Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-2979 30. august 2024 Maria Lõbus XXi kaebus Viru Vangla 11. oktoobri 2021. a käskkirja nr 6-3/861-1 tühistamiseks ja Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja – XX Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Indrek Arming Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta praeguse asja juurde haldusasja nr 3-21-2123 materjalide hulgast Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse 31. märtsi 2022. a vastus.
2.Jätta kaebaja taotlus Aktsiaseltsis Eesti Vanglatööstus vakantsete keevitajakohtade kohta andmete väljanõudmiseks rahuldamata.
3.Jätta XXi kaebus rahuldamata.
4.Jätta XXile antud menetlusabi kulud riigi kanda ning poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. september 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9).
3-21-2979 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras kinnipeetav XXi (edaspidi kaebaja) 29. oktoobri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/567-1 tööle koristajana. Käskkirja kooskõlastas vangla arst, kelle hinnangul võimaldas kaebaja tervis tal tööülesandeid täita.
2.Viru Vangla tunnistas 11. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 6-3/861-1 kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 rikkumises ja karistas teda 12 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt keeldus kaebaja 9. septembril 2021 kella 15.00 paiku täitmast vanemvalvur J. Valemi korraldust asuda eluosakonnas tööle koristajana ning soovis arsti. Kella 16.00 paiku viidi kaebaja meditsiiniosakonda terviseseisundit hindama. Tööl olnud perearst ei andnud kaebajale töövabastust. Kaebajale anti peale õhtusööki kella 17.46 paiku uus korraldus asuda eluosakonda koristama, millele kaebaja ei allunud. Kaebaja põhjendas allumatust sellega, et vanglal ei ole õigust sundida teda koristama ning vangla korraldused lähevad vastuollu Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Võimalik, et kaebajal on esinenud terviseprobleeme, kuid 9. septembril 2021 on kaebaja viibinud perearsti vastuvõtul, kes kaebajale tervislikel põhjustel tööst vabastust ei andnud. Viru Vangla meditsiiniosakonnas töötavad vastava kvalifikatsiooniga erialaspetsialistid ja menetlejal puudub alus kahelda nende pädevuses. Vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumine on vangla kontekstis raske rikkumine. Korralduste mittetäitmine võib viia üldise allumatuseni ning distsipliini puudumiseni vanglas. Distsipliin on aga oluline vangla julgeoleku ja üldise toimimise tagamiseks. Vanglaametniku korraldusele mitteallumine näitab kaebaja suhtumist vangistusse ja vanglaametnikesse ning kehtivasse õiguskorda. Korraldusele mitteallumine on vanglas sage rikkumine ning sellele reageerimata jätmine annaks nii rikkujale endale kui ka teistele kinnipeetavatele soovimatu signaali, et vangla justkui aktsepteeriks sellist käitumist. Seega on eeltoodust tulenevalt kaebaja karistamine vajalik. Rikkumise raskust arvestades ei oleks proportsionaalne ega eesmärgipärane määrata karistuseks noomitust, elektriseadme, lühi- ega pikaajalise kokkusaamise keelamist või töölt eemaldamist. Kaebajal oli rikkumise toimepanemise päeval neli kehtivat distsiplinaarkaristust, millest viimane oli 11 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Uue rikkumise toimepanemine näitab, et kaebaja ei ole järeldusi teinud ning varem määratud karistused ei ole avaldanud piisavalt mõju. Sellest tulenevalt on menetleja hinnangul eesmärgipärane karistuse määra suurendada ning määrata 9. septembril 2021 toime pandud distsipliinirikkumise eest karistuseks 12 ööpäevaks kartserisse paigutamine.
3.Viru Vangla jättis 3. detsembri 2021. a vaideotsusega nr 6-12/453-2 kaebaja vaide rahuldamata ja 6. detsembri 2021. a otsusega nr 6-16/245-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 20. detsembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla
11.oktoobri 2021. a käskkirja tühistamiseks ja vangla tekitatud kahju hüvitamiseks.
