X-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses määratud ravimite andmata jätmise, ravimite segiajamise ja meditsiiniabi osutamata jätmisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta X-ile antud menetlusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. oktoobril 2023. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kinnipeetav X esitas Viru Vanglale 3. augustil 2022 vaide, kuna 2. augustil 2022 lõpetati neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite andmine (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 67-68, tõlge dtl 22). Ilma nende ravimiteta ei saa kaebaja magada, ta piinleb tugevate seljavalude käes. Kaebaja kutsus välja arsti, kuid tema juurde ei tulnud ei arst ega meditsiiniõde. Kaebaja esitas 15. augustil 2022 Viru Vanglale kahjunõude (dtl 65-66, tõlge dtl 23).
2.Kaebaja esitas 30. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab 8000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist inimväärikuse alandamise eest ja 2000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist tervise kahjustamise eest (dtl 2-3, tõlge dtl 12-14).
3.Viru Vangla jättis 4. novembri 2022. a otsusega nr 6-16/191-5 kaebaja kahju hüvitamise taotlused ja vaided rahuldamata (dtl 17-20). Otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
Vangla meedikute tegevuses ei nähtu õigusvastaseid asjaolusid, samuti ei ole tuvastatav, et kaebuste ulatust arvestades ei reageeritud piisavalt kiiresti. Patsiendi terviseandmetest ega muudest vanglale kättesaadavatest dokumentidest ei nähtu, et patsient oleks vajanud erakorralist tervishoiuteenust tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) mõttes. Oluline on patsiendi jälgimine ning mõistliku aja jooksul tema kaebustele reageerimine.
3.2.Kahjunõude esitaja seisund ei olnud selline, mis oleks reaalselt ohustanud tema elu või oleks võinud tekitada tervisekahjustuse käesoleval juhul reageerimiseks kulunud aja jooksul, st kahjunõude esitaja kaebus ei vajanud ühelgi juhul tõhustatud järelevalvet ega viivitamatut reageerimist.
3.3.Patsient on korduvalt manipuleerinud ravimite manustamisega, mis on käsitletav konkludentselt ravist loobumisena. Mittemanustatavad ja kogutavad ravimid on ohuks nii isikute elule ja tervisele, aga ka vangla julgeolekule tervikuna. Seetõttu on tema ravilt eemaldamine tervishoiutöötajate poolt olnud põhjendatud ning puudub alus teha ettekirjutust ravi taastamiseks.
3.4.Kui patsient seetõttu tundiski mõningast ebamugavustunnet, on see seotud tema enda käitumisega ravi saamisel ning sellist tagajärge ei saa omistada vanglale. Seega on ka kahjunõuded põhjendamatud.
4.Tartu Halduskohus võttis 8. novembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse, vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele (dtl 26-30). Lisaks kohustas kohus kaebajat täpsustama, millal anti kaebajale ravimid mis kaebaja sõnutsi olid valed ja mille tagajärjel tundis ta end halvasti.
5.Vastustaja esitas 8. detsembril 2022 vastuse kaebusele (dtl 54-55).
6.Kaebaja esitas 13. juulil 2023 vastuväite (dtl 101-102, tõlge dtl 136-138). Samuti taotles kaebaja kontaktisikute ning sotsiaaltöötaja küsitlemist. Kaebaja esitas 21. juulil 2023 täienduse (dtl 139, tõlge dtl 142-143).
7.Tartu Halduskohus jättis 25. juuli 2023.a määrusega kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata (dtl 144-146).
3-22-2344
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
8.1.Ajavahemikul 2. – 12. august 2022 ei antud kaebajale eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimeid, mis põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid.
8.2.Samal ajavahemikul kutsus kaebaja iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid meedikut ei tulnud.
8.3.Samuti ajavad meedikud süstemaatiliselt ravimid segamini ja väljastavad kaebajale teisi ravimeid, millest kaebajal hakkab halb. Isegi, kui kaebaja kutsus meedikut ja rääkis, et tal on halb, meedik ei tulnud.
8.4.Ravimite väljastamise keeld põhjustas kaebajale piinu unetuse ja tugevate valude näol, mis omakorda on piinamine ja inimväärikust alandav kohtlemine.
