K.Z kaebus Tartu Vangla kohustamiseks avaldada talle vangiregistrisse kogutud andmed ja Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja K.Z
Asja läbivaatamine
Vastustaja Tartu Vangla Kaasatud haldusorgan Andmekaitse Inspektsioon, volitatud esindaja Andres Kudrjavtsev Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada K.Z kaebus osaliselt.
2.Kohustada Tartu Vanglat K.Z 25. juuli 2022. a taotlust uuesti läbi vaatamata. Jätta K.Z hüvitamisnõue rahuldamata.
3.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 30 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. oktoobril 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla kohaldas 11. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/27 samast päevast alates K.Z (kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist põhjendusel, et kaebaja väljendas vestluses psühholoogiga kavatsust oma elu lõpetada ning vangla peab takistama kaebaja enese tervise kahjustamist.
2.Tartu Vangla lõpetas 26. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/34 alates samast päevast kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud osaliselt (isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamise osas) ning 9. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 221/1-2/45 alates samast päevast ülejäänud osas (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise osas) seoses asjaolude äralangemisega.
3.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 25. juulil 2022 taotluse, milles palus talle väljastada tema kohta kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogusse (vangiregister) tehtud päevikukanded. Tartu Vangla jättis 27. juuli 2022. a vastusega nr 2-5/581-2 kaebaja taotluse rahuldamata, sest päevikukanded võivad sisaldada teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta. Nende kaebajale väljastamine võib ohustada vangistuse täideviimist. Alates kaebaja paigutamisest Tartu Vanglasse 6. septembril 2017 kuni vastuskirja koostamiseni on kaebaja kohta vangiregistrisse tehtud 333 erineva sisuga kannet. Kaebaja taotletud hulga sissekannete ühekaupa läbitöötamine ja hindamine, kas mõni sissekanne või selle dokumenteerimise viis võib sisaldada informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide kohta, on ajamahukas ja nõuaks töökorralduse muutmist. Kuna kaebajale on vähemalt osaliselt teada soovitud teabe sisu, ei ole töökorralduse muutmine ajamahuka ülesande täitmiseks põhjendatud.
4.Kaebaja esitas vanglale 8. augustil 2022 eelnimetatud vastuse peale vaide, mille vangla edastas järgmisel päeval vastavalt pädevusele lahendamiseks Andmekaitse Inspektsioonile (AKI). AKI peatas 10. novembri 2022. a kirjaga nr 2.1-3/22/1943 vaidemenetluse kuni haldusasjas nr 3-21-2254 lõpliku lahendi jõustumiseni. AKI on teinud analoogses asjas Viru Vanglale ettekirjutuse, mida viimane ei täitnud ning AKI pöördus protestiga kohtusse. Kuna kohtuasi puudutab sama õiguslikku küsimust, siis on põhjendatud ära oodata kohtu lõplikud seisukohad.
5.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 14. oktoobril 2022 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema suhtes vangla 11. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/27 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Tartu Vangla jättis 25. novembri 2022. a otsusega nr 1-13/310-2 tema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 13. detsembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks avaldada talle vangiregistri päevikukanded ning mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses tema õigusvastaselt üksikvangistuses hoidmisega. Kaebusele on lisatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning muud lisadokumendid.
7.Tartu Halduskohus vabastas 15. detsembri 2022. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ning võttis menetlusse K.Z kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks avaldada talle vangiregistris olev teave ning mõista Tartu Vanglalt tema kasuks välja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest
3-22-2622 hüvitis. Kohus luges kaebuse kohustamisnõuet puudutavas osas tähtaegselt esitatuks tuginedes HKMS § 47 lg-le 3, sest AKI ei vaadanud kaebaja vaiet seaduses ettenähtud ajal läbi ning haldusmenetluse peatamiseks puudus õiguslik alus. Sama määrusega andis kohus vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
8.Vastustaja esitas 12. jaanuaril 2023 kohtule vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata. Ühtlasi esitas vastustaja kohtule täiendavad tõendid.
9.Tartu Halduskohus kaasas 30. jaanuari 2023. a määrusega haldusasja menetlusse arvamuse andmiseks AKI ning andis kaasatud haldusorganile tähtaja kaebusele vastamiseks osas, mis puudutab vangiregistrisse kogutud andmete väljastamisest keeldumist.
10.Kaasatud haldusorgan esitas 2. märtsil 2023 kohtule vastuse.
11.Tartu Halduskohus otsustas 20. juuni 2024. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. Ühtlasi kuulutas kohus haldusasja menetluse kinniseks ning otsustas asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.
12.1.Tartu Vangla psühholoog tegi 11. veebruaril 2021 vangiregistrisse sissekande, mille kohaselt on kaebajal suitsiidikalduvus. Kaebajal ei ole võimaldatud eelnimetatud sissekandega tutvuda. Vangiregistris on kaebaja terviseinfo, millega vanglaametnikud saavad tutvuda, kuid kaebaja mitte, kuigi vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 4 lubab kinnipeetaval vastavate andmetega tutvuda. Kuna kaebaja sai teada, et tema kohta on vangiregistrisse kogutud juba üle 380 sissekande, siis taotles ta vanglalt andmete avaldamist, kuid vangla jättis tema taotluse rahuldamata. Kaebajal esineb andmete saamiseks kõrgendatud huvi, kuna ta paigutati alusetu sissekande tõttu õigusvastaselt pikaajalisse üksikvangistusse ning päevikukanded võivad avaldada taolist mõju ka tulevikus.