Viru Vangla palus 20. jaanuari 2023. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
3-21-2979
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti tema õigusi. Menetlus viidi läbi eesti keeles ja kaebaja ei saanud selles osaleda keelebarjääri tõttu. PS § 51 alusel on paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, igaühel õigus saada riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt ning nende ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 21 lõike 1 alusel on vanglal kohustus võimaldada kaebajale tõlk. Vangla ei täitnud kaebaja nõudmisi anda talle vastuseid PS § 51 kohaselt või kaasata menetlusse tõlk. Vanglal ei ole alust väita, et kaebaja oskab eesti keelt. HMS § 36 lõike 1 punkti 1 alusel on vangla kohustatud andma selgitusi kaebaja õiguste kohta, mida vangla antud asjas kohe algusest peale ei teinud. Samuti varjas vangla, et kaebaja esitas kaks avaldust ja HMS § 38 alusel nõudis need lisada tõendina haldusmenetluse juurde (6-10/29781-1, 6-10/29388-1). Lisaks ei tutvustatud kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli ega 11. oktoobri 2021. a käskkirja. Tööle määramise käskkiri on õigusvastane. Kaebajat koristajana tööle määrates rikkus vangla VangS § 38 lõiget 1, mille alusel on vangla kohustatud esmalt pakkuma erialast tööd ja alles juhul, kui seda ei ole, siis kaasama majandustöödele, mida vangla ei teinud, vaatamata sellele, et olid vakantsed keevitajakohad. Kaebaja on keevitaja eriala omandanud ja tal on vastav töökogemus olemas. Alates 2020. aasta lõpust on kaebaja korduvalt pöördunud meditsiiniosakonna töötajate poole allergia sümptomitega, tugeva näopunetusega. Kaebaja nõudis, et ta suunataks allergoloogi juurde või öeldaks konkreetne näopunetuse põhjus, et millise ärritajaga kokkupuude kutsub esile allergilise reaktsiooni. Aga pikka aega keegi ei reageerinud. Seejärel, kolmest vajalikust tolmuallergia testist tehti talle ainult üks ja hakati väitma, et allergiat tal ei ole. Sellele vaatamata kirjutati talle välja allergiavastased tabletid, aga põhjust ei tuvastatudki. Hiljem hakkas arst väitma, et kaebajal on nahaprobleemid ning saatis ta dermatoloogi juurde. Dermatoloog pani diagnoosiks dermatiit, selgitades, et tegu on allergilise reaktsiooni poolt esile kutsutud ärritusega, kuid ei osanud öelda, mis seda esile kutsub. Dermatoloog imestas, et kaebajat ei saadetud allergoloogi juurde. Ilma allergoloogi diagnoosita ei ole võimalik kaebaja töövõimet tuvastada. Kaebaja isiklike tähelepanekute järgi seisund halveneb, kui ta puutub kokku tolmuga või viibib pikemat aega halvasti ventileeritavas kinnises kambris. Kaebaja hakkab aevastama, silmad vesistavad, nägu hakkab punetama ja tekib lööve. Kaebaja oli sunnitud kaitsma oma tervist PS § 28 alusel ega olnud võimalik koristajana tööle asuda. Kui medõde kaebaja töövõimet justkui kontrollis, ei saanud ta seda teha, kuna tal ei olnud selleks kompetentsi. Samuti ei saanud ta tuvastada kaebaja näopunetuse põhjust vererõhu ja veres hapniku sisalduse mõõtmisega. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lõike 1 alusel on tööandja kohustatud enne töö algust viima läbi töötaja instrueerimise. Instrueerimise käigus teatatakse esmajärjekorras: töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, töökeskkonna riskihinnangud, sealhulgas töökeskkonna ohufaktorid, tervisega seotud riskid ja tervisekahju tekitamise vältimise meetmed. Vangla seda ei teinud. Kaebaja ei saanud asuda tööle, sest ohutustehnikat teadmata ja olles instrueerimata oleks ta rikkunud TTOS-i. Seega kohustas tööle asumise korraldus panema toime õigusrikkumist, millel on HMS § 63 lõike 2 punktide 4 ja 5 tunnused. Õigusvastane oli tööst keeldumise eest määrata karistuseks üksikvangistus. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on märkinud, et vangla korraldustele rahumeelne mitteallumine või mittekohanemine vangla keskkonnaga ei ole raskusastmelt selline rikkumine, millele tuleks
3-21-2979 reageerida üksikvangistusega. EIK ja rahvusvahelised organisatsioonid on leidnud, et üksikvangistus kahjustab tervist. Kaebaja leiab, et talle tuleb mittevaralise kahju hüvitiseks maksta 10 000 eurot selle eest, et vangla diskrimineeris teda haldusmenetluse käigus ning karistuseks määratud üksikvangistusega kahjustati tema tervist ja alandati tema väärikust. Kartseris viibides kaotas kaebaja 12 ööpäevaga kehakaalus kolm kilogrammi. Kaebajal valutas selg, oli depressiivne seisund, unehäired, päeva jooksul tundis ta närvilisust ja ebapiisavat kontsentreerumist. Kartseris viibides palus kaebaja kutsuda medõe enesetunde halvenemise tõttu, aga ta ei tulnud ja kaebaja pidi ootama üheksa päeva.
