Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 26.09.2024, Tartu 3-22-2344
Haldusasi
X.X.-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses määratud ravimite andmata jätmise, ravimite segiajamise ja meditsiiniabi osutamata jätmisega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - X.X. Vastustaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale koopia kliinilisest diagnoosist ning ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed.
Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas vanglale 03.08.2022 vaide, kuna 02.08.2022 lõpetati neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite andmine. Ilma nende ravimiteta ei saa kaebaja magada, ta piinleb tugevate seljavalude käes. Kaebaja kutsus välja arsti, kuid tema juurde ei tulnud ei arst ega meditsiiniõde. Kaebaja esitas 15.08.2022 Viru Vanglale kahjunõude.
2.Viru Vangla jättis 04.11.2022. a otsusega nr 6-16/191-5 kaebaja kahju hüvitamise taotlused ja vaided rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei esine vangla meedikute tegevuses õigusvastaseid asjaolusid, samuti ei ole tuvastatav, et kaebuste ulatust arvestades ei reageeritud piisavalt kiiresti. Patsiendi terviseandmetest ega muudest vanglale kättesaadavatest dokumentidest ei nähtu, et patsient oleks vajanud erakorralist tervishoiuteenust tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) mõttes. Oluline on patsiendi jälgimine ning mõistliku aja jooksul tema kaebustele reageerimine. Kahjunõude esitaja seisund ei olnud selline, mis oleks reaalselt ohustanud tema elu või oleks võinud tekitada tervisekahjustuse käesoleval juhul reageerimiseks kulunud aja jooksul, st kahjunõude esitaja kaebus ei vajanud ühelgi juhul tõhustatud järelevalvet ega viivitamatut reageerimist. Patsient on korduvalt manipuleerinud ravimite manustamisega, mis on käsitletav ravist loobumisena. Mittemanustatavad ja kogutavad ravimid on ohuks nii isikute elule ja tervisele kui ka vangla julgeolekule tervikuna. Seetõttu oli tema ravilt eemaldamine tervishoiutöötajate poolt põhjendatud ning puudub alus teha ettekirjutust ravi taastamiseks. Kui patsient seetõttu tundiski mõningast ebamugavustunnet, on see seotud tema enda käitumisega ravi saamisel ning sellist tagajärge ei saa omistada vanglale. Seega on ka kahjunõuded põhjendamatud.
3.Kaebaja esitas 30.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Viru Vanglalt 8000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist inimväärikuse alandamise eest ja 2000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist tervise kahjustamise eest. Ajavahemikul 02. – 12.08.2022 ei antud kaebajale eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimeid, mis põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid. Samal ajavahemikul kutsus kaebaja iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid meedikut ei tulnud. Samuti ajavad meedikud süstemaatiliselt ravimid segamini ja väljastavad kaebajale teisi ravimeid, millest kaebajal hakkab halb. Ravimite väljastamise keeld põhjustas kaebajale piinu unetuse ja tugevate valude näol, mis omakorda on piinamine ja inimväärikust alandav kohtlemine. Kaebaja palub maksta kompensatsioonina 8000 eurot unetuse näol põhjustatud kannatuste ja meditsiiniabi mitteosutamise eest põhjusel, et praktikas käsitletakse seda inimväärikust alandava kohtlemisena, aga samuti põhiseaduse (PS) § 18 ja vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1, 2 rikkumisena. Kaebaja palub maksta 2000 eurot tervisekahju tekitamise eest, mille põhjustas närvihäire valutunde ja oma tervise ja elu pärast kartmise tõttu.
