X. X.i kaebus Eesti Haigekassa 29.06.2022 otsuse nr 1.13.5/229 "Vaktsiinikahju taotluse rahuldamata jätmine" tühistamiseks ja Eesti Haigekassa kohustamiseks hüvitada vaktsineerimisest põhjustatud püsiv raske tervisekahju; samuti vaktsineerimiskohustusega õigusvastaselt tekitatud tervisekahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X. Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindajad Ergo Pallo ja Matis Rüütel Kaasatud haldusorgan – Ravimiamet, volitatud esindajad Kaili Semm, Heleni Mäe ja Monika Pihlak
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 05.04.2023. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X. esitas 06.06.2022 Eesti Haigekassale taotluse vaktsiinikahju hüvitise saamiseks. Haigekassa jättis 29.06.2022 otsusega nr 1.1-3.5/229 taotluse rahuldamata, kuna puudusid arsti poolt dokumenteeritud andmed tervisekahju kohta, mis oleks kestnud vähemalt 4 kuud.
2.X. X. esitas 13.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse haigekassa 29.06.2022 otsuse nr 1.13.5/229 tühistamiseks ja haigekassa kohustamiseks hüvitada vaktsineerimisest põhjustatud püsiv raske tervisekahju, samuti vaktsineerimiskohustusega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks. Kaebaja kokkuvõtlikud seisukohad:
1.Enne vaktsineerimist oli kaebaja terve ja heas füüsilises vormis. Kohe pärast vaktsiini süstimist vasakusse õlavarde tekkis vasakus õlavarres tugev valu, mis on kestnud ligi aasta. Valu tugevneb märgatavalt füüsilise koormuse suurenemisel, piisab ka kiirest kõnnist. Valu väheneb ja kaob kõnni aeglustamisel. Koormustaluvus on langenud 50%. Käe koormamisel tekib tugev valu. Vasak käsi on ilmselt kaotanud töövõime.
2.Kaebaja on pöördunud arstide poole. 2.1 Vaktsineerimisel anti kaebajale kontaktandmed, kuhu pöörduda vaktsiini tekitatud vaevuste puhul. Kaebaja pöördus korduvalt vaktsineerimisel kaasa antud kontaktidel. Kaebaja arusaamist mööda vastasid talle eriala arstid. Kaebaja järgis kõiki saadud juhiseid. Kaebaja 1(9)
hinnangul tunnistas konsiilium, et ei tea, mis haigusega on kaebaja tervisekahjustuse näol tegemist ega oska ka seetõttu ravi määrata. 2.2 Kaebaja ei saanud seoses käe valuga konkreetset juhist perearsti poole pöördumiseks. Kuna kaebajale ei määratud põhiravi, siis oleks perearsti poole pöördumine taastusravile suunamiseks ennatlik. 2.3 Kaebaja ei pidanud teadma, kuidas jaotusid vaktsineerimisel ülesanded valitsuse, sotsiaalministeeriumi, haigekassa, terviseameti, ravimiameti ja perearstide vahel. Kuna kaebajal jäi mulje, et tegu oli vaktsiinivaevuste eriala arstidega, siis eeldas ta, et perearsti poole pöördumine ei ole vajalik. Kui kaebaja oli pöördunud valede arstide poole, olnuks nende poolt vajalik materjalide edasisaatmine. 2.4 Kaebaja ei oma arstidega varasemat kogemust.
3.Vaktsineerimisel öeldi kaebajale, et käsi hakkab valutama ja võib valutada üle nädala, see pidavat olema loomulik. Seetõttu pöördus kaebusega valutava käe osas alles seejärel, kui valu ei möödunud. Pöördumised olid tehtud ajal, mil vaktsiinikahjude kompensatsiooni polnud isegi silmapiiril. Kaebaja ei soovinud kompensatsiooni, vaid käe uuesti terveks saamist.
4.Haiguslugu on detailselt ja dokumenteeritult käsitletud eriala arstide poolt, kelle järeldus oli, et valu on tekkinud vaktsiini süstimisel närvi tabamise tõttu. Kaebaja hinnangul oli valu tingitud trombist. Mõlemal juhul on tegemist vaktsineerimisel tekkinud tervisekahjustusega.
5.Haigekassal tuleb lähtuda tegelikult põhjustatud tervisekahjust, mitte määrusest, mis sisuliselt välistab igasuguse kahju hüvitamise. Määrusest tulenevad vaktsiinikahju hüvitamise eeldused on meelevaldsed.