12.2.Tartu Vangla kohaldas kaebaja suhtes alates 11. veebruarist 2021 täiendavate julgeolekuabinõudena lukustatud kambrisse paigutamist, isiklike asjade keeldu ning videojälgimist. Kaebajale tekitati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega mittevaralist kahju, mis seisnes tema vabaduse võtmises ja väärikuse alandamises. 12.2.1.Kaebaja suhtes rakendatud piirang oli kaalutlemata, ebaproportsionaalne ja õigustamatu. Kaebaja viidi 12. veebruaril 2021 psühhiaatriaosakonda, kus ta viibis kuni 25. veebruarini 2021. Hiljem sai kaebaja teate tema suhtes videovalve kohaldamise kohta. Psühhiaater ei tuvastanud kaebajal suitsiidikalduvust ning kaebaja kirjutati 25. veebruaril 2021 psühhiaatriaosakonnast välja. Selleks hetkeks olid VangS § 69 kohaldamise alused ära langenud ning tema suhtes oleks tulnud vastavate meetmete rakendamine lõpetada, kuid vangla ei teinud seda. Kaebaja paigutati eluosakonna lukustatud kambrisse, kus jätkus ka kaebaja isiklike asjade kasutamise keeld. 26. veebruaril 2021 eelnimetatud keeld küll tühistati, kuid kaebaja sai asjad kätte mõningase viivitusega. Seega tekkis olukord, mil algselt näiliselt õiguspärane eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine muutus õigusvastaseks. Puudub põhjendus, miks oli pärast asjaolude äralangemist vajalik jätkata üksikvangistuse kohaldamist. 12.2.2.Vangla ei võimaldanud kaebajal üksikvangistuses viibimise ajal osaleda suhtlusprogrammis, milles osalevad erinevad vanglateenistujad ning mille eesmärgiks on pakkuda kinnipeetavale inimlikku kontakti ja ennetada või leevendada üksikvangistuse
3-22-2622 kahjulikku mõju. Mõned juhuslikud kokkupuuted üksikute isikutega pakkusid kaebajale hetkelist vaheldust, kuid ei korvanud sotsiaalse suhtluse puudumist. Kaebajale ei tehtud teatavaks üksikvangistuse võimalikku eeldatavat kestust. Pikaajaline üksikvangistus võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele ning tema sotsiaalsele toimetulekule. Samuti ei tohi väidetavalt enesetapu mõtteid väljendanud isikut paigutada pideva järelevalveta üksikkambrisse. Meditsiinitöötaja ei külastanud kaebajat iga päev, mil ta üksikvangistuses viibis.
13.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. Tartu Vangla jääb 27. juuli 2022. a vastuses nr 2-5/581-2 ja 25. novembri 2022. a otsuses nr 1-13/310-2 toodud seisukohtade juurde.
13.1.Kaebajale keelduti vangiregistrist päevikukannete väljastamisest VangS § 5 2 lg 6 ja avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 2 p 3 alusel. 13.1.1.Päevikukannete väljavõtte väljastamine annab kinnipeetavale ülevaate, milliste vahejuhtumite, milliste vahendite ja millise detailsusega vangla infot kogub. See annab kinnipeetavale teavet selle kohta, milliseid olukordi peab vangla sedavõrd oluliseks, et koguda nende kohta infot ja pidada neid vangistuse täideviimist või vangla julgeolekut ohustavateks. Sellisest infost saab kinnipeetav teha järeldusi, milliseid vanglale teavet andvaid kohti või olukordi vältida. See võib aga omakorda ohustada vangistuse täideviimist. Kui kinnipeetavale saab teatavaks, kuidas vangla julgeolekualast teavet kogub, milliseid järeldusi oma igapäevatöö korraldamisel sellele teabele tuginedes teeb ja kuidas need andmed mõjutavad kinnipeetava riskide hindamist, seab see ohtu nii riskide hindamise kvaliteedi kui ka vangla julgeoleku tagamise üldisemalt. Kui kinnipeetav teab täpselt, mis on vangla meetodid ja taktika selle teabe väljaselgitamiseks ja mida saab vangla järeldada kinnipeetavast lähtuvate riskide kohta, siis on võimalik selle teabega manipuleerida. Selle tulemusel on reaalne oht, et vangla hindab julgeolekuriske tegelikust madalamaks ega pruugi suuta reageerida tõsisele ohule õigeaegselt ja asjakohaselt. Ühtlasi ei ole välistatud, et kinnipeetavad võivad neile väljastatud teavet omavahel jagada. Vanglaametnikud on läbinud erialase väljaõppe, kuidas erinevaid julgeolekuriske tuvastada, kuid selle teatavakstegemisel ei ole samu meetodeid ja taktikaid enam võimalik julgeolekualase teabe saamiseks kasutada või muutuvad need tõenäoliselt ebatõhusateks. Juhul, kui kinnipeetaval oleks võimalik tutvuda ühe või mõne kandega, võib kannete sisust saada teavet, mille avalikuks tulekul võidakse vangla julgeolekut ohustavaid asjaolusid üritada senisest enam varjata ja kasutada konspiratiivseid võtteid. 