Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. oktoober 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1512
Haldusasi
B.B kaebus Eesti Haigekassa 29. juuni 2022. a otsuse nr 1.1-3.5/229 tühistamiseks ning COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimisest põhjustatud tervisekahju hüvitamiseks, lisaks vaktsineerimiskohustusega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2023. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – B.B Vastustaja – Tervisekassa, esindaja Z.O Kaasatud haldusorgan – Ravimiamet, esindaja S.D
Menetluse alus ringkonnakohtus
B.B apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta B.B apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-1512 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. novembril 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-22-1512 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B.B esitas Eesti Haigekassale (alates 01.04.2023 Tervisekassa) 06.06.2022 taotluse vaktsiinikahju hüvitise saamiseks. Taotluse kohaselt tekkis tervisekahju 23.09.2021, mil taotleja vaktsineeriti COVID-19 haiguse vastu vaktsiiniga Janssen. Vasakus õlavarres, kuhu vaktsiinisüst tehti, tekkis tugev valu, mis kestis üle nelja kuu ja kestab veidi ka veel taotluse esitamise ajal. Kui valu ei olnud kahe nädalaga möödunud, pöördus taotleja e-kirja teel arsti poole, kes arvas, et ilmselt vigastas nõel süstimisel närvi. Paistetust ei tekkinud ja massaaž ei aidanud. Muid terviseprobleeme ei ole taotlejal kunagi olnud. Füüsilise pingutuse korral valu tugevneb ja väheneb tunduvalt koormuse (tempo) alandamisel. Taotleja peab selle tõttu liikuma varasemast oluliselt aeglasemalt.
2.Eesti Haigekassa jättis 29.06.2022 otsusega nr 1.1-3.5/229 taotluse rahuldamata, sest puudusid arsti poolt dokumenteeritud andmed tervisekahju kohta, mis oleks kestnud vähemalt 4 kuud. Ravimiseaduse (RavS) § 9916 ning tervise- ja tööministri 25.04.2022 määruse nr 36 „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahjustuste tunnused“ (määrus nr 36) kohaselt hüvitatakse isikule kahju, kui on korraga täidetud kõik järgnevad tingimused: 1) isikut on Eestis vaktsineeritud; 2) patsiendil on tekkinud raske tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud või patsient sureb; 3) tervisekahjustus on arsti poolt dokumenteeritud; 4) vaktsineerimise ja tervisekahjustuse tekkimise või surma vahel on vähemalt tõenäoline põhjuslik seos. Taotlejat on COVID-19 vastu vaktsineeritud 23.09.2021, kuid tervise infosüsteemi andmetest ei selgu, et taotlejal oleks tekkinud taotluses kirjeldatud tervisekahjustus, mis kestaks vähemalt neli kuud ja oleks arsti poolt dokumenteeritud. Taotlus tuleb RavS § 9922 p 1 kohaselt jätta rahuldamata, sest tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. Taotlejal on õigus esitada uus taotlus, kui tervisekahju on kestnud vähemalt neli kuud.
3.B.B esitas Tallinna Halduskohtule 13.07.2022 kaebuse Eesti Haigekassa 29.06.2022 otsuse nr 1.1-3.5/229 tühistamiseks ning Tervisekassa kohustamiseks hüvitada vaktsineerimisest põhjustatud püsiv raske tervisekahju, samuti palus kaebaja hüvitada temale vaktsineerimiskohustusega tekitatud tervisekahju. Enne vaktsineerimist oli kaebaja terve ning heas füüsilises vormis, kuid kohe pärast vaktsiini süstimist tekkis vasakus õlavarres tugev valu, mis on kestnud ligi aasta. Valu tugevneb füüsilise koormuse suurenemisel. Koormustaluvus on langenud 50%. Vasak käsi on ilmselt kaotanud töövõime. Kaebaja on oma vaevustega korduvalt pöördunud temale vaktsineerimisel kaasa antud kontaktidel ja tema arusaamist mööda vastasid talle erialaarstid. Kaebaja on järginud kõiki saadud juhiseid. Kaebaja ei saanud valuga seoses konkreetset juhist pöörduda perearsti poole ja kuna talle ei osatud määrata põhiravi, siis olnuks taastusravile suunamiseks perearstile pöördumine ennatlik. Kui kaebaja pöördus valede arstide poole, tulnuks neil edastada materjalid õigetele arstidele. Kaebajal puudub arstidega varasem kogemus. Vaktsineerimisel selgitati, et käsi võib valutada üle nädala ja see on tavapärane ning seetõttu pöördus kaebaja arstide poole alles siis, kui valu ei möödunud. Sellel ajal ei olnud veel vaktsiinikahjude kompenseerimist ette nähtud. Kaebaja ei soovinud kompensatsiooni, vaid käe tervenemist. Kaebaja haiguslugu on detailselt 2(9)