8.5.Kaebaja nõuab, et kohus tuvastaks, et arst Henry Silvet ja meditsiiniõde Katrin Venela osutavad kaebajale meditsiiniabi, mis ei vasta kaebaja terviseseisundile. Ka palub kaebaja tuvastada õigeaegse meditsiiniabi mitteosutamise fakti ning arsti H. Silveti ja meditsiiniõe K. Venela toimingute õigusvastasuse eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt kaebajale määratud ravi omavolilises tühistamises.
8.6.Kaebaja palub maksta kompensatsioonina 8000 eurot unetuse näol põhjustatud kannatuste ja meditsiiniabi mitteosutamise eest põhjusel, et praktikas käsitletakse seda inimväärikust alandava kohtlemisena, aga samuti Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 ja vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1, 2 rikkumisena.
8.7.Kaebaja palub maksta 2000 eurot tervisekahju tekitamise eest, mille põhjustas närvihäire valutunde ja oma tervise ja elu pärast kartmise tõttu. Aga samuti valede ravimite väljastamine, millest kaebajal oli väga halb olla.
8.8.Kaebaja ravimid aeti segi ja tal hakkas sellest halb 19. juulil 2022.
9.Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.
Kohtuasjas nr 3-22-2097 on vastusega esitatud kohtu nõutud ettekanded selle kohta, kuidas kaebaja on manipuleerinud ravimite manustamisel, samuti Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamus. Samuti on ravimite mitteandmisega seotud küsimusi esialgse õiguskaitse menetlustes arutatud vanglale teadaolevalt asjades nr 3-22-827, 3-22967, 3-21-2512, 3-22-1327 ja 3-22-1695.
9.2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest ning seda juhul, kui ta on selles süüdi. VÕS § 762 sätestab tervishoiuteenuse osutaja kohustuse osutada tervishoiuteenust selliselt, et see vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutataks tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Ravi vastuvõtmine patsiendi poolt on vabatahtlik. Ravimite väljastamist ja manustamist vanglas reguleerivad veel lisaks avalik-õiguslikud normid. Nii näeb määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg 3 ette vanglateenistuse kohustuse kontrollida ravimi manustamist. Viru Vangla kodukorra p 20.7 näeb ette tervishoiutöötajate teavitamise selleks, et otsustada ravikuuri edasise jätkamise vajadus juhul kui kinnipeetav manipuleerib ravimite manustamisel või jätab need võtmata. Manustamata ravimid, kui need on vanglas kontrollimatult liikvel, ohustavad vangla julgeolekut, sh isikute tervist ja elu.
3-22-2344
Kaebaja on patsient, kes ei ole ravimite manustamise korda järginud, nagu nähtub ka lisatud ettekannetest. Kuna ravim toimeainega pregabaliin on eeskätt valu vaigistava toimega, oli vangla arsti hinnangul võimalik see patsiendi ravimipinalist eemaldada. Valuravi võimalus jäi alles käsimüügi valuvaigistitega (ibuprofeen, paratsetamool), mida on vangil võimalik küsida vajadusel valvemeeskonnalt. Patsient ei ole seega jäänud ka abita. Vangla sellises tegevuses ei ole näinud arstiteaduse nõuete rikkumist ka Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon. Kaebaja ei ole esitanud ka muid tõendeid, et vangla selline otsus oleks tervishoiuteenuse osutamise seisukohalt ilmselgelt ebaõige.
9.4.Puuduvad tõendid, et kaebajale oleks vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid ravimeid, sh 19. ja 27. juulil 2022 on vangiregistri andmetel kaebaja teavitanud vanglaametnikke, et soovib selgitusi talle väljastatavate ravimite kohta. Ei ole usutav, et kui 19. juulil 2022 oleks kaebaja vanglat teavitanud, et tal on ravimitega probleem (kahtlus segiminekule), oleks jäänud see vanglaametnikel fikseerimata. 26. juuli 2022 etteheide ravimite segimineku kohta (mida saab seostada 27. juuli 2022 fikseerimisega) on välja toodud kahjunõudes 6-16/179, kuid ka seal ei ole vangla suutnud tuvastada, et kaebajale oleks meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid ravimeid (hüpoteetilisel juhul, kui ravimipinalit oleks täidetud valesti, oleks see olnud vale terve nädala ravimite osas). Väljastatavad ravimid võivad vormilt-kujult erineda, kuna ravimeid väljastatakse üldjuhul toimeainepõhiselt.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kohtu menetluses on kaebaja kahju hüvitamise nõue seoses kaebajale ajavahemikul 2. – 12. august 2022 eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite mitteandmisega ning 19. juulil 2022 kaebajale määratud ravimite segiajamise ja selle järgselt meditsiinilise abi mitteosutamisega. Täpsemalt nõuab kaebaja 8000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist inimväärikuse alandamise eest ja 2000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist tervise kahjustamise eest.
