X kaebus Viimsi Vallavalitsuse ehitusja kommunaalosakonna 1. märtsi 2024. a otsuse tühistamiseks ning Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakonna kohustamiseks projekteerimistingimusi väljastama
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja Viktoria Tuulas Vastustaja Viimsi vald, esindaja Karin Mägi Kaasatud haldusorgan Keskkonnaamet, esindaja Eveli Misnik
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 27. augustil 2024
RESOLUTSIOON
Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakonna 1. märtsi 2024. a otsus nr 10-5.1/1067.
3.Kohustada Viimsi valda otsustama X projekteerimistingimuste taotluse nr 2211002/08291 üle 60 päeva jooksul praeguse otsuse jõustumisest.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4190 eurot. Jätta ülejäänud kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25. oktoobril 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-... Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 5. juulil 2022 Viimsi Vallavalitsusele projekteerimistingimuste taotluse nr 2211002/08291 Pendikse (katastritunnusega 89001:003:0311) maaüksusel tuulegeneraatori (võimsus 900 kW, kõrgus maapinnast 75 m, rootori diameeter 58 m, masti kõrgus 46 m) püstitamiseks. X on kinnistu omanik ning taotlusele oli lisatud naabrite nõusolek.
2.Kuna Pendikse kinnistu asub ranna ehituskeeluvööndis, pöördus Viimsi Vallavalitsus Keskkonnaameti (KeA) poole, kes esitas 10. novembril 2022 arvamuse nr 6-2/22/11628-3.
3.Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakond andis 2. mail 2023 haldusakti, millega keeldus projekteerimistingimuste andmisest.
4.Tallinna Halduskohus tegi 1. detsembril 2023 otsuse haldusasjas nr 3-23-334, millega rahuldas X kaebuse Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakonna 2. mai 2023. a otsuse tühistamiseks ning kohustas Viimsi Vallavalitsust otsustama X projekteerimistingimuste väljastamise taotluse üle kahe kuu jooksul otsuse jõustumisest. Otsus jõustus 3. jaanuaril 2024 edasi kaebamata.
5.Viimsi Vallavalitsus pöördus uuesti KeA poole, kes esitas 31. jaanuaril 2024 arvamuse nr 7-9/23/24971-6, milles leidis järgmist.
5.1.Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 4 p-s 9 sätestatud erandit ehituskeelust saab kaaluda vaid olemasoleva seaduslikul alusel püstitatud elamu korral. Vastasel juhul kaotavad LKS-s sätestatud piirangud mõtte, kuna looks eelduse, et ehituskeeluvööndisse ebaseaduslikult elamu püstitamisel oleks võimalik mööda minna LKS 6. ptk-s sätestatust. Tõlgendust toetab LKS § 38 lg 9, mille kohaselt ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas isegi, kui kohalik omavalitsus lubab ehituskeeluvööndis ehitamist. Ebaseaduslike ehitiste planeeringumenetluses seadustamisega seotud taotlusi lahendades lähtub KeA põhimõttelisest hinnangust, kas ehitise rajamiseks oleks saadud nõusolek, kui seda oleks küsitud enne ehitamist.
5.2.Pendikse katastriüksusel ei asu ühtegi ehitist. Pendikse ja Kaasiku on eraldi katastriüksused, kuid kuuluvad alates 2022. a novembrist Pendikse kinnistu koosseisu. Kaasiku katastriüksusel (katastritunnus 89001:001:1239) on kaks hoonet, sh elamu olemas 1999. a Maa-ameti ortofotol. Hoonete püstitamise aega ja seaduslikkust tuleb täpsustada, sest 1995 kehtestatud ranna ja kalda kaitse seadusega hakkas saarel kehtima ehituskeeluvööndi piirang 200 m ulatuses. Ülejäänud kaks hoonet on püstitatud ehituskeelu ajal aastatel 2002–2003 ebaseaduslikult. Ehitised on registrisse kantud nende seaduslikkust kontrollimata. Ehitiste seadustamise võimalikkus tuleb välja selgitada planeerimismenetluses, sh on seal vaja saada KeA nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks LKS § 40 lg 4 alusel.
5.3.Tuulik võib teenindada nii elamut kui ka sellega samal katastriüksusel paiknevaid abihooneid (ehitusseadustiku (EhS) lisa 1 kohased „elamu teenindamiseks 2(16)
3-... vajalikud hooned“), mille teenindamiseks vajalikku energiakulu saab pidada elamu tarbeks vajalikuks energiakuluks. LKS § 38 lg 4 p 9 kohast erisust ei saa aga rakendada katastriüksusel, kus puudub elamu. LKS § 38 lg 4 p 9 kohaldamisel tuleb hinnata katastriüksusel oleva elamu aastast energiakulu kavandatava elektrijaama aastase toodetud energiahulgaga. Kui elamu tarbeks kulub keskmiselt sama palju või rohkem energiat, kui elektrijaam keskmiselt toodab, võib seda lugeda tehnorajatiseks elamu tarbeks.
5.4.Kui tuulikut soovitakse püstitada elamu tarbeks, peab see asuma elamuga samal katastriüksusel. Katastriüksustele saab mh määrata erineva sihtotstarbe. LKS § 38 lg 4 p 9 sätestab erisuse üksnes olemasoleva elamu tarbeks vältimaks olukorda, kus hoonestamata katastriüksusel rajatakse etteruttavalt kõik vajalikud kommunikatsioonid ilma, et seal oleks elamu. LKS § 38 lg 4 p 9 erisuse kehtestamisel on ehituskeeluvööndis ehitamise mõjusid juba hinnatud ja seaduse väljatöötaja jõudis järeldusele, et vaid olemasoleva elamu tarbeks ehitatava tehnosüsteemi randa ehitamisel on kahjulik mõju ranna kaitse eesmärkidele piisavalt väike, et võimaldada erisust ilma planeerimismenetlust läbimata. Teiste kinnistute energiavajaduse katmiseks on erandi tegemist võimalik kaaluda LKS § 38 lg 5 p 8 erandi alusel, arvestades ranna kaitse eesmärke. Suurema võimsusega tuuliku püstitamisel ja selle teenindamiseks vajaliku taristu (juurdepääsutee, elektriliinid) rajamisel on ehitisealune pindala ja ehitamise maapinda (sh taimestikku) kahjustav mõju oluliselt suurem kui ühe elamu tarbeks mõeldud väiketuuliku korral. Suurema mastaabiga tuulikud põhjustavad ka suuremat negatiivset mõju linnustikule ja nahkhiirtele, kelle jaoks veekogude kaldad on olulisteks elupaikadeks või rändeteedeks.
6.Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakond tegi 1. märtsil 2024 otsuse nr 10-5.1/1067, millega keeldus taas projekteerimistingimuste andmisest. Otsust põhjendas vastustaja järgmiselt.
6.1.Kuna Kräsuli saar, millel Pendikse kinnistu asub, ei kuulu Viimsi Vallavolikogu 11. jaanuari 2000. a otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu koosseisu, puudub alal üldplaneering. Samuti pole alal kehtivat detailplaneeringut, millega oleks ehituskeeluvööndit vähendatud. LKS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on Kräsuli saarel ehituskeeluvöönd laiusega 200 m. LKS § 38 lg 4 p-de 8 ja 9 kohaselt ei laiene ehituskeeld maakaabelliinile ega olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule või -rajatisele.
