X kaebus Tartu Vangla 16. jaanuari 2024. a käskkirja nr 224/1-3/37 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Liisa PaltsarJürimäe Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 20 eurot, mille kandmisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. oktoobril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Vangla määras 16. jaanuari 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/37 kinnipeetav Xle (edaspidi ka kaebaja) vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamise ning Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 nõuete rikkumise eest noomituse. Xle heideti ette töö tegemisest keeldumist ning ebaviisakat käitumist.
3-24-715
Käskkirjast tuleneb kokkuvõtvalt, et kaebaja osas kehtib vangla käskkiri tema tööle määramiseks vangla majandustöödele ning kaebaja keeldus 17. detsembril 2023 täitmast vanglaametnike korraldust tööle asuda (VangS § 37 lg 1 rikkumine) ning seejuures vanglaametnikega suheldes kasutas ta ebaviisakaid väljendeid nagu "Kas Te olete debiilikud", "Kas te olete põrutada saanud?" (Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 rikkumine).
2.X esitas Tartu Vangla 16. jaanuari 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/37 peale vaide (registreeritud vanglas 24. jaanuaril 2024 nr-ga 1-11/24/19-1), paludes käskkirja tühistada. Tartu Vangla jättis
23.veebruari 2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/19-2 vaide rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. Kinnipeetava süü tööst keeldumisel ja ebaviisakas käitumises on tõendatud ametniku ettekande, kinnipeetava selgituste, turvakaamera salvestiste ja ametniku ütlustega. Tõele ei vasta kaebaja väide, et teda karistati isikliku hügieeni tagamise eest. Menetleja on teostanud õigesti kaalutlusõigust. Distsiplinaarkaristuse liigi ja määra valikul on arvestatud isiku varasemat käitumist, kehtivaid distsiplinaarkaristusi samaliigiliste rikkumiste eest, rikkumiste raskust ja kinnipeetava suhtumist rikkumisse.
3.X esitas 8. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule taotlusena pealkirjastatud avalduse, mida kohus käsitas kaebusena Tartu Vangla 16. jaanuari 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/37 tühistamiseks ja Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kohus tagastas 18. märtsi 2024. a määrusega kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ning võttis menetlusse vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude osas. Kaebaja ei ole kaebuse osalist tagastamist vaidlustanud. Kohus jättis 23. aprilli 2024. a määrusega rahuldamata Tartu Vangla taotluse haldusasjas nr 3-24-715 esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
4.Tartu Vangla esitas 10. mail 2024 vastuse kaebusele.
5.Kohus määras 13. mai 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Pooled ei ole kirjalikus menetluses täiendavaid menetlusdokumente esitanud
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja palub vaidlustatud käskkirja tühistada, väites järgmist. Vangla on esitanud kaebajale ebaseadusliku korralduse ja sellest lähtuvalt ka valesüüdistuse, mille tõttu on määratud 5 ööpäeva pikkune kartserikaristus. Lisaks äärmiselt lakoonilistele kaebuse väidetele ilmnevad kohustusliku kohtueelse menetluse raames esitatud vaidest (dtl 29-34) järgmised seisukohad. Kaebaja ei ole keeldunud tööst ega olnud ebaviisakas, vaid ei saanud täita kohustust tööle asuda, kuna viibis korralduse andmise ajal duši all. Kinnipeetavatel on aga kohustus hoolitseda enda isikliku hügieeni eest. Kaebaja väitis vaides ka teda alandavat kohtlemist vanglaametnike poolt.
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses võetud seisukohtade juurde, märkides vastuseks kaebusele täiendavalt järgmist.