13.1.2.Vanglateenistuses kasutatakse süüdimõistetute kriminogeensete riskide hindamisel ühtset metoodikat. Riskihindamise ankeedi punktihinnangutes sisalduv informatsioon tugineb vanglatöös kasutatavatel meetoditel. Riskihindamise ankeedi kinnipeetavale juurdepääsu piiramist on peetud korduvalt põhjendatuks ka senises kohtupraktikas, sest sellest nähtub, milliseid konkreetseid andmeid vangla analüüsib ning millist metoodikat kasutab. Lisaks on kohtupraktikas jaatatud, et neid andmeid teades on kinnipeetaval võimalik vanglale edastatavate andmetega tulevikus manipuleerida ja seeläbi vangla otsuseid endale meelepärases suunas mõjutada. Teave, mida on vaja vanglas viibiva kinnipeetava riskide hindamiseks, kogutakse muuhulgas ka vangiregistri kannetest. Ka nende kannete avalikustamisel seatakse vangistuse täideviimise eesmärgid ohtu. 13.1.3.Kas konkreetne sissekanne vangiregistrisse võib sisaldada teavet, mida ei ole võimalik väljastada, on iga sissekande hindamise küsimus. Arvestades, et kaebaja kohta vangiregistrisse tehtud sissekanded kajastuvad 7 lehel (ühel lehel ca 50 kannet), on iga sissekande eraldiseisev hindamine ebamõistlikult koormav. Sissekannetest ei ole võimalik genereerida eraldiseisvat dokumenti, mistõttu andmete väljastamiseks tuleks iga kanne eraldiseisvalt kanda mõnda muusse dokumenti. Iga kanne tuleks eraldiseisvalt avada, tutvuda
3-22-2622 selle sisuga ning hinnata teabe väljastamise lubatavust, aga ka seda, kas selline teave on muul viisil juba kaebajale teatavaks saanud.
13.2.Kaebaja suhtes kohaldati ajavahemikul 11. veebruar kuni 9. märts 2021 täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et vanglal tekkis põhjendatud kahtlus selles, et kaebaja võib kujutada ohtu iseendale. Psühholoog teavitas üksuse juhti sellest, et tema vastuvõtul käinud kaebaja väljendas kavatsust lõpetada oma elu ning psühholoogi hinnangul on kaebaja sügavas depressioonis. Kuna VangS § 69 lg 1 annab õiguse kohaldada julgeolekuabinõusid ka isiku suhtes, kes on ohtlik iseendale, siis oli põhjendatud ja vajalik kaebaja suhtes abinõude kohaldamine. Olukorras, kus kinnipeetav võib ohustada iseenda elu või tervist, on eesmärgipärane ja põhjendatud seada ka isiklike asjade kasutamise keeld vältimaks enese kahjustamiseks sobilike vahendite valmistamist ning rakendada videojälgimist tagamaks enese kahjustamiseks sobilike vahendite valmistamise ja ennast kahjustava käitumise võimalikult kiire avastamine. Julgeolekuabinõude kohaldamisel selle eeldatava kestvuse teatavaks tegemine ei ole võimalik, kuna abinõu kohaldamine sõltub isiku käitumisest. 13.2.1.Vangla ei nõustu, et kaebaja suhtes oleks tulnud psühhiaatriaosakonnast väljakirjutamisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada. Psühhiaatriaosakond on mõeldud statsionaarset ravi vajavate kinnipeetavate tarbeks ja kui kaebajal statsionaarse ravi või täiendavalt videojärelevalve teostamise vajadust ei tuvastatud, siis puudus ka alus tema hoidmiseks selles osakonnas. Statsionaarse ravi vajaduse puudumisest ei saa aga järeldada, et isik ei võiks kujutada endale ohtu. Psühhiaater tuvastas 25. veebruaril 2021, et kaebajal ei esine kliiniliselt diagnoositavat depressiooni, kuid kaebaja emotsionaalne seisund ja avaldatud mõtted viitasid selgelt enese kahjustamise võimalikkusele. Vangla lõpetas 26. veebruaril 2021 kaebaja isiklike asjade kasutamise keelu. Vanglale teadaolevalt anti kaebajale asjad kätte samal päeval. Kui käskkiri tehti talle teatavaks hommikul, siis esemed sai ta kätte sama päeva lõunaks. Tagantjärele ei ole võimalik enam täpset aega kontrollida. Sellist ajalist vahet haldusakti teatavaks tegemise ja asjade kätteandmise vahel ei saa pidada õigusvastaseks. Pärast isiklike asjade tagastamist oli vajalik kaebaja käitumist täiendavalt jälgida veendumaks, et kaebaja ei kujuta endale enam ohtu. Isiklike asjade võimaldamisel tekivad isikul suuremad võimalused enda kahjustamiseks sobilike vahendite valmistamiseks. Vangla pidi veenduma, et suuremate võimaluste korral kaebaja emotsionaalne seisund ei lange ja oht enesevigastamisele on ära langenud. Sellist täiendavat jälgimist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Kuivõrd enese kahjustamise soovile viitavaid asjaolusid ei ilmnenud, sai vangla olla veendunud, et oht on möödunud ja julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. 13.2.2.Vaatamata sellele, et kaebaja suhtes ei viidud läbi üksikvangistuse negatiivsete mõjude leevendamiseks mõeldud suhtlusprogrammi, siis ei olnud kaebaja sotsiaalses isolatsioonis. Kaebajal oli mitmeid kokkupuuteid tervishoiutöötajatega. 