3-22-1512 dokumenteeritud ning arstide järeldus oli, et valu tekkis vaktsiini süstimisel närvi tabamise tõttu. Kaebaja hinnangul oli valu tingitud trombist. Mõlemal juhul on tegemist vaktsineerimisel tekkinud tervisekahjustusega. Määruses nr 36 on sätestatud meelevaldsed eeldused vaktsiinikahju hüvitamiseks, mis sisuliselt välistab igasuguse hüvitise maksmise. Vaktsineerimine oli sunduslik, mitte vabatahtlik valik. Kaebaja pidi Soomes tööl käimiseks (sh laevale saamiseks) laskma ennast kas testida või olema vaktsineeritud. Kuna pidev testimine oli valulik, otsustas kaebaja kui pere ainus toitja töötamise jätkamiseks ennast vaktsineerida. Kaebajal ei olnud vajadust vaktsineerida end haiguse vastu, millest ei tulenenud temale mingit ohtu. Vaktsineerimine teiste inimeste kaitsmiseks on põhiseadusevastane. Kitsa grupi omakasu nimel on pettusega seatud ohtu rahva tervis.
3.Tervisekassa palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja tervisekahjustuse kohta puudub dokumentatsioon. Tervise infosüsteemi järgi ei ole kaebaja enda viidatud tervisemurega kordagi arstide poole pöördunud. Kaebaja ei esitanud taotluses mh andmeid selle kohta, et käis mõne tervishoiuteenuse osutaja juures, kes on jätnud andmeid digilukku edastamata. Kaebaja ja Ravimiameti ametniku kirjavahetus ei kujuta endast suhtlust arsti või muu tervishoiuteenuse osutajaga. Kirjavahetusest nähtub, et Ravimiamet on korduvalt palunud kaebajal pöörduda oma tervisemure põhjuse selgitamiseks ja abi saamiseks arsti poole. Tervisekassa ja Ravimiamet ei tegele tervisekahjustuste diagnoosimise ega raviga, vaid selleks tuleb esmalt pöörduda perearsti poole, kes suunab vajaduse korral edasi eriarsti juurde. Kaebaja vaktsineerimise kõrvalmõjude kohta saadetud info on alles ja registreeritud. Vaktsiinikahju hüvitamise eeldused pole täidetud, sest puudub erialaspetsialisti diagnoos ja tervishoiutöötaja poolt tuvastatud tervisekahjustuse kestus. Hüvitise saamiseks ei piisa ainuüksi kaebaja enda hinnangust. Tervisekassa ei kohusta inimesi vaktsineerima, vaid osales protsessis üksnes vaktsiinide soetamise ja vaktsineerimise korraldamise rahastaja rollis. Vaktsineerimata isikutele kehtestas piirangud Vabariigi Valitsus, mitte Tervisekassa. Vaktsineerimis- või läbipõdemistõendi olemasolu ja kiirtestimine Soome sisenemisel oli seejuures Soome Vabariigi nõue alates 28.12.2021. Kaebajat ei sunnitud ennast vaktsineerima, vaid ta jõudis ise erinevaid piiranguid arvestades järeldusele, et vaktsineerimine on mõistlik. Vaktsiini manustamistehnikast ehk ravivea tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist on võimalik nõuda vaktsiinisüsti teinud tervishoiuteenuse osutajalt võlaõigusseaduse alusel.
4.Ravimiamet leidis seisukohas, et kaebajaga telefoni teel suhelnud ametnikud ei osanud meenutada täpseid kuupäevi, kõnede kestusi või sisu, kuid saavad kinnitada, et kuna nendel puudub õigus telefoni teel diagnoosida või ravida, siis suunasid nad kaebajat igas telefonikõnes pöörduma perearsti poole. Kaebajale ei saanud jääda telefonivestlustest ekslikku muljet, et ta suhtleb perearstiga või mõne eriarstiga, kes telefoni teel diagnoosib ja ravib. Vaktsiinikahjuna käsitatakse seaduses vaktsiini kui toote (ravimi) koostisest või selle omadustest põhjustatud tervisekahjustust. Ravimiamet on pädev hindama vaktsiini kui ravimi omadusi, sh võimalikku seost tervisekahjuga, kuid ei anna hinnanguid vaktsineerimise kui tervishoiuteenuse kohta.