6.Vaktsineerimine oli sunduslik, mitte vabatahtlik valik. 6.1 Kaebaja pidi Soomes tööl käimiseks laskma end kas testida või vaktsineerida. Testita laevale ei lastud, kaebaja ei saanud testimata tööle minna. Kaebajat testiti korduvalt ning testimine oli valulik. Vaktsineerimise hetkel oli kaebaja pere ainuke toitja, vaktsineerimise valik sai tehtud vaid töötamise jätkamiseks. 6.2 Eestis laevale mittelubamine toimus Soome terviseameti soovitusele tuginedes vaid Eesti võimude nõusolekul ja aktiivsel osalusel. 6.3 Kaebajal ei olnud mingit vajadust end vaktsineerida haiguse vastu, millise oht kaebajale on olnud olematu. Teiste inimeste kaitsmiseks vaktsineerimine on põhiseadusevastane. Riik ega tervishoiutöötajad ei teinud kõik neist oleneva, et rahva tervist kaitsta. 6.4 Kitsa grupi omakasu nimel on pettusega seatud ohtu rahva tervis.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata:
1.Kaebaja tervisekahjustuse kohta puudub dokumentatsioon. 1.1 Kaebaja digiloos dokumenteeritud andmetest võib järeldada, et kaebaja ei ole kordagi kaebuses viidatud tervisemurega arstide poole pöördunud. Kaebaja ei ole taotluses vaktsiinikahju hüvitamiseks esitanud andmeid selle kohta, et on käinud mõne tervishoiuteenuse osutaja juures, kes pole esitanud sellekohaseid andmeid digilukku. 1.2 Kaebaja ja Ravimiameti ravimiohutuse järelevalve osakonna juhataja vahelise kirjavahetuse näol ei ole tegemist suhtlusega arsti või mõne muud tervishoiuteenuse osutajaga. Kaebaja kirjavahetusest Ravimiametiga nähtub, et Ravimiamet on korduvalt palunud kaebajal pöörduda oma tervisemure põhjuse selgitamiseks ja abi saamiseks arsti poole. 1.3 Haigekassa ja Ravimiamet ei tegele tervisekahjustuste diagnoosimise ega raviga. Tervisemure põhjuse ja ravi väljaselgitamiseks tuleb esmalt pöörduda perearsti poole, kes vajadusel suunab edasi eriarsti juurde. 1.4 Kaebaja vaktsineerimise kõrvalmõjude kohta saadetud info on alles ja registreeritud
2.Vaktsiinikahju hüvitamise eeldused pole täidetud. Puudub erialaspetsialisti diagnoos. Ka tervisekahjustuse kestuse tõendamiseks on vajalik tervisekahjustusega seotud asjaolude tuvastamine tervishoiutöötaja poolt. Taotluse menetlemise käigus ega ka kohtumenetluse ajal ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja oleks pöördunud arstide poole kohe pärast vaktsineerimist. 2(9)
Ainuüksi kaebaja enda hinnangust oma tervislikule seisundile vaktsiinikahju hüvitise saamiseks ei piisa.
3.Haigekassa ei kohusta inimesi vaktsineerima. 3.1 Covid-19 vaktsineerimise läbiviimisel osales haigekassa vaid vaktsiinide soetamise ja vaktsineerimise läbiviimise rahastaja rollis. 3.2 Eesti Haigekassal ei ole kaebajaga olnud töösuhet, mille raames oleks saanud Eesti Haigekassa kohustada kaebajat vaktsineerima või seda mõjutada töösuhte kaudu tegema. 3.3 Haigekassa ei kehtestanud nõudeid või piiranguid Covid-19 vaktsineerimise osas. Vaktsineerimata isikutele kehtestatud piirangud on seadnud Vabariigi Valitsus mitte haigekassa. Vaktsineerimis- või läbipõdemistõendi olemasolu ja kiirtestimine Soome sisenemisel ei olnud Eesti Haigekassa ega isegi Eesti Vabariigi, vaid Soome Vabariigi nõue alates 28.12.2021. 3.4 Asjaolu, et Soome saamiseks oli Soome Vabariigi suunitlusel kaebaja kohustatud tegema kiirtesti, ei ole olemuselt jälitamine. 3.5 Keegi ei ole sundinud kaebajat vaktsineerima, vaid ta on ise erinevaid piiranguid arvestades jõudnud järeldusele, et vaktsineerimine on mõistlik.
4.Ravimiseaduses puudub küll konkreetne säte, mis seoks hüvitise maksmise sõnaselgelt üksnes vaktsiinist tulenevate tagajärgedega, siiski on seadusandja tahe olnud kahju hüvitamisel vaktsineerimise kui tegevuse ja vaktsiini kui ainest tulenevate tagajärgede eristamine. Vaktsiini manustamistehnikast ehk ravivea tagajärjel tekkinud kahju puhul on õigus esitada kahju hüvitamise nõue vaktsiinisüsti teinud tervishoiuteenuse osutaja vastu võlaõigusseaduse alusel. Ravivigade tuvastamiseks võib pöörduda tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni
4.Ravimiamet kaasatud haldusorganina selgitas, et Ravimiameti ametnikud, kes kaebajaga telefoni teel kaebusega seotud asjaoludel suhtlesid, ei osanud meenutada täpseid kuupäevi, kõnede kestusi või sisu, kuid saavad kinnitada, et kuna nendel puudub õigus telefoni teel diagnoosida või ravida, siis suunasid nad kaebajat igas telefonikõnes perearsti poole pöörduma. Kaebajal ei saanud jääda telefonivestlustest ekslikult muljet, et ta suhtleb oma perearstiga või mõne eriarstiga, kes telefoni teel diagnoosib või ravib. Ravimiamet ei salvesta telefonikõnesid. Ravimiseaduse vaktsiinikahjude hüvitamist käsitleva peatüki kohaldumisala osas selgitas amet, et ravimiseaduses on vaktsiinikahju sätestatud tähenduses, mille kohaselt vaktsiinikahjuna käsitletakse vaktsiini kui toote (ravimi) koostisest või selle omadustest põhjustatud tervisekahjustust. Ravimiametil on pädevus anda hinnang vaktsiini kui ravimi omaduste, sh selle võimaliku seose kohta tervisekahjuga, mitte vaktsineerimise kui tervishoiuteenuse kui terviku kohta.
