud, et maskikandmine võib põhjustada pearinglust, survetunnet peas, hingeldamist, närvisüsteemi muutusi ja mõjutada südameveresoonkonda, puudutab samuti üksnes tervishoiutöötajaid ja respiraatoritega maske. Kohtu viidatud 15.02.2022 avaldatud uuringu põhjal ei saa jõuda järeldusele, et maskikohustus ohustab inimeste tervist. Artikkel ütleb ka seda, et näomaskide kandmise olulisust COVID-19 vastu ei saa kahtluse alla seada. Samuti on see artikkel avaldatud 2022. a veebruaris ja vastustaja ei saanud sellega kohustuse kehtestamisel arvestada. Arvestades, et maskide ohtlikkus ei ole teaduslikku kinnitust leidnud, ei saa pidada maskikohustust väga intensiivseks põhiõigustesse sekkumiseks. Korralduse andmisel on seejuures arvestatud inimeste tervislikke eripärasid, kui inimesel olid vastunäidustused maski kandmiseks ning selle kohta oli väljastatud tõend tervishoiuteenuse osutaja poolt. Nõustuda ei saa halduskohtu järeldusega, et maskikohustusega võis kaasneda vastupidine efekt ehk nakkusohu suurenemine. Halduskohtu viidatud teadusuuring ei ole asjakohane ja selle põhjal ei saa teha üldistavaid järeldusi. Uuring isegi ei võrdle maski õige või ebaõige kasutamise tagajärgi, vaid ainult eri tüüpi maskide kasutamist. Sellist järeldust ei toeta ka mistahes muud andmed ning kohtu seisukoht on tõendamata. Ebaõige kasutamise vältimiseks oli vastustaja koostanud ja avaldanud maskikohustuse kehtivuse ajal erinevaid juhiseid. Vastustaja nõustub kohtu järeldusega, et maskikohustuse eesmärki – takistada nakkushaiguse levikut – tuleb pidada legitiimseks. Vastustaja on põhjendatult arvestanud epidemioloogilise olukorra ja selle muutumisega ajas ning lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Leides, et puudusid veenvad teaduspõhised andmed, mis oleks saanud olla maskikohustuse kehtestamise aluseks, on halduskohus tuginenud mitmele asjakohatule allikale, mh epidemioloog Tom Jeffersoni arvamusele, ühele Ameerika Ühendriikides läbiviidud uuringule ja ühele uuringule, kus analüüsiti Euroopa riikide statistikat seoses haigestumuse, suremuse ja maskide kandmisega. Samuti on kohus arvestanud üksikute ekspertide (õiguskantsler, Irja Lutsar, Jaan Sütt, MK) meedias avaldatud hinnangutega. Vastustaja hinnangul on ebaõige teha 6(11)