11.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
12.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS), mille § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti
3-22-2344 RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
13.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega võivad ka kaebaja poolt välja toodud olukorrad olla väärikust alandavad, kui kaebajale on tekitatud raskeid tervisekahjustusi.
14.RVastS ei ava tervise kahjustamise mõistet. Võlaõiguses on kehavigastus või tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi rikkumine. Siia alla kuulub inimese normaalsetesse kehalistesse, vaimsetesse, aga ka hingelistesse eluprotsessidesse sekkumine, mille tagajärjeks on inimese kehalise või vaimse heaoluseisundi häiritus. Kehavigastusega on tegemist juhul, kui füüsilise mõjutusega rikutakse isiku kehalist terviklikkust (nt vigastatakse kätt), tervisekahjustusega aga juhul, kui kehalist terviklikkust kui sellist ei rikuta, kuid esineb muu, nt viirusest, bakterist vms põhjustatud organismi seesmine patoloogiline seisund (nt kopsupõletik, psüühikahäire) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 129 kommentaar 4.2). Karistusõiguses on tervisekahjustus inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, s.t tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 118 kommentaar 3). Igasugune ebamugavustunne ei ole veel tervise kahjustamine.
15.Kaebaja on seisukohal, et ajavahemikul 2. – 12. august 2022 ei antud talle eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimeid, mis põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid. Vastustaja on seisukohal, et ravimi mitteandmise tingis kaebaja enda õigusvastane käitumine ning vangla tegevus, kui ta lõpetas ravimi väljastamise peale seda, kui kaebaja püüdis ravimi manustamist manipuleerida, oli õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et ka siis, kui kaebajal eemaldati pinalist ravimid, mida ta ei manustanud, jäi tal võimalus kasutada käsimüügi valuravimeid, seega ei jäetud kaebajat abita. Seega nähtub vastustaja selgitustest, et kaebajale ei antud kaebuses nimetatud perioodil tõesti talle määratud ravimeid, kuid seda põhjusel, et kaebaja ei tarvitanud ravimeid korrektselt.
16.Vastustaja on selgitanud, et kaebaja on korduvalt manipuleerinud ravimite manustamisega, mis on käsitletav konkludentselt ravist loobumisena. Kohus nõustub vastustajaga, et mittemanustatavad ja kogutavad ravimid on ohuks nii isikute elule ja tervisele kui ka vangla julgeolekule tervikuna. Kõrvalekalded arsti poolt määratud ravimi võtmise
3-22-2344 režiimist (näiteks tablettide kogumine ja korraga suuremas koguses manustamine) võivad ohustada kinnipeetava tervist. Samuti võib osutuda võimalikuks ravimi edasiandmine teisele kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka teisi kinnipeetavaid ja/või võimaldab kasutada ravimeid kauba ja/või maksevahendina. Pealegi peaks ravi vajav inimene olema huvitatud tervenemisest ja järgima seetõttu ravijuhiseid. Vastustaja on eelnevast tulenevalt leidnud, et kaebaja ravilt eemaldamine on olnud tervishoiutöötajate poolt põhjendatud. Kui kaebaja seetõttu tundiski mõningast ebamugavustunnet, on see seotud tema enda käitumisega ravi saamisel ning sellist tagajärge ei saa omistada vanglale.
17.Kohtule esitatud ettekannetest nähtub, et kaebaja kambrist on läbiotsimise käigus leitud ravimeid (dtl 69, 71) ning et ta on püüdnud ravimite manustamist teeselda või ravimeid pärast suhu panemist suust välja võtta ja peita (dtl 70, 73, 75-77). Kohus nõustub vastustajaga, et ettekanded kirjeldavad kaebaja poolt ravimite manustamisega manipuleerimist või ravimi mittemanustamist. Kohus ei nõustu kaebajaga, et need ettekanded on vangla poolt võltsitud. Kaebaja väidab, et temalt pole mingeid ravimeid ära võetud ja kõik süüdistused põhinevad valvurite sõnadel. Kaebaja väidete tõele vastavust ei kinnita aga ükski haldus- ega kohtumenetluses kogutud tõend. Selles asjas on tegemist klassikalise sõna sõna vastu olukorraga, kus kohus peab hindama poolte seisukohtade usaldusväärsust. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist, ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal ning oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral kinnipeetavate suhtes distsiplinaarseid mõjutusvahendeid kohaldada (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14).