5.Kaebaja selgitas 21.11.2022 eelistungil järgmist: - Kaebaja oli ehitustööde valdkonnas töödejuhataja (11:06:39 ja 11:12:38). - Vaktsineerimine ei olnud seotud piiriületusega, ka vaktsineerimata sai piiri ületada. Tööl käimisega seoses ei olnud vajadust vaktsineerimiseks, kuid selle kasuks otsustas kaebaja seetõttu, et Eestis ei olnud kaebaja hinnangul tugevate survemeetodite tõttu sisuliselt võimalik vaktsineerimata olla. Vaktsineerides oli tööl mugavam käia; otsest vajadust töö tõttu vaktsineerida ei olnud (11:09:53 ja 11:12:13). - Töö näeb ette, et määratud ajal peab kindlasti kohal olema. Johnson & Johnsoni vaktsiini valik oli kaebaja hinnangul mõistlik valik, kuna vaktsiiniga seoses oli ajakulu jälgitav ja kaebaja poolt hallatav. Teiste vaktsiinidega seoses ei olnud kaebajale teada kordusvaktsiinile minemise võimalikkus, mistõttu valis Johnson & Johnsoni vaktsiini. Kaebaja jaoks oli otsustav, et saaks vaktsineerimisega kiiresti ja ühe korraga ära lõpetatud (11:11:06). - Tervisekontrollis ei maininud kaebaja valu vasakus õlavarres, kuna kaebaja lähtus sellest, vaktsineerimisel öeldi, et valu on normaalne. Seetõttu eeldas kaebaja, et valu läheb üle. Hiljem ei pöördunud kaebaja perearsti poole, kuna vaktsineerimisel antud brošüüril oli kirjas, et kaebuste ilmnemisel tuleb teatada Ravimiametile (11:14:52 ja 11:15:38). 3(9)
- Ravimiameti poole pöördumisel vastasid kaebaja arusaamist mööda kaebajale eriala arstid või eelduslikult meditsiinilise haridusega inimesed. Need isikud ei ole kaebajale ravi määranud. Kaebaja arvates peaks Ravimiamet ise taoliste kaebuste vaktsineeritul tekkimisel võtma ühendust arstidega ja vastavate spetsialistidega ning selgitama, milline on saadav ravi (11:16:36, 11:18:54, 11:21:01 ja 11:24:24). - Ravimiamet oleks pidanud suunama kaebaja arstide poole. Kaebaja hinnangul ei saanud ta Ravimiametilt selgeid juhiseid, et kaebaja peaks pöörduma perearsti poole (11:25:32). - Kohe pärast vaktsineerimist tekkis südames lühiajaline valulikkus, ent see möödus iseenesest. Seetõttu ei olnud kaebaja hinnangul vajadust selle teemaga seoses perearsti poole pöörduda. Seoses valuga õlas ja taastusravile suunamise võimalusega märgib kaebaja, et on lõpetanud spordimeditsiini eriala ning sai aru, et küsimus ei ole taastusravis, mis järgneb põhiravile. Põhiravi oleks ta kaasa teinud (11:21:59 ja 11:22:53). - Pärast vaktsineerimist ei ole kaebaja Soomes terviskontrollis käinud (11:27:36). - Pärast vaktsineerimist ei ole kaebaja töövõimetuslehte taotlenud. Sellepärast, et kaebaja vaevu tööle liigub, ei ole kaebaja hinnangul töövõimetuslehte vaja. Kaebaja ei ole taotlenud töövõimetuse ega puude tuvastamist, kuna uskus, et on tervenenud (11:28:03 ja 11:28:48). - Sund väljendus selles, et vaktsineerimine oli mõistlik valik. Jälitamine seisnes selles, et kaebajat testiti korduvalt ning testimine oli valulik. Testita laevale ei lastud, kaebaja ei saanud testimata tööle minna (11:32:59, 11:35:48, 11:37:02 ja 11:38:19).