3-21-2162 laiapõhjalisi järeldusi nimetatud andmete alusel. Teadusnõukoja liikmete vahel ei olnud alati üksmeelt kaitsemaskide kandmise osas. Vastustaja on meetmete kehtestamise vajalikkust kaalunud ja lähtunud ettevaatuspõhimõttest. Maskide tõhusust käsitlevaid teadusuuringuid on analüüsinud ning neist põhjaliku ülevaate koostanud Howard et al 2021. a-l. Ülevaate põhjal on kokkuvõtlikult järeldatud, et olemasolevate teadusandmete põhjal võib väita, et maskide kasutamine võib oluliselt vähendada nakatumise riski, samuti edasinakatamise riski, kui maski kannab nakatunu. Ülevaates viidatakse mh ka uuringutele, mis on läbi viidud nö tavakasutajatega, mitte tervishoiutöötajatega. Artiklis on välja toodud ka uuringute piirangud, nt et uuringuid on mingi küsimuse kohta lõplike järelduste tegemiseks liiga vähe või pole uuritud eri tüüpe maske või pole uuringus osalenud piisavalt nakatunud inimesi või uuringud puudutavad muid viirushaigusi. Piirangutele viitamine suurendab artikli usaldusväärsust ning viitab, et asjakohane oleks teha täiendavaid uuringuid. USA haiguste tõrje ja ennetamise keskuse (CDC) koostatud ülevaate kohaselt esineb hulgaliselt uuringuid, mille kohaselt võib maskide kasutamine vähendada nakatumise riski (kuni 70%). Samuti näitasid uuringud, et maskide mittekasutamine koolides suurendas oluliselt nakatumise tõenäosust võrreldes koolidega, kus oli kehtestatud maskikohustus. 2022. a kevadel lõpetati Massachusettsi osariigis üldine maskikohustus avalikes koolides, pärast mida lõpetasid (eri ajahetkedel) ka mitmed koolid maskikohustuse. Mõned koolid jätkasid maskikohustusega mitu kuud. See andis võimaluse vaadelda USA-s Greater Bostoni piirkonna koolides, kuidas maskikohustuse lõpetamine või püsimajäämine mõjutab õpilaste ja õpetajate haigestumisi COVID-19 haigusesse. Sellele uuringule on viidanud ka rakubioloogia professor ja teadusnõukoja juht Toivo Maimets oma ettekandes kriisi- ja sõjaaja tervishoiukorralduse seminaril 04.04.2023. Maskide roll on olla primaarkontroll ehk kolde kontroll. See tähendab, et nakatunu eritab haigustekitajaid ning seda on võimalik maskiga piirata. Samuti väheneb kaitsemaski kui füüsilise barjääri näo ees kandmise korral väljahingamisega, köhimisega, aevastamisega, rääkimisega, laulmisega õhku ja pindadele paiskuvate piiskade hulk. Maski kandmisel väheneb risk nakkuse levikuks nii juhtudel, kus haigestunud isik kannab maski, kui ka juhtudel, kus terve inimene kannab maski, sest väheneb võimalik sisse hingatav viiruse kogus. Nakkustõrje meetmete rakendamisel tuleb arvestada erinevate meetmete koosmõju ja ebaõige on loobuda kõrge haigestumise ja hospitaliseerimisvajaduse ning liigsuremuse foonil üksikust komponendist, millel üksinda on väheldane mõju. Maski kandmise kõrval on oluline ka teiste meetmete rakendamine, nt ruumi täituvuse vähendamine, distantsi hoidmine, ruumide ventileerimine ja kätepesu. Korraldustega kehtestatud meetmed olid kõige tõhusamad muude meetmetega üheaegse rakendamise korral. Maskikohustuse kehtestamise põhjendused ja kaalutlused on toodud korralduse nr 305 seletuskirjas. Maskikohustus tugines publitseeritud teadusartiklitel, mis olid CDC ja teiste riikide rahvatervise institutsioonide poolt rakendatud otsuste aluseks. Otsuste langetamisel ei saa tugineda kõikidele avaldatud artiklitele, materjalidele ja mistahes teadlaste arvamustele. Prioriteediks olid ECDC ja CDC hinnatud ja aktsepteeritud artiklid, raportid ning tervikanalüüsid. Arvestada tuleb, et maskikohustuse kehtestamise ajal olid haigestumus ja suremus Eestis Euroopa riikide hulgas kõrgeimal tasemel. Seega oli vaja kehtestada konkreetsed kohustused kiiremas korras. Kaitsemaski kohustuslik kandmine tagas avalikus ruumis tegutsemise õiguse ja seega lubas tagada eluliselt vajalike ning esmatähtsate teenuste kättesaadavuse. Sellises olukorras tuli ohtu rahvatervisele ja ühiskonna toimepidavusele pidada oluliselt suuremaks kui maskikohustusega kaasnevat riivet üksikisiku põhiõigustele. Seletuskirjas on vastustaja kaalutlused ja põhjendused lahti kirjutatud ning kohustuse proportsionaalsust kaalutud. 7(11)

3-21-2162 Kohtu väljapakutud lähenemine, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt oleksid maski pidanud kandma üksnes haigestunud või nakkuskahtlusega isikud, pole põhjendatud. Maski kaitsev efektiivsus on suur ainult siis, kui kaitsemaski kasutatavad kõik avalikus ruumis viibivad inimesed. Maski kandmine ei takista mitte ainult viiruse edasikandumist nakkusohtlikult isikult, vaid kaitseb ka tervet inimest nakkusohtliku inimese levitatava viiruse eest. Kriisiolukorras on oluline, et ühiskonnale antavad juhised ja korraldused oleksid selged ning kõikidele üheselt arusaadavad. Maskinõude kehtestamine kohustusena oli vajalik, kuna seireuuringud näitasid, et Eesti elanikkonna valmisolek kanda maske oli madal, vaatamata kõrgele haigestumise tasemele. Nõude kehtestamine soovitusena ei oleks toonud kaasa soovitud mõju. Kohustuse vajalikkust hinnati selle kehtivuse ajal regulaarselt. Eelnevast tulenevalt on tegemist mõõduka meetmega. Puudub muu alternatiivne abinõu maski kandmise kohustuse asemel, mis tõkestaks aerosoolide ja piiskade ühelt inimeselt teisele kandumise, kuid tagaks inimestele siiski võimaluse avalikus siseruumis viibida ja liikuda. Seega saab abinõu pidada vajalikuks. Kaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja väiteid, et talle maskikandmise tõttu osaks saanud põhiõiguste (vaba eneseteostuse, liikumisvabaduse) riive oli niivõrd oluline, et see kaalus üles avaliku huvi. Kaebaja ei nimeta kaebuses mitte ühtegi tegevust, mis tal maskikandmise kohustuse tõttu tegemata oleks jäänud. Maskikandmise kohustus ei olnud ülemäärane, sest kõiki võimalikke olulisi elulisi vajadusi oli kaebajal teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti mõistnud vastustajalt välja kaebaja õigusabikulud taotletud kogu summa ulatuses. Kohus pole kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud.