6.2.Vald nõustub KeA tõlgendusega, et EhS ja LKS seisukohalt on olemasoleva ehitise tähendus erinev. EhS-st tulenevalt ei ole olemasoleva ehitise puhul määrav selle seaduslikkus ja olemasolevate ehitistena on käsitletavad kõik ehitised, mis on looduses olemas. LKS puhul aga on ehitise seaduslikkus oluline, sest teistsugune lähenemine läheks vastuollu seaduse eesmärgiga ning muudaks ranna ja kalda kaitseks kehtestatud piirangud mõttetuks.
6.3.Omanikul tuleb tõendada, et Kräsuli saarel asuvad hooned, sh Kaasiku katastriüksusel paiknev elamu on püstitatud õiguslikul alusel. Seda ta teinud ei ole. Kui omanikul seda võimalik teha ei ole, ei saa LKS § 38 lg 4 p-s 9 sätestatud erisust rakendada ja tuuliku püstitamiseks on võimalik teha ehituskeeluvööndist erand LKS § 38 lg 5 p 8 alusel planeerimismenetluses, kus ühtlasi saab otsustad ehitiste seadustamise võimaluse üle.
6.4.Kokku on projekteerimistingimuste väljastamisele kolm takistust: Pendikse katastriüksusel ei asu olemasolevaid ehitisi (seda ei muuda kinnistute liitmine), 3(16)
3-... tõendamata on Kaasiku kinnistul asuvate ehitiste püstitamise seaduslik alus ning tõendamata on taotletava tuuliku võimsuse vastavus olemasoleva ehitise tarbeks vajamineva energiaga.
7.X esitas 28. märtsi 2024 kaebuse Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakonna 1. märtsi 2024. a otsuse tühistamiseks ning valla kohustamiseks väljastama projekteerimistingimusi Pendikse kinnistule tuulegeneraatori ja elektrimaakaabelliini rajamiseks. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.Otsus on vastuolus Tallinna Halduskohtu otsusega asjas nr 3-23-334. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Säte ei piira kohustuslikkust otsuse resolutsiooniga. Kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on esitatud kohtuotsuse põhjendustes (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27).
7.2.Kaebaja kinnistul paiknevad hooned, sh elamu on vastustaja ise 2019. aastal ehitisregistrisse kandnud. Elumaja on ehitatud 1925. aastal õiguslikul alusel ning selles on järjepidevalt elatud viimased 100 aastat. Kaebaja ostis hooned (elamu, kuur ja ait) notariaalse lepinguga 26. oktoobril 1993 ega ole hooneid ümber ehitanud, lammutanud ega uutega asendanud. Viimsi Vallavalitsuse 29. detsembri 1993. a korraldusega nr 354, mille lahutatuks lisaks on maa omandisse andmise (kinnistu moodustamise) toimik nr 302, jäeti maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel tagastamata 0,1892 ha endisest kinnistust, millel paiknevad Xle kuuluvad hooned, ja määrati tagastamata jäänud maa eest Fanni Rosenbergile kompensatsioon. Seega on vastustaja valduses dokumentaalsed tõendid, millest nähtuvalt elamu, kuur ja ait asusid Pendikse kinnistul juba 1993. aastal, st enne ehituskeeluvööndi kehtestamist. Ehitiste registrisse kandmisel 2019. aastal kaebaja taotluse alusel ei tekkinud vallal ehitiste seaduslikkuses küsimust. Seejuures kohustas ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 26 lg 3 kohalikke omavalitsusi ehitisregistri andmeid korrastama ja kõiki seni registrisse kandmata hooneid ortofotode alusel üle kontrollima. Seega tuli vallal enne kande tegemist hooned üle kontrollida.
7.3.Tallinna Halduskohus leidis asjas nr 3-23-334 tehtud kohtuotsuses (p 25), et see, et kavandatav tuulegeneraator teenindab ka teisi kinnistuid peale Pendikse, ei ole LKS § 38 lg 4 p-ga 9 vastuolus. Vaidlusalusel alal ei asu ühtegi kaitseala. Viimsi valla uue üldplaneeringu dokumentides on 30–60 m kõrgust tuulikut nimetatud kodutarbimise tuulikuks.
7.4.Vastustaja ja KeA seisukohal, mille kohaselt ühel kinnistul asuvad hooned peavad asuma ka ühel ja samal katastriüksusel, pole õiguslikku alust ega ka sisulist põhjendust. Katastriüksuste liitmine on maakorralduslik toiming, mis on vastustaja pädevuses.
Haldusakti põhjendused on segased ja kohati loetamatud.
7.6.KeA seisukoht tugines ebaõigele väitele ehitiste ebaseaduslikkuse kohta ja on seetõttu õigusvastane.
7.7.Jaanuaris 2024 algatas vastustaja omaalgatuslikult riikliku järelevalve menetluse kaebaja kinnistul asuvate ehituste seaduslikkuse üle, milles saadud teabe edastas KeA-le, rikkudes sellega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg-d 1 ja 2.
4(16)
3-... Vastustaja ei tegutsenud erapooletult ja hoolikalt ning rikkus uurimispõhimõtet, jättes olulised asjaolud välja selgitamata. Vastustaja pole kaebajale selgitanud, millised konkreetsed dokumendid tal tuleb vallale esitada.
7.8.Vastustaja ja KeA seisukohad on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/2001, millega muudeti taastuvenergia direktiivi 2009/28/EÜ, mille eesmärk on suurendada taastuvenergia tootmist kui ka tarbimist nii kodumajapidamiste juures kui ka suurtootjate ja -tarbijate tasandil. Muudatused võeti Eestis üle 28. mail 2022 jõustunud energiamajanduse korralduse seaduse (EnKS) muudatustega. EnKS § 2 p 231 kohaselt on oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbija lõpptarbija, kelle peamiseks äri- või kutsetegevuseks ei ole energia tootmine ning kes tarbib, salvestab või müüb oma kinnistul taastuvast energiaallikast toodetud energiat. See uus käsitlus võimaldab tarbijal omatarbeks toodetud energiat, mida ära ei tarbita, salvestada või müüa. Kaebaja peamine äri- ega kutsetegevus pole energia tootmine.
13.augustil 2024 esitatud täiendavas seisukohas leidis kaebaja järgmist.
8.1.EhSRS § 28 lg 1 kohaselt enne 2003. a 1. jaanuari ehitatud ehitisele võib anda ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamise või ehitise kasutamise teavitatuks, lähtudes EhS-s sätestatust ja arvestades sellest paragrahvist tulenevaid erisusi. Nimetatud ehitisele võib anda ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamise või ehitise kasutamise teavitatuks vastavalt EhS lisas 1 või 2 sätestatule. Taotleja esitatud teatisel ja selle alusel tekkinud kandel on õiguslik tähendus. Kaebaja on registrisse kandmise menetluse käigus esitanud kõik vastustaja nõutud dokumendid ja fotomaterjalid, mis tõendavad, et alates 1925. aastast kasutusel olev elamu on olemas ja ohutu. Vastustaja ei tuvastanud talle esitatud fotomaterjali põhjal, et elamu puhul oleks tehtud loakohustuslikke ümberehitustöid. Meelevaldne on käsitleda igasuguseid katuse ja fassaadi remonditöid, mida on aastate vältel tehtud elamu korrashoiu eesmärgil, püstitamise või loakohustusliku ümberehitusena. LKS § 38 lg-s 3 on otsesõnu sätestatud, et kalda ehituskeeluvööndis on keelatud uute hoonete ehitamine; keelatud ei ole igasugune ehitamine. 6. märtsi 2024. a „Pealtnägija“ saates on näha, et elamu siselaudis ja laetalad on säilitatud autentsena.