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus lahendab esmalt Eesti Haigekassa 29.06.2022 otsuse nr 1.1-3.5/229 tühistamise ja hüvitamiseks kohustamise nõude (I) ning seejärel vaktsineerimiskohustusega õigusvastaselt tekitatud tervisekahju hüvitamise nõude (II). I
7.RavS 51. peatükk reguleerib vaktsiinikahjude hüvitamist. Haigekassa on kohustatud samas peatükis sätestatud ulatuses hüvitama õigustatud isikule varalise ja mittevaralise kahju, kui Eestis toimunud vaktsineerimise tagajärjel on patsiendil tekkinud raske tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud ning kui vaktsineerimise ja patsiendile tervisekahjustuse tekkimise või patsiendi surma vahel on vähemalt tõenäoline põhjuslik seos (§ 9916 p 1). Hüvitiste suurused erinevate raskusastmete kohta (mõõduka raskusega, keskmise raskusega, raske, väga raske ja üliraske) sätestab § 99 19 lg 2. Tervisekahjustuste raskusastmete tunnused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (lg 3). Tervise- ja tööministri 25.04.2022 määrusega nr 361 „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahjustuste tunnused“ § 2 sätestab järgmised tunnused, millest kohus toob välja näitliku nimekirja: - 4 kuud kestnud vaktsineerimisest põhjustatud tervisehäire, mis on arsti poolt dokumenteeritud (kumulatiivne vähemalt ühe järgneva tunnusega); - tervisehäire tõttu on arsti poolt määratud retseptiravimite või käsimüügiravimite pidev või perioodiline tarvitamine või eelnevalt määratud ravimite dooside suurendamine; - tervisehäire tõttu oli vajalik ambulatoorne või päevakirurgiline protseduur/operatsioon või taastusravi või statsionaarse ravi käigus tehtud operatsioon või invasiivne protseduur; - lühiajaline statsionaarne ravi või vähemalt II astme intensiivravi vaktsineerimisest põhjustatud tervisehäire tõttu, millele eelnes või järgnes 4 kuud kestev tervisehäire, mis on dokumenteeritud arsti poolt; - vaktsineerimisest põhjustatud tervisekahjustuse tõttu on isikul tuvastatud vähemalt keskmine puue või vähemalt osaline töövõime.
https://www.riigiteataja.ee/akt/128042022014
4(9)
Eeltoodust tuleneb, et kõigi kindlustusjuhtumite eelduseks on arsti poolt ravi määramine või muul viisil (ekspert)arsti poolt isiku terviseseisundi tuvastamine (puude või osalise töövõime tuvastamisel). Arst on tervishoiutöötaja, kes võib osutada tervishoiuteenuseid selle omandatud kutse või eriala piirides, mille alusel ta on registreeritud tervishoiukorralduse infosüsteemis (tervishoiuteenuste korraldamise seadus, TTKS § 3 lg-d 1 ja 2). Tervishoiuteenuse osutaja on ka nt tervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik (§ 4).
8.Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole pärast vaktsineerimist pöördunud ühegi tervishoiutöötaja ega tervishoiuteenuse osutaja (nt haigla või perearstikeskus) poole. Kaebaja pöördus pärast vaktsineerimist Ravimiameti poole ning talle vastas ravimiohutuse järelevalve osakonna juhataja Maia Uusküla. Kohus on kontrollinud Terviseameti registreid (https://medre.tehik.ee/search/licenses), et Ravimiametil ei ole tegevusluba tervishoiuteenuse osutamiseks ning Maia Uusküla ei ole tervishoiutöötaja.
9.Kaebaja keskne väide on, et tema sai aru, et täidab vaktsineerimisel saadud juhiseid ning Ravimiameti poole pöördumisega pöörduski kaebaja arstide poole, kes tuvastasid kaebajal tervisekahju tekkimise. Vaktsineerimisel anti kaebajale infoleht (dtl 83), millele on märgitud: kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada anda [muutmata kujul] www.ravimiamet.ee kaudu, lisade partii numbri, kui see on saadaval. Infoleht suunab seega vaktsineeritut kõrvaltoimete tekkimisel pidama nõu oma arsti või meditsiiniõiega. Kaebaja vaktsineeriti 23.09.2021 (dtl 38) ning 08.10.2021 on kaebaja pöördunud OÜ Pärnu Perearstid poole autojuhi tervisetõendi vormistamiseks (dtl 40). Sama perearstikeskus on kaebajat kutsunud telefoni teel sama aasta mais sõeluuringusse (dtl 36). Seega oli kaebajal olemas n.ö oma arst või meditsiiniõde, kelle poole kõrvaltoimete tekkimise nõu pidamiseks pöörduda. Kaebaja kirjutas 28.11.2021 Ravimiametile ja Terviseametile (dtl 26). Infolehe kohaselt võib kõrvaltoimetest isik ise Ravimiametit teavitada. Ravimiamet korraldab ravimite kõrvaltoimetest teatamist ja sellekohast aruandlust2. Ravimiamet ei korralda kõrvaltoimete ravi ning seda ei ole lubatud ega väidetud ka kaebajale antud infolehes. Kohus kordab, et esmane soovitus on pidada nõu oma arsti või meditsiiniõega.
