X. X kaebus Maardu Linnavalitsuse 5. veebruari 2024. a otsuse ja 5. märtsi 2024. a korralduse nr 146 tühistamiseks ning linna kohustamiseks Kaebaja: X. X, seaduslik esindaja Y. Y Vastustaja: Maardu linn, esindaja Julia Saveljeva Kirjalik menetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. oktoobril 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
1.X. X (edaspidi kaebaja) eestkostja esitas Maardu linnale (edaspidi vastustaja) 30. jaanuaril 2024 täiendava sotsiaaltoetuse avalduse koos Maardu Teenuse SA 30. novembril 2023 väljastatud arvega nr 380. Vastustaja edastas 5. veebruaril 2024 kaebajale otsuse, millega keeldus sotsiaaltoetuse määramisest. Kaebaja esitas eelviidatud otsusele vaide, leides, et ei nähtu, et üle 525 euro saav isik ei võiks olla abivajaja. Kaebaja osundas ka, et vastustaja on sissetulekust sõltuvaid sotsiaaltoetuseid maksnud isikutele, kelle sissetulek ületab 525 eurot, ning vastustaja on kaebajat seetõttu diskrimineerinud. Vastustaja jättis 5. märtsi 2024. a korraldusega nr 146 kaebaja vaide rahuldamata, kuivõrd kaebaja sissetulek on suurem kui 525 eurot kuus ning kaebaja väited diskrimineerimisest on paljasõnalised ning tõendamata.
2.Kaebaja seaduslik esindaja esitas 5. aprillil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada vastustaja otsus ja vaideotsus ning kohustada vastustajat kaebajale soovitud ulatuses toetust maksma või alternatiivselt taotlust uuesti läbi vaatama.
3.Kohus võttis 6. mail 2024 kaebuse menetlusse ning määras 17. juunil 2024 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
4.Vastustaja esitas 27. augustil 2024 oma seisukohad ning kohtunõude vastusena haldusmenetluse dokumendid.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5.Kaebaja palub tühistada vastustaja otsus ja korraldus, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata, ning kohustada vastustajat maksma kaebajale täiendavat sotsiaaltoetust või alternatiivselt, vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi.
6.Kaebaja viitab võrdse kohtlemise seaduse (edaspidi VõrdKS) § 8 lõikele 2 ning märgib, et mitte kaebajal ei lasu kohustus tõendada diskrimineerimist, vaid vastustajal võrdset kohtlemist. Vastustaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta ei diskrimineeri kaebajat.
7.Kaebaja abivajadus ei sõltu üksnes tuludest. Näiteks on kaebaja eluasemekulud ca 700 kuni 800 eurot.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
9.Vastustaja jäi oma 27. augustil 2024 esitatud vastuses seisukohale, et vastustaja haldusakt kaebajale täiendava sotsiaaltoetuse määramata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks õiguslik alus puudub. Kaebaja sissetulek on suurem kui 525 eurot kuus ning isegi juhul kui kaebaja on abivajav isik, ei loeta teda Maardu Linnavolikogu 26. novembri 2019. a määruse nr 56 ,,Maardu linna eelarvest sotsiaaltoetuse maksmise kord“ (edaspidi määrus nr 56) järgi perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel vähekindlustatud isikuks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja oleks pidanud rahuldama kaebaja täiendava sotsiaaltoetuse määramise taotluse ning seda isegi juhul, kui kaebaja sissetulekud ületavad määruse nr 56 § 1 lõikes 7 sätestatud määra.
11.Sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) § 14 lõikes 1 on sätestatud, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Kohaliku omavalitsuse üksus võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras (lõige 2).Vastustaja on eelviidatud sättes nimetatud korra kehtestanud määruses nr 56.
12.Kaebaja taotles vastustajalt täiendava toitlustamise kulude kandmiseks (dtl 33).
sotsiaaltoetuse
maksmist
päevakeskuses
Määruse nr 56 § 4 kohaselt on perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse andmise eesmärk: 1) soodustada ja parandada isiku ja perekonna toimetulekuvõimet; 2) katta osaliselt vähekindlustatud isiku ja perekonna hädavajalikke kulusid, mida ei hüvitata teiste riiklike või kohalike toetuste ja teenustega. Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramise aluseks on taotleja abivajadus ning toetuse saaja ja tema perekonnaliikmete sissetulekud ning perekonnaseadusest tulenevad ülalpidamiskohustused (määruse nr 56 § 1 lg 5). Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel loetakse perekonnaliikmeteks abielus või abielulistes suhetes olevad samas eluruumis elavad isikud, nende abivajavad alanejad ja ülenejad sugulased või muud üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavad või ühise majapidamisega isikud (määruse nr 56 § 1 lg 6). Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel loetakse vähekindlustatuks isikut või perekonda, kelle ühe kuu sissetulek pereliikme kohta jääb alla 525 euro. Pere teise ja iga järgneva liikme sissetuleku piiriks on 65% pere esimese liikme sissetuleku piirist. Isiku ja perekonna sissetulek arvestatakse taotlusele eelnenud kolme kuu keskmise netosissetuleku järgi (määruse nr 56 § 1 lg 7).