4.Vastustaja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Asjas nr 3-22-2097 esitas vangla kohtu nõutud ettekanded selle kohta, kuidas kaebaja on manipuleerinud ravimite manustamisel, samuti Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamuse. Samuti on ravimite mitteandmisega seotud küsimusi arutatud vanglale teadaolevalt asjades nr 3-22-827, 3-22967, 3-21-2512, 3-22-1327 ja 3-22-1695. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest ning seda juhul, kui ta on selles süüdi. VÕS § 762 sätestab tervishoiuteenuse osutaja kohustuse osutada tervishoiuteenust selliselt, et see vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutataks tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Ravi vastuvõtmine patsiendi poolt on vabatahtlik. Ravimite väljastamist ja manustamist vanglas reguleerib ka määrus „Järelevalve korraldus vanglas“ ja selle § 38 lg 3 näeb ette vanglateenistuse kohustuse kontrollida ravimi manustamist. Viru Vangla kodukorra p 20.7 näeb ette tervishoiutöötajate teavitamise selleks, et otsustada ravikuuri edasise jätkamise vajadus juhul, kui kinnipeetav manipuleerib ravimite manustamisel või jätab need võtmata. Manustamata ravimid, kui need on vanglas kontrollimatult liikvel, ohustavad vangla julgeolekut, sh isikute tervist ja elu. Kaebaja on patsient, kes ei ole ravimite manustamise korda järginud, nagu nähtub ka lisatud ettekannetest. Kuna ravim toimeainega pregabaliin on eeskätt valu vaigistava toimega, oli vangla arsti hinnangul võimalik see patsiendi ravimipinalist eemaldada. Valuravi võimalus jäi alles käsimüügi valuvaigistitega (ibuprofeen, paratsetamool), mida on vangil võimalik küsida vajadusel valvemeeskonnalt. Patsient ei ole
seega jäänud abita. Vangla sellises tegevuses ei ole näinud arstiteaduse nõuete rikkumist ka Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon. Kaebaja ei esitanud ka muid tõendeid, et vangla selline otsus oleks tervishoiuteenuse osutamise seisukohalt ilmselgelt ebaõige. Puuduvad tõendid, et kaebajale oleks vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid ravimeid, sh 19. ja 27.07.2022 on vangiregistri andmetel kaebaja teavitanud vanglaametnikke, et soovib selgitusi talle väljastatavate ravimite kohta. Ei ole usutav, et kui 19.07.2022 oleks kaebaja vanglat teavitanud, et tal on ravimitega probleem (kahtlus segamini ajamise osas), oleks jäänud see vanglaametnikel fikseerimata. 26.07.2022. a etteheide ravimite segimineku kohta (mida saab seostada 27.07.2022 fikseerimisega) on välja toodud kahjunõudes nr 616/179, kuid ka seal ei ole vangla suutnud tuvastada, et kaebajale oleks meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid ravimeid (hüpoteetilisel juhul, kui ravimipinalit oleks täidetud valesti, oleks see olnud vale terve nädala ravimite osas). Väljastatavad ravimid võivad vormilt-kujult erineda, kuna ravimeid väljastatakse üldjuhul toimeainepõhiselt.
5.Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. Kohtu menetluses on kaebaja kahju hüvitamise nõue seoses kaebajale ajavahemikul
02.– 12.08.2022 eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite mitteandmisega ning 19.07.2022 kaebajale määratud ravimite segiajamise ja selle järgselt meditsiinilise abi mitteosutamisega. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
5.1.Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
5.2.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks, et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega võivad ka kaebaja poolt välja toodud olukorrad olla väärikust alandavad, kui kaebajale on tekitatud raskeid tervisekahjustusi.
5.3.RVastS ei ava tervise kahjustamise mõistet. Võlaõiguses on kehavigastus või tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi rikkumine. Siia alla kuulub inimese normaalsetesse kehalistesse, vaimsetesse, aga ka hingelistesse eluprotsessidesse sekkumine, mille tagajärjeks on inimese kehalise või vaimse heaoluseisundi häiritus. Kehavigastusega on tegemist juhul, kui füüsilise mõjutusega rikutakse isiku kehalist terviklikkust (nt vigastatakse
kätt), tervisekahjustusega aga juhul, kui kehalist terviklikkust kui sellist ei rikuta, kuid esineb muu, nt viirusest, bakterist vms põhjustatud organismi seesmine patoloogiline seisund (nt kopsupõletik, psüühikahäire) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 129 kommentaar 4.2). Karistusõiguses on tervisekahjustus inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, s.t tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 118 kommentaar 3). Igasugune ebamugavustunne ei ole veel tervise kahjustamine.