8.2.Poolte vahel ei saa olla vaidlust selle üle, et kaebaja on Kräsuli saare elamus elanud alates 1992. aastast ja seda vastustaja teadmisel, kuna vastustaja on kaebaja elukoha rahvastikuregistrisse kandnud.
8.3.Kaebaja esitas 2022. aastal esialgu detailplaneeringu taotluse tuulegeneraatori püstitamiseks, ent vald ei menetlenud seda, vaid selgitas, et kuna tegu pole detailplaneeringu kohustusega alaga, saab olukorra lahendada projekteerimistingimustega. Kaebajal soovitati detailplaneeringu taotlus tagasi võtta ja taotleda projekteerimistingimusi, mida kaebaja tegigi. Praeguseks on menetlus kestnud ebamõistlikult kaua.
8.4.Samal päeval esitas kaebaja taotluse, et kaebuse rahuldamise korral tehtaks vastustajale ettekirjutus otsuse täitmiseks hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumise päevast arvates ning kohtulahendi täitmata jätmise korral määrataks vastustajale rahatrahv HKMS § 248 lg-s 1 ettenähtud korras ja ulatuses.
9.Viimsi vald palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
5(16)
3-...
9.1.Vastustaja kinnitas, et mingit eraldi järelevalvemenetlust Pendikse kinnistul asuvate hoonete kohta pole algatatud, vaid vald lihtsalt kontrollis Maa-ameti kaardiväljavõtet, arhiividokumente ja registriandmeid.
9.2.61).
Ehitisregistri andmetel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus (EhS §
9.3.Valla arhiivis on olemas 2004. a taotlus Nõmmemaja kinnistul asuva ehitise registrisse kandmiseks. Kaasiku kinnistul asuva garaaži kohta on teada, et seda ei nähtu Maa-ameti kaardiväljavõtetel aastatest 1993–2000 ega ka 2002. a metaandmete kaardilt. Võimalik, et olemas oli vare või vundament, mis on uuesti üles ehitatud. Elamu ja abihoone on teadmata ajal ümber ehitatud või rekonstrueeritud ja selle kohta dokumendid või load puuduvad. 2003. a kaardilt juba nähtub saarel teede rajamine ja garaaž. Kaebaja pole tõendanud, et Kaasiku kinnistul asuvas eluhoones on järjepidevalt 100 aastat elatud.
9.4.Kaasiku ja Pendikse katastriüksused on endiselt eraldi katastriüksused, kuigi kuuluvad alates 2022. aastast ühe kinnistu (Pendikse) koosseisu.
9.5.Kaebaja esitatud tõendid elamu ja abihoonete ostu kohta tõendab üksnes ostu fakti, kuid mitte seda, et ehitis pole hiljem ümber ehitatud. Teised kaks hoonet on püstitatud ehituskeeluvööndi piirangu kehtivusajal 2002–2003 loata. Kaebaja väidab, et vallale pidi tema poolt 1993. aastal ehitiste omandamine teada olema, kuid neid andmeid ei ole registrist lihtne leida. Vastustaja küsis kaebajalt ehitiste õigusliku aluse kohta korduvalt, kuid ei saanud vastust – kaebaja esitas kõnealused dokumendid alles kohtule. Vähemalt garaaži osas pole seaduslik alus kindlasti tõendatud.
9.6.LKS § 38 lg 4 p 9 erandit saab kaaluda vaid olemasoleva, seaduslikul alusel püstitatud elamu korral. Seda toetab ka LKS § 38 lg 9, mis sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS §-s 38 sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt HMS-le õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas.
9.7.LKS § 38 lg 4 p 9 kohase erisuse rakendamisel tuleb hinnata katastriüksusel olemasoleva elamu aastast elektrienergiakulu kavandatava elektrijaama aastase toodetud energiahulgaga. Kui elamu tarbeks kulub keskmiselt sama palju või rohkem energiat, kui elektrijaam keskmiselt toodab, siis võib seda lugeda tehnorajatiseks elamu tarbeks. Vastasel juhul seda elamu tarbeks lugeda ei saa ja seadusandja mõte on olnud erandi kohaldamine, mitte kõikide saarel asuvate ehitiste energiatarbimise tagamine. Teistsugune lähenemine eeldaks seadusandja sekkumist. Seadusandja on ehituskeeluvööndis ehitamise mõjusid seaduse koostamisel juba hinnanud ning jõudnud järeldusele, et vaid olemasoleva elamu tarbeks ehitatava tehnosüsteemi ehitamisel randa on kahjulik mõju ranna kaitse eesmärkidele piisavalt väike, võimaldamaks ehitustegevuse erisust ilma pikka planeerimisprotsessi läbi viimata. Kaebaja on küsinud KeA-lt hinnangut erinevate tuuleenergia tootmise lahenduste kohta, sh nii 900 kW kui isegi 5 MW võimsusega tuulikute kohta. On selge, et tegu pole ühe või paari elamu tarbeks, vaid äri tegemiseks ja elektrienergia võrku müümiseks mõeldud tuulikutega.
9.8.Vastustaja on kaebajale selgitanud, kuidas olukorda lahendada, suunates teda detailplaneeringumenetluse poole, mis võimaldab kaebaja soove, ehitiste seaduslikkust ja ehituskeeluvööndi vähendamist ning tootmisotstarbega tuuliku ehitamise kooskõla ranna ja kalda kaitse eesmärkidega kaalumist. 6(16)
3-...
9.9.Ortofotode alusel ehitise kandeid teha võimaldavad EhSRS § 26 lg-d 3 ja 4. Alles hoonete ortofotode järgi registrisse kandmise järel asutakse välja selgitama muid olulisi asjaolusid.
10.Kohus kaasas 5. juuni 2024. a määrusega menetlusse arvamuse andmiseks Keskkonnaameti, kes leidis järgmist.
10.1.Kaks vaidlusalust hoonet (sh ehitisregistris olemasoleva elamuna märgitud hoone koodiga 121308753) on olemas juba 1999. a Maa-ameti ortofotol. Ehitised koodidega 121308450 ja 121308759 on KeA hinnangul Maa-ameti kaardirakenduses kajastuva põhjal püstitatud mittelubatult. KeA selgitused ehitiste seadustamise kohta olid laiemad, vastusena valla küsimustele, ega olnud mõeldud selliselt, et kõigi hoonete seadustamine oleks olemasoleva elamu tarbeks tuulegeneraatori püstitamise eeltingimuseks.
10.2.KeA jääb mõiste „olemasolev elamu“ sisustamisel 31. jaanuari 2024. a kirjas leitu juurde. Elamu, mille juurde tuulik soovitakse püstitada, peab olema ehitatud seaduslikult.
