Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-22-936 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-936 range režiimiga vangilaagrisse Vorkutas ja sellele järgnes 3-aastane sundasumise karistus. Kaebaja isa Y ja ema W (W) abiellusid 17.08.1955 Tartus. Arhiiviteatises selgitatakse, et ilmselt suutis Y abiellumiseks kinnipidamiskohast salaja lahkuda. Samuti nähtub, et pärast abiellumist asusid kaebaja vanemad elama Vorkutasse. Kaebaja hinnangul tõendab see, et tema isal puudus õigus jääda Eestisse ja tal tuli naasta Komi ANSV-sse. NSVL-i 10.03.1956 seadluse ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1957 seadluse ning lisakaristusena mõistetud sundasumise tõttu ei olnud Yl võimalik pärast vangilaagris karistuse kandmist Eestisse naasta ka pärast kaebaja sündimist. Kaebaja vanemate abielu lahutati X avalduse alusel 17.12.1959. Ema on selgitanud, et Y vahistati teistkordselt mõni kuu enne esimese karistuse lõppu. SKA hinnangud ei võta arvesse 1956. a ja 1957. a seadlusi, mis oluliselt piirasid Eestist pärit isikute ja nende perekondade elu. Samuti ei ole SKA hinnanud seda, et 10-aastasele vangilaagri karistusele järgnes 3-aastane sundasumise karistus ning kaebaja sünnikohaks oli poliitvangide kinnipidamiskoht. Kui represseerimisega kaasnevad mõjud olid Y suhtes lõppenud, siis miks ta ei lahkunud kinnipidamiskohast. Kaebaja isa tuleb lugeda represseerituks vastavalt ReprS § 2 lg 1 p-le 3 ning kaebaja on ReprS § 2 lg 2 kohaselt samuti represseeritu. Lapse suhtes kehtib represseeritud isiku staatus nii kaua, kuni talle avaneb reaalne võimalus koos vanemaga kodumaale pääseda. SKA on arhiiviteatistes märgitut arvestanud üksnes valikuliselt. Passi väljastamisele vaatamata kehtis Y suhtes 3-aastane sundasumise karistus ning vastupidist ei kinnita asjaolu, et Yle ei ole nende kolme aasta eest arvestatud pensionistaaži kolmekordselt. Alates 15.03.1958 pensionistaaži uuesti kolmekordselt arvestamine viitab, et Y oli jätkuvalt sundasumisel ning tal puudus reaalne võimalus Eestisse naasta. Kuna kahe kinnipidamise vahe oli kõigest kolm aastat, ei ole eluliselt usutav, et sellel ajal oli Yl vabadus otsustada oma viibimis- või elukoha üle. SKA otsused on ebapiisavalt põhjendatud (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-d 1 ja 2).