7.1.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 37 lg 1 sätestab kinnipeetava kohustuse töötada, kui seadus ei sätesta teisiti. 2(8)
3-24-715
7.2.Distsiplinaarmenetluse materjalidest ilmneb, et valvur on andnud kaebajale tööle asumiseks korralduse, mis on vastustaja hinnangul õiguspärane. Tartu Vangla 4. aprilli 2023. a käskkirjaga nr 6-3/91 määrati kaebaja osalise koormusega tähtajalisele vangla majandusabitöölise ametikohale ajavahemikuks 1. aprill 2023 – 1. aprill 2024. Töökorralduse andmise ajal ei vastanud kaebaja ühelegi VangS § 37 lg-s 2 sätestatud töötamist välistavale tingimusele. Pelgalt asjaolu, et kaebaja viibis algse korralduse saamise hetkel duši all, ei tähenda, et talle antud tööle asumise korraldus oleks olnud õigusvastane. Ettekandest nähtub, et valvur andis kinnipeetavale piisavalt aega tööle asumiseks. Kaebaja väited kuivamise vajaduse ja võimaliku külmetamise osas ei ole eluliselt usutavad ning tal olid olemas vanglavormi esemed (sh kaks pikkade varrukatega jakki ja kaks paari pikki pükse), mida külmetamist kartes kanda. Ettekandes kajastatud kinnipeetava seisukohast, et tema pole öelnudki, et ta koristama tuleb ja ta ei viitsi oma kambritki koristada, nähtub tema soovimatus eluosakonna koristajana tööle asuda
7.3.Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et kinnipeetava poolt töökohustuse rikkumine on oluline rikkumine.
7.4.Kaebajat oli juba varasemalt kahel korral karistatud tööle asumisest keeldumise eest. Viidatud rikkumiste eest karistati teda kartserisse paigutamisega, ning ka seekord oli kinnipeetava vanglas kehtivat korda rikkuva käitumise mõjutamiseks põhjendatud määrata talle kartserikaristus.
7.5.Kaebajat karistati vaidlusaluse käskkirjaga ka noomitusega kodukorra punkti 1.6.3 nõuete rikkumise eest. See norm sätestab, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Käskkirjas on põhjendatult leitud, et kaebaja poolt valvurite suunal kasutatud väljendeid ei saa pidada viisakaks. Vaidlusalust sündmust puudutavalt videosalvestiselt nähtub kaebaja käitumine ning kuulduvad tema sõnad, mida ta ametnikule ütles. Vastustaja ei lugenud seda raskeks rikkumiseks ning on põhjendatult valinud distsiplinaarkaristuseks noomituse kui VangS § 63 lg-s 1 sätestatud karistusliikidest leebeima.
7.6.Vastustaja selgitab täiendava tõendiga lahknevusi kaebaja esialgsel selgitusel oleva kuupäeva (27. detsember 2023) ning distsiplinaarmenetluse käskkirjas ja protokollis välja toodud kuupäeva (9. jaanuar 2024) vahel.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristused kahe erineva teo eest – kartserikaristus tööle asumiseks antud korralduse mittetäitmise eest ning noomitus ebaviisaka käitumise eest valvuriga suhtlemisel. Kaebaja märgib kaebuses: „Tahan, et tunnistataks kehtetuks Tartu vangla käskkiri nr: 2-24/13/37 millega on mind karistatud 5-e päevase kartseriga.“ (dtl 1). Samas ei ole kaebaja oma nõuet esitades märkinud, et vaidlustaks käskkirja osaliselt ega ole ka vaielnud vastu tühistamisnõude menetlusse võtmisele käskkirja kui terviku osas. Seega kontrollib kohus vaidlustatud käskkirja õiguspärasust tervikuna. Samas ulatuses on kaebaja läbinud ka kohtueelselt kohustusliku vaidemenetluse. Kohus on 23. aprilli 2024. a määruses asunud seisukohale, et kuigi kaebaja on nüüdseks vanglast karistuse kandmiselt vabanenud, ei ole põhjendatud vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Kohus viitas seejuures kohtupraktikale, milles on peetud võimalikuks ka 3(8)
3-24-715
kehtivuse kaotanud haldusakti n-ö ületühistamist, kui hinnang selle haldusakti õiguspärasusele võib haldusakti ammendumisest hoolimata omada mõju adressaadi õigustele ja kohutustele (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-20-580, p 11; 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p-d 10 ja 11).
9.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi.