5.4.Kaebaja on seisukohal, et ajavahemikul 02. – 12.08.2022 ei antud talle eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimeid, mis põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid. Vastustaja on seisukohal, et ravimi mitteandmise tingis kaebaja enda õigusvastane käitumine ning vangla tegevus, kui ta lõpetas ravimi väljastamise peale seda, kui kaebaja püüdis ravimi manustamist manipuleerida, oli õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et ka siis, kui kaebajal eemaldati pinalist ravimid, mida ta ei manustanud, jäi tal võimalus kasutada käsimüügi valuravimeid, seega ei jäetud kaebajat abita. Seega nähtub vastustaja selgitustest, et kaebajale ei antud kaebuses nimetatud perioodil tõesti talle määratud ravimeid, kuid seda põhjusel, et kaebaja ei tarvitanud ravimeid korrektselt.
5.5.Vastustaja selgitas, et kaebaja on korduvalt manipuleerinud ravimite manustamisega, mis on käsitletav ravist loobumisena. Kohus nõustub vastustajaga, et mittemanustatavad ja kogutavad ravimid on ohuks nii isikute elule ja tervisele kui ka vangla julgeolekule tervikuna. Kõrvalekalded arsti poolt määratud ravimi võtmise režiimist (näiteks tablettide kogumine ja korraga suuremas koguses manustamine) võivad ohustada kinnipeetava tervist. Samuti võib osutuda võimalikuks ravimi edasiandmine teisele kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka teisi kinnipeetavaid ja/või võimaldab kasutada ravimeid kauba ja/või maksevahendina. Pealegi peaks ravi vajav inimene olema huvitatud tervenemisest ja järgima seetõttu ravijuhiseid. Vastustaja on eelnevast tulenevalt leidnud, et kaebaja ravilt eemaldamine on olnud tervishoiutöötajate poolt põhjendatud. Kui kaebaja seetõttu tundiski mõningast ebamugavustunnet, on see seotud tema enda käitumisega ravi saamisel ning sellist tagajärge ei saa omistada vanglale.
5.6.Kohtule esitatud ettekannetest nähtub, et kaebaja kambrist leiti läbiotsimise käigus ravimeid ning, et ta on püüdnud ravimite manustamist teeselda või ravimeid pärast suhu panemist suust välja võtta ja peita. Kohus nõustub vastustajaga, et ettekanded kirjeldavad kaebaja poolt ravimite manustamisega manipuleerimist või ravimi mittemanustamist. Kohus ei nõustu kaebajaga, et need ettekanded on vangla poolt võltsitud. Kaebaja väidab, et temalt pole mingeid ravimeid ära võetud ja kõik süüdistused põhinevad valvurite sõnadel. Kaebaja väidete tõele vastavust ei kinnita aga ükski haldus- ega kohtumenetluses kogutud tõend. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal ning oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral kinnipeetavate suhtes distsiplinaarseid mõjutusvahendeid kohaldada (vt Tartu Ringkonnakohtu 24.01.2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14). Eelnevalt äramärgitud ettekanded on 28.12.2021, 29.12.2021, 10.01.2022, 21.04.2022, 17.09.2022, 18.09.2022, 19.09.2022 ja 31.01.2023. Seega ei puuduta ettekanded küll konkreetselt kaebaja poolt väljatoodud perioodi 02. – 12.08.2022, kuid kirjeldavad siiski ilmekalt, et kaebaja on pika ajavahemiku jooksul ravimite manustamisega manipuleerinud või neid mittemanustanud. Lisaks ettekannetele nähtub kaebaja tervisekaardi 20.07.2022. a anamneesist, et kaebajale määratud ravim Lyrica on eemaldatud, kuna kaebaja kogus seda ravimit (seega ei manustanud nii nagu ette nähtud). Ka 02.08.2022 on kaebaja tervisekaardis märge, et kaebaja kogus ravimit. Samuti on kaebaja enda poolt 13.07.2023. a menetlusdokumendiga edastatud tervisekaardi väljavõttest näha, et 21.09.2022 on üksusest
tulnud info, et kaebaja ei tarbi ravimit Lyrica korrektselt, mistõttu on arst selle raviskeemist eemaldanud. Sama lugu on 07.02.2023. a anamneesis ravimiga quetiapine.