7.Vastustaja on veendunud, et kaebaja valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal oma õiguseid kaitsta. Kaebaja on esitanud vanglale hulgaliselt menetlusdokumente eesti keeles. Isegi juhul, kui kaebaja ei ole täielikult aru saanud vangla koostatud menetlusdokumentidest, on seda aidanud teha inspektor-kontaktisik, kes on tutvustanud dokumente kaebajale. Õiguskantsler on 16. mai 2012. a kirjas nr 7-4/120704/1202392 selgitanud, et põhiseadusega ei ole vastuolus lahendus, kus riik ei taga kõigi riigi poolt kinni peetavale isikule edastatavate dokumentide kirjalikku tõlget talle arusaadavasse keelde ja kompenseerib seda inspektorkontaktisikute selgitustega dokumentides öeldu kohta. Inspektor-kontaktisik A. Kongi on kõiki distsiplinaarmenetluse dokumente kaebajale tutvustanud, kuid kaebaja ei ole dokumente allkirjastanud ning ametnik on teinud selle kohta igale dokumendile vastavasisulise märke. Inspektor-kontaktisik A. Kongi on 22. detsembri 2022. a õiendis selgitanud, et distsiplinaarmenetluse dokumente tutvustades selgitab ta vene keeles rikkumise sisu, tõendeid ja määratavat karistust ning juhul, kui kinnipeetav keeldub allkirja andmisest, teeb ta dokumendile vastava märke. Kinnipeetaval on õigus pöörduda enda inspektor-kontaktisiku poole, kui tal on jäänud midagi arusaamatuks. Kaebaja võõrkeelsed pöördumised nr 6-10/29781-1 ja 6-10/29388-1 tagastas vangla
3.novembri 2021. a kirjaga nr 6-10/29781-2 ja 6-10/29388-2 ning selgitas kaebajale, et taotlused tuleb esitada eesti keeles. Üks võõrkeelne pöördumine sisaldas nõuet esitada kaebajale käskkiri, mille alusel valvur nõuab kaebajalt tahtevastaselt COVID-19 testi tegemist ehk nimetatud pöördumine ei ole kuidagi seotud vaidlustatud haldusaktiga. Teine võõrkeelne pöördumine sisaldas kaebaja teavitust, et ta ei saanud aru distsiplinaarmenetluse protokollist nr 7-1/29480-1 ning teda on jäetud keelebarjääri tõttu ilma võimalusest oma õiguseid kaitsta. Tööle määramise käskkirjaga nr 6-2/567-1 on kaebajale tutvustatud ka koristaja tööjuhendit ja ohutusjuhendit. Kaebaja on käskkirjaga tutvumisel keeldunud sellele allkirja andmast. Käskkirjaga tutvumist kinnitab inspektor-kontaktisik A. Kongi 10. detsembril 2020 käskkirjale tehtud märge, et kaebaja keeldus allkirja andmisest. Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda vangla tervishoiutöötajate pädevuses, kes on hinnanud kaebaja töövõimeliseks. Kaebaja tervisekaardi 9. septembri 2021. a haigusjuhtumi nr A18961 kohaselt on perearst H. Silvet 9. septembril 2021 hinnanud kaebaja terviseseisundit ning leidnud, et kaebaja oli töövõimeline ning töövabastust ei vajanud. Sellest tulenevalt ei olnud kaebajal alust keelduda tööle asumast ning tööst keeldumisega rikkus kaebaja VangS § 67 punkti 1. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt ei ole ta kartseris viibimise ajal ega pärast seda meedikute poole kohtumenetluses nimetatud terviseprobleemidega pöördunud. Kaebaja väidab, et ta on kutsunud kartserisse meediku ning ta pidi medõde ootama üheksa päeva. Vangla