12. veebruaril, 19. veebruaril ja 4. märtsil 2021 toimusid kaebajal vestlused psühholoogiga. 22 veebruaril 2021 toimus tal vestlus inspektor-kontaktisikuga ning 8. märtsil 2021 vestlus kaplaniga. Lisaks sellele olid kaebajal igapäevased kokkupuuted ametnikega. 13.2.3.Kuivõrd täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes õiguspäraselt kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel, siis ei ole tegemist alusetu vabaduse võtmisega. Kuna kehtiv õigus lubab täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutada, siis ei saa seadusega lubatud meetme kohaldamine iseenesest olla väärikust alandav ka siis, kui see on osutunud õigusvastaseks.
14.Kaasatud haldusorgan esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
14.1.Kaebajal on õigus esitada vanglale taotlus vangiregistrist andmete väljastamiseks ja vanglal on kohustus andmed väljastada, kui ei esine VangS § 5 2 lg-s 6 ja/või isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 24 lg-s 2 loetletud asjaolusid.
3-22-2622
14.2.AKI nõustub vastustajaga, et 333 kande sisu hindamine on ajamahukas ja võib tingida vangla töökorralduse muutmise vajaduse. Samas on sellel põhjusel võimalik keelduda teabenõude täitmisest AvTS § 23 lg 2 p 3 alusel. Kaebaja taotlust saab aga pidada enda kohta andmete küsimiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (õiguskaitseasutuste direktiiv), ja IKS § 24 mõistes. IKS § 24 ei räägi aga enda isikuandmetest koopia saamise õigusest, vaid piirdub töötlemise kinnituse ja IKS § 24 lg-s 1 sätestatud selgituste saamise õigusega, mida omakorda saab piirata IKS § 24 lg-s 3 toodud juhtudel. Koopiate saamise õigusest räägib seega vaid VangS § 52 lg 4.
14.3.Seega on antud juhul oluline kujundada seisukoht, kas avaliku teabe seaduse regulatsioon kohaldub ka VangS § 52 lg 4 alusel enda andmetest koopia küsimisele või mitte. Kui kohaldub, siis on vangla AKI hinnangul õiguspäraselt keeldunud kaebaja taotluse täitmisest suure mahu tõttu AvTS § 23 lg 2 p 3 alusel. Kui avaliku teabe seaduse regulatsioon ei kohaldu, siis vangistusseadus ega kehtiv isikuandmete kaitse seadus suure mahu tõttu taotluse täitmisest keeldumist ette ei näe.
KOHTU SEISUKOHT
15.Vaidluse all on, kas Tartu Vangla jättis 27. juuli 2022. a vastusega nr 2-5/581-2 kaebajale õiguspäraselt vangiregistri päevikukanded väljastamata, sh kas vangla kohaldas kaebaja taotluse lahendamisel asjakohaseid õigusnorme. Samuti, kas Tartu Vangla on põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju tema suhtes ajavahemikul 11. veebruar kuni 9. märts 2021 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, alandades eeltooduga kaebaja väärikust ning võttes temalt alusetult vabaduse. Kohus käsitleb kaebusele vastuseks esmalt kaebaja kohustamisnõuet tema kohta vangiregistrisse kogutud andmete avaldamiseks (I) ning seejärel kaebaja hüvitamisnõuet (II). Viimaks lahendab kohus kaebuse ja jaotab menetluskulud (III). I
16.Vangiregister, mille koosseisust andmete väljastamise üle vaidlus käib, on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on kanda kinnipeetavate isikuandmed ühte andmekogusse ja neid töödelda, anda usaldusväärset teavet isiku vangistuses viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta, võimaldada vanglateenistusel oma ülesandeid täites töödelda andmekogusse sisestatavaid ja seal olevaid isikuandmeid kiiresti ja efektiivselt, tagada erineva teabe süstematiseeritud kogumine, koondada teavet vangla julgeoleku ja korra tagamiseks jne (VangS § 51 lg 1). Teave, mis vangiregistrisse kantakse, on sätestatud täpsemalt VangS § 53 lg-s 1 ja Vabariigi Valitsuse 1. märtsi 2018. a määruse nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ lisas 1. Üldjuhul on vangiregistrisse kantud andmed ette nähtud asutusesiseseks kasutamiseks ning andmeid väljastatakse üksnes seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga ettenähtud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus vangiregistri põhimääruses nimetatud isikutele või andmekogudele (VangS § 52 lg-d 1 ja 2). Kinnipeetavale väljastatakse tema kohta andmekogusse kantud andmeid allkirjastatud taotluse alusel (VangS § 5 2 lg 4). Sellise taotluse võib jätta rahuldamata, kui andmed sisaldavad informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kui selle avalikuks tulek võib ohustada vangistuse, eelvangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimist, samuti teistel seaduses sätestatud alustel (VangS § 52 lg 6).