5.7.Viru Vangla kodukorra p 20.7 sätestab, et ravimeid annavad kinnipeetavaile vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetav manustab ravimi koheselt vanglaametniku juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise kontrollimiseks ja vajaduse korral liigutab keelt. Kui kinnipeetav keeldub ravimit võtmast, edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ning teeb sellekohase märke tervisekaarti. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tervisekaarti tehtud 02.08.2022. a märge „02.08.22 Ravimi kogumisest ning sellega seoses peatamisest andis teada üksuse juht M. Altermann“. Sellest märkest võib järeldada, et ravikuuri jätkamise vajaduse otsustas üksuse juht. Samas on vastustaja 04.11.2022. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest nähtav, et kaebaja ravilt eemaldamine toimus tervishoiutöötajate poolt.
5.8.Kohtule esitatud haigusjuhtude väljavõttest ega muudest tõenditest ei nähtu, et ravimite mittesaamine põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid. Kaebaja poolt väljatoodud ajavahemiku 02. – 12.08.2022. a haigusjuhtude väljavõttes on vaid üks kirje 12.08.2022 „Alates 12.08.2022 kontrollitud psühhiaatri digiretsepti ning lisatud raviskeemi tagasi Caps. Pregabaliin 150 mg X 2 (pidev).“ Vastustaja on selgitanud, et valuravi võimalus jäi alles käsimüügi valuvaigistitega (ibuprofeen, paratsetamool), mida on kinnipeetaval võimalik küsida vajadusel valvemeeskonnalt. Sellele vastustaja väitele ei ole kaebaja vastu vaielnud. Eelnevat arvesse võttes ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Tõendatud ei ole, et kaebajal tekkis tervise kahju ajavahemikul 02. – 12.08.2022 eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite mitteandmisest. Samuti ei ole inimväärikuse alandamise motiivil kahju hüvitamise eeldused täidetud.
5.9.Kaebaja heidab vanglale ette ka seda, et ajavahemikul 02. – 12.08.2022 kutsus kaebaja iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid meedikut ei tulnud. Kaebaja soovis, et talle selgitataks, miks talle ravimite andmine lõpetati. Samuti oli meedikut vaja, kuna ta piinles tugevate seljavalude käes. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kohtule 21.07.2023 täiendavad selgitused, milles palus mh kohtul uurida, kas kaebaja pöördus eelnimetatud perioodil vangla poole probleemidega, mis oli seotud alusetu ravimite väljastamata jätmisega. Kohus sai aru, et kaebaja soovib, et kohus koguks tõendeid selleks, et tõendada kaebaja väidet esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohta. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kohus selgitab, et vangla kohustus kinnipeetavale arstiabi tagada ei tähenda seda, et iga kinnipeetav, kes soovi avaldab, peab igal juhul ja viivitamatult pääsema arsti vastuvõtule. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole kaebaja tervisekaardi väljavõttel infot selle kohta, et kaebaja kutsus ajavahemikul 02. – 12.08.2022 iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid meedikut ei tulnud. Ka vastustaja 18.08.2023. a vastusest võib järeldada, et kaebaja esmaseid õiguskaitsevahendeid ei kasutanud. Kaebaja tervisekaardi 16.08.2022. a anamneesist nähtub küll ravisoov, kuid see puudutab ortopeedilisi näidustusi. Haigusjuhtude anamneesis on alles 10.09.2022. a kohta kirje, et kell 13:35 tuli kutse sektorisse tervisliku seisundi hindamiseks, kuna kaebaja ei läinud hommikul kooli. See intsident ei puuduta aga käesolevat kohtuasja. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja kahjunõue, mis seondub meediku mittetulemisega.