10.Kaebaja ja Ravimiameti kirjavahetusest nähtub järgmist: - kaebaja kirjutas 28.11.2021, et tal on süstitud käsivars valus (dtl 26); - Ravimiamet palus 29.11.2021 täpsustada, mis vaktsiini kaebaja sai, kus valu on ja kuhu vaktsiin tehti; selgitades, et võidakse tabada kohta, mis annab valu pikaajaliselt (dtl 25-26); - kaebaja vastas samal päeval, kirjeldades valu teket, aega, asukohta. Kaebaja ka avaldas, et ei tahaks mingeid tablette veel võtta, läheb ehk niisama üle (dtl 25); - Ravimiamet vastas 30.11.2021, et kaebaja poolt võimalikuks peetud trombiga ei ole tegemist, kuna trombid nii ei käi. Selleks, et kindel olla, et süda on terve, palun minna perearsti juurde. Käevalu osas aitab ainult aeg ja masseerimine (dtl 24). - Kaebaja pöördus uuesti 27.12.2021, kahtlustades, et tal on tekkinud tromb sinna õlavarde. Soovib teada, kas valu käsivarres läheb ikka ise üle; ei tahaks operatsiooni (dtl 23). - Ravimiamet vastas 06.01.2022, et vormistab kõrvatoime teatise ja küsis lisainfot valu tekkimise aja kohta. Tromb see kaebaja kirjelduse põhjal ei ole. Kaebaja peaks arstil laskma kontrollida õlaliigest ja kaela; perearst saab suunata taastusravisse (dtl 23).
Ravimiameti põhimääruse § 4 p 10, https://www.riigiteataja.ee/akt/130042022018, samuti https://www.ravimiamet.ee/ravimid-ja-ohutus/ravimiohutus/korvaltoimed
5(9)
Ravimiamet selgitas pärast eelistungit (dtl 133), et ei salvesta telefonikõnesid. samuti ei osanud Ravimiameti ametnikud, kes kaebajaga telefoni teel kaebusega seotud asjaoludel suhtlesid, meenutada täpseid kuupäevi, kõnede kestusi või sisu, kuid nad saavad kinnitada, et kuna nendel puudub õigus telefoni teel diagnoosida või ravida, suunasid nad kaebajat igas telefonikõnes perearsti poole pöörduma. Kaebajal ei saanud jääda telefonivestlustest ekslikult muljet, et ta suhtleb oma perearstiga või mõne eriarstiga, kes telefoni teel diagnoosib või ravib. Kohus leiab, et kaebajale antud teabelehe alusel pidi kaebaja esmalt pöörduma oma arsti või meditsiiniõe poole. Eestis on üldteada asjaoluks, et arstid töötavad haiglates, tervise- või perearstikeskustes või erapraksisena. Tervishoiuteenuse osutajaks ei ole riigiorganid nagu Sotsiaalministeerium, Ravimiamet, Terviseamet või Haigekassa. Keskmine inimene ei pöördu nende poole arsti vastuvõtuaja broneerimiseks, ravi saamiseks, ravimi välja kirjutamiseks või vajalike protseduuride tegemiseks (verevõtt, röntgen, vererõhu mõõtmine vms). Need haldusorganid ei ole ka osaks mõnest haiglast. Tegemist on üldteada asjaoluga, mida igalt keskmiselt inimeselt võib eeldada. Ravimiamet on kaebajat kahel korral suunanud pöörduma (pere)arsti poole – 30.11.2021 südame kontrollimiseks ning 06.01.2022 õlaliigese ja kaela kontrollimiseks. Ravimiamet ei ole üheski kirjas asunud kaebaja suhtes viima läbi uuringuid või määrama ravi, sh ravimeid või raviprotseduure. Ka ei ole Ravimiameti ametnik üheski kirjas määratlenud end arstina; vaktsiinivaevuste eriala arstidena, konsiiliumina vms. Kohtule ei ole teada ka avalikkuses ilmunud teave, et vaktsiinivaevuseid ravitaks Ravimiametis. Kaebusele on lisatud lisa nr 3, mis on pealkirjastatud „arsti otsus, süstal tabas närvi“. Tegemist on Ravimiameti 29.11.2021 kirjaga, kus on palutud täpsustada, kuhu täpsemalt süst tehti. Arvestades Ravimiameti pädevust kõrvaltoime teatiste koguja ja analüüsijana, tuleneb sellest kirjast tervikuna, et Ravimiamet täpsustab vaktsiini saamise asjaolusid ja võimalikku tekkinud kõrvaltoimet, selle asukohta ja tekkemehhanismi. Ravimiameti ametnik on proovinud olla ilmselgelt abivalmis ja vähendada kaebaja hirmusid, ennekõike, mis puudutab trombi. Tromboos võib mõnel juhul viidata eluohtlikule seisundile (infarktile või insuldile), mille korral tuleb kutsuda kiirabi 3, mistõttu on rahustava teabe andmine inimlikult arusaadav ja ametnikult ka ametnikueetika alusel eeldatav. Ka siis kui sellest võis tekkida mistahes kaudne mulje, et Ravimiamet välistab või kinnitab diagnoosi (analoogselt tervishoiuteenuse osutamisele), on Ravimiamet mõlemal korral trombi välistamise järel suunanud kaebaja pöörduma perearsti poole nii südamest kui ka õlavarrest tulenevate muude probleemide vältimiseks. Arvestades Ravimiameti erialateadmisi, peab kohus ka usutavaks, et kaebajat suunati perearstile pöörduma ka siis, kui kaebaja helistas Ravimiametisse.