3-22-2622
17.Lisaks vangistusseaduse sätetele tuleb lähtuda järgnevast. Vangla tegevuse suhtes vangistuse täideviimisel kohaldub üldjuhul isikuandmete kaitse seadus, mille aluseks on õiguskaitseasutuste direktiiv, mitte Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (IKÜM). See on nii aga vaid juhul, kui vangla tegutseb konkreetses õigussuhtes isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutusena (vt IKS § 16 lg 3, õiguskaitseasutuste direktiivi art 9 lg-d 1 ja 2). Kui vangla töötleb isikuandmeid väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, tuleb järgida IKÜM-is sätestatut (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2024. a otsus asjas nr 3-22-2022, p 17). Praegusel juhul ei ole kohtul vaidlusaluste päevikukannete osas võimalik tõsikindlalt eristada, kas andmete suhtes rakendub IKÜM või õiguskaitseasutuste direktiiv või erandina mõlemad lähtuvalt õigussuhte iseloomust (nt teabe talletamine samaaegselt nii karistuse täideviimise kui isiku ravimise eesmärgil - terviseandmed), kuivõrd kohtule ei ole vangiregistri kannete sisu ning sellega seonduva kaebaja ja vangla vahelise õigussuhte täpne iseloom teada. Kohtule on aga teada, et vähemalt osad kanded sisaldavad kaebaja terviseandmeid, mis on eriliiki isikuandmed (IKÜM art 4 p 15 ja art 9; IKS § 13 lg 1; õiguskaitseasutuste direktiivi art 3 p 14 ja art 10). IKÜM-i puhul reguleerib andmesubjekti õigust tutvuda andmetega IKÜM art 15 ja selle õiguse piiramisel kohaldatakse IKÜM art 23. Õiguskaitseasutuse direktiivi ja isikuandmete kaitse seaduse rakendumisel kohaldub IKS § 24 (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 24. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-20-332, p 8).
17.1.IKÜM art 15 lg 1 kohaselt on andmesubjektil õigus tutvuda teda käsitlevate isikuandmetega, mida vastutav töötleja töötleb. Eelnimetatud artiklis sätestatud õiguse ulatust võib IKÜM art 23 lg 1 alusel piirata, kui selline piirang austab põhiõiguste ja -vabaduste olemust ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada: a) riigi julgeolek; b) riigikaitse; c) avalik julgeolek; d) süütegude tõkestamine, uurimine, avastamine või nende eest vastutusele võtmine või kriminaalkaristuste täitmisele pööramine, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmine ja nende ennetamine; e) liidu või liikmesriigi muud üldist avalikku huvi pakkuvad olulised eesmärgid, eelkõige liidu või liikmesriigi oluline majanduslik või finantshuvi, sealhulgas rahandus-, eelarve- ja maksuküsimused, rahvatervis ja sotsiaalkindlustus; f) kohtusüsteemi sõltumatuse ja kohtumenetluse kaitse; g) reguleeritud kutsealade ametieetika rikkumiste ennetamine, uurimine, avastamine ja nende eest vastutusele võtmine; h) jälgimine, kontrollimine või regulatiivsete ülesannete täitmine, mis on kas või juhtumipõhiselt seotud avaliku võimu teostamisega punktides a – e ja g osutatud juhtudel; i) andmesubjekti kaitse või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse; j) tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamine.
17.2.IKS § 24 lg 1 p 1 kohaselt peab vastutav töötleja andmesubjekti soovil andmesubjektile teatavaks tegema tema kohta käivad isikuandmed. IKS § 24 lg 2 järgi võib vastutav töötleja seaduses sätestatud juhtudel esitada nõutud teabe andmesubjektile hiljem, piirata selle esitamist või keelduda selle väljastamisest, kui see võib: 1) takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist või menetlemist või karistuse täideviimist; 2) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi; 3) ohustada riigi julgeolekut; 4) ohustada avaliku korra kaitset; 5) takistada ametlikku uurimist või menetlust. Vastutav töötleja peab IKS § 24 lg 3 kohaselt teavitama andmesubjekti viivitamata kirjalikult teabega tutvumise piiramisest või sellise teabega tutvumise keeldumisest ja selle põhjustest. Põhjendused võib jätta esitamata vaid juhul, kui sellise teabe andmine põhjustaks mõne IKS § 24 lg-s 2 nimetatud asjaolu esinemise.