5.10.Lisaks nõuab kaebaja hüvitist 19.07.2022 kaebajale määratud ravimite segiajamise ja selle järgselt meditsiinilise abi mitteosutamisega seoses. Kaebaja väidab, et valede ravimite
tõttu oli tal väga halb olla. Vangla leiab, et väide valesti määratud ravi kohta ei ole tõendatud. Vastustaja on seisukohal, et võttes arvesse teenistujate selgitusi, puuduvad tõendid, et kinnipeetava ravimipinalis oleksid olnud valed ravimid, seega puudub vangla õigusvastane tegu. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 19.07.2022 esitas kaebaja küsimusi, miks teda ei ravita. „Ravim Lyrica eemaldatud, kuna kogus“. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebajale oleks 19.07.2022 vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid ravimeid ning seetõttu oli kaebajal väga halb olla. Vastustaja selgitas, et 27.07.2022 on kaebaja vangiregistri andmetel teavitanud vanglaametnikke, et soovib selgitusi talle väljastatavate ravimite kohta. Kohus nõustub vastustaja arusaamaga, et ei ole usutav, et kui 19.07.2022 oleks kaebaja vanglat teavitanud, et tal on ravimitega probleem (kahtlus segiminekule), oleks jäänud see vanglaametnikel fikseerimata. Vastustaja on täiendavalt selgitanud, et hüpoteetilisel juhul, kui ravimipinalit oleks täidetud valesti, oleks see olnud vale terve nädala ravimite osas. Väljastatavad ravimid võivad oma kujult erineda, kuna ravimeid väljastatakse üldjuhul toimeainepõhiselt, mistõttu võib olla tunne, et antud on vale ravimit. Kuna puudub alus Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Kaebaja poolt 29.09.2023 esitatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjendustel.
6.1.Kui vastustaja väidab, et kaebaja võttis ravimit ebakorrektselt, siis oleks vastustaja pidanud organiseerima ravimite väljastamise sel moel, et seda oleks olnud võimalik kontrollida (näiteks organiseerima ravimite väljastamise vedelal kujul või pulbrina). See, et kaebaja ei järginud ravimite võtmise korda, on üksnes vastustaja arvamus. Kaebajalt mingeid ravimeid ära ei ole võetud. Oli küll juhus, kui kambrist, milles kaebaja asus koos oma kambrikaaslasega, leiti tabletid, mis ei kuulunud ei kaebajale ega tema kambrikaaslasele (ettekanne nr 3-22-8085).
6.2.Tõendina kaebaja pöördumiste kohta, mis puudutavad seljavalusid ja unetust, palus kaebaja nõuda vanglalt välja S-4 osakonna kambri 401 selektorisalvestused perioodil 02.08.12.08.2022. Samuti palus kaebaja välja nõuda kambri S-401 selektori salvestused perioodil 10.08.-11.08.2022, kus valvur räägib, kuidas K. Venela alguses lubab väljastada ravimit Pregabaliin, aga siis teeb otsuse loa tühistamise kohta. Pinali täitmise ajal umbes 18.07.2022 suhtus pereõde lohakalt oma kohustustesse ja täitis ravimite pinali mitte selliste ravimitega, millest kaebaja rääkis õhtusel kontrollimisel. Pärast ravimite võtmist, kui kaebajal hakkas halb, teatas ta sellest valvurile, kontaktisikule ja sotstöötajale. 19.07.2022 õhtuse kontrollimise ajal anti kaebajale juba õige ravim. Kaebaja palus välja nõuda ka valvetoa valvekaamerate video, kust on näha, kuidas pereõde vahetab ravimeid ja kuulata tunnistajatena üle A. Kongi, C. Loite, J. Valem, K. Venela ja H. Silvet. A. Kongi ja C. Loite mäletavad, kuidas kaebaja pöördus 2022. a nende poole ülaltoodud probleemiga.