3-22-936 Vorkutas. Y võis saada vabastuse, kuid vabastamine ei tähendanud alati kodumaal elamisõiguse ja sissekirjutamisõiguse saamist. Kaebaja vanemate abielu lahutati 17.12.1959 vastavalt Eesti NSV Ülemkohtu 30.09.1959 otsusele, mille kohaselt toimus lahutus X avalduse alusel, sest Y on karistatud vabadusekaotusega üle 3 aasta. Kohtutoimik ei ole säilinud. Y on Tartusse sisse kirjutatud 1963. a-l, saabudes Mordva ANSV-st. Lisaks nähtub vastustaja infosüsteemist, et Y pensioniõiguslikku staaži on 01.07.1945–27.03.1953 ja 15.03.1958–15.03.1963 eest arvestatud kolmekordselt ning teistel ajavahemikel ühekordselt. Eeltoodu põhjal on SKA järeldanud, et kaebaja ei vasta ReprS § 2 lg 2 tingimustele, sest tema isa oli hiljemalt 1954. a-st vaba otsustama oma viibimiskoha üle. Vaidlustatud otsused tuleb oluliste põhjendamispuuduste tõttu tühistada. Vaidlust ei ole, et puuduvad andmed Y vabastamise kohta. Jääb arusaamatuks, kuidas jõudis SKA järeldusele, et hiljemalt 1954. a-st oli Y vaba otsustama enda viibimiskoha üle, vaatamata sellele, et ta mõisteti 15.12.1945 süüdi ja karistuseks määrati 10+3 aastat. Seega pidi Y kuni 15.12.1958 viibima talle määratud asukohas väljaspool Eestit. Arhiiviteatise järgi vangistati Y seejuures uuesti 15.03.1958 (enne sundasumise lõppemist) ja vabastati teadaolevalt alles 15.03.1963. Kuna SKA ei ole neid asjaolusid analüüsinud ega põhjendanud, tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel vaidlustatud otsused tühistada. Pelgalt asjaolu, et isikule oli asumisel oleku ajal (s.o pärast range režiimiga vangistuse lõppu) väljastatud pass ning ta käis Eestis, kus sõlmis abielu kaebaja emaga, ei tähenda automaatselt, et Y oli vaba otsustama oma viibimiskoha üle ning tema suhtes puudusid okupatsioonivõimude poolsed piirangud. SKA ei ole põhjendanud, miks ei arvestatud vaidemenetluses esitatud Memento Tallinna Ühenduse selgitusi ja seisukohti. Vastustaja on rõhutanud, et ajavahemikul, mille sisse jääb kaebaja sünd, arvestati Yle pensioniõiguslikku staaži ühekordselt ning Y pidi ilmselt olema asjaoludest teadlik. Ainuüksi asjaolust, et Y ei vaidlustanud pensioniõigusliku staaži arvutamist ReprS § 13 alusel, ei saa siiski järeldada, et Y ei viibinud 28.03.1953–14.03.1958 asumisel. Kuna pensionitoimik ei ole säilinud, siis ei ole võimalik kontrollida, kas Y pidi üldse mõistma, et vahepealse perioodi eest temale staaži kolmekordselt ei arvestatud ja tal olnuks põhjust otsust vaidlustada. Infosüsteemi andmed on ainult üks tõend, mida SKA-l tuli arvestada koosmõjus teiste asjas kogutud tõenditega ning teha põhjendatud otsus. Vastustaja ei ole lisaks analüüsinud arhiiviteatisel märgitud 1956. a ja 1957. a seadluste võimalikku mõju Y õigustele. Otsused on selles osas samuti oluliste põhjendamispuudustega. Haldusmenetluse materjalidest nähtub veel, et 19.07.2021 avalduses (täiendatud 25.10.2021) taotles kaebaja lisaks ka pensioni ümberarvutamist ning represseeritu pensioni ja pensionilisa väljamaksmist. Nende taotluse osas ei ole SKA üldse seisukohta võtnud. Kohus juhib tähelepanu, et represseeritu pensionistaažiga seoses tuleb mh arvestada, et ReprS § 2 lg-t 2 tuleb tõlgendada kitsalt (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 otsus nr 3-09-848, p-d 15–16) ning ReprS § 13 lg 1 p-i 5 tuleb mõista selliselt, et luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks pidi olema antud just ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikule ehk asumisel olnud isiku lapsele, mitte ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud isikule endale. Kuna Y ja X abielu lahutati 30.09.1959 kohtuotsuse alusel, millega mõisteti Ylt ühtlasi välja alimendid laste ülalpidamiseks, saab sellest järeldada, et kaebaja pidi olema selleks ajaks saabunud ema juurde Eestisse (s.o isast eraldi ja enne isa teistkordse vangistuse lõppu). SKA-l tuleb pärast asjaolude täiendavat väljaselgitamist teha uus põhjendatud otsus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-22-936 tema vabastamise aeg ei ole leidnud tuvastamist. Tõendatud ei ole, et kaebaja on sündinud vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Yle mõistetud karistus 10+3 aastat ei tähenda, et ta viibis ka tegelikult 10 aastat range režiimiga vangilaagris ja seejärel 3 aastat asumisel. Üldteada on asjaolu, et karistust ei kantud alati lõpuni ja inimesi vabastati ka varem. Halduskohtu arvates pidi kaebaja isa olema kuni 15.12.1955 vangilaagris, kuid samas väljastati talle 28.09.1954 pass ning Tartus sõlmiti 17.08.1955 kaebaja vanemate abielu. Seega ei olnud Y kuni 15.12.1955 range režiimiga vangilaagris. Abieluakti märgitud Y elukoht Vorkutas ei olnud vangilaager. Y pensioniõiguslikku staaži on kolmekordselt arvestatud üksnes ajavahemike 01.07.1945–27.03.1953 ja 15.03.1958–15.03.1963 eest. Kuna staažiarvestus toimub dokumentide alusel, leidis toona järelikult tõendamist, et vaid nimetatud perioodid kuuluvad arvestamisele kolmekordselt. Tegemist ei saa olla juhuslike kuupäevadega. Kõige tõenäolisem põhjus sai olla Y vabanemine ja pole alust järeldada, et kaebaja isa kandis oma karistuse lõpuni. Kaebaja ei ole omalt poolt dokumente esitanud ega ka avaldanud, millal ta Eestisse jõudis (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsus nr 317-2270, p 9). ReprS § 13 lg 1 p 5 alusel pensioniõigusliku staaži kolmekordselt arvestamiseks peab isik olema ReprS § 2 lg 2 tähenduses represseeritu. Kaebaja puhul ei ole see tõendamist leidnud. ReprS-i alusel arvestatakse ja tõendatakse pensionõiguslikku staaži riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel antud õigusaktides kehtestatud korras (vt ka RPKS § 281 lg 1; sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja arvestamise kord“ § 20). Last, kes elab oma vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897, p 10). Puuduvad tõendid, et kaebaja emale või kaebajale oleks tehtud okupatsioonivõimude poolt takistusi Eestisse naasmiseks. Kohtu viidatud 1956. a ja 1957. a seadlused ei saanud kuidagi mõjutada kaebaja isa tõenäolist vabanemist 27.03.1953. Seadlused ei saanud iseenesest takistada kellegi Eestisse naasmist, vaid oluline on tegelik olukord. Arhiiviteatis ei tõenda seadluste asjassepuutuvust kaebaja isa puhul. Y suhtes ei ole teada 10.03.1956 seadluses viidatud kohtuotsust ja tema perekond ei olnud teadaolevalt eriasumisel. Küsitav on ka 12.10.1957 seadluse asjakohasus, sest kaebaja isa karistati Saksa armee ridades võitlemise eest, mitte seadluses loetletud alustel. Represseeritu tunnistust ei saa väljastada või toetust määrata üksnes oletuste põhjal. Olemasoleva info põhjal ei olnud vastustajal võimalik teha teistsugust otsust.