3-22-2622
18.Vangla keeldus kaebajale isikuandmete väljastamisest, tuginedes VangS § 52 lg-le 6 põhjendusel, et päevikukanded võivad sisaldada teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning andmete kaebajale väljastamine võib ohustada vangistuse täideviimist. Samuti on vangla tuginenud AvTS § 23 lg 2 p-le 3, mille kohaselt võib teabevaldaja keelduda teabenõude täitmisest, kui teabenõude täitmine nõuab taotletava teabe suure mahu tõttu teabevaldaja töökorralduse muutmist, takistab talle pandud avalike ülesannete täitmist või nõuab põhjendamatult suuri kulutusi. VangS § 5 2 lg-st 6 lähtumine kaebaja taotluse lahendamisel oli asjakohane, kuid isikuandmete väljastamise taotluse lahendamisel ei rakendu AvTS §-s 23 sätestatud teabenõude täitmisest keeldumise alused. Kinnipeetava õigust oma isikuandmetega tutvuda reguleerivad vangistusseadus, isikuandmete kaitse seadus (õiguskaitseasutuste direktiiv) ja IKÜM, mis ei näe ette taotluse täitmisest keeldumist andmete suure mahu tõttu (vt käesoleva otsuse eelnevaid punkte). Vangiregistrisse kogutud andmetele juurdepääsu tagamisega kaasnevat halduskoormust võib juurdepääsutaotluse rahuldamisel arvesse võtta, kuid see ei saa olla iseseisev keeldumisalus. (Tallinna Ringkonna 14. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-1420, p 16).
19.Kaebaja taotluse lahendamisel oli vastavalt VangS § 52 lg-le 6 oluline hinnata, kas nõutud päevikukanded sisaldavad teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kas selle teabe avalikuks tulek võib ohustada vangistuse täideviimist. Tegemist on kahe kumulatiivse tingimusega, mida tuleb koostoimes hinnata. Vangla välja toodud kaalutlused selles osas on kaalukad, kuid õigustatud ei ole anda vastavat üldsõnalist hinnangut kõikide päevikukannete kogumile, nagu vangla on seda 27. juuli 2022. a vastuses nr 2-5/581-2 teinud. Vangla 27. juuli 2022. a vastusest nr 2-5/581-2 ja vastusest kaebusele sõnastustest jääb ekslik mulje, et päevikukannetest ei saagi kunagi kinnipeetavale väljavõtteid esitada (tl-d 30-31p ja 35, vt ka käesoleva kohtuotsuse p-d 13.1.113.1.2). Selline seisukoht ei ole aga õige. VangS § 52 lg-t 6 ei saa tõlgendada selliselt, et välistatud oleks kõigile kinnipeetavatele nende kohta vangiregistrisse kogutud kõigi andmete avaldamine julgeoleku kaalutlustel või manipulatsioonide vältimiseks, sest see muudaks VangS § 52 lg-s 4 sätestatud õiguse andmeid saada sisutuks. Vanglal on kaalumisruum, kas ja millises ulatuses andmed väljastada ning vanglal puudub õigus keelduda andmete väljastamist iga kande VangS § 52 lg-le 6 vastavust hindamata. Kõikide päevikukannete puhul ei saa ilmselgelt olla tegemist teabega vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta, mille avalikuks tulek võib samaaegselt ohustada vangistuse täideviimist. Vangla märgib ka ise, et kas konkreetne sissekanne vangiregistrisse võib sisaldada teavet, mida ei ole võimalik väljastada, on iga sissekande hindamise küsimus (tl 31p). Eeltoodut kinnitab kohtute varasem ulatuslik praktika (Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2023. a otsus asjas nr 3-22-2227; 29. septembri 2023. a otsus asjas nr 3-22-2231; 6. septembri 2023. a otsus asjas nr 3-22-1554; 27. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-19-546; Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-1420).
20.Kohus peab veel vajalikuks märkida, et vangiregistri päevikukannetes kajastatud andmetega tutvumine võib kanda ka eesmärki teha kindlaks, kas konkreetsete andmete talletamine andmekogus on õiguspärane ning kooskõlas andmete kogumist reguleerivate õigusaktidega. Nagu kohus juba varasemalt selgitas, on andmete töötlemine ja seejuures talletamine andmekogus ja seda reguleerivate õigusaktide kohaldamine paljuski sõltuv sellest, mis eesmärgil on andmeid kogutud ning millise õigussuhte raames. Seega ei saa kaebaja tahet saada ülevaade tema kohta vangiregistri päevikukannetesse kogutud andmetest pidada praegusel juhul pahatahtlikuks või ilmselgelt vangla koormamise eesmärgil esitatuks. Kaebaja on seostanud andmete küsimise eesmärgi osaliselt ka tema suhtes karistuse täideviimisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise asjaoludega, mis samuti kinnitab, et kaebaja ei
3-22-2622 esitanud päevikukannete väljastamise taotlust mõtlematult või peaasjalikult vangla koormamise eesmärgil.