5.Tallinna Halduskohus jättis 06.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. RavS § 9916 p-st 1 ja § 9919 lg-st 2 ning RavS § 9919 lg 3 alusel kehtestatud määruse nr 36 §-st 2 tuleneb, et kõigi kindlustusjuhtumite eelduseks on arsti poolt ravi määramine või muul viisil (ekspert)arsti poolt isiku terviseseisundi tuvastamine. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole pärast vaktsineerimist pöördunud ühegi tervishoiutöötaja ega tervishoiuteenuse osutaja (nt haigla või perearstikeskus) poole. Kaebaja pöördus Ravimiameti poole ja talle vastas ravimiohutuse järelevalve osakonna juhataja. Terviseameti registrite kohaselt ei ole Ravimiametil tegevusluba tervishoiuteenuse osutamiseks ja kaebajale vastanud ametnik ei ole 3(9)
3-22-1512 tervishoiutöötaja. Kaebaja keskne väide on, et tema sai aru, et täidab vaktsineerimisel saadud juhiseid ja Ravimiameti poole pöördumisega pöörduski kaebaja arstide poole, kes tuvastasid tervisekahju tekkimise. Vaktsineerimisel anti kaebajale infoleht, mis suunas vaktsineeritut kõrvaltoimete tekkimisel pidama nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kaebaja vaktsineeriti 23.09.2021 ning ta pöördus 08.10.2021 OÜ Pärnu Perearstid poole autojuhi tervisetõendi vormistamiseks. Sama perearstikeskus on kutsunud teda sama aasta mais sõeluuringusse. Seega oli kaebajal n-ö oma arst või meditsiiniõde, kelle poole kõrvaltoimete tekkimise korral nõu pidamiseks pöörduda. Infolehe järgi võib kõrvaltoimetest ka ise Ravimiametit teavitada. Kaebaja kirjutaski 28.11.2021 Ravimiametile ja Terviseametile. Ravimiamet korraldab siiski vaid ravimite kõrvaltoimetest teatamist ja sellekohast aruandlust, kuid mitte kõrvaltoimete ravi ning vastupidist ei olnud väidetud ka kaebajale antud infolehes. Ravimiamet on selgitanud, et ei salvesta telefonikõnesid, kuid ametnikud saavad kinnitada, et kaebajat suunati pöörduma perearsti poole ning kaebajale ei saanud jääda muljet, et ta suhtleb mõne arstiga, kes teda telefoni teel diagnoosib või ravib. Kaebaja ja Ravimiameti 28.11.2021– 06.01.2022 kirjavahetusest nähtuvalt on kaebajat kahel korral suunatud pöörduma arsti juurde (30.11.2021 südame kontrollimiseks ning 06.01.2022 õlaliigese ja kaela kontrollimiseks) ning üheski kirjas ei ole Ravimiamet asunud kaebaja suhtes korraldama uuringuid või määrama ravi. Ka ei ole ametnik üheski kirjas määratlenud ennast arstina, konsiiliumina vms. Kaebajale antud teabelehe alusel tuli esmalt pöörduda oma arsti või meditsiiniõe poole. Üldteada on asjaolu, et arstid töötavad haiglates, tervise- või perearstikeskustes või erapraksisena. Keskmine inimene ei pöördu tervishoiuteenuste saamiseks riigiorganite poole. Ravimiameti ametnik on püüdnud olla abivalmis ja vähendada kaebaja hirmusid esmajoones seoses võimaliku trombiga. Kuivõrd tromboos võib viidata mh eluohtlikule seisundile, siis on rahustava teabe andmine inimlikult arusaadav ja kooskõlas ametnikueetikaga. Samas on kaebajat suunatud pöörduma perearstile ja usutav on, et selliseid soovitusi anti kaebajale ka telefoni teel. Ravimiamet ei pidanud kaebajat ise arsti juurde suunama, sest tervishoiuteenuse saamine on üldjuhul vabatahtlik. Ravimiametil puudub pädevus leppida kaebaja eest kokku arstivisiite või edastada kaebaja terviseandmeid. Kohtuistungil avaldatust nähtuvalt on kaebajal olemas arusaam meditsiinisüsteemi toimimisest ja kirjavahetuse pinnalt ei saanud Ravimiametile jääda samuti teistsugust muljet. Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei ole alust mh siis, kui Ravimiamet oleks pidanud mõistma, et kaebaja peab ametnikku arstiks ning kaebajale tulnuks seetõttu selgitada tervishoiuasutuste ülesehitust ja arstile pöördumise viise. Kaebajale ei ole määratud ravi, ravimeid, protseduure ega operatsioone, mis on raske tervisekahju hüvitamise eelduseks. Vaktsiinikahju hüvitamine eeldab, et isikule on tekkinud tervisehäire, mille leevendamiseks ta pöördub arsti poole ja mis ei möödu iseseisvalt. Tervisekahju ei hüvitata ka juhul, kui isikul oli vähemalt 4 kuud kestnud tervisehäire, kuid ta jättis arstile pöördumata. Võib eeldada, et arstile pöördudes saab inimene ravi ning vaevused mööduvad kiiremini ja väiksemate kannatustega. Esmaseks eesmärgiks ongi inimese tervenemine, mitte hüvitise maksmine. Kaebaja tervisehäire ja selle ravimise kohta ei ole mingeid dokumente. Kaebajale vormistati 08.10.2021 autojuhi tervisetõend ning kaebajal puudusid mis tahes tervisekaebused, kuigi kaebuse kohaselt oli tugev õlevarrevalu tekkinud kohe pärast 23.09.2021 vaktsiinisüsti. Kaebaja on korduvalt väitnud töövõime kaotust, samas kinnitas istungil, et töövõimetuslehte ei ole võtnud. Seega puuduvad mis tahes tõendid, mille alusel olnuks vastustajal võimalik järeldada kindlustusjuhtumi esinemist. Vaidlustatud otsuses on viidatud, et kaebaja võib esitada uue taotluse, kui tervisekahju on kestnud vähemalt 4 kuud. RavS § 99 20 lg-s 7 sätestatud õigusest kasutada eksperte ei tulene vastustajale ega kaasatud haldusorganile õigust ja kohustust asuda ise diagnoosima või protseduure ja ravi määrama, kui algandmed
4(9)
3-22-1512 puuduvad. Kuna kaebajale tervisehäire tekkimine on tõendamata, ei vasta kaebaja vaktsiinikahju hüvitamise tingimustele ja taotlus on jäetud õiguspäraselt rahuldamata. Kaebaja on lisaks palunud hüvitada vaktsineerimiskohustusega tekitatud tervisekahju. Sellise nõude rahuldamine eeldab, et vastustaja on kehtestanud vaktsineerimise kohustuse ning see on õigusvastane. Kohtule ei nähtu, et Tervisekassa oleks kehtestanud haldusakti, millest tulenes kaebajale kohustus ennast vaktsineerida. Seega ei ole vastustaja oma tegevusega kaebajale ka õigusvastaselt kahju tekitanud. Kohus selgitas 14.09.2022 määruses, et kuna ei nähtu, et Eesti Vabariik oleks muul viisil seadnud vaktsineerimiskohustuse, siis puudub vajadus tunnistada ka mõnda muud haldusorganit selle nõude osas vastustajaks. Kaebaja vaktsineeris end 23.09.2021. Sellel ajal ei kehtinud kaudset vaktsineerimiskohustust, vaid kaebajal oli võimalik tegevustes osaleda mh koroonaviiruse testi negatiivse tulemuse alusel (vt ka Riigikohtu 31.10.2022 otsus nr 5-22-4, p-d 2, 20 ja 48). Kuigi kaebaja seisukohad on olnud muutlikud, on ta vaktsineerimise otsust põhjendanud eeskätt sooviga jätkata Soomes tööl käimist. Eesti kohtus ei saa vaidlustada Soome võimude tegevust (HKMS § 4 lg 3). Eesti Vabariik ei ole keelanud ilma vaktsineerimata Eestist lahkuda (sh laevale minna). Tallinki tegevus (sh testimisel või kontrollimisel) ei ole omistatav Eesti Vabariigile. Vaktsineerimiskohustusena ei ole käsitatav mh Eesti riigi väidetav tegevusetus, et Soome ei nõuaks testimist või vaktsineerimist. Kuna puudub vastustaja või muu Eesti riigiorgani või avaliku võimu kandja tegevus, mis oleks tinginud kaebaja vaktsineerimise ja temale tervisekahjustuse tekkimise, tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.B.B palub 31.03.