10.3.LKS § 38 lg 4 p 9 sõnastusest tulenevalt peab kavandatav tehnorajatis olema vajalik eelkõige ühe olemasoleva elamu tarbeks. Seletuskirja kohaselt anti erandiga võimalus rajada väikeelamute ja suvilate sihtotstarbeliseks kasutamiseks otseselt vajalikke tehnovõrke, mis ei mõjuta looduskeskkonda oluliselt. Tehnorajatis on selgelt olemasoleva elamu tarbeks vajalik, kui elamul vastav tehnovõrk (veevärk, elektriühendus, kanalisatsioon, küte vms) puudub. Praegusel juhul on kaebaja esitatud andmete põhjal elamul elektriühendus olemas, mistõttu projekteerimistingimuste andmisel on oluline kindlaks teha, kas tuulegeneraator on osa olemasoleva elamu tehnovõrgust ja kas selle eelduslik võimsus vastab elamu mõistlikult põhjendatud energiavajadusele. Kaebaja poolt vastustajale esitatud projekteerimistingimuste taotlusele lisatud asendiplaani kohaselt ei ole kavandataval tuulegeneraatoril mingit seost ühegi Kräsuli saarel paikneva elamu elektrivõrguga ja kaebaja ei ole ka eitanud, et kavatseb selle abil toodetavat energiat võrku müüa. Isegi kui tõlgendada LKS § 38 lg 4 p 9 laiendavalt ja lugeda erandi eeldused täidetuks ka juhul, kui tuulikut kavandatakse mitme olemasoleva elamu tarbeks, tuleks kavandatava tehnorajatise vastavus olemasolevate elamute energiavajadusele siiski usutavalt ära põhjendada. Kaebaja esitatud andmed ei võimalda sellist järeldust teha. Ta on märkinud kavandatava tuulegeneraatori võimsuseks on 900kW. Sellise tuuliku aastane tootlikkus on keskmise 30% kasutusteguri puhul ca 2,36 GWh, mida on oluliselt rohkem elamu keskmisest aastasest elektritarbimisest (ca 15 000 kWh ehk 0,015 GWh). Tootmisotstarbel kavandatava tuulegeneraatori rajamine ei ole LKS § 38 lg 4 p-s 9 toodud ehituskeeluvööndi erandi alusel võimalik.
10.4.Alati pole LKS § 38 lg 4 p-s 9 toodud erandi rakendamisel tingimata välistatud, et olemasoleva elamu tarbeks kavandatav tuulegeneraator paikneb mõnel teisel kinnistul või katastriüksusel. Ent elamule võimalikult lähedal paikneva tuulegeneraatori toodetavat energiat on eelduslikult võimalik kõige optimaalsemalt tarbimiskohta transportida. Kaebaja pole praegusel juhul tuuliku asukoha valikut põhjendanud.
10.5.On tõsi, et taastuvenergeetika arendamine on ülekaalukas avalik huvi ja selleks, et taastuvenergeetikale üleminekut, sh ka vastavaid loamenetlusi, kiirendada, on kaebaja viidatud direktiiv vastu võetud. Üksikisik saab aga kohtumenetluses
7(16)
3-... siseriikliku õiguse vastuolule EL direktiiviga tugineda ainult juhul, kui riik ei ole direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud. Seda kaebaja ei väida.
10.6.EnKS muudatused ei mõjuta LKS § 38 lg 4 p 9 tõlgendamist. Iseenesest on õige kaebaja viide, et need sätted võimaldavad tarbijal omatarbeks toodetud energiat, mida ära ei tarbita, salvestada või müüa, aga ka see ei muuda LKS § 38 lg 4 p-s 9 sätestatud erandi kohaldamise eeldusi.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Praeguses asjas on vaidlus haldusakti üle, millega keelduti kaebajale väljastamast projekteerimistingimusi elektrituuliku tootmisvõimsusega 900 kW (kõrgus maapinnast 75 m, rootori diameeter 58 m, masti kõrgus 46 m) püstitamiseks kaebajale kuuluvale Pendikse katastriüksusele Kräsuli saarel. Keeldumise alustena on otsuses märgitud EhS § 32 p-d 4 ja 6 ning LKS § 38 lg 1 p 1 ja lg 3. Vastustaja leidis, et täidetud ei ole tingimused, mille alusel oleks võimalik rakendada LKS § 38 lg 4 p-st 9 tulenevat erisust.
12.EhS § 32 kohaselt keeldub pädev asutus projekteerimistingimuste andmisest muu hulgas, kui projekteerimistingimuste taotlus ei vasta õigusaktist või ehitise asukohast tulenevatele avalik-õiguslikele kitsendustele (p 4) või EhS § 31 lg 4 p-s 1 nimetatud asutus on jätnud projekteerimistingimuste eelnõu kooskõlastamata ja eelnõu muutmine ei ole võimalik (p 6). LKS § 38 lg 1 p 1 järgi on ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal meresaartel 200 m. LKS § 38 lg 3 kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. LKS § 38 lg 4 p 9 järgi ei laiene ehituskeeld olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja rajatisele.
13.Kohus on seisukohal, et viide EhS § 32 p-le 6 ei ole praegusel juhul asjakohane. EhS § 31 lg 4 p 1 käsitleb projekteerimistingimuste eelnõu kooskõlastamist asutusega, kelle seadusest tulenev pädevus on seotud projekteerimistingimuste taotluse esemega. LKS ei näe aga ette projekteerimistingimuste eelnõu kooskõlastamist KeA-ga LKS § 38 lg 4 kohaldamisel. KeA kooskõlastus on nõutav ainult ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks planeeringuga (LKS § 40 lg-d 3 ja 4). Nii vastustaja kui ka KeA on haldusmenetluses toimunud kirjavahetuses rääkinud üksnes arvamuse küsimisest ja andmisest seaduse tõlgendamise kohta, mitte kooskõlastamisest. See KeA arvamus ei olnud vallale siduv, kuigi see ei tähenda, et vallal olnuks keelatud haldusmenetluses KeA-ga konsulteerida, arvestades muu hulgas LKS § 38 lg-s 9 sätestatut (vrd ka Riigikohtu otsus nr 3-172013/31, p 24). Eeltoodu ei pea siiski tooma kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamist, kui alus keeldumiseks oli EhS § 32 p 4 järgi olemas.
14.Projekteerimistingimuste väljastamist LKS § 38 lg 4 p 9 alusel takistas vastustaja hinnangul esiteks see, et Pendikse katastriüksusel ei asu olemasolevaid ehitisi (elamut), teiseks, et tõendamata on Kaasiku katastriüksusel asuvate ehitiste püstitamise seaduslik alus, ja kolmandaks, et tõendamata on tuuliku võimsuse vastavus olemasoleva ehitise tarbeks vajamineva energiaga.
15.Pendikse kinnistu koosneb Pendikse ja Kaasiku katastriüksustest, mis on liidetud üheks kinnistuks 2022. a novembris. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas LKS § 38 lg 4 p 9 kohaldamise eeltingimuseks on, et elamu ja kavandatav tuulik paikneks samal katastriüksusel.
8(16)
3-...
15.1.Kohtu hinnangul ei tulene LKS § 38 lg 4 p-st 9 tingimust, et tuulik ja elamu peaks tingimata paiknema ühel katastriüksusel või isegi samal kinnistul. Sättes on nõutud, et tehnovõrk või -rajatis oleks rajatud elamu tarbeks, mitte sellega samale kinnistule või isegi selle kõrvale vms. Ka KeA möönis kohtule 13. augustil 2024 esitatud arvamuses (p 2.6), et erandi rakendamisel pole tingimata välistatud, et olemasoleva elamu tarbeks kavandatav tuulegeneraator paikneb mõnel teisel kinnistul või katastriüksusel. Kuigi tuuliku lähedus elamule on kahtlemata üks asjaolusid, mis võib kinnitada seda, et tuulik on tõesti mõeldud selle elamu tarbeks, ei sõltu see tingimata katastriüksuse ega ka kinnistu piiridest. Seega ei anna ka asjaolu, et kavandatud tuulik asub elamust eraldi katastriüksusel, alust projekteerimistingimuste väljastamisest keelduda.