10.Kaebajat karistati vaidlustatud käskkirjaga esmalt põhjusel, et ta ei täitnud vanglaametniku korraldust asuda tööle. Distsiplinaarmenetluse alustamise ajendas valvuri 17. detsembri 2023. a ettekanne nr 2-23-5776 (dtl 67). Kaebaja oli Tartu Vangla viienda üksuse juhi 4. aprilli 2023. a käskkirjaga nr 6-3/91 määratud majandustöödele abitöölise ametikohale ajavahemikuks 1. aprill 2023 kuni 1. aprill 2024. Vaidlust ei ole selles, et vanglaametnik andis 17. detsembril 2023 kaebajale tööle asumiseks korralduse, mida hiljem kordas. Pooltel on erinev arusaam küsimuses, kas kinnipeetav keeldus korraldust täitmast. Haldusasjas esitatud tõenditest (valvuri ettekanne, dtl 67) ilmneb järgmine sündmuste käik. Hommikul kella 08:35 paiku andis valvur kaebajale korralduse hakata eluosakonnas koristustöid tegema. Kinnipeetav vastas, et ta on duši all. Küsimusele, kas ta keeldub tööst, vastas kinnipeetav, et ei keeldu, vaid on duši all. Valvur leppis kinnipeetavaga kokku, et kui duši all on käidud, hakkab kinnipeetav koristama. Kella 09:12 paiku käisid ametnikud kahekesi kinnipeetavalt küsimas, miks ta endiselt koristama pole hakanud. Kinnipeetav pistis pea WC ukse vahelt välja ja ütles, et tuli just duši alt. Küsimusele, kas kinnipeetav nüüd hakkab koristama, küsis ta vastu "kas te olete mingid imelikud vä? kas te olete debiilikud või lihtsalt peast põrunud?" ja lisas, et ta peab 20-30 minutit kuivama ka. Küsimusele, miks ta kohe alguses ei öelnud, et koristamisest keeldub, kuna oli arusaadav, et ta ei kavatsegi koristustöid tegema hakata, vastas kinnipeetav "ma pole öelnudki, et ma koristama tulen, ma ei viitsi oma kambritki koristada". Kaebaja enda väitel pole ta koristamisest keeldunud, vaid ei saanud korraldust täita põhjusel, et viibis korralduse andmise ajal duši all ning pärast vajas aega, et kuivada ning jahtuda, et mitte külmetuda. Kaebaja väitel oli tegemist ka alusetu korraldusega.
11.VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades tema füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Samas on sätestatud, et kui kinnipeetavat ei ole võimalik tööga kindlustada, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. VangS § 37 lg-s 2 loetletud tingimustele vastav kinnipeetav ei ole kohustatud töötama. Muu hulgas ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel (VangS § 37 lg 2 p 3). Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks tervishoiutöötaja (VangS § 37 lg 3; enne 1. aprilli 2024 kehtinud redaktsiooni kohaselt pidi kinnipeetava võimelisuse töötada kindlaks tegema arst).
12.Vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Kaebaja puhul pole ilmnenud VangS § 37 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud aluseid ning tema võimelisuse tööd teha on kindlaks teinud arst enne 4. aprilli 2023. a käskkirja nr 6-3/91 andmist (dtl 83). Kohtu hinnangul ei esinenud seega töötamist välistavaid 4(8)
3-24-715
asjaolusid ning ka kaebaja ise ei väida eelpool viidatud töötamist välistavate asjaolude esinemist, kuid peab töötamiseks antud korraldust alusetuks. Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Kohtupraktikas ei ole töötamist vanglas peetud üldjuhul ohtlikuks tegevuseks, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (Riigikohtu 3. märtsi 2023. a otsus asjas nr 3-20-2194, p 10). Viidatud lahendis (p 13) leidis Riigikohus, et ka näiteks seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kaebaja ei ole käeoleva haldusasja tõenditest nähtuvalt väitnud, et tema töötamist 17. detsembril 2023 oleks takistanud tema terviseseisund, vaid duši all viibimine ja soov pärast seda kuivada ja jahtuda. Kaebaja on küll hiljem kirjalikus seletuses väitnud, et tal valutas song, kuid ta ei pidanud vajalikuks seda valvurile öelda. Paraku ei tulene viidatud normidest ega kohtupraktikast, et vangla meditsiinitöötaja peaks enne iga tööle asumise korraldust kinnipeetava tervist kontrollima või teda võimalike terviseprobleemide osas küsitlema. Juhul, kui kinnipeetav ise oma terviseprobleemist ei teata, ei saa vanglale praegusel juhul kuidagi ette heita terviseseisundi kontrollimata jätmist. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ilmneb, et vanglaametnikud, saades teada, et kaebaja on duši all, jätsid talle aega, et pesemine lõpetada ja siirduda alles seejärel majandustöid tegema – 17. detsembri 2023. a ettekande (dtl 67) kohaselt andis valvur kinnipeetavale esmalt kella 08:35 paiku korraldused tööle ning taas saabusid kella 09:12 paiku (st ligemale 40 minuti pärast) kaebaja kambri juurde kaks valvurit, kes küsisid uuesti, kas kinnipeetav asub tööle. Asjaolu, et sellest hoolimata ei asunud kaebaja korraldust täitma, näitab hoopis tema soovimatust korraldust täita ning viitab rikkumise tahtlikkusele. Kaebaja ja valvurite vaheline suhtlus ilmneb videokaamerate salvestistelt (dtl 96) ning on kajastatud videosalvestiste kontrolli protokollis (dtl 80). Ka kaebaja enda 27. detsembri 2023. a selgitusest (pealkirjastatud kaebusena; dtl 70-72) ilmneb tema soovimatus koristama asuda – kaebaja on märkinud: „Ütlesin talle, e võtku keegi teine, sest on pühap. ja kõik on „kodus“ (mitte tööl).“ Kaebaja selgitus, et keeldus tööst põhjusel, et ei soovinud külmetada ja haigestuda, ei ole tõendeid kogumis arvestades veenev. Kohus nõustub eeltoodut arvesse võttes vastustajaga, et ei esinenud asjaolusid, mis õigustanuks kaebaja keeldumist tööle asumast. Tõendatud pole ka kaebaja väide, et vanglaametnikud naersid talle tööleasumise korraldust andes tema üle või käitusid temaga ebaviisakalt. Kohus märgib siinkohal, et isegi vanglaametniku ebaviisakas käitumine (mida ta ei tohiks endale töökohustusi täites lubada) ei õigusta kinnipeetavale antud korralduse mittetäitmist. Kinnipeetaval on tema õiguste tõsise riive korral võimalik ennast väärikust alandava kohtlemise eest kaitsta asjakohaste nõuetega (mittevaralise kahju hüvitamine).
13.VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine, ilma et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Eelnevalt viidatud sätetest tulenevalt pole kinnipeetaval subjektiivset õigust keelduda vangla poolt pakutud tööst (sh majandustöödest) ega valida endale meelepärast tööd. Kinnipeetavate puhul on põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigus vabalt valida töökohta piiratud vangistusseaduse 5(8)
3-24-715
eelpool viidatud sätetega (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2017. a otsus asjas 3-162480, p 18). Kinnipeetava poolt vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 18)
14.Keeldudes tööst olukorras, kus selleks puudus õiguspärane alus, on kaebaja jätnud täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse ning rikkunud sellega VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Riigikohus on asunud seisukohale (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26), et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Kohtupraktikas on ka leitud, et kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (viidatud otsus asjas nr 3-15-3133, p 17). Kaebaja vastumeelset hoiakut töötamiskohustuse suhtes kinnitavad ka sarnase rikkumise eest varem määratud distsiplinaarkaristused, millest praeguses asjas vaidlustatud karistuste määramise ajal veel kehtisid (4. septembri 2023.a käskkiri nr 2-23/1-3/282 ja 14. augusti 2023.a käskkiri nr 2-23/1-3/239; dtl 85-91). Ühtekokku on vastustaja osundanud kolmele samal põhjusel määratud distsiplinaarkaristusele.