3-21-2979 lükkab esitatud väite ümber, sest meditsiinitöötajate kutsed kambrisse fikseeritakse ning esimene kutse kambrisse toimus alles 9. novembril 2021 (haigusjuhtum nr A24160), kui kaebaja viibis juba tavarežiimil. Tervisekaardil puuduvad märkmed, et kaebaja oleks karistuse kandmise ajal pöördunud meedikute poole. Kaebajal ei ole kartseris viibimise tõttu tekkinud kaebuses loetletud tervisekahjustusi ning kaebaja etteheited tervisekahjustuste tekitamise ja inimväärikuse alandamise kohta on paljasõnalised. Kaebaja on märkinud, et seoses kartserikaristuse kandmisega kaotas ta 12 ööpäevaga kaalus kolm kilogrammi. Kaebaja ei ole selgitanud kohtule ega esitanud tõendeid, millest tulenevalt ta sellisele järeldusele jõudis. Ka vastustaja ei ole kaebajat kaalunud vahetult enne ja pärast kartseris viibimist, mistõttu nimetatud asjaolu tõendamine on keeruline. Vastustaja kinnitab, et kartserirežiimil viibivate kinnipeetavate toitlustamine ei erine tavarežiimil viibivate kinnipeetavate toitlustamisest. VangS § 47 lõigete 1−3 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega, pidades silmas elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib arst. Kaebaja kuulub toiduenergiavajaduse järgi rühma R 3, mille keskmine toiduenergia vajadus on 2300−2700 kcal, mille vangla on kaebajale taganud. Vastustaja jälgib kõikide kinnipeetavate poolt toidu vastuvõtmist ning toidust keeldumise kohta koostatakse vastav ettekanne. Kaebaja suhtes ei ole kartserikaristuse kandmise ajal ja pärast kartserikaristuse kandmist ettekandeid toidust keeldumise kohta koostatud, millest võib järeldada, et kaebaja ei ole toidust keeldunud. Kaebajal on distsiplinaarkaristuse kandmise ajal võimaldatud lugeda ajalehti ning helistada lähedastele. Kaebaja telefonikõnede väljavõtte kohaselt võimaldati tal distsiplinaarkaristuse kandmise ajal helistada lähedastele sisuliselt iga päev. Pidades silmas justiitsministri
30.novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 51 lõikes 2 sätestatut, on vangla kohelnud kaebajat helistamise osas oluliselt soodsamalt, kui seaduses sätestatud miinimum seda ette näeb. Distsiplinaarkaristuse kandmise ajal ei viibinud kaebaja kambris üksinda ning sai pidevalt suhelda oma kambrikaaslasega. Kuna kaebaja ei viibinud karistuse kandmise ajal kambris üksinda, ei saa vaidluse lahendamisel võtta arvesse kaebuses nimetatud arvukaid seisukohti ja arvamusi üksikvangistuse mõju kohta. Viru Vangla kambrite vastavust nõuetele on Eesti kohtud jaatanud ning kaebaja ei ole ka kaevanud kambritingimuste üle. Lähtuvalt ülaltoodust on vastustaja seisukohal, et 12-ööpäevase kartserikaristuse kandmine ei ole alandanud kaebaja inimväärikust.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Tühistamisnõue
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb tühistamisnõude osas jätta rahuldamata. Kohus nõustub
11.oktoobri 2021. a käskkirjas ja 3. detsembri 2021. a vaideotsuses esitatud põhjendustega ning ei pea nende kordamist vajalikuks (HKMS § 165 lõige 2). Vastuseks kaebaja väidetele märgib kohus siiski järgmist.
9.Kaebaja ei saa praeguses asjas hakata vaidlustama Viru Vangla 29. oktoobri 2020. a käskkirja nr 6-2/567-1, millega ta määrati tööle koristajana. Kaebaja on selle käskkirja tühistamist taotlenud haldusasjas nr 3-21-692, kuid Tartu Halduskohus tagastas 11. juuni 2021. a määrusega kaebuse, sest kaebaja ei tasunud riigilõivu. Praeguses asjas kaebuse esitamise ajaks oli tööle määramise käskkirja tühistamisnõudega vaidlustamise tähtaeg möödunud. Seega tuleb lähtuda sellest, et kaebaja koristajana tööle määramise käskkiri oli
3-21-2979 kehtiv ning tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited selle kohta, et talle oleks tulnud tööd pakkuda hoopis keevitajana. Kuna praeguses asjas ei oma tähtsust see, kui palju vakantseid keevitajakohti on Aktsiaseltsis Eesti Vanglatööstus alates 17. detsembrist 2020 olnud, jätab kohus kaebaja taotluse vastavate andmete väljanõudmiseks rahuldamata.