15.2.Vastustaja ei ole vaidlusaluses haldusaktis sisuliselt analüüsinud küsimust, kas tuulik paikneb asukohas, kus sellega on otstarbekas või isegi võimalik toota elamu tarbeks energiat. Selle on kohtumenetluses kahtluse alla seadnud KeA (vt 13. augusti 2024. a arvamus, p 2.5). Just see on asjaolu, mis on vaja välja selgitada LKS § 38 lg 4 p 9 kohaldamisel, mitte lähtuda formaalselt kinnistu- või katastriüksuse piiridest. Seejuures ei ole sätte kohaldamise eelduseks siiski see, et tuulik oleks paigutatud elamule kõige lähemasse võimalikku kohta, vaid arvesse võib võtta ka muid asjaolusid (sh nt pinnase sobivus, tuuliku optimaalne paigutus tuulte suhtes, kaugus elamutest (st müra mõju vähendamine) jms). Erinevatel katastriüksustel paiknemine võib oluliseks osutuda ainult juhul, kui tuuliku katastriüksuse sihtotstarve ei võimalda sinna sellist tehnorajatist ehitada, kuid sedagi pole vastustaja esile toonud.
16.Teiseks pidas vastustaja projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise aluseks, et kaebaja pole tõendanud kinnistul asuvate ehitiste püstitamise seaduslikku alust.
16.1.Kohus nõustub iseenesest KeA tõlgendusega, millest ka vastustaja lähtus, et LKS § 38 lg 4 p-s 9 kasutatud mõistet „olemasolev elamu“ tuleb mõista selliselt, et see olemasolev elamu, mille teenindamiseks tehnovõrku või -rajatist rajatakse, peab olema seaduslik (kas ehitatud õiguslikul alusel või vähemasti tagantjärele seadustatud). Sätte eesmärk on lihtsustada olemasoleva elamu kasutamiseks vajalike tehnorajatiste ehitamist. Tegemist on erandiga üldisest reeglist, mille kohaselt ehituskeeluvööndisse ehitada ei tohi. Sellise erandi mõte ei saa olla soodustada olukorda, kus isik ehitab ehituskeeluvööndisse ebaseaduslikult elamu ja seejärel soovib selle juurde lisada veel tehnorajatisi.
16.2.Vastustaja heitis oma otsuses kaebajale sisuliselt ette kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist. HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. HMS § 38 lg 3 järgi on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Kohtule nähtub toimiku materjalidest, et kaebaja keeldus vastustajale endale kuuluva elamu ehitamise seaduslikkust tõendamast sellepärast, et ta ei pidanud seda taotluse lahendamisel oluliseks asjaoluks – sisuliselt erimeelsuse tõttu õiguse tõlgendamisel (vt nt 29. veebruari 2024. a arvamus vaidlusaluse haldusakti eelnõu kohta, dtl 80). Olukorras, kus vastustaja oli kaebajale siiski selgitanud vajadust tõendada ehitise seaduslikkust (millest ta samast arvamusest nähtuvalt oli aru saanud), pidanuks kaebaja asjakohased tõendid esitama. Vastustaja leidis õigesti, et asjaolust, et ehitis on kantud ehitisregistrisse, ei piisa, et tõendada selle seaduslikkust. EhS § 61 lg 1 kohaselt 9(16)
3-... on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Ka Riigikohus on selgitanud, et ehitisregistri eesmärk on kajastada võimalikult täpselt olemasolevate ehitiste faktilist olukorda ning see ei seadusta ehitamist (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-14-52261/59, p 14). Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis oleks tal takistanud esitada vastustajale haldusmenetluses samu dokumente, mis ta esitas kohtule kaebuse lisadena 17–19. Isegi kui dokumendid olid põhimõtteliselt vastustaja enda valduses (kaebuse väide dtl 11), ei saa omandireformi aegsetest toimikutest asjakohaste dokumentide mitteotsimist vastustajale ette heita olukorras, kus kaebaja isegi ei viidanud nende olemasolule. Eeldada ei saa kõigi kohaliku omavalitsuse ametnike teadlikkust kõigist kohaliku omavalitsusüksuse valduses olevatest (sh ilmselt ammu arhiveeritud) dokumentidest.
16.3.Kohtumenetluses aga loobus vastustaja elamu õigusliku aluse puudumise väitest. Kohtuistungil nentis vastustaja esindaja vastuseks kohtu küsimusele (salvestisel alates 00:49:26), et võib (kohtumenetluses esitatud tõenditest lähtudes) lugeda elamu olemasolevaks ehitiseks. Elamu põhimõttelise olemasolu osas enne ehituskeelu kehtestamist on kohtu hinnangul tegemist omaksvõtuga HKMS § 60 lg 2 mõttes. Vastustaja on küll nii 27. mai 2024. a vastuses kaebusele kui ka istungil (alates 00:47:49) esitanud ebamääraseid väiteid elamu ümberehitamise kohta, kuid möönis istungil, et tegu on üksnes kahtlusega, ega toonud välja ühtegi konkreetset ümberehitustööd. EhS § 4 lg 3 kohaselt on ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt, kusjuures ümberehitamisena ei käsitleta olemasoleva ehitise üksikute osade vahetamist samaväärsete vastu. Seega ei saa mitte igasugust vana ehitise uuendamist (mille toimumine umbes 100 a vanuse ehitise puhul on ilmselgelt usutav) pidada ümberehitamiseks EhS tähenduses. Kui uue hoone püstitamine on tegevus, mille puhul võib eeldada loavõi teatamiskohustust ja pigem on ehitise omanikul kohustus ehitustegevuse õiguslikku alust tõendada, siis olemasoleva ehitise hooldamise ja uuendamise puhul eeldab kohaliku omavalitsuse väide, et tegu on ümberehitamisega EhS tähenduses, viidet mingile konkreetsele erinevusele varasema ja praeguse ehitise vahel või EhS § 4 lg-s 3 nimetatud tegevusele. Praegusel juhul vastustaja selliseid asjaolusid esile toonud ei ole. Seega saab vaidlusalust elamut lugeda olemasolevaks LKS § 38 lg 4 p 9 tähenduses.
16.4.Kohus märgib, et praeguses vaidluses ei ole oluline küsimus abihoonete püstitamise õiguslikest alustest. LKS § 38 lg 4 p 9 käsitleb tehnorajatiste rajamist üksnes elamu tarbeks. Kui KeA-l või vastustajal on kahtlus kaebaja kinnistul asuvate kõrvalhoonete seaduslikkuses, tuleb selle küsimusega tegeleda konkreetse järelevalvemenetluse raames. LKS § 38 lg 4 p 9 erandi kohaldamisel ei ole sel aga tähtsust.
17.Kolmas alus projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumiseks oli, et tõendamata on tuuliku võimsuse vastavus olemasoleva ehitise tarbeks vajamineva energiaga.