15.Vaidlustatud käskkirja kohaselt rikkus kaebaja ka Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3., mis sätestab, et kinnipeetav peab olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kodukorra seletuskirjas1 on täpsustatud, et kuigi viisakus on suhteline mõiste ja viisakusnormid erinevad kultuuriti, on kinnipeetavad siiski kohustatud ühiskonnas välja kujunenud viisakusnormide ja nõuete alusel välja näitama viisakust teiste isikute suhtes. Etteheide kaebajale viisaka käitumise kohustuse rikkumise osas seisneb ettekandes kajastatud väljendite kasutamises suhtluses vanglaametnikega (vt käesoleva otsuse p 10). Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas seda normi sisustades selgitanud, et viisakas käitumine on häid käitumise tavasid järgiv, meeldiv ja hea tooni kohane käitumine ning ebaviisakas käitumine ei pruugi tähendada alati ebatsensuurse, ähvardava või solvava väljendi kasutamist, vaid võib väljenduda hoiakus (kõrk, halvustav, üleolev), kõnepruugis (labaste väljendite kasutamine), väljendusviisis ja käitumises. Kaebaja ebaviisakas kõnepruuk ametnikega suheldes leiab kinnitust Vanglaametniku ettekandest (dtl 67) ja 17. detsembri 2023. a vahejuhtumit kajastavast ametniku rinnakaamera salvestisest (dtl 96) ning on dokumenteeritud ka videosalvestise kontrolli protokollis (dtl 80). Vangla menetleja on kohtu hinnangul jõudnud põhjendatult järeldusele, et vanglaametnikele suunatud väljendid („kas te olete mingid imelikud?“, „Kas te olete debiilikud või lihtsalt peast põrunud“) ei kuulu nende negatiivse tähenduse tõttu viisaka suhtlusmaneeri juurde – selliste väljendite kasutamine näitab üldiselt teadaolevalt lugupidamatut suhtumist teistesse inimestesse
sh praegusel juhul vanglaametnikesse, samuti vanglas kehtivatesse reeglitesse ja korda. Kohus nõustub, et selline suhtlusviis ei ole häid tavasid ja kombeid järgiv ei ühiskonnas üldisemalt ega ka vanglas. Lisaks ilmneb videosalevestiselt kaebaja ärritunud olek ning ebaviisakust väljendav žest – sõrmega oimukohale osutamine.
16.Kohtu hinnangul on kinnipeetavale etteheidetavad distsiplinaarsüüteod –VangS § 37 lg 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 süüline rikkumine – eeltoodut arvestades tõendatud. Vanglal on oluline kaalumisruum olukorras, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud, otsustada karistamise vajalikkuse üle ning seejärel valida õiguspärase kaalumise tulemusena kohane karistusliik ja -määr (vt nt Riigikohtu 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-110-17, p 16). Distsiplinaarkaristuse määramise otsus kaalutlusotsusena peab olema antud kooskõlas HMS § 4 lg-ga 2 ning selle juures ei tohi esineda kaalumisvigu. Õiguspärane kaalutlusotsus peab põhinema asjakohastel kaalutlustel ning samas ei tohi selle aluseks olla asjakohatud kaalutlused. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul muuhulgas arvesse vangistuse täideviimise eesmärki (Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14).
17.Vastustaja on vaidlusaluse vahejuhtumi puhul eristanud kaht erinevat teokoosseisu ning neist kummgi puhul otsustanud ka eraldi karistuse määrata.
17.1.Vastustaja on töötamisest keeldumise puhul kartserikaritust määrates põhjendanud karistuse valikut, analüüsides töötamiskohustuse eesmärki ja rikkumise raskust ning osundanud vanglas korra ja distsipliini tagamise vajadusele. Samas tõi vastustaja välja, et kaebajal on varasemast kaks kehtivat distsiplinaarkaristust tööst keeldumise eest (kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamine), kuid ta ei ole neist järeldusi teinud ning oma käitumist korrigeerinud, ei ole eesmärgipärane määrata talle ka praegu kergemaid karistusi ning teda tuleb uuesti karistada kartserisse paigutamisega. Arvestades kinnipeetava varasemat käitumist ja suhtumist praegusel juhul toime pandud rikkumisse, mis on peamiselt ennast õigustav ja ametnikke alusetult süüdistav, pidas vastustaja eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamist. Vastustaja hinnangul on see piisavalt ebamugav meede, et panna kinnipeetavat oma käitumise üle järele mõtlema ning mõjutusvahendina selle rikkumise puhul mõjusaim seatud eesmärgi suhtes, et heidutada kinnipeetavat uusi õigusrikkumisi toime panemast ning teisi kinnipeetavaid sarnaseid rikkumisi toime panemast ja anda selge signaal, et vangla suhtub väga tõsiselt tööst keeldumisse. Selline karistus annaks vastustaja hinnangul ka kinnipeetavale võimaluse teha juhtunust õiged järeldused ning parandada oma käitumist edasiste distsiplinaarrikkumiste vältimiseks.