10.Kaebaja leiab, et kuna tal on alates 2020. aastast esinenud näol allergia ja selle põhjust pole välja selgitatud, siis ei olnud vanglal õigust teda 9. septembril 2021 tööle sundida, sest kaebaja oleks ohtu seadnud oma tervise. Kaebaja väitis, et tema isiklike tähelepanekute järgi seisund halveneb, kui ta puutub kokku tolmuga või viibib pikemat aega halvasti ventileeritavas kinnises kambris. Kaebaja sõnul hakkab ta siis aevastama, silmad vesistavad, nägu hakkab punetama ja tekib lööve. Kaebaja tervisekaart kinnitab tõepoolest, et kaebaja on vähemalt alates 2021. aasta algusest kurtnud löövet laubal. Meditsiinitöötajad on aga tuvastanud, et tegu on olnud vähese lööbega ning muid allergiasümptomeid ei ole kaebajal esinenud (kaebaja hingas vabalt, nägi välja terve) (4. märtsi 2021. a haigusjuht nr A4090, 10. aprilli 2021. a haigusjuht nr A6892, 2. mai 2021. a haigusjuht nr A8947, 3. juuni 2021. a haigusjuht nr A11434). Kaebaja tervisekaardist nähtub ka, et kaebaja vereanalüüsid ei kinnitanud tal tolmuallergia esinemist (haigusjuhud nr A9270 ja A10509). 9. septembril 2021 on kaebaja üle vaadanud perearst H. Silvet, mitte meditsiiniõde, nagu väidab kaebaja. Perearst on teinud järgmise sissekande (haigusjuht nr A18961): „Kp kurdab löövet näo prk-s. Varasemalt tehtud allergiaanalüüsid, milles allergiat välja ei tulnud. Kp ebaselgete nõudmistega, arvab, et ta on haige inimene ja ei saa seetõttu töötada. Kp objektiivselt töövõimeline, töövabastust ei vaja. Raviks vajadusel Loratine 10 mg, Elocan kreem kp-l olemas. Dermatoloogi vastuvõtule nahalööbe küsimuses.“ Perearsti sissekandest nähtub, et kaebaja seisund ei olnud 9. septembril 2021 selline, et ta oleks vajanud tööst vabastust. Kaebajal võis esineda näol löövet, kuid tegu ei olnud tõsise olukorraga, mis oleks pidanud tingima tööst vabastuse. Arst on osutanud sellele, et kaebaja vereanalüüsidest ei nähtunud, et kaebajal võiks olla allergia. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust arsti seisukohas kahelda, sest arst on vahetult kaebaja üle vaadanud ning lisaks tuginenud objektiivsetele andmetele, s.o kaebaja vereanalüüside tulemustele. Ka muud tervisekaardi kanded ei anna alust arsti seisukohas kahelda. Tervisekaardist nähtuvalt seisnes kaebaja töö niiske lapiga koristamises 30 minutit (2. mai 2021. a haigusjuht nr A8947 ja 3. juuni 2021. a haigusjuht nr A11434). Seega ei olnud ka kaebaja töö iseloom selline, mis oleks põhjustanud suure hulga tolmu lendumist. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja lööve näol võinuks
9.septembril 2021 olla selline, et kaebajal oleks olnud alust tööst keelduda.