8(11)

3-21-2162

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(11)

3-21-2162 välja juba viidatud lahendis osutatud seisukohad. Maskikandmise kohustuse kohta toodud seisukohad on ülekantavad ka näo ja suu katmise kohustusele. Vaidlus puudub iseenesest selles, et korralduse nr 305 p-ga 8 kehtestatud piirangute ja meetmete kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist, oli legitiimne. Maskikandmise kohustus oli sobiv meede viiruse leviku tõkestamiseks. Seletuskirjadest nähtuvalt lähtus vastustaja COVID-19 nakatumist puudutavast teabest, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetest ning ECDC hinnangutest. Tegemist on autoriteetsete rahvusvaheliste organisatsioonidega, kelle antud hinnangutest sai põhjendatult lähtuda. Korralduse nr 305 seletuskirjast nähtub, et teiste seas võeti arvesse ka näiteks USA-s tehtud teadusuuringut, mille kohaselt töökeskkonnas rakendatud maskikohustus vähendas nädalas haigus- ja surmajuhtude juurdekasvu vähemalt 10% võrra. Samuti leiti Kanada andmete põhjal, et kohustuslik maski kandmine vähendab nädalast juhtude arvu 20‒22% võrra. Maski kandmise kohustuse kehtestamisel on tuginetud ka teadusnõukoja ja Terviseameti soovitustele. Arvestades maski võimet filtreerida sissehingatavat ja väljahingatavat õhku, ei saa maski kandmist pidada kuidagi ebasobivaks meetmeks koosmõjus teiste asjakohaste meetmetega. Esitatud tõenditest ei nähtu üheselt, et maskikohustus oleks eesmärgipäratu või inimeste tervisele ohtlik. Vastustaja on õigesti märkinud, et kõikide COVID-19 pandeemia lahendamise abinõude osas ei ole olemas sajaprotsendilist teaduslikku üksmeelt ja aja jooksul võidakse varasemaid arusaamu ümber lükata. Uudse koroonaviiruse teaduslik uurimine on kestev ja dünaamiline protsess. Seetõttu sõltub empiiriliselt kogutud teadmiste hulk väga palju konkreetsest ajahetkest. Pelgalt see, et kaebaja väiteid tõendavad (või võivad tõendada) ka mõned teadusuuringud, ei võimalda teha lõplikke järeldusi. Maskikandmise kohustuse kehtestamine oli vajalik meede. Arvestades piirangu olemust, ei olnud piirangu eesmärki võimalik saavutada sama tõhusalt mõne teise, ent isikut vähem koormava meetmega. Maskikandmisega võrreldes ei olnud olukordades, kus piisava vahemaa hoidmine polnud võimalik ja kus piisav õhuvahetus võis olla takistatud (s.o mitmed siseruumid, sh ühistransport), teisi vähemalt sama tõhusaid, kuid põhiõigusi vähemriivavaid meetmeid. Kaebaja esitatud viiteid arvestades võib möönda, et ka maski korrektse kandmisega ei ole võimalik nakatumist täielikult ära hoida, kuid see ei anna alust pidada seda mittevajalikuks. Tegemist ongi vaid ühe viiruse levikut takistava meetmega, mis toimib koosmõjus teistega. Koosmõjus teiste viiruse levikut takistavate meetmetega võib maskikandmine vähemalt osaliselt nakatumiste arvu kiiret kasvu pärssida, seega saab seda meedet pidada vajalikuks. Piirangute mõõdukus tähendab nende proportsionaalsust kitsamas mõttes. Siinjuures tuleb hinnata, kas hüve, mille piirangu kehtestamine annab, on kaalukam hüvest, millest isik piirangu tõttu ilma jääb. Vastustaja on meetme rakendamisel, s.o maskikohustuse kehtestamisel, kaalunud nii sellega kaasnevaid piiranguid kui ka võimalikku hüve, mida selle rakendamine kaasa võib tuua (ennekõike viiruse leviku takistamine ja seega inimeste tervise säilimise tagamine). Vaidlustatud meetmete rakendamisel tegi vastustaja kaalutlusotsuse. Vastustaja kaalutlused maskikohustuse kehtestamisel ei ole olnud ilmselgelt meelevaldsed. Piirangute kehtestamist ei muuda ebaproportsionaalseks ka see, kui mõned (hilisemad) teadusandmed jõuavad/peaksid jõudma teistsugusele järeldusele. Maskikandmise kohustuse kehtestamist ei saa pidada intensiivseks põhiõigusse sekkumiseks. Maskikandmine aitas vähemalt osaliselt nakkusi ära hoida ning sel viisil takistada viiruse levikut ja inimeste haigestumist. Ühtlasi aitas see kaasa nii meditsiinisüsteemi toimepidevusele kui ka ühiskonna kui terviku toimimisele. Kaebaja väited maskide ohtlikkuse kohta ei ole piisavalt põhistatud, kui maske nõuetekohaselt kanda. Kehtestatud piirangud ei kohusta isikuid pikka aega (sama) 10(11)

3-21-2162 maski kandma. Pikaajalisel kandmisel väidetavalt paljunevate mikroobide tekitatud terviseriski vältimiseks on piisav maskide korrapärane vahetamine.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.