11.Kohus ei nõustu kaebajaga, et Ravimiamet pidanuks kaebajat ise või jõulisemalt suunama arsti juurde. Tervishoiuteenuse saamine on Eesti Vabariigis vabatahtlik, v.a sundravi kohaldamisel. Patsient on vaba valima, kas, millal ja millise tervishoiuteenuse osutaja poole ta pöördub, arvestades süsteemisiseseid piiranguid (nt saatekirja nõue). Isik on seega vaba valima perearsti või pöörduma oma murega ka saatekirjata tasulisele vastuvõtule. Küll aga osutab tervishoiuteenust tervishoiutöötaja, mitte riigiasutus/haldusorgan. Ravimiametil puudub õigus ja pädevus kaebaja nimel või tema eest arstivisiidi kokku leppimiseks või kaebaja terviseandmete edastamiseks. Ka ei ole Ravimiametil volitusi kohustada kaebajat arsti poole pöörduma, uuringuid tegema või ravi läbima. Nimetatud tegevused on iga täiskasvanud inimese vaba valik. Ravimiamet saab piirduda üksnes soovitusega, et inimene pöörduks ravi saamiseks (pere)arsti poole. Viimast on Ravimiamet käesolevas asjas ka teinud.
Kohtule nähtub ka kaebaja seisukohtadest, et tal on arusaam meditsiinisüsteemi toimimisest. Nagu kohus ka eelnevalt märkis, läbis kaebaja pärast vaktsineerimist, kuid enne Ravimiametisse pöördumist autojuhi tervisekontrolli perearsti juures. Kaebaja ei soovinud pöörduda südame probleemidega perearsti poole, sest vaevused olid siis möödunud (istungil). Kaebaja on teadlik, et perearst suunab (kohtu täiendus: vajadusel) eriarsti juurde (dtl 55). Kaebaja ei soovinud pöörduda õlavarre osas perearstile, sest on lõpetanud spordimeditsiini eriala ning sai aru, et küsimus ei ole taastusravis, mis järgneb põhiravile; põhiravi oleks ta kaasa teinud (istungil). Taastusravi osas märgib kohus ka teadmiseks, et see on suunatud häirunud funktsioonide taastamisele või säilitamisele ning tegemist on toimetulekut taastava raviga. Taastusravile suunamise näidustus ei ole haigus, vaid piirangud igapäevaelu tegevustes4. Seega arvestades kaebaja väiteid, et tema käsi oli kaotanud töövõime, oligi asjakohane soovitus, et kaebaja pöörduks õlavarre ja kaela piirkonna kontrollimiseks perearstile, kes saab suunata taastusravisse. Ka Ravimiametil ei saanud toodud kirjavahetuse pinnalt jääda arusaam, et kaebajal on teistsugune arusaam Eesti meditsiinisüsteemi toimimisest ning kaebaja pöördub enda meelest arsti poole ravi saamiseks. Tegemist on teadmatuse või eksimusega, mis on harv ja mis kirjavahetusest ilmselgena ei nähtu. Igal juhul on Ravimiamet andnud korrektsed suunised (sh tõenäoliselt täiendavalt veel ka telefoni teel), et kaebaja pöörduks perearsti poole.