6.3.30.10.2023 taotles kaebaja võtta tõendina omavolilise ravimite tühistamise/asendamise kohta asja juurde koopia kliinilisest diagnoosist, millest nähtub, et arst neuroloog määras talle 05.07.2022 valuvaigistina ravimi Neurontin. 14.07.2022 arst H. Silvet või medõde K. Venela asendasid valuvaigisti ravimiga Kvetiapiin (ravimit Kvetiapiin määratakse: 1. biopolaarse depressiooni, 2. maania, 3. skisofreenia puhul. Mitte ühtegi loetletud diagnoosidest ei ole kaebajal tuvastatud). Taotlusele on lisatud ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed.
7.Viru Vangla palub oma vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on halduskohtu 18.09.2023. a otsus õige ja põhjendatud. Kohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega eksinud selliselt menetlusnormide vastu, mis oleks kaasa toonud ebaõige
kohtulahendi. Kaebaja toob oma apellatsioonis ning 30.10.2023. a taotluses välja samu faktilisi asjaolusid, mida esialgses kaebuseski ning neile on vastustaja juba vastanud ning halduskohus vaidlusaluses otsuses analüüsinud. Kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamine on tulenevalt VangS §-st 52 vangla ülesanne. Kuigi ravi kvaliteeti kinnipeetavatele hinnatakse halduskohtumenetluses, tuleb siingi järgida üldiseid tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedikontrolli põhimõtteid, sh tõendamiskoormise jaotust. Menetlusse võetud kaebuses oli põhiraskus küsimusel, kas kaebajale Viru Vanglas osutatud ravi on olnud asjakohane, st vastanud keskmisele ravikvaliteedile. Juhul kui ravi oli õige, siis langes ära küsimus õigusvastasusest, samuti katkes sellisel juhul põhjusliku seose ahel. Õigusvastasuse ja/või põhjuslikkuse seose puudumine välistab RVastS § 7 lg 1 järgi kahju hüvitamise. Vastustaja jääb seisukohale, et vanglas osutatud ravi oli vähemalt keskmise kvaliteediga ning vangla poolt ei tehtud raviviga. Halduskohus oli igati pädev seda tuvastama kohtu ette toodud tõendite alusel. Ravi, sh ravimite määramine, on arstiteaduslikku teadmist nõudev tegevus ning patsient ei saa arstile ette dikteerida, millist raviviisi või ravimit tuleb kasutada, seda isegi siis, kui patsient väidab endal olevat pikaajalise ravikogemuse. Samuti on tervishoiutöötaja oma erialateadmiste pinnalt pädev otsustama teise arsti määratud ravimi (toimeaine) asendamist, kuna erinev toimeaine võib olla analoogse raviefektiga. Ravi vastuvõtmine on vabatahtlik. Ebaõige on kaebaja väide, nagu oleks vangla pidanud juhul, kui ta ise manipuleeris ravimite manustamisega, leidma mingi muu võimaluse talle ravimite andmiseks. Vangla on seisukohal, et täiendavate tõendite kogumine on hilinenud (HKMS § 198 lg-d 2 ja 3), aga ka sisult põhjendamatu. Halduskohus on asjakohasest hinnanud küsimusi, mida kaebaja soovib täiendavate tõendite esitamisega väita. Vangla leiab, et esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus otsustab esmalt apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite asja materjalide juurde võtmise. Nimelt esitas kaebaja 30.10.2023. a menetlusdokumendis ringkonnakohtule taotluse võtta asja materjalide juurde koopia kliinilisest diagnoosist ning ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed. Kaebaja soovib sellega väidetavalt tõendada asjaolu, et vangla tühistab ja asendab omavoliliselt ravimeid. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Esitatud koopia kliinilisest diagnoosist käsitleb perioodi 05.07.2022-14.07.2022. Käesolev vaidlus puudutab ajavahemikku 02.08.- 12.08.2022 ja 19.07.2022. Seega ei ole koopia kliinilisest diagnoosist seotud käesoleva vaidluse esemega ja on vaidluse sisu arvestades asjakohatu tõend. Ka ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mingisugust tähtsust. Seega jätab ringkonnakohus esitatud taotluse rahuldamata ja tagastab koopia kliinilisest diagnoosist ning ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed kaebajale HKMS § 62 lg 2 alusel.