17.1.Selle küsimuse üle vaieldi ka varasemas vaidluses samade poolte vahel (haldusasi nr 3-23-334). Nimetatud asjas 1. detsembril 2023 tehtud otsuses asus Tallinna Halduskohus seisukohale, et see, et tuulik teenindab ka teisi saarel asuvaid kinnistuid peale Pendikse, ei ole LKS § 38 lg 4 p-ga 9 vastuolus – muidu peaks iga majapidamine endale eraldi tuuliku püstitama, mis poleks sätte mõttega rohkem kooskõlas. Kohus möönis ka võimalust, et kaebaja taastab Kräsuli saarel veel ajaloolisi hooneid olemasolevatele vundamentidele, mis samuti võib elektritarbimist saarel tõsta. 10(16)
3-... Kohus heitis vastustajale ette, et valla seisukohad tuuliku üledimensioneerituse kohta on jäänud kohaselt sisustamata ja õiguslikult motiveerimata, samuti et haldusaktis pole välja toodud konkreetseid negatiivseid mõjusid, mis välistaks kaebaja soovitud tuuliku püstitamise.
17.2.HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et see säte ei piira kohtuotsuse kohustuslikkust üksnes otsuse resolutsiooniga, vaid kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes – need on hõlmatud kaebuse alusega HKMS § 177 lg 1 mõttes. Teistsugune lähenemine võimaldaks haldusorganil korduvalt teha samu kaalumisvigu, mis tooks kaasa juba lahendatud vaidluste kordumise (otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27).
17.3.Iseenesest ei tähenda eeltoodu, et Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2023. a otsuse seisukohad oleks kohustuslikud KeA-le, kes eelmises kohtuasjas menetlusosaliseks ei olnud. KeA seisukohad aga ei olnud omakorda projekteerimistingimuste taotluse lahendamisel vastustajale siduvad (vt praeguse otsuse p 13) ning vastustajal tuli HKMS § 177 lg-st 1 lähtudes võtta taotluse lahendamisel aluseks kohtu suunised.
17.4.Praegusel juhul ei ole vastustaja otsustamisel lähtunud talle kohustuslikest kohtu suunistest, vaid nõustunud KeA seisukohaga, kes leidis, et kui elamu tarbeks kulub keskmiselt sama palju või rohkem energiat, kui elektrijaam keskmiselt toodab, siis võib seda lugeda tehnorajatiseks elamu tarbeks, kuid vastasel juhul LKS § 38 lg 4 p 9 erandit kohaldada ei saa (vt vaidlusaluse haldusakti p-d 5.7, 5.9 ja 5.11). Tegemist on olulise veaga, mis võis viia vale otsuseni. Nimelt ei ole halduskohtu varasema otsuse kohaselt tähtis see, kas tuuliku võimsus vastab ühe konkreetse elamu elektritarbimisele, vaid tuulik võib toota energiat ka teiste Kräsuli saarel asuvate hoonete tarbeks. Neid andmeid vastustaja normi eksliku tõlgenduse tõttu aga ei kogunud. Sel põhjusel tuleb vaidlusalune haldusakt tühistada.
18.Kaebaja on esitanud taotluse vastustaja kohustamiseks projekteerimistingimusi väljastama. Sellise definitiivse ettekirjutuse tegemist kohus võimalikuks ei pea. Projekteerimistingimuste väljastamine on ulatusliku kaalutlusruumiga otsus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-28-06, p 9), mille tegemisel tuleb kohalikul omavalitsusel arvestada ja kaaluda mitmeid parameetreid (vt EhS § 26 lg 3, sh erinevate isikute õigused, avalik huvi, väljakujunenud keskkond). Kohalik omavalitsus määrab projekteerimistingimustega erinevad nõuded (vt EhS § 26 lg 4), mis peavad lähtuma eelnimetatud asjaoludest. Seejuures ei ole kohalikul omavalitsusel üksnes valikut projekteerimistingimuste täpselt taotletud kujul väljastamise ja väljastamata jätmise vahel, vaid ta võib projekteerimistingimused anda ka teistsugusel kujul kui taotletud (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-092723). Näiteks ei ole praegusel juhul mõeldamatu, et juhul, kui ei leia tõendamist tuuliku võimsuse vastavus LKS § 38 lg 4 p 9 tingimustele või kui kohalik omavalitsus jõuab järeldusele, et sellise suurusega tuulegeneraator keskkonnamõjude tõttu vm põhjusel antud asukohta ei sobi, piirata projekteerimistingimustes tuuliku suurust ja võimsust taotletuga võrreldes, selmet projekteerimistingimuste väljastamisest täielikult keelduda. Viimasel juhul tuleb kaebaja projekteerimistingimuste alternatiivse
11(16)
3-... võimaliku sisu osas loomulikult ära kuulata. Kohus ei saa asuda sellise diskretsiooniotsuse tegemisel kohaliku omavalitsuse asemele.
Praegusel juhul on ka osa otsustamisel olulistest asjaoludest välja selgitamata.
19.1.Nimelt ei saa 1. detsembri 2023. a kohtuotsusest järeldada, nagu kaebaja seda teeb, et kavandatava tuuliku võimsusel pole LKS § 38 lg 4 p 9 kohaldamisel üldse tähtsust. Kohus leidis, et LKS § 38 lg 4 p 9 võimaldab püstitada ka tuuliku, mis lisaks olemasolevale elamule, mille tarbeks see rajatakse, toodab elektrit teistele läheduses (praeguse asja kontekstis Kräsuli saarel) paiknevatele ehitistele. Kohus ei võtnud aga seisukohta, et kaebaja taotluses kirjeldatud tuulik tingimata vastab LKS § 38 lg 4 p 9 tingimustele, vaid heitis vastustajale ennekõike ette otsuse põhjendamispuudusi. Neid puudusi ei ole vaidlusaluse haldusaktiga kõrvaldatud, sest vastustaja jättis tähelepanuta osa kohtu suunistest ja ei pidanud normi eksliku tõlgenduse tõttu oluliseks arvesse võtta saare majapidamiste elektrienergia vajadust tervikuna.
19.2.Siiski on vastustaja otsuse p-s 7.2.3 õigesti nõustunud KeA selgitusega, et suurema võimsusega tuuliku püstitamisel ja selle teenindamiseks vajaliku taristu rajamisel on ehitusalane pindala ja ehitamise maapinda (sh taimkatet) kahjustav mõju suurem kui väiksema tuuliku puhul, samuti põhjustavad suuremad tuulikud suuremat negatiivset mõju linnustikule ja nahkhiirtele. Kuigi kaebaja kinnistu ei paikne looduskaitsealal, on LKS ranna ja kalda ehituskeeluvööndit puudutavatel sätetel üldisem looduse kaitsmise eesmärk, mistõttu sellised argumendid on igati asjakohased. Arvestades 1. detsembri 2023. a otsust, on need põhjendused omal kohal õigustamaks seda, et LKS § 38 lg 4 p 9 alusel rajatav tuulik ei tohi olla ebaproportsionaalselt palju suurem, kui on vajalik olemasoleva elamu tarbeks elektri tootmiseks, kuid ei välista, et tuuliku võimsus võib võimaldada toota piisavalt elektrit mitmele lähestikku paiknevale (antud juhul Kräsuli saarel asuvale) majapidamisele.