18.Eelnevalt äramärgitud ettekanded on 28. detsembrist 2021 (dtl 77), 29. detsembrist 2021 (dtl 76), 10. jaanuarist 2022 (dtl 75), 21. aprillist 2022 (dtl 74), 17. septembrist 2022 (dtl 73),
18.septembrist 2022 (dtl 71-72), 19. septembrist 2022 (dtl 70), 31. jaanuarist 2023 (dtl 69). Seega ei puuduta ettekanded küll konkreetselt kaebaja poolt väljatoodud perioodi 2. – 12. august 2022, kuid kirjeldavad siiski ilmekalt, et kaebaja on pika ajavahemiku jooksul ravimite manustamisega manipuleerinud või neid mittemanustanud. Lisaks ettekannetele nähtub kaebaja tervisekaardi 20. juuli 2022. a anamneesist, et kaebajale määratud ravim Lyrica on eemaldatud, kuna kaebaja kogus seda ravimit (seega ei manustanud nii nagu ette nähtud). Ka
2.augustil 2022 on kaebaja tervisekaardis märge, et kaebaja kogus ravimit. Samuti on kaebaja enda poolt 13. juuli 2023. a menetlusdokumendiga edastatud tervisekaardi väljavõttest näha et
21.septembril 2022 on üksusest tulnud info, et kaebaja ei tarbi ravimit Lyrica korrektselt, mistõttu on arst selle raviskeemist eemaldanud. Sama lugu on 7. veebruari 2023. a anamneesis ravimiga quetiapine.
19.Viru Vangla kodukorra p 20.7 sätestab, et ravimeid annavad kinnipeetavaile vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetav manustab ravimi koheselt vanglaametniku juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise kontrollimiseks ja vajaduse korral liigutab keelt. Kui kinnipeetav keeldub ravimit võtmast, edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ning teeb sellekohase märke tervisekaarti. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tervisekaarti tehtud 2. augustil 2022. a märge „02.08.22 Ravimi kogumisest ning sellega seoses peatamisest andis teada üksuse juht M.Altermann“ (dl 64). Sellest märkest võib järeldada, et ravikuuri jätkamise vajaduse otsustas üksuse juht. Samas on vastustaja 4. novembri 2022. a kahju hüvitamise
3-22-2344 taotluse rahuldamata jätmise otsusest nähtav, et kaebaja ravilt eemaldamine toimus tervishoiutöötajate poolt (dtl 19).
20.Kohtule esitatud haigusjuhtude väljavõttest ega muudest tõenditest ei nähtu, et ravimite mittesaamine põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid (dtl 63-64). Kaebaja poolt väljatoodud ajavahemiku 2. – 12. august 2022. a haigusjuhtude väljavõttes on vaid üks kirje
12.augustist 2022 „Alates 12.08.2022 kontrollitud psühhiaatri digiretsepti ning lisatud raviskeemi tagasi Caps. Pregabaliin 150 mg X 2 (pidev).“ (dtl 64). Vastustaja on selgitanud, et valuravi võimalus jäi alles käsimüügi valuvaigistitega (ibuprofeen, paratsetamool), mida on kinnipeetaval võimalik küsida vajadusel valvemeeskonnalt. Sellele vastustaja väitele ei ole kaebaja vastu vaielnud. Eelnevat arvesse võttes ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Tõendatud ei ole, et kaebajal tekkis tervise kahju ajavahemikul 2. – 12. august 2022 eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite mitteandmisest. Samuti ei ole inimväärikuse alandamise motiivil kahju hüvitamise eeldused täidetud.
21.Kaebaja heidab vanglale ette ka seda, et ajavahemikul 2. – 12. august 2022 kutsus kaebaja iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid meedikut ei tulnud. Kaebaja soovis, et talle selgitataks, miks talle ravimite andmine lõpetati. Samuti oli meedikut vaja, kuna ta piinles tugevate seljavalude käes.