12.Ka siis, kui Ravimiamet on mingis osas eksinud (pidanuks aru saama, et kaebaja peab Ravimiametit arstiks ja pidanuks seetõttu selgitama kaebajale Eesti tervishoiuasutuste ülesehitust ja arstile pöördumise viise), ei tooks see kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale ei ole määratud ravi, ravimeid, protseduure või operatsioone (vt kohtuotsuse p 7 loetelu), mis on raske tervisekahju hüvitamise eelduseks. Vaktsiinikahju hüvitamine, sh määruses nr 36 toodud raskusastmed eeldavad seda, et isikule on tekkinud tervisehäire, mille leevendamiseks ta pöördub arsti poole ja mis ei möödu iseseisvalt. Vaktsiinikahju hüvitamise kontseptsioon toetab seega eeldust, et nii inimese kui ka riigi esmaseks huviks on inimese tervenemine, mitte hüvitise maksmine. Tervisekahju ei hüvitata ka juhul, kui isikul olid vähemalt 4 kuu kestel tervisehäire, kuid ta jättis arstile pöördumata. Võib eeldada, et arstile pöördudes saab inimene ravi ning vaevused mööduvad kiiremini ja vähesemate kannatustega. Arstile pöördumise tulemusel võib tervisehäire mööduda kiiremini, kui hüvitise piiranguna toodud 4 kuud, kuid esmaseks eesmärgiks ongi tervenenud inimene, mitte hüvitise maksmine. Kohus kontrollis kohtumenetluse kestel, kas võib leiduda ka muid dokumente, millest nähtub kaebaja tervisehäire, selle dokumenteerimine arsti poolt ja ravi määramine: - 08.10.2021 vormistati kaebajale autojuhi tervisetõend (dtl 41) ning kaebajal puudusid terviseprobleemid. Tervisekontroll oli 2 nädalat pärast vaktsiinisüsti ning kaebuse kohaselt tekkis kaebajale kohe pärast süsti õlavarde tugev valu (dtl 2). Sellegipoolest kaebaja tervisekontrollis sellest valust perearstile ei rääkinud. - 08.10.2021 tervisekontrolli kohaselt käib kaebaja igal aastal tervisekontrollis. Istungil kinnitas kaebaja, et pärast vaktsineerimist ta tervisekontrollis käinud ei ole (istungil 11:27:36). - Kaebaja on korduvalt tuginenud, et on kaotanud töövõime (dtl 2-3). Samas kinnitas kaebaja istungil, et ei ole sellest tulenevalt võtnud töövõimetuslehte (vt eelneva viite järel). Seega puuduvad mistahes muud tõendid, mille alusel oleks olnud vastustajal võimalik järeldada kaebajal vähemalt 4 kuu pikkuse tervisehäire olemasolu, mille tulemusel on kaebajale määratud ravi (ravimid, protseduurid vms) või mille tulemusel oleks kaebaja kaotanud töövõime või talle oleks
määratud puue. Vaidlustatud otsuses on ka viidatud, et kaebajal on õigus esitada uus taotlus, kui tervisekahju on kestnud vähemalt 4 kuud. RavS § 9920 lg 7 sätestab, et Haigekassal ja Ravimiametil on õigus raske tervisekahjustuse aluseks olevate andmete põhjendatuse ja põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada eksperte. Kohus selgitab, et eeltoodust nähtub, et vastustajal on uurimispõhimõte osas, milles on algsete andmete kontroll ning põhjusliku seose välja selgitamine. Eeltoodust ei tulene vastustaja ega kaasatud haldusorgani õigust ega kohustust asuda ise isikut diagnoosima, protseduure läbi viima või ravi määrama, kui algandmed puuduvad.
13.Kuivõrd tõendamata on kaebajale tervisehäire tekkimine, mille osas oleks kaebajale osutatud arstiabi, sh määruses nr 36 täpsustatud ulatuses ravimite määramine või raviprotseduuride tegemine, ei vasta kaebaja vaktsiinikahju hüvitamise tingimustele ja vastustaja on taotluse jätnud õiguspäraselt rahuldamata. II
14.Kaebaja on taotlenud vaktsineerimiskohustusega õigusvastaselt tekitatud tervisekahju hüvitamist. Nõude rahuldamise eelduseks on see, et vastustaja on kehtestanud vaktsineerimise kohustuse, mis on õigusvastane. Kohtule ei nähtu, et Haigekassa vastustajana oleks kehtestanud haldusakti, millest tulnuks kaebajale kohustus end vaktsineerida. Kui sellist kohustust ei ole kaebajale seatud, ei ole vastustaja oma tegevusega tekitanud kaebajale ka õigusvastaselt kahju.
15.Kohus on võtnud nõude menetlusse ilma vastustajat muutmata. Kohus selgitas juba 14.09.2022 määruses, et kohtule ei nähtu, et Eesti Vabariik oleks muul viisil seadnud vaktsineerimiskohustuse. Seetõttu ei ole kohus pidanud ka vajalikuks tunnistada mõnda muud haldusorganit selles nõudes vastustajaks, kuivõrd ei nähtu haldusakti, millest selline kohustus tuleneks. Kaebaja vaktsineeris end 23.09.2021. Kronoloogilise lihtsuse mõttes selgitab kohus Riigikohtu 31.10.2022 otsusele nr 5-22-4 tuginedes järgmist: - Vabariigi Valitsus andis 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“, mis jõustus 26.08.2021. Korralduse punktid 10, 14, 15, 15 1 ja 16, mida nende kehtivuse ajal korduvalt muudeti, sätestasid koostoimes muu seas, et teatud tegevustes osalemiseks tuleb esitada nn koroonatõend, st tõendada COVID-19 läbipõdemist, vaktsineeritust, sellega võrdsustatust või sellest vabastatust või koroonaviiruse testi tegemist (p 2). - Korralduse nr 305 punktide 15 ja 151 kohaselt oli ajavahemikul 26.08-25.10.2021 kontrollitud tegevustes osalemine võimalik koroonaviiruse testi negatiivse tulemuse kohta tõendi esitamise korral (p 41). Alates 25. oktoobrist 2021 said kontrollitud tegevustes osaleda ainult vaktsineeritud või haiguse läbipõdenud täiskasvanud (p 20, õiguskantsleri seisukoht). - Olukorras, kus piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine, oli tegemist kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamisega (p 48). Kohus selgitab, et eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebaja poolt vaktsineerimise ajal, 23.09.2021 seatud kaudset vaktsineerimiskohustust, vaid kaebajal oli soovitud tegevustes võimalik osaleda ka koroonaviiruse testi negatiivse tulemuse alusel.