19.3.Kaebaja viidatud EnKS § 2 p 231 termin „oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbija“ („lõpptarbija, kelle peamiseks äri- või kutsetegevuseks ei ole energia tootmine ja kes tarbib, salvestab või müüb oma kinnistul taastuvast energiaallikast toodetud energiat“) ei ole üle võetav LKS konteksti. EnKS-s on terminil spetsiifiline tähendus, seda kasutatakse peaaegu ainult §-s 325, mis reguleerib Kliimaministeeriumi osalust ühise oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbimise edendamise ja hõlbustamise tugiraamistiku loomises – konkreetseid reegleid seoses oma tarbeks taastuvenergia tootmisega kehtestatud ei ole. Ka direktiivis 2018/2001 ei ole väljaspool mõiste sisuliselt sama definitsiooni (art 2 p 14) reguleeritud küsimust, millise võimsusega tuulegeneraatorit on alust pidada oma tarbeks tootvaks tuulikuks. Seda on aga tehtud näiteks päikeseenergiaseadmete ja soojuspumpadega seoses, mille puhul reeglite lihtsustamise piiriks on vastavalt 100 kW (art 16d lg 2, mis käsitleb päikeseenergiaseadmeid) ja 50 kW (art 16e lg 2 p b, mis käsitleb soojuspumpasid). Seda võib pidada indikatsiooniks sellest, millist võimsust on ühe majapidamise tarbeks vajalikuks pidanud Euroopa Liidu seadusandja. Direktiivi art-s 21, mis käsitleb üldisemalt oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijaid, on aga reguleeritud peamiselt selliste tarbijate õigusi võrguettevõtjate suhtes, mitte nt looduskaitseliste piirangute eiramise võimalust. Kusagilt selles direktiivis ei nähtu, et Euroopa Liidu seadusandja oleks soovinud võimaldada oma tarbeks tootmise nimetuse all rajada mis tahes võimsusega elektritootmisseadmeid, vaid nendes sätetes on sihiks pigem seatud just väikesemahulise elektritootmise soodustamine. Sättes müümist käsitledes on silmas peetud vaid ülejäägi müümist (vt ka art 21 lg 2 p a).
12(16)
3-...
19.4.Üldine eesmärk suurendada taastuvenergia tootmist ja tarbimist ei õigusta kõrvalekaldumist kehtiva seaduse normist, millel on samuti oluline eesmärk (ehituskeeld looduskeskkonna kaitseks). Juba LKS § 38 lg 4 p 9 erandi olemasolu toetab taastuvenergia kasutuselevõttu läbi oma tarbeks taastuvenergia tootmise, nagu on leidnud ka Kliimaministeerium kaebaja poolt 15. augustil 2024 esitatud 3. aprilli 2024. a selgituses (dtl 213).
19.5.Kui vastustaja asub praeguse otsuse jõustumise korral kaebaja taotlust uuesti lahendama, tuleb kaebajal esitada vähemalt ligikaudsed andmed enda majapidamise ja tema tuuleenergia tootmist toetavate naabrite majapidamiste reaalse elektrienergia vajaduse kohta. Nende põhjal on vastustajal võimalik hinnata antud asukohta kavandatava tuulegeneraatori põhjendatud võimsust, arvestades lisaks eeltoodud andmetele vajadust teatava varu järele seoses tuuleenergia tootmise ilmastikust tingitud ebastabiilsusega. Nagu eespool selgitatud, on taotlejal haldusmenetluses kaasaaitamiskohustus ning selle täitmata jätmisel võib haldusorgan jätta soodustava haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3).
19.6.Neil põhjustel kohustab kohus vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama ega kirjuta ette uue otsuse kindlat sisu. Kohus rõhutab aga, et lähtudes HKMS § 177 lg-st 1 on praeguse otsuse põhjendustes esitatud suunised uuel otsustamisel menetlusosalistele siduvad.
20.Kaebaja esitas 13. augustil 2024 taotluse, et kaebuse rahuldamise korral tehtaks vastustajale ettekirjutus otsuse täitmiseks hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumise päevast alates ning et kohtulahendi täitmata jätmise korral määrataks vastustajale rahatrahv HKMS § 248 lg-s 1 ettenähtud korras ja ulatuses.
20.1.Arvestades vastustaja poolt projekteerimistingimuste andmist avatud menetluses (EhS § 31 lg 2 teine lause) ja jätkuvalt välja selgitamist vajavate asjaolude hulka, aga ka kaebajapoolset kaasaaitamiskohustuse rikkumist varasemas menetluses (vt eespool p 16.2), ei pea kohus põhjendatuks anda vastustajale otsuse tegemiseks üksnes 30 päeva. Kohus määrab otsuse täitmise tähtajaks 60 päeva otsuse jõustumisest.
20.2.Seoses rahatrahvi määramisega selgitab kohus, et rahatrahvi kohtuotsuse täitmata jätmise eest ei saa taotleda ega määrata ennetavalt. Kui vastustaja peaks jätma praeguse kohtuotsuse täitmata, saab kaebaja taotleda kohtult rahatrahvi määramist HKMS § 248 lg-s 1 sätestatud tingimustel. Rahatrahvi määramisel tuleb arvesse võtta konkreetse rikkumise asjaolusid (vt HKMS § 248 lg 2). Kohus ei pea vajalikuks märkida üldist tingimust, et otsuse täitmata jätmisel ähvardab vastustajat rahatrahv, praeguse otsuse resolutsiooni, sest see on nagunii ette nähtud seaduses ega sõltu hoiatusest.
Seoses kaebaja menetluslike etteheidetega vastustajale märgib kohus järgmist.
21.1.Kaebaja väljendas nördimust, et talle ei selgitatud, millise menetluse raames on vastustaja otsustanud, et Pendikse kinnistul puuduvad õiguslikul alusel ehitatud hooned, ega kaasatud sellisesse menetlusse (kaebuse p 1.10). Kaebaja väitel algatas vastustaja 15.–16. jaanuaril 2024 enda initsiatiivil riikliku järelevalve menetluse, mille tulemusest sai kaebaja teada tagantjärele (kaebuse p-d 3.1 ja 3.2). Kohus selgitab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6, uurimispõhimõte). Seega olukorras, kus vastustaja hinnangul oli kaebaja taotluse 13(16)
3-... lahendamiseks oluline teha kindlaks tema kinnistul paikneva elamu kui ehitise seaduslikkus, ei pidanud ta algatama eraldi järelevalvemenetlust selleks, et seda küsimust uurida, vaid võis ja pidigi küsimusele vastuse leidma samas haldusmenetluses. Seejuures ei jäetud ka kaebajat antud küsimuses ära kuulamata, vaid tal paluti esitada asjakohased tõendid ja anti võimalus esitada oma seisukohad haldusakti eelnõu kohta. Vastustaja ei ole pidanud 16. jaanuaril 2024 võetud seisukohti lõplikeks, vaid sellise tõlgenduse on neile andnud kaebaja ise. Tegu oli üksnes menetlustoimingutega kaebaja taotluse lahendamise menetluses, mitte eraldi menetlusega.
21.2.Etteheidetav ei ole ka, et vastustaja ei nimetanud kaebajale konkreetseid dokumente, mida ehitiste seaduslikkuse tõendamiseks esitada (kaebuse p 3.8). Kaebajale pidi olema selge, et vastustaja hinnangul on tõendada vaja Pendikse kinnistul paiknevate ehitiste seaduslikkust ja et selleks ei piisa viitest ehitisregistri kannetele. Ehitiste (eriti vanade ehitiste) õigusliku aluse tõendamiseks on erinevaid võimalusi ja selliste dokumentide ammendavat loetelu polnudki vastustajal võimalik esitada. Nagu nähtub kaebusest ja selle lisadest, oli kaebajal tegelikult võimalik esitada tõendid elamu seaduslikkuse kohta. Kaebaja pole selgitanud, mis takistas teda samu tõendeid esitamast juba haldusmenetluses.