3-22-936 loa olemasolu ei ole tuvastatud, siis tuleb eeldada, et kaebaja isal sellist luba ei olnud. Samuti tuleb arvestada, et Ye karistati Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel (kodumaa reetmine), mis kuulus kontrrevolutsiooniliste kuritegude hulka. Seega on faktiliselt ebaõige järeldus, et viidatud seadlused kaebaja isa suhtes ei kohaldunud. SKA on heitnud kaebajale lisaks ette, et ta ei ole tõendanud enda Eestisse naasmise täpset aega. Tegemist on uue asjaoluga, millele SKA halduskohtus ei tuginenud ja kuna puudub põhjendus, miks ei olnud seda vastuväidet võimalik varem esitada, tuleb see jätta tähelepanuta. ReprS § 2 lg-st 2 tulenevalt ei ole kaebaja Eestisse naasmise täpne aeg siinse vaidluse kontekstis oluline, vaid tähtis on kaebaja vanema staatus kaebaja sünni hetkel. Kindlasti ei saa pidada üldtuntuks asjaolu, et karistusi ei kantud sageli lõpuni perioodil, kus Nõukogude võim kiusas taga sisuliselt iga Eesti kodanikku. SKA ei ole viidanud usaldusväärsele allikale, mis kinnitab esitatud väidet (vt HKMS § 60 lg 1). Olukorras, kus kaebaja on oma väiteid tõendanud, ei saa SKA piirduda paljasõnaliste vastuväidetega, et üks või teine tõend või asjaolu ei oma tähtsust. Halduskohtu otsus on õiguspärane ning kuna vastustaja ei ole veenvalt tõendanud, et kaebaja isal oli kaebaja sünni hetkel luba ja reaalne võimalus Eestisse naasta, siis tuleb kaebaja lugeda ReprS § 2 lg 2 tähenduses represseerituks. Pidades silmas, et kohe pärast teistkordset vangistusest vabanemist 15.03.1963 oli kaebaja isal olemas sissekirjutus Tartusse, pole usutav, et varem oli ta Eestisse naasmisest vabatahtlikult loobunud ja eelistas jääda Vorkutasse. Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud SKA otsused ei olnud nõuetekohaselt põhjendatud ja neis esines kaalutlusvigu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-936 p-d 9–10; 01.03.2016 otsus nr 3-15-1468, p-d 13–14; 17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p 10; Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2023 otsus nr 3-21-546, p 18).