8.1.Apellatsioonkaebuses esitas kaebaja ringkonnakohtule taotluse nõuda vastustajalt välja kambri 401 selektorisalvestused perioodil 02.08.-12.08.2022, sh salvestuse selle kohta, kus valvur räägib, kuidas K. Venela alguses lubab väljastada ravimit Pregabaliin, aga siis teeb otsuse loa tühistamise kohta ning valvetoa valvekaamerate video kust on näha, kuidas pereõde vahetab 18.07.2022 ravimeid. HKMS § 51 lg 1 näeb menetlusosalistele ette kohustuse esitada oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Kambri 401 selektorisalvestused perioodil 02.08.-12.08.2022 ja valvetoa valvekaamerate video 18.07.2022 võisid olemas olla juba halduskohtumenetluse ajal. Vastavalt pidi kaebaja oma taotluse vastustajalt tõendite väljanõudmiseks esitama menetluses esimesel võimalusel, eeldatavalt esmases kaebuses halduskohtule. Kaebaja ei ole seda halduskohtumenetluses teinud ega ka selgitanud, miks ta seda taotlust varem esitada ei saanud ning viivitas selle esitamisega apellatsioonimenetluseni. Vaidluse asjaolude pinnal ei näe ringkonnakohus ühtegi
võimalikku mõjuvat põhjust viivituseks. Erandkorras on küll lubatav uue väite või tõendi esitamine ka apellatsioonimenetluses, kuid sel juhul tuleb ühtlasi põhjendada, miks tõendi varasem esitamine ei olnud võimalik. Tulenevalt HKMS § 198 lg-st 3 uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Seega on alles apellatsioonkaebuses sellise uute tõendite vastustajalt väljanõudmise taotluse esitamisel tegemist põhjendamatult hilinemisega esitatud taotlusega, mis ka seetõttu rahuldamisele ei kuulu. Lisaks eelnevale ei oleks ringkonnakohtu arvates sellistel tõenditel HKMS § 62 lg 2 mõistes ka käesolevas asjas sisulist tähtsust, sest vaidlust ei ole selle üle, et perioodil 02.08.12.08.2022 ei antud kaebajale vanglas talle varasemalt määratud valuvaigistit, so seda asjaolu ei pea tõendama. Samuti on käesoleva vaidluse esemeks olnud kaebaja väide, et 19.07.2022 aeti kaebajale määratud ravimid väidetavalt segi ja ei osutatud talle pärast seda meditsiiniabi. Seega puudub vajadus nõuda vastustajalt välja tõendeid, mis käesoleva kaebuse esemega ei seostu. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse Viru Vanglalt uute tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.