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on rikkunud nii materiaalõiguse norme kui ka menetlusnorme ning hinnanud tõendeid selgelt ebaõigesti, mis võis lahendit oluliselt mõjutada. Kaebajalt ei ole küsitud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lg 4 kohast nõusolekut ning ta ei ole andnud ega anna sellist nõusolekut. Halduskohus on olnud erapoolik, asudes ise tõendeid koguma ja seda vaid ühe poole kasuks. Kohus ei võinud tugineda sellele, et kaebajale vastanud Ravimiameti ametnikul ei ole meditsiinilist haridust ning järelikult ei ole kaebaja arsti poole pöördunud. Isegi kui kaebajaga suhelnud Ravimiameti ametnikul puudub meditsiiniline haridus, ei muudaks see midagi. Jääb arusaamatuks, kellele see nn vaktsineerimiskahju fond on loodud, kui isegi kaebaja ei saanud sealt midagi. Kaebaja on algusest peale väitnud, et oli kuni vaktsineerimiseni täiesti terve ja sai kohe pärast vaktsineerimist raske tervisekahjustuse ning pöördus viivitamata arstide poole, et terveks saada, täites kõiki arstidelt saadud juhiseid. Kohus on tarbetult palju tegelenud väidetavate telefonikõnedega, sest kaebaja mäletamist mööda võis selliseid kõnesid olla vaid üks ja seegi lühiajaline ning tähtsusetu. Tervisekahjustusega seonduv nähtub e-kirjadest. Halduskohus on ületähtsustanud ka autojuhi tervisekontrolli, sest tegu on rutiinse toiminguga, kuhu ei minda tervisehädasid kurtma ka siis, kui neid oleks. Kaebaja rõhutab veelkord, et ta on kogu elu olnud terve ja tal pole olnud mingeid kokkupuuteid arstidega. Kaebajal ei ole „oma arsti“ ning ta ei tea, kes on tema perearst, kuigi see võib talle olla seadusega määratud. Kaebajal ei ole olnud vajadust minna perearsti juurde ja keegi pole kaebajat sinna kunagi saatnud. Kohtu viidatud soovitused pöörduda perearsti poole ei olnud kaebajale kohustuslikud. Keegi ei ole kaebajat perearstile suunanud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et kaotas töövõime, vaid üksnes märkis, et tema töövõime vähenes. Uue asjaoluna toob kaebaja välja, et vaktsineerimine rikkus tema immuunsüsteemi, sest kohtumenetluse ajal haigestus ta raskelt (köhis vahetpidamata 3,5 nädalat, varasemalt pole köha kunagi kestnud üle 2 päeva). Kaebaja ei nõustu etteheitega, et ta pöördus valesse kohta, sest tema ei pea teadma, kuidas on 5(9)
3-22-1512 tervishoiusüsteemis ametid jagatud. Juba infolehele tulnuks kirjutada, et pöörduge perearsti poole. Kaebaja eeldas, et tema asjaga tegeletakse ning ta ei pidanud vajalikuks sellega täiendavalt perearsti juurde minna. Kohus on alusetult kahelnud, kas tervisekahju üldse esines. Keegi peale kohtuniku ei ole vaidlustanud, et kaebajal tekkis raske tervisekahju. Kaebajal oli tugev käevalu ja langes koormustaluvus, kuid kohusetundest jätkas ta siiski töötamist. Valu oli tugev ja kestis aasta. Tervisekahju põhjustas vaktsineerimise korraldajate hoolimatus ja vastutustundetus. Kui esineb mingigi tõenäosus, et terviserike tulenes vaktsiinist, siis tuleb seda käsitada kui vaktsiinist põhjustatud terviseriket. Kaebaja käevalu algas kohe pärast vaktsineerimist ning süstimiskoha lähedalt õlavarrest. Vaktsineerimine oli alguses vabatahtlik, kuid hiljem enam mitte. Samas ei olnudki see kaebuse aluseks. Kõik peale kohtuniku olid mh seda meelt, et kaebaja pöördus arstide poole. Isegi kui kaebaja pöördus valede arstide poole, pidanuks need materjalid edasi saatma. Ravi ei määratud ilmselt vaid seetõttu, et sellist ravi polegi veel olemas. Kaebaja ei jätnud täitmata ühtegi arstide ettekirjutust. Kui olnuks konkreetne juhis pöörduda käevaluga seoses perearsti poole, siis oleks kaebaja perearsti juurde ka läinud. Kaebaja ei olnud passiivne, vaid tegi arstidega koostööd. Kuna vaktsiin oli uus, siis oli kaebaja nõus valu pikemalt kannatama, et saada võimalikult hea ja täpne ravi. Perearstilt ei oleks kaebaja mingit ravi saanud. Halduskohus leidis ekslikult, et kuna Tallink nõudis vaktsineerimistõendit Soome soovituse alusel, siis ei kuulu asi Eesti kohtu pädevusse. Tallink on Eesti äriühing ja kaebajat ei lubatud laevale Tallinnas. Ei saa