21.3.Kaebaja hinnangul on haldusakti põhjendused ebaselged ja seosetud (kaebuse p 2.2). Kohus nõustub sellega vaid osaliselt. Haldusakti põhjendustele võib peamiselt ette heita seda, et neis on raske eristada KeA ja vastustaja enda seisukohti – põhjendused koosnevad valdavalt KeA seisukohtade refereerimisest ja seejärel võrdlemisi lühidast nendingust, et vastustaja nõustub nendega. Sellegipoolest on haldusakti põhimotiivid arusaadavad ja lühidalt kokku võetud vaidlustatud otsuse p-s
5.11.Selgelt on viidatud ka haldusakti õiguslikele alustele (vt otsuse p 1, lisaks mitmeid õigusaktiviiteid haldusakti tekstis). Asjaolu, et kaebaja vastustaja tõlgendusega mõnele õigusnormile ei nõustu, ei tähenda, et haldusaktil õiguslik alus puuduks. Seejuures ei olegi haldusaktiga pandud adressaadile ühtegi kohustust, nagu kaebaja väidab, vaid jäetud lihtsalt soodustava haldusakti andmise taotlus rahuldamata ja põhjendustes selgitatud, millisel menetluslikul viisil võiks kaebaja oma eesmärgi saavutada.
21.4.Kaebaja väidab, et elektrituuliku mõju keskkonnale saab hinnata keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus, kuid üksiku tuuliku rajamiseks ei ole detailplaneering ja sellega kaasnev keskkonnamõju strateegiline hindamine nõutav (kaebuse p 2.3.2). See seisukoht on ekslik. Kuigi formaalsemad keskkonnamõju hindamise menetlused on tõepoolest reguleeritud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses, ei tähenda see, et uurimispõhimõttest lähtudes ei tuleks vähem formaliseeritult hinnata iga otsustuse keskkonnamõju, juhul kui esineb kahtlus, et otsus võib keskkonda mõjutada. Seda nõuavad keskkonnakaitse üldised põhimõtted nagu keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 8), lõimimispõhimõte (KeÜS § 9) ning ettevaatuspõhimõte (KeÜS § 11, eriti lg 2). Keskkonnahäiringuks loetakse igasugust ebasoodsat mõju keskkonnale, sh sellist, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata (KeÜS § 3 lg 1). On üldteada asjaolud, et tuuliku püstitamisel hävib vähemalt mingis ulatuses selle aluselt maapinnalt taimkate ning et tuuliku käitamine võib ohustada linde ja nahkhiiri. Selliste mõjude arvestamine kaalumisel on elementaarne, kuigi igasugused väheintensiivsed mõjud ei pea loomulikult kaasa tooma tegevuse mittelubamist.
14(16)
3-...
22.Juhul kui vastustaja peaks taotlust uuesti lahendades jõudma järeldusele, et projekteerimistingimusi ei saa LKS § 38 lg 4 p 9 alusel väljastada, ei tähenda see, et kaebaja soovitud mõõtude ja võimsusega tuuliku ehitamine on välistatud. Nagu nii KeA kui ka vastustaja on kaebajale selgitanud, ei laiene ehituskeeld ka detailplaneeringuga (või üldplaneeringuga) kavandatud tehnovõrgule ja -rajatisele (LKS § 38 lg 5 p 8). Seega saab kaebaja taotleda soovi korral detailplaneeringu menetluse algatamist, mis ühtlasi võib võimaldada seadustada ebaseaduslikud ehitised, juhul kui leiab tuvastamist, et mõni kaebaja kinnistul paiknevatest ehitistest on püstitatud õigusliku aluseta (ehituskeeluvööndi vähendamine toimub LKS § 40 lg 4 p-st 3 tulenevalt samuti detailplaneeringuga, millele on vaja KeA nõusolekut). Kaebaja on esile toonud, et esitaski 2022. a veebruaris algselt detailplaneeringu taotluse, kuid seda ei menetletud ja tal soovitati taotleda projekteerimistingimusi (13. augusti 2024. a seisukoha p 5.6). Juhul kui vastab tõele, et mõni kohaliku omavalitsuse ametnik andis kaebajale eksitavaid soovitusi, siis ei saa välistada kaebaja õigust esitada kahjunõue neist soovitustest tingitud viivitusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Varasem võimalik eksitav soovitus ei saa aga panna kohalikule omavalitsusele kohustust väljastada projekteerimistingimusi juhul, kui need osutuvad seadusega vastuolus olevaks. Seetõttu ei ole sel varasemal suhtlusel praeguse asja lahendamisel tähtsust.
23.Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus kaebuse (sh tuleb kohustamisnõude osas lugeda kaebust täielikult rahuldatuks – vt HKMS § 41 lg 3). Vaidlustatud haldusakt kuulub tühistamisele ja kohus kohustab vastustajat tegema 60 päeva jooksul kaebaja taotluse kohta uut otsust.
24.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus rahuldatakse, jäävad menetluskulud vastustaja kanda ning KeA võimalikud kulud HKMS § 108 lg 8 alusel tema enda kanda. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist kokku 6490 euro ulatuses: riigilõiv 20 eurot + õigusabikulud 6470 eurot (64,7 h).
24.1.Kaebaja poolt 29. augustil 2024 esitatud nimekirjast nähtuvalt on eeltoodud arvudega hõlmatud õigusabist osa aga osutatud haldusmenetluses: 9. jaanuaril 2024 ekiri vallale (0,5 h), 23. jaanuaril kohtumine vallavalitsuses + teabenõue (1,5 h), 24. jaanuaril tutvumine kirjavahetusega (1,5 h), 25. jaanuaril teabenõuete ja kohtumise memo koostamine ja esitamine (3,5 h), 25.–31. jaanuaril kirjavahetus vallavalitsusega (4,5 h), 25. jaanuaril kuni 15. märtsil kirjavahetus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Kliimaministeeriumiga (3,5 h), 19.–29. veebruaril projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise eelnõuga tutvumine ja arvamuse koostamine (6 h) ning 12. märtsil kohtumine vallavalitsuses (2 h). Kohtumenetlusega seoses on õigusabi osutatud üksnes 13.–28. märtsil kohustamiskaebust koostades ja esitades ning menetluskulude nimekirja koostades ja esitades (25 h), 5.–13. augustil vastustaja ja KeA seisukohaga tutvudes, kaebaja seisukohta koostades ja esitades (14 h), 26. augustil kohtuistungiks valmistudes (1 h) ning 27. augustil kohtuistungil osaledes (1,7 h).
24.2.Riigikohtu halduskolleegium on järjepidevas praktikas olnud seisukohal, et halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-76-15, p 12, 3-3-1-60-13, p 17 ja 3-3-1-2011, p 18 ning otsus nr 3-20-952/55, p 27). Riigikohus on seda põhjendanud haldusmenetluses kehtivate põhimõtetega, mis vähendavad vajadust õigusabi järele (uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus)(vt 3-3-1-76-15, p 13). Kohus ei 15(16)
3-... näe praegusel juhul põhjust sellest praktikast kõrvale kalduda. Seega ei saa haldusmenetluses kantud õigusabikulusid pidada vajalikeks ja põhjendatuteks HKMS § 109 lg 6 mõttes.
24.3.Järelikult on alust mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja üksnes riigilõiv 20 eurot ning õigusabikulud 25 + 14 + 1 + 1,7 = 41,7 tunni eest, st 4170 eurot – kokku 4190 eurot. Kulud ei ole kohtu hinnangul asja mahtu ja keerukust arvestades ebamõistlikult suured.
Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.