8.2.Kaebaja taotles apellatsioonkaebuses ka asja läbivaatamist kohtuistungil ja tunnistajatena A. Kongi, C. Loite, J. Valemi, K. Venela ja H. Silveti ülekuulamist. A. Kongi ja C. Loite pidavat mäletama, kuidas kaebaja pöördus 2022. a nende poole probleemiga ravimite segiajamise ja mitteväljastamise kohta. Ringkonnakohus märkis, et ei pea käesolevas asjas vajalikuks istungi korraldamist apellatsioonimenetluses, juba 11.07.2024. a määruses ning jääb selles toodud põhjenduste juurde. Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus. Kui juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, võimaldab asja lahendamine kirjalikus menetluses lahendada asja märksa kiiremini ning väiksemate kuludega, mis kaalub ringkonnakohtu hinnangul üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Kohtuistungi korraldamine on vajalik eelkõige olukorras, kus vaidlusega seonduvad asjaolud on ebaselged ning vajavad ringkonnakohtu poolt täpsustamist menetlusosaliste kaasabil. Praegusel juhul apellatsioonimenetluses sellist vajadust ilmnenud ei ole. Istungi korraldamiseks apellatsioonimenetluses ei anna iseenesest alust ka tunnistajate ülekuulamise taotlus. A. Kongi ja C. Loite ülekuulamist tunnistajatena taotles kaebaja juba halduskohtult ja halduskohus jättis taotluse 25.07.2023. a määrusega (tl 89) rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitas kaebaja sama taotluse põhjendusega, et A. Kongi ja C. Loite pidavat mäletama, kuidas kaebaja pöördus 2022. a nende poole probleemiga ravimite segiajamise ja mitteväljastamise kohta. Samas on toimikus ka kaebaja kiri, milles ta väidab, et A. Kongi ja C. Loite vastasid tema küsimise peale, et mäletavad küll seda, et ta 2022. a ravimite segiajamise ja mitteväljastamise probleemiga nende poole pöördus, kuid ei mäleta millal täpselt ((mis kuupäeval) see toimus (tl 95, tõlge)). Kõnealuste tunnistajate ütlustega üksnes selle fakti võimalik tõendamine, et kaebaja pöördus millalgi 2022. a nende poole eelnimetatud probleemiga, ei ole asja sisu arvestades oluline ja selle abil ei tõenda kaebaja kuidagi ka oma väiteid või seisukohti. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul nende tunnistajate ülekuulamine apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks vajalik, sest eelnevalt välja toodut arvestades ei ole tõenäoline, et ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldaks, sõltumata sellest, milliseid ütlusi kaebaja poolt soovitud tunnistajad tema 2022. a pöördumiste kohta kohtus annaksid. J. Valemi, K. Venela ja H. Silveti tunnistajatena ülekuulamise vajadust apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja millegagi põhjendanud. Ringkonnakohus jätab kaebaja taotluse apellatsioonimenetluses tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata HKMS § 62 lg 2 ja lg 3 p 3 alusel.
9.Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 18.09.2023. a otsuse põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, nagu oleks vangla ise pidanud juhul, kui kaebaja manipuleeris ravimite manustamisega (ei neelanud tablette alla, kogus neid), leidma mingi muu võimaluse talle ravimite andmiseks, näiteks pulbri või vedelikuna. Nii vastustaja kui ka halduskohus on õigesti leidnud, et kui kinnipeetav talle määratud ravimit korrektselt ei võta, vaid asub ravimitablette koguma ja peitma, siis on ta juba ise sisuliselt loobunud talle määratud ravist ning kui meditsiinitöötaja seetõttu isikule varasemalt määratud ravimi andmise katkestab, siis ei ole tegemist vangla või meditsiinitöötaja õigusvastase teoga. Justiitsministri määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg 3 paneb vanglateenistuse kohustuse kontrollida ravimi manustamist ning Viru Vangla kodukorra p 20.7 näeb ette tervishoiutöötajate teavitamise selleks, et otsustada ravikuuri edasise jätkamise vajadus juhul, kui kinnipeetav manipuleerib ravimite manustamisel või jätab need võtmata. VangS-st ega ühestki muust õigusaktist ei tulene vanglale kohustust juhul, kui kinnipeetav ise keeldub tablettidena antavat ravimit korralikult võtmast (ei neela alla, kogub tablette), pakkuda talle sama ravimit sellisel kujul, mida ta ei saa jätta alla neelamata ja seega ka koguda ja peita.
11.Kaebaja väide, et see, et ta ei järginud ravimite võtmise korda, on üksnes vastustaja arvamus ning mingeid leitud või peidetud ravimeid temalt ära ei ole võetud, on vale ja ümber lükatud vastustaja poolt esitatud ettekannetega ning kaebaja tervisekaardi väljavõtetega (tl 3839, 42-45 ja 47-49), millest nähtub, et kaebaja ei ole korduvalt tarbinud talle määratud ravimit korrektselt, on ravimitablette kogunud, kambris peitnud ja ka teisele kinnipeetavale edasi andnud.
12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks kaebajalt, siis puudub kohtul alus menetluskulude jagamiseks käesoleva otsusega.
13.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.