väita, et Tallink kehtestas ise oma reeglid. Kui Soome korraldas Eesti inimeste selekteerimise piiril, piisanuks Eesti valitsusel vaid ähvardada sulgeda Eesti sadamad Soome rekadele ning ebaseaduslik selekteerimine piiril oleks päevapealt lõpetatud. Elanikke sundis vaktsineerima Eesti valitsejate aktiivne kaasaaitamine vaktsineerimisele ja piirangutele ning teisalt nende tegevusetus eestimaalaste huvide kaitsmisel. Valitsus peab oma tegude eest vastutama. Juba esimeste vaktsineeritute COVID-19 haigusega haiglasse sattumisel pidi olema valitsejatele teada, et vaktsiinid on kasutud. Selle asemel jätkati teadlikult petmist valedega, et vaktsiinid hakkavad mõjuma alles pärast teist, kolmandat jne süsti. Sisuliselt varastati igaühe elust kaks aastat, et COVID-19 haiguse ettekäändel saaks grupp inimesi rikastuda. Riigivõimu tegevusetus ühelt poolt ja tahtlik paanika õhutamine teiselt poolt ongi kaebajale põhjustanud terviserikke. Määrus nr 36, mis välistab igasuguse tervisekahju hüvitamise, on ebaseaduslik ja selle eesmärk on üksnes päästa riik vastutusest.
7.Tervisekassa palub 05.05.2023 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja ei ole tuginenud uutele asjaoludele ning vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Tervisekassa ei ole kunagi nõudnud, et inimesed ennast vaktsineeriks. Tervisekassa on kutsunud üles vaktsineerima, kuid see on alati olnud vabatahtlik. Vaktsineerimata isikutele kehtestatud (sh Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305) piiranguid ei ole seadnud Tervisekassa, mistõttu ei saa ta nende eest ka vastutada. Kaebaja kohta ei ole tervise infosüsteemis sissekandeid, mis kinnitaksid tervisevaeguseid. Kaebaja enda poolt Ravimiametile kirjeldatud asjaolusid ei saa võrdsustada arsti poole pöördumisega. Arsti poole ei ole kaebaja vaktsineerimisega seoses pöördunud ja pärast vaktsineerimist läbitud autojuhi tervisekontrollis tal kaebused puudusid. Vaktsiinikahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, sest puuduvad RavS §-des 99 16 ja 9919 ning määruse nr 36 §-s 2 toodud kindlustusjuhtumi asjaolud. Seda, kas ja millise tervisekahjustusega on tegemist, saab hinnata spetsialist (tervishoiutöötaja). Tervisekahjustusega seotud asjaolude dokumenteeritus on vajalik ka tervisekahjustuse kestuse tõendamiseks. Kaebajat on korduvalt nõustatud pöörduma perearsti poole, kuid ta ei ole seda soovitust järginud. Kuna väidetav tervisekahju ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud, siis ei olnud vastustajal võimalik taotlust rahuldada. 6(9)
3-22-1512
8.Ravimiamet leiab 10.05.2023 seisukohas, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleks jätta rahuldamata. Kaasatud haldusorgan jääb oma varasemate põhjenduste juurde. Kahju hüvitamiseks peab põhjuslik seos vaktsineerimise ja tekkinud tervisekahjustuse vahel olema vähemalt tõenäoline ning tervisekahjustus peab vastama ka õigusaktides sätestatud hüvitamise kriteeriumitele. Vaktsiinikahju juhtumiks on olukord, kus korrektselt säilitatud ja manustatud vaktsiini kasutamise tagajärjel tekib inimesel tervisekahjustus, millel on kindel või tõenäoline põhjuslik seos vaktsiini manustamisega. Põhjusliku seose olemasolu hindab Ravimiamet (RavS § 9920 lg 5) ning see nõuab meditsiinilisi ja farmakoloogilisi eriteadmisi, hõlmates patsiendi haigusloo analüüsi ja selle seostamist konkreetse vaktsiini statistilise analüüsiga. Ravimiamet ei osuta tervishoiuteenuseid, vaid tugineb tervise infosüsteemis dokumenteeritud epikriisidele, mis annavad vajalikku teavet patsiendi pöördumise põhjuste, kaebuste, diagnooside, uuringute ja määratud ravi kohta. Üks oluline tingimus tõenäolise