3-22-936 et Yle on väljastatud pass Vorkuta linna miilitsaosakonnas 28.09.1954. Arhiiviteatise koostajad on eeltoodud asjaoludele lisanud omapoolse selgituse, et Y võis saada vabastuse, kuid vabastamine ei tähendanud alati kodumaal elamisõiguse ja sissekirjutamisõiguse saamist. Represseeritute suhtes kehtisid ka pärast 1953. a-t edasi mitmed kontrollimehhanismid ning rakendati eri piiranguid nii elu-, töö- kui ka õppimiskoha valikul. Sellega seoses on arhiiviteatises viidatud, et represseeritute elu ja tegevust reguleerisid NVSL-i 10.03.1956 seadlus ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1957 seadlus. Arhiiviteatis ei sisalda samas mingeid täpsemaid andmeid selle kohta, kas ja mille põhjal on teatise koostajad seisukohal, et viidatud seadlused olid asjassepuutuvad mh Y puhul. Samuti on üldteada asjaolu, et kinnipidamiskohast või asumiselt vabastamine ei tähendanud tingimata piirangute täielikku kaotamist, kuid puuduvad siiski andmed selle kohta, et kaebaja sündimise ajal sellised võimalikud piirangud Y suhtes ka tegelikult kehtisid. Arhiiviteatises viidatud seadluste kirjeldused on sedavõrd ebaselged ja üldised, et ei võimalda teha mingeid kindlaid järeldusi. Ringkonnakohus on ka varasemalt leidnud, et Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1957 seadluse sõnastus ei võimalda ühest tõlgendust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 otsus nr 3-20-68, p 11). Ringkonnakohus võtab haldusasja nr 3-20-68 toimikus (dtl 63) oleva ENSV 12.10.1957 seadluse ka praeguse haldusasja materjalide juurde.

3-22-936 arhiiviteatises ei ole Y karistust välja toodud, nähtub see kaebaja esitatud memoriaal.ee otsingu tulemuste väljavõttest (dtl 17). Selles väljavõttes on allikana viidatud teose „Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988“ 2. köitele (Tallinn 1998),1 milles on selgitatud karistusaegade tähistamist selliselt, et „10+3“ tähendab 10 aastat vangilaagrit ning sellele järgnevat 3-aastast sundasumist või õiguste piiramist (vt lk B3 ja lk 258). Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et eeltoodud teoses avaldatud andmed põhinevad tegelikele arhiiviallikatele. Sellele vaatamata on üldteada, et suur osa karistustest jäi lõpuni kandmata ja inimesi hakati pärast J. Stalini surma (05.03.1953) hulgaliselt vabastama. Kui Y oleks 10aastasest vangistusest vabanenud alles 15.12.1955, siis pole arusaadav, miks väljastati talle 28.09.1954 pass ja kuidas oli tal võimalik Eestis 17.08.1955 abielluda. Kaebaja esitas koos vaidega MTÜ Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu Memento Tallinna Ühendus liikme PV 07.01.2022 seisukoha (dtl 48) ja lisas kaebusele PV 02.04.2022 seisukoha (dtl 18–21), milles on kokkuvõtlikult leitud, et kuna Y vabastamise kohta puudub dokument ja kaebaja sündis 25.05.1956 Vorkutas, siis tuleb kaebaja lugeda ReprS § 2 lg 2 tähenduses represseerituks. See näib lähtuvat eeldusest, et Y oleks pöördunud Komi ANSV-st tagasi Eestisse kohe esimesel võimalusel. Arvamuses on välja pakutud hüpotees, et Y kinnipidamiskohas viibides „hankis“ passi ja „põgenes“ korraks Eestisse oma armsama järele, kuid seejuures esile toodud näited teistest põgenemislugudest ei ole asjakohased. Y sõlmis Eestis 17.08.1955 ametlikult abielu ja pole usutav, et ta oleks samal viisil käitunud ka siis, kui ta viibinuks Eestis okupatsioonivõimu seadusi rikkudes.

https://www.memento.ee/wp-content/uploads/2017/05/Memento-Raamat-2.pdf

9(10)

3-22-936 10) ning ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.