17.2.Viisaka käitumise nõude rikkumise eest kaebajale noomituse määramist on vastustaja põhjendanud järgmiselt. Hoolimata sellest, et rikkumist pole alust pidada raskeks, on tegemist korduva sarnase käitumisega. Kinnipeetava suutmatus oma emotsioone vaos hoida näitab tema hooletut suhtumist vanglas ja ühiskonnas kehtestatud käitumisnormidesse ning karistamata jätmisega annaks vangla soovimatu signaali, et aktsepteerib ebaviisakat käitumist. Kinnipeetava karistamise eesmärgiks on mõjutada teda edaspidi järgima vanglas täitmiseks kohustuslikke viisakusnorme ning anda signaal, et vangla ei aktsepteeri ebaviisakat käitumist. Kinnipeetav on ka varasemalt ebaviisakaid väljendeid kasutanud ning teda on selle eest distsiplinaarkorras karistatud, kuid ta ei ole enda käitumist korrigeerinud, mistõttu on kinnipeetava karistamine vastustaja hinnangul olnud põhjendatud ja vajalik.
17.3.Eeltoodust ilmneb, et vastustaja on mõlema teo puhul piisava põhjalikkusega kaalunud esmalt distsiplinaarkaristuse vajalikkust ja seejärel karistuse valikut ning jõudnud järeldusele 7(8)
3-24-715
valitud karistuste põhjendatuses. Kohtu hinnangul on tegemist õiguspärase, HMS § 4 lg-s 2 sätestatuga kooskõlas olevate kaalutlusotsustega.
18.Kaebaja põhjendas distsiplinaarkaristusega päädinud rikkumisi asjaoluga, et kinnipeetaval on kohustus enda isikliku hügieeni eest hoolitseda. On tõsi, et VangS § 50 lg-st 1 selline kohustus tuleneb, kuid kaebaja väited, et duši all viibimine ning seejärel vajadus kuivada ja jahtuda takistas tal täita töötamiseks antud korraldust, ei ole veenvad. Veelgi enam ei õigusta see asjaolu ebaviisakat suhtlust. Kaebaja vastav väide on ka alusetuks osutunud – tõendatud on, et ametnikud on andnud kaebajale pärast duši all käimist piisavalt aega, et end kuivatada ja riietuda ning töötamiseks valmistuda.
19.Kohus hindab tühistamisnõude lahendamisel haldusakti (praegusel juhul distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri) õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Kohtu hinnangul puuduvad asjaolud, mis annaks aluse järeldada vaidlustatud käskkirja sisulist õigusvastasust ja tingida selle tühistamise. Kaebaja ei väida menetlus- ega vorminõuete rikkumist vaidlustatud käskkirja andmisel ning ka kohtu hinnangul ei esine selliseid minetusi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse. Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et kaebajale on antud võimalus omapoolseteks selgitusteks ning ta on seda võimalust 27. detsembri 2023. a dokumendis (dtl 70-72) kasutanud. Distsiplinaarmenetlust läbi viiv ametnik on selgitanud 10. mai 2024. a e-kirjas (dtl 92), et kuigi menetluse käigus on viidatud kaebaja 9. jaanuari 2024. a selgitusele, on tegemist siiski kaebaja
27.detsembril 2023 koostatud kirjaliku dokumendiga ning eksliku kuupäeva märkimise tingis ilmselt asjaolu, et kaebaja andis varem valmis kirjutatud dokumendi menetlejale alles 9. jaanuaril 2024. Kaebajale on ka 10. jaanuaril 2024 tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli, mis sisaldas muu hulgas karistamisettepanekut (dtl 61-65) ning ta on kasutanud 11. jaanuaril 2024 võimalust esitada protokollile vastuväited vaidena pealkirjastatud dokumendis (dtl 74-77). Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.
20.Eelnevat arvestades leiab kohus, et puudub alus vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ning kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
MENETLUSKULUD
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (20 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1; § 109 lg 1 ls 4).