13.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja sissetulek (keskmine töövõimetoetus 565 eurot 75 senti kuus + elatis 260 eurot 33 senti) võimaldab tal tasuda 30 eurot Maardu Päevakeskuses toitlustamise eest. Vaideotsusest nähtub ka vastustaja märkus, mille kohaselt toimetulekutoetuste taotlustes väidab kaebaja eestkostja, et maksab kaebajale elatist 510 eurot kuus (dtl 5). Taotluses on kaebaja sissetulekuks märgitud 560 kuni 580 eurot ühes kuus (dtl 33). Kohtule nähtub seega, et kaebaja sissetulekud ületavad igal juhul, ka kaebaja enda väidete kohaselt määruses nr 56 sätestatud sissetuleku piiri (525 eurot), mistõttu ei saa teda määruse nr 56 tähenduses pidada vähekindlustatud isikuks.
14.Kaebaja on seisukohal, et ka juhul, kui tema sissetulek ületab 525 eurot, võib ta sellegipoolest olla abivajaja. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja tema abivajadust hinnanud. Määruse nr 56 eespool viidatud sätetest nähtub, et täiendavate sotsiaaltoetuste eesmärk on osaliselt katta vähekindlustatud isiku hädavajalikke kulusid. Seega on toetuse eesmärk tagada abivajajale miinimum, et eluks hädavajalikud ja olulised kulutused saaksid vähemalt osaliselt kaetud. Selleks on vastustajal õigus määratleda soodustatud isikute ring teatud tunnuste kaudu, mille abil välja selgitada, kellel on selline akuutne hädavajadus. Määrusega nr 56 on vastustaja pannud paika piiri, millest alates eeldatakse, et isik on vähekindlustatud ning seega kvalifitseerub saama täiendavat sotsiaaltoetust. Vastustaja on välja selgitanud kaebaja sissetulekud ning leidnud, et tema sissetulek ületab määruses nr 56 sätestatud sissetuleku piiri. Seega on vastustaja õigesti järeldanud, et määruse nr 56 tähenduses ei ole kaebaja vähekindlustatud isik, kes oleks kõnealuse sotsiaaltoetuse sihtgrupp. Kuigi kaebaja võib olla abivajaja, siis konkreetse sotsiaaltoetuse kontekstis ei ole tema abivajadus selline, mis õigustaks talle täiendava sotsiaaltoetuse maksmist. Kohaliku omavalitsuse piiratud eelarvet arvestades on põhjendatud piirata sellise erakorralise sotsiaaltoetuse sihtgruppi.
Eluasemekulude sissetulekust mahaarvamist määrus nr 56 ette ei näe. Ilmselt on kohalik omavalitsus eeldanud määruses ettenähtud 525-eurose sissetuleku piisavust tavapäraste eluasemekulude katmiseks.
15.Kaebaja väidab nii vaides kui ka kohtumenetluses, et talle on teada juhtumid, kus vastustaja on maksnud täiendavaid sotsiaaltoetuseid ka isikutele, kelle sissetulek on suurem kui 525 eurot, ning seeläbi on kaebajat diskrimineeritud VõrdKS-i tähenduses. VõrdKS § 8 lg 1 sätestab, et kohtu, töövaidluskomisjoni või soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole pöörduv isik peab avalduses esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine. Isik, kelle vastu on avaldus esitatud, peab menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga (VõrdKS § 8 lg 2). Jagatud tõendamiskohustust ei kohaldata halduskohtu- ja kriminaalmenetluses (VõrdKS § 8 lg 3). Alustuseks märgib kohus, et VõrdKS § 8 lg-st 3 tulenevalt ei laiene lg-tes 1 ja 2 sätestatu halduskohtumenetlusele. Igal juhul aga on kaebaja väited vastustaja poolse diskrimineerimise kohta paljasõnalised. Selleks, et VõrdKS järgi tekiks vastustajal kohustus tõendada, et diskrimineerimist ei toimunud, peab kaebaja esmalt tooma esile konkreetsed faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on ebavõrdne kohtlemine. Alles siis läheb tõendamiskoormus üle vastustajale. Ka HKMS § 59 lõikest 1 tuleneb nõue, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kaebajal tuleb oma väiteid vähemalt põhistada ehk selgitada faktilisi väiteid selliselt, et kohtu hinnangul oleks väide usutav (HKMS § 63). Kaebaja on üksnes ebamääraselt väitnud, et talle teadaolevalt on isikuid, kellele vastustaja on maksnud täiendavaid sotsiaaltoetusi, kuigi nende sissetulekud on ületanud määruses nr 56 toodud piiri. Kaebaja ei ole toonud välja, millisel infol või allikal selline teadmine põhineb või kes on need isikud, kellele vastustaja väidetavalt on ebaõigelt sotsiaaltoetusi maksnud. Kaebaja esitatud info põhjal ei teki kohtul veendumust, et vastustaja on teadlikult ja tahtlikult maksnud täiendavaid sotsiaaltoetusi isikutele, kellel selleks õigust või vajadust ei ole. Kohus tõdeb, et iseenesest ei ole välistatud olukorrad, kus isikud on varjanud oma tegelikke sissetulekuid ning seetõttu on olnud alusetult soodustatud isikuteks sotsiaaltoetuste määramisel. Kuid ka juhul, kui selliseid juhtumeid on esinenud, ei teki sellest kaebajale subjektiivset õigust nõuda täiendava sotsiaaltoetuse maksmist, kui ta ei vasta määruses nr 56 toodud tingimustele.
16.Kuna kaebaja ei ole määruse nr 56 tähenduses vähekindlustatud isik ning tema sissetulek ületab 525 eurot, siis jättis vastustaja õiguspäraselt täiendava sotsiaaltoetuse määramata. Seega puudub alus vastustaja 5. veebruari 2024. a otsuse ja 5. märtsi 2024. a vaideotsuse tühistamiseks. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 kolmas lause).
18.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Maarja Oras
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.