põhjusliku seose hindamisel on ajaline seos vaktsineerimise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel. Seost vaktsineerimisega peetakse üldjuhul võimalikuks, kui tervisekahjustus tekib ühe kuu jooksul pärast vaktsineerimist. Ravimiameti ülesanne on välistada juhuslikud ajalised kokkulangevused muu haigestumisega ning hinnata, kas tervisekahjustuse põhjustas tõenäolisemalt vaktsiin või kaasuvad riskifaktorid või haigused. Oluline on patogeneetilise mehhanismi tõestatud olemasolu või teoreetiline võimalikkus. Hindamisel tuleb mh arvestada tekkinud tervisekahjustuse esinemissagedusega üldpopulatsioonis jms. Kaebaja kohta ei sisaldu tervise infosüsteemis ühtegi sissekannet seoses võimaliku tekkinud tervisekahjustusega pärast vaktsineerimist. Kaebaja ei ole pöördunud pärast vaktsineerimist ühegi tervishoiutöötaja ega tervishoiuteenuse osutaja poole. Seega puudusid mis tahes tõendid võimaliku tekkinud tervisekahjustuse kohta. Ravimiamet tugineb hinnangu andmisel vaid dokumenteeritud andmetele. Teaduslikke järeldusi ei ole võimalik rajada kaebaja tagantjärele antud subjektiivsetele hinnangutele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et B.B apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
10.Praeguses asjas on kaebaja taotlenud 23.09.2021 toimunud vaktsineerimise (COVID-19 vaktsiiniga Janssen) tagajärjel väidetavalt tekkinud tervisekahjustuse eest hüvitist 25 000 eurot kahel erineval alusel: 1) vaktsiinikahju kindlustusjuhtumi alusel – RavS § 9916 p 1, § 9918 lg 1; 2) õigusvastase vaktsineerimiskohustuse kehtestamise ning välisriikide kehtestatud nõuete osas riigi tegevusetuse alusel – riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-d 1 ja 2, § 9 lg
1.Kaebaja ei ole taotletava hüvitise suuruse kujunemist täpsemalt avanud, vaid on arvatavasti lähtunud RavS § 9919 lg 2 p-s 3 märgitud raske tervisekahjustuse korral ettenähtud hüvitise suurusest. Asja materjalidest nähtub, et mõlemal alusel nõutakse sama kahju hüvitamist. Kaebaja on kaasnenud tervisekahjustusena kirjeldanud vahetult pärast COVID-19 vaktsiini süstimist tekkinud tugevat valu vasakus õlavarres, mis avaldus eriti füüsilise pingutuse korral ja kestis üle aasta. Kaebaja ei ole väitnud hingelisi üleelamisi või muid kannatusi seoses väidetava vaktsineerimiskohustuse kehtestamisega või riigi tegevusetusega.
11.Eeltoodud alustel kahju hüvitamise tingimused erinevad eeskätt selle poolest, et kui RavS §-d 9916–9919 näevad sisuliselt ette hüvitise õiguspärase tegevuse eest, siis RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 ning § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamine eeldab vältimatult, et avaliku võimu kandjale ette heidetav tegevus või tegevusetus oli õigusvastane ja ka süüline. RVastS-i alusel hüvitise väljamõistmiseks peab esinema põhjuslik seos avaliku võimu kandja teo ja kannatanul tekkinud kahju vahel (nt Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 12), kuid 7(9)
3-22-1512 RavS § 9916 p 1 järgi piisab sellest, kui esineb vähemalt tõenäoline põhjuslik seos. Erinevalt RavS-s sätestatud hüvitamismehhanismist (vt RavS § 99 16 ja § 9920 lg 2 ning määruse nr 36 § 2) ei näe RVastS ette ka mingeid kriteeriume tervisekahjule, mille hüvitamist saab selle alusel nõuda. Samas on mõlemal juhul hüvitise väljamõistmise üheks eelduseks, et isikule peab olema tekkinud kahju. Kuna kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud (nt Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 17), siis hindab ringkonnakohus esmalt, kas kaebajale kahju tekkimine on tõendatud, ning kui kahju tekkimine on tõendamata, puudub vajadus analüüsida muude eelduste täidetust.