16.Kaebaja ei ole ka enda vaktsineerimist sidunud sooviga osaleda Eestis vabaaja tegevustes, vaid sellega, et vaktsineerimise hetkel oli kaebaja pere ainuke toitja, vaktsineerimise valik sai tehtud vaid töötamise jätkamiseks (dtl 137). 8(9)
Kohus peab küll oluliseks märkida, et siinkohal on kaebaja seisukohad olnud ajas muutuvad ja vastuolulised. Istungi alguses märkis kaebaja, et vaktsineerimine ei olnud seotud piiriületusega, ka vaktsineerimata sai piiri ületada; tööl käimisega seoses ei olnud vajadust vaktsineerimiseks, kuid selle kasuks otsustas kaebaja seetõttu, et Eestis ei olnud kaebaja hinnangul tugevate survemeetodite tõttu sisuliselt võimalik vaktsineerimata olla. Istungi lõpus leidis kaebaja, et vaktsineerimissund seisnes selles, et vaktsineerimine oli mõistlik valik; sest kaebajat testiti korduvalt; testimine oli valulik; testita laevale ei lastud ning kaebaja ei saanud testimata tööle minna. Ka kaebuses on kaebaja selgitanud, et vaktsineeris töökoha säilitamiseks (dtl 2). Kaebaja töölkäimine ja selle eeldusena vaktsineerimine olid tol hetkel ainumõistlikud variandid (dtl 56, 137). Kaebaja on ise ka sedastanud, et ta töötas Soomes. Kui kaebaja vaktsineeris end seetõttu, et pääseda lihtsamini Soome tööle või käia Soomes tööl, olgu selleks siis testimiskohustusest pääsemiseks või põhjusel, et Soome riik kehtestas välistööjõule vaktsineerimiskohustuse või -soovituse (vt vastustaja vastust, dtl 129), ei ole tegemist Eesti Vabariigi tegevusega, mille õiguspärasust oleks võimalik halduskohtul kontrollida ja mis oleks põhjuslikus seoses kaebaja otsusega end vaktsineerida. Eesti kohtule ei või esitada kaebust välisriigi võimude tegevuse peale (HKMS § 4 lg 3). Eesti Vabariik, sh mitte ühegi tööandjana ei seadnud kaebajale tema töökohta arvestades (ehitustööde töödejuhataja) vaktsineerimiskohustust. Asjaolust, et vaktsineerimiskohustus võidi seada kiirabitöötajatele, politseinikele või kaitseväelastele, ei tulene vaktsineerimiskohustuse seadmist kaebajale. Kohtule ei ole ka teada, et Eesti Vabariigi mõni haldusorgan oleks andnud haldusakti, mis keelanuks ilma vaktsineerimata Eestist lahkuda, sh laevale minna. Nagu kaebaja ise kirjeldas (dtl 139), toimis Tallink Soome Terviseameti soovitusele tuginedes. Tallinki tegevus, sh testimisel või kontrollimisel ei ole Eesti Vabariigile omistatav. Ka ei ole vaktsineerimiskohustusena käsitletav Eesti Vabariigi väidetav tegevusetus, et Eesti Vabariik ei astunud aktiivseid samme, et Soome Vabariik testimist või vaktsineerimist ei nõuaks või soovitaks. Rahvusvahelises õiguses on üldine põhimõte, et välismaalasel puudub põhiõigus riiki sisenemiseks ja seal töötamiseks; seega ka Eesti kodanikul Soome sisenemisel. Ka Euroopa Liidu kodanikel võib piirata teise liikmesriiki sisenemise tervishoiu huvides (direktiiv 2004/38/EÜ5 art 1 punkt (c), art 29). Kohus kordab, et ei asu Soome võimude suuniseid, soovitusi või keeldumisi sisuliselt kontrollima, kuivõrd see ei ole Eesti Vabariigi kohtu pädevuses.
17.Kuivõrd puudub vastustaja või muu Eesti Vabariigi riigiorgani või avaliku võimu kandja tegevus, mis oleks (õigusvastaselt) kaasa toonud kaebaja vaktsineerimise ja seega tervisekahjustuse tekkimise, tuleb kaebaja kahjunõue jätta rahuldamata.
18.Kaebuse tervikuna rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
Viimane konsolideeritud versioon https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02004L003820110616&from=EN
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.