22.Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kohtule 21. juulil 2023 täiendavad selgitused, milles palus mh kohtul uurida, kas kaebaja pöördus ajavahemikul 2. – 12. august 2022 vangla poole probleemidega, mis oli seotud alusetu ravimite väljastamata jätmisega. Kohus sai aru, et kaebaja soovib, et kohus koguks tõendeid selleks, et tõendada kaebaja väidet esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohta. Eelnevast tulenevalt kohustas kohus 25. juuli 2023. a määrusega vastustajat esitama sellekohased täiendavad selgitused ja tõendid, juhul, kui vanglal on vastuväiteid kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohta. Täiendavalt märkis kohus, et kohtule vastamata jätmisel mõistab kohus, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise osas vaidlus puudub. Kohtule jääb arusaamatuks vangla seisukoht, et kohus kohustas vanglat tõendama negatiivset asjaolu. Asja lahendamisel on esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise fakt oluline, kuivõrd isik võib avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse korral nõuda kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik kõrvaldada esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutades (RVastS § 7 lg 1). Info selle kohta, kas kaebaja pöördus vangla poole ja kasutas esmaseid õiguskaitsevahendeid peab olema eelkõige vastustajal. Kui kaebaja vangla poole ei pöördunud, siis piisab vastava info edastamisest kohtule – vastustaja ei pea kuidagi muud moodi hakkama tõendama negatiivset asjaolu. Vähemasti nii on see praktikas tavapäraselt toimunud.
23.VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kohus selgitab, et vangla kohustus kinnipeetavale arstiabi tagada ei tähenda seda, et iga kinnipeetav, kes soovi avaldab, peab igal juhul ja viivitamatult pääsema arsti vastuvõtule.
24.Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole kaebaja tervisekaardi väljavõttel infot selle kohta, et kaebaja kutsus ajavahemikul 2. – 12. august 2022 iga päev selgituste saamiseks meedikut,
3-22-2344 kuid meedikut ei tulnud. Ka vastustaja 18. augusti 2023. a vastusest võib järeldada, et kaebaja esmaseid õiguskaitsevahendeid ei kasutanud. Kaebaja tervisekaardi 16. augusti 2022. a anamneesist nähtub küll ravisoov, kuid see puudutab ortopeedilisi näidustusi. Haigusjuhtude anamneesis on alles 10. septembri 2022. a kohta kirje, et kell 13:35 tuli kutse sektorisse tervisliku seisundi hindamiseks, kuna kaebaja ei läinud hommikul kooli. See intsident ei puuduta aga käesolevat kohtuasja.
25.Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja kahjunõue, mis seondub meediku mittetulemisega.
26.Lisaks nõuab kaebaja hüvitist 19. juulil 2022 kaebajale määratud ravimite segiajamise ja selle järgselt meditsiinilise abi mitteosutamisega seoses. Kaebaja väidab, et valede ravimite tõttu oli tal väga halb olla. Vangla leiab, et väide valesti määratud ravi kohta ei ole tõendatud. Vastustaja on seisukohal, et võttes arvesse teenistujate selgitusi, puuduvad tõendid, et kinnipeetava ravimipinalis oleksid olnud valed ravimid, seega puudub vangla õigusvastane tegu.
27.Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 19. juulil 2022 esitas kaebaja küsimusi, miks teda ei ravita. „Ravim Lyrica eemaldatud, kuna kogus“ (dtl 64). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebajale oleks 19. juulil 2022 vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid ravimeid ning seetõttu oli kaebajal väga halb olla.
28.Vastustaja on selgitanud, et 27. juulil 2022 on kaebaja vangiregistri andmetel teavitanud vanglaametnikke, et soovib selgitusi talle väljastatavate ravimite kohta. Kohus nõustub vastustaja arusaamaga, et ei ole usutav, et kui 19. juulil 2022 oleks kaebaja vanglat teavitanud, et tal on ravimitega probleem (kahtlus segiminekule), oleks jäänud see vanglaametnikel fikseerimata. Vastustaja on täiendavalt selgitanud, et hüpoteetilisel juhul, kui ravimipinalit oleks täidetud valesti, oleks see olnud vale terve nädala ravimite osas. Väljastatavad ravimid võivad oma kujult erineda, kuna ravimeid väljastatakse üldjuhul toimeainepõhiselt, mistõttu võib olla tunne, et antud on valet ravimit.
29.Kuna puudub alus Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
30.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 240 eurot ja tõlkekulu 96,47 eurot (dtl 39), mille tasumisest kohus kaebaja
8.novembri 2022. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
31.Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite osas (väljavõte haigusjuhtudest). Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse
3-22-2344 või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Ülekaalukas avalik huvi taoliste andmete avaldamise vastu kohtu hinnangul praegusel juhul puudub.
32.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.