21.Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 27. juuli 2022. a vastusega nr 2-5/581-2 õigusvastaselt keeldunud kaebajale isikuandmete väljastamisest ning kaebus tuleb kaebaja esitatud kohustamisnõudes rahuldada. Kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama (HKMS § 41 lg 3). Kuna kohtule ei ole päevikukannete sisu teada, vanglal on andmete väljastamisel kaalumisruum ning vangla ei ole veel iga kande väljastamise osas eraldi hinnangut andnud, siis ei saa kohus haldusorgani asemel andmete kaebajale väljastamist otsustada, vaid kohustab vanglat kaebaja 25. juuli 2022. a taotluse uuesti lahendama. Sealjuures peab vangla juhinduma käesolevas kohtuotsuses kirjeldatud asjakohastest regulatsioonidest ja kohtupraktikast. II
22.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud.
23.VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada mh kinnipeetavale, kes on suitsiidikalduvusega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Kui vangla jõuab järeldusele, et julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, siis tuleb kaalutlusõiguse alusel otsustada, milliseid meetmeid võtta (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p-d 17-18 ja seal viidatud kohtupraktika).
24.Tartu Vangla kohaldas 11. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/27 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist (VangS § 69 lg 1 ning lg 2 p-d 2 ja 4). Julgeolekuabinõude rakendamise ajendiks oli asjaolu, et psühholoog teavitas üksuse juhti sellest, et kaebaja väljendas kavatsust lõpetada oma elu ning kuigi kaebaja on sarnaseid mõtteid ja kavatsusi väljendanud ka varasemalt, siis mitte nii absoluutselt ja kindlalt. Kaebaja väljendas pettumust kõigis ja kõiges ning tal ei olnud tuleviku osas mingeid eesmärke ega lootust (tl-d 46 ja 52). Kohtu hinnangul õigustas psühholoogi edastatud teave kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, et kaebaja võimalik enesevigastamine ära hoida. See, millisel viisil psühholoog üksuse juhile vastava teabe edastas, ei ole täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise otsustamisel ja meetmete kohaldamise õiguspärasuse
3-22-2622 hindamisel määrava tähendusega. Oluline on, et üksuse juht vastava teabe sai ning tegi teabe põhjal informeeritud otsuse. Samuti on õigustatud vangla rakendatud meetmed. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine võimaldab vanglaametnikel kaebajat ning tema võimalikku ennast ohustavat käitumist täpsemalt jälgida. Samuti oli põhjendatud keelata kaebajale isiklikud riided ja esemed, et tal ei oleks võimalik end nende abil vigastada. Vangla võttis kasutusele asjakohased meetmed, et hoida ära isikust enesest tulenev oht tema elule ja tervisele. Kaebaja heidab vanglale ette, et talle ei teatatud, kui kaua tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, kuid täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise kestust ei ole võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 16). Seega ei saanud vangla kaebajale meetmete rakendamise täpset aega teatada.
25.Samuti oli õigustatud kaebaja suhtes videojälgimise rakendamine. VangS § 7 lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 p 1 kohaselt on vanglas järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega annavad vangistust reguleerivad õigusaktid vanglateenistusele õiguse jälgida nii vangla ruume kui ka isikuid nii vahetult kui elektrooniliselt. Kaebajale teatati 12. veebruaril 2021, et tema suhtes rakendatakse ööpäevajärgset videojärelevalvet tema vaimse seisundi täpsustamiseks ja ohutuse tagamiseks. Vastava otsuse tegi arst (tl-d 17-18). Olukorras, kus kaebaja on väljendanud tahet oma elu lõpetada, on tema suhtes täiendavate järelevalvemeetmete rakendamine põhjendatud. Sellisel juhul, kui isiku käitumine ilmutab ohumärke, on vanglal võimalik vajadusel kiiresti sekkuda ja isiku turvalisus tagada. Vangla rakendas kaebaja suhtes videojärelevalvet ligikaudu kaks nädalat, mida ei saa pidada kaitstavat õigushüve arvestades ebaproportsionaalseks.