12.Eesti Haigekassa leidis 29.06.2022 otsuses nr 1.1-3.5/229, et kuna tervise infosüsteemis ei ole arsti poolt dokumenteeritud andmeid kaebaja tervisekahjustuse kohta, siis ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga ja taotlus tuleb jätta RavS § 9922 p 1 alusel rahuldamata. Vaidlust ei ole, et tervise infosüsteemis ei sisaldu kaebaja kohta mingeid terviseandmeid, mis kajastaksid tema kaebusi seoses 23.09.2021 vaktsiinisüsti tagajärgedega (vt vastustaja 22.08.2022 vastuse lisad 3–8). Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks pärast 23.09.2021 toimunud vaktsineerimist käinud pikaajalise käe- või õlavarrevalu tõttu mõne meditsiinitöötaja vastuvõtul, kes ei ole selle kohta andmeid tervise infosüsteemi edastanud. Samuti puuduvad andmed, et kaebaja oleks pöördunud oma tervisemurega nt Soome tervishoiuteenuse osutajate poole. Kaebaja seisukohtadest saab sisuliselt järeldada, et tema hinnangul on 23.09.2021 toimunud vaktsineerimise tagajärjel üle nelja kuu kestnud raske tervisekahjustuse tekkimine dokumenteeritud Ravimiameti ametnikuga 28.11.2021– 06.01.2022 peetud kirjavahetusega (vastustaja 22.08.2022 vastuse lisa 2). Sellega ei saa nõustuda. Kaebaja 28.11.2021 ja 27.12.2021 pöördumised Terviseameti ja Ravimiameti üldistele meiliaadressidele olid sisuliselt käsitatavad vaktsineerimise kõrvalnähu teatisena 1 või vaktsiini kõrvaltoime teatisena2 ning Ravimiameti 06.01.2022 vastuse kohaselt registreeritigi kaebaja kiri kõrvaltoime teatisena EE-SAM-689122010684. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas kaebajale vastanud Ravimiameti osakonnajuhataja on tervishoiutöötaja või milline on tema haridus. Ravimiameti ametnik ei ole kirjavahetuse käigus pannud kaebajale ühtegi diagnoosi ega määranud mingit ravi, vaid üksnes täpsustas teatatud kõrvaltoime olemust (mh selgitades, et kaebaja kirjeldatu ei vasta trombile, vaid pigem närvivalule) ning soovitas kaebajal pöörduda kontrolliks ja vajadusel (taastus)raviks perearsti poole (vt 30.11.2021 ja 06.01.2022 e-kirjad).
13.Olenemata sellest, kas ja millisel määral on kaebajal olnud varasemaid kokkupuuteid oma perearstiga või muude tervishoiutöötajate või tervishoiuteenuse osutajatega, ei saa inimene mõistlikult eeldada, et tervisekahjustuse fikseerimiseks piisab sellest e-kirja teel teavitamisest ning arst määrab diagnoosi ja vajaliku ravi ilma patsienti reaalselt läbi vaatamata. Kuna tervisekahju tekkimine ei ole üldse tõendatud, siis ei ole kahjuhüvitise väljamõistmiseks alust ning puudub vajadus ja ka võimalus hinnata, kas tegemist sai olla raske tervisekahjustusega RavS § 9916 ja § 9920 lg 2 ning määruse nr 36 § 2 tähenduses. Ühtlasi ei ole asja lahendamiseks vaja analüüsida kaebaja väiteid, et RavS § 9920 lg-s 2 loetletud tervisekahjustuste raskusastmeid on määruses nr 36 sisustatud viisil, mis välistab vaktsiinist põhjustatud tervisekahju eest hüvitise maksmise täielikult või piirab hüvitise saamise võimalust ebamõistlikult (s.o määrus nr 36 ei ole kooskõlas volitusnormi mõtte ja eesmärgiga).
14.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb B.B apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.03.2023 otsus muutmata.
15.B.B on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tervisekassa ei ole apellatsioonimenetlusega seoses kulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaasatud haldusorgani Ravimiameti võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.