26.VangS § 69 lg 3 kohaselt tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada, kui nende kohaldamise tinginud asjaolud ära langevad. Kaebaja suhtes alustati enesetapu mõtete avaldamise tõttu täiendavate julgeolekuabinõude rakendamist 11. veebruaril 2021 ning ta paigutati 12. veebruaril 2021 psühhiaatriaosakonda. Psühhiaater märkis 25. veebruaril 2021 kaebaja tervisekaarti pärast tema paarinädalast jälgimist, et kaebajal ei esine kliiniliselt diagnoositavat depressiooni, ta sööb piisavalt, ei käitu autoagressiivselt ning ei vaja medikamentoosset ravi (tl 18) ning seetõttu paigutati kaebaja 25. veebruaril 2021 psühhiaatriaosakonnast tagasi E-10 sektsiooni (tl 20). Kohus nõustub vanglaga, et statsionaarse psühhiaatrilise ravi vajaduse puudumisest ei saa automaatselt järeldada, et isik ei kujuta endale enam mingit ohtu, arvestades tema hiljutisi ja varasemaid väljaütlemisi ning käitumist. Kaebaja väljendas alles paar nädalat tagasi kavatsust oma elu lõpetada ning pärast seda nt ei söönud mõnda aega (tl-d 18 ja 52). Seetõttu oli põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude järkjärguline lõpetamine. Tartu Vangla lõpetas 26. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/34 kaebaja suhtes kohaldatud isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelu. Kohtule ei ilmne, et kaebajale isiklike asjade tagastamine oleks toimunud ülemäärase viivitusega. Vangla kinnitusel sai kaebaja asjad tõenäoliselt tagasi üksnes mõnetunnise viivitusega. Seejärel jälgis vangla põhjendatult veel, kas isiku käitumises ilmneb ohumärke, mis viitaks enesevigastamise soovile, arvestades ka, et isiklike asjade võimaldamisel tekivad isikul suuremad võimalused enda kahjustamiseks vajalike vahendite valmistamiseks. Sellist täiendavat jälgimist ei saa pidada õigusvastaseks. Vangla pidi veenduma, et kaebaja emotsionaalne seisund on stabiliseerinud ning et oht enesevigastamisele on ära langenud enne, kui tema suhtes julgeolekuabinõude rakendamine täielikult lõpetatakse. Kui vangla oli veendunud, et isik ei ole endale enam ohtlik, siis lõpetas haldusorgan 9. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/45 tervikuna kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude
3-22-2622 kohaldamise. Eeltoodud sündmuste kulgu arvestades, ei saa pidada kaebaja suhtes ajavahemikul 11. veebruar kuni 9. märts 2021 täiendavate julgeolekuabinõude rakendamist ega rakendamise kestust pidada ebaproportsionaalseks. Vangla on lähtunud meetmete rakendamisel kaebaja heaolust ega ole ülemääraselt kaebaja õigusi sellega riivanud.
27.Kaebaja heidab vanglale ette, et talle ei võimaldatud täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise ajal tähenduslikku suhtlust. Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 22). Kuigi vangla ei võimaldanud kaebajal täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal osaleda kaebaja kirjeldatud suhtlusprogrammis, siis ei ole kaebaja viibinud sotsiaalses isolatsioonis. Vangla selgitab, et kaebajal on olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal mitmeid kokkupuuteid tervishoiutöötajatega. 12. veebruaril, 19. veebruaril ja
4.märtsil 2021 toimusid kaebajal vestlused psühholoogiga. 22 veebruaril 2021 toimus tal vestlus inspektor-kontaktisikuga ning 8. märtsil 2021 vestlus kaplaniga. Lisaks sellele olid kaebajal igapäevased kokkupuuted ametnikega (tl 32p). Seega võimaldas vangla kaebajale suhtlust, sh tähenduslikku inimlikku kontakti võimaldavat suhtlust. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et võimaldatud suhtlusviisid ja nende ulatus oleks olnud ebapiisavad.
28.Samuti ei ole kaebaja rahul asjaoluga, et meditsiinitöötaja ei külastanud teda täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise ajal iga päev. Vanglas peab olema tagatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 26). Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et kaebaja ei saanud piisavat meditsiinilist tähelepanu. Kaebaja viibis kuni 25. veebruarini 2021 psühhiaatriaosakonnas ööpäevaringse järelevalve all ning tal on vaidlusalusel ajal olnud mitmeid kokkupuuteid tervishoiutöötajatega (tl-d 18-19). Kuigi kaebajat ei külastanud meditsiinitöötajad iga päev, siis ei ole ta olnud meditsiinilise järelevalveta. Lisaks olid tal igapäevased kokkupuuted vanglateenistujatega, kes tema tervisliku seisundi halvenemisel oleksid sellest meditsiiniosakonda teavitanud. Kohus peab kaebajale võimaldatud suhtlemisvõimaluste ja tervise jälgimise ulatust piisavaks, et eitada kaebajale vangla tegevuse tõttu sedavõrd intensiivsete kannatuste tekkimist, mis annaks aluse jaatada vangla õigusvastast tegevust ning mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude selles osas rahuldamist.
29.Ühtlasi ei ilmne kohtule, et kaebaja oleks ammendavalt kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, millega ta oleks saanud talle väidetavalt põhjustatud kahju vähemalt mingis osas vältida ja kõrvaldada. Kohtul puudub teave, kas ja millises ulatuses on kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vanglas lisaks kahju hüvitamise taotluse esitamisele vaidlustanud, kuid kaebaja ei ole esitanud kohtule kaebust nt Tartu Vangla 11. veebruari 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/27 tühistamiseks, esialgse õiguskaitse taotlust eelnimetatud käskkirja kehtivuse või täitmise peatamiseks või täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise tingimuste muutmiseks vms.
30.Kokkuvõtlikult ei ole kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine seoses tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega põhjendatud. III
3-22-2622
31.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus K.Z kaebuse osaliselt. Kohus kohustab vastustajat kaebaja 25. juuli 2022. a taotluse uuesti läbi vaatama. Kohus jätab kaebaja hüvitamisnõude rahuldamata.
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus vabastas kaebaja 15. detsembri 2022. a määrusega riigilõivu 30 eurot tasumisest ning selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg-d 2 ja 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu ning kui need on pooltel siiski tekkinud, siis jäävad need kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.