11.Lisaks osutas kaebaja sellele, et vangla ei tutvustanud talle enne tööle asumise korraldust ohutustehnikat, töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, töökeskkonna riskihinnanguid, sealhulgas töökeskkonna ohufaktoreid, tervisega seotud riske ja tervisekahju tekitamise vältimise meetmeid, nagu nõuab TTOS § 13 lõige 1. Kaebaja väitis, et ta ei saanud seetõttu tööle asuda, sest vastasel korral oleks ta toime pannud õigusrikkumise (HMS § 63 lõike 2 punktid 4 ja 5). Vastustaja selgitas, et tööle määramise käskkirja tutvustamisel oli kaebajal võimalik tutvuda ka koristaja tööjuhendi ja ohutusjuhendiga. Inspektor-kontaktisiku poolt tööle määramise käskkirjale tehtud märke kohaselt keeldus kaebaja selle kohta allkirja andmast, et ta on nimetatud dokumentidega tutvunud. Seega on kaebajal olnud võimalik saada teavet TTOS § 13 lõikes 1 nimetatud asjaolude kohta. Vastustajal ei olnud kohustust viia TTOS § 13 lõike 1 kohast instrueerimist uuesti läbi 9. septembril 2021 tööle asumise korralduse andmisel. Kohus märgib täiendavalt, et kuna kaebajal oli vaja 30 minutit niiske lapiga tolmu pühkida, ei olnud tegu sedavõrd ohtliku tööga, et vastustaja oleks pidanud teda enne detailselt instrueerima. Tegu
3-21-2979 on tavapärase koristamistööga, mida teevad kõik inimesed oma kodudes ja mis ei nõua põhjalikku väljaõpet. Kui kaebajal oli siiski tööohutuse ja töökeskkonna kohta küsimusi, oleks ta saanud need valvurile esitada. Valvuri ettekandest aga ei nähtu, et kaebaja oleks nende teemade vastu huvi tundnud. Ka vastavate juhisteta niiske lapiga koristama hakates ei oleks kaebaja kindlasti toime pannud õigusrikkumist, mistõttu on tema vastav väide täiesti asjakohatu.
12.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et jättes ilma mõjuva põhjuseta 9. septembril 2021 valvuri korduvalt antud tööle asumise korraldused täitmata, rikkus kaebaja sellega VangS § 67 punktist 1 tulenevat allumiskohustust ning pani toime distsipliinirikkumise, mille eest võis teda distsiplinaarkorras karistada.
13.Kohtu hinnangul on 11. oktoobri 2021. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse valikut põhjendatud piisavalt ja asjakohaselt. Tööle asumise korraldusele mitteallumist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (nt Riigikohtu 8. detsembri 2021. a otsus nr 3-18-1895, punkt 19;
10.oktoobri 2017. a otsus nr 3-15-3133, punkt 17; 29. septembri 2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, punkt 26) ja kohtupraktikas ei ole samalaadsete rikkumiste puhul peetud 12-ööpäevast kartserikaristust ülemääraseks. Kaebaja ei ole toonud esile ka põhjuseid, mis annaksid alust hinnata 12 ööpäevaks kartserisse paigutamise tema suhtes ebaproportsionaalselt koormavaks.
Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti tema õigusi.
8.oktoobri 2021. a distsiplinaarmenetluse protokollile ja 11. oktoobri 2021. a käskkirjale on inspektor-kontaktisik teinud märke, et on tutvustanud kaebajale neid dokumente ning kaebaja on keeldunud nende allkirjastamisest. Vastustaja esitas kohtule täiendavalt inspektorkontaktisik A. Kongi 22. detsembri 2022. a õiendi, kus inspektor-kontaktisik kinnitas, et vene keelt kõnelevale kinnipeetavale distsiplinaarmenetluse dokumente tutvustades selgitab ta vene keeles rikkumise sisu, tõendeid ja määratavat karistust. Lisaks küsib ta, kas kinnipeetaval on küsimusi, ning selgitab õigust esitada selgitusi või vastuväiteid. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust inspektor-kontaktisiku selgitustes kahelda. Seega on kaebajale nimetatud dokumentide sisu tõlkimine vene keelde olnud tagatud. Õigusaktid ei sea piiranguid sellele, kes võib tegutseda haldusmenetluses tõlgina. Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt võivad vanglas läbi viidavas distsiplinaarmenetluses tõlgi rolli täita ka vanglaametnikud ning seejuures ei ole neil kohustust dokumente sõna-sõnalt tõlkida, vaid piisav on olulisest kokkuvõtte tegemine. Ka õiguskantsler on leidnud, et küllaldane on see, kui vangla abistab kinni peetavat isikut riigikeelsete dokumentide mõistmisel sel moel, et mõni vanglateenistuse ametnik aitab selgitada talle vastava dokumendi sisu.1 Ka PS § 51 lõige 2 ei anna kaebajale õigust nõuda, et talle esitataks distsiplinaarmenetluse dokumendid vene keeles. PS §-dest 6 ja 52 ning ka keeleseaduse (KeeleS) § 3 lõikest 1 ja § 10 lõikest 1 tulenevalt on Eesti Vabariigi riigikeeleks ja asutuste asjaajamise keeleks eesti keel. HMS § 20 lõike 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel. KeeleS § 9 lõige 1 sätestab, et omavalitsusüksuses, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest, on igaühel õigus pöörduda selle omavalitsusüksuse territooriumil tegutseva riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse poole ning saada nendelt ja nende ametnikult ja töötajalt eesti keeles antavate vastuste kõrval ka vastuseid selle vähemusrahvuse keeles. Seejuures on omavalitsusüksuse püsielanik Eesti kodanik, alalist elamisõigust omav Euroopa Liidu kodanik ja tema perekonnaliige või pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kelle
16. mai 2012. a seisukoht nr 7-4/120704/1202392
3-21-2979 püsiv elukoht, see on elukoht, mille andmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse, asub kõnealuses vallas või linnas (KeeleS § 9 lõige 2). Vähemusrahvusest püsielanike osakaalu määratlemisel omavalitsusüksuses lähtutakse rahvastikuregistri andmetest kõnealuse aasta
1.jaanuari seisuga (KeeleS § 9 lõige 3). Vähemusrahvusest isik käesoleva seaduse tähenduses on Eesti kodanik, kes omab kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga ning erineb eestlastest keele poolest (KeeleS § 5 lõige 3). Viru Vangla asub Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas. Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus esitas haldusasjas nr 3-21-2123 kohtule andmed (kohus võtab need praeguse asja juurde), millest nähtub, et seisuga 1. jaanuar 2021 oli püsielanikke ehk Eesti kodanikke, alalist elamisõigust omavaid Euroopa Liidu kodanikke ja nende perekonnaliikmeid ning pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavaid välismaalasi, kelle elukoht rahvastikuregistri järgi on Jõhvi vallas, 10 977 isikut, nendest vene rahvusest Eesti kodanikke 3171 isikut. Arvestades asjaolu, et Jõhvi vallas ei olnud 1. jaanuari 2021. a seisuga vähemalt pooled püsielanikud vene rahvusest Eesti kodanikud, siis ei pidanud Viru Vangla kaebajale esitama distsiplinaarmenetluse dokumente vene keeles. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud distsiplinaarmenetluses kaebajale olulised õigused selgitamata. Vastustaja on 1. oktoobri 2021. a teates distsiplinaarmenetluse alustamise kohta selgitanud kaebaja õigusi esitada selgitusi ja tõendeid, taotleda vangla poolt tõendite kogumist ning tutvuda menetluse materjalidega. Samuti on kohus juba eespool käsitlenud inspektorkontaktisik A. Kongi 22. detsembri 2022. a õiendit, kus ta kinnitas, et selgitab distsiplinaarmenetluse käigus kinnipeetavale selgituste ja vastuväidete esitamise õigust. Samuti ei nähtu kohtule, et dokumentide nr 6-10/29781-1 ja 6-10/29388-1 lisamata jätmine distsiplinaarmenetluse materjalide juurde oleks kaebaja positsiooni menetluses halvendanud. Kaebaja on saanud distsiplinaarmenetluse algatamise järel oma selgitused esitada, samuti oli tal võimalus esitada vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile. Kaebaja ei ole esile toonud, et ta oleks esitanud dokumentides nr 6-10/29781-1 ja 6-10/29388-1 selliseid selgitusi ja taotlusi, mis oleksid jäänud distsiplinaarmenetluses tähelepanuta. Tühisuse tuvastamise nõue
15.Kaebaja on kohtumenetluses osutanud ka sellele, et tema arvates on 11. oktoobri 2021. a käskkiri tühine HMS § 63 lõike 2 punktide 4 ja 5 alusel. HMS § 63 lõike 2 punkti 4 järgi on haldusakt tühine, kui see kohustab toime panema õigusrikkumise. HMS § 63 lõike 2 punkti 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Tühistamisnõude lahendamise raames saab kohus teha kindlaks ka haldusakti tühisuse (HKMS § 41 lõike 4 esimene lause).
16.Kohtule ei nähtu, et 11. oktoobri 2021. a käskkiri kohustaks kedagi toime panema õigusrikkumise või et sellest ei selguks õigused ja kohustused või et kohustused oleksid vastukäivad või et seda ei oleks muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Eeltoodut arvestades tuleb tühisuse tuvastamise nõue jätta rahuldamata. Hüvitamisnõue
17.Kaebaja 17. detsembri 2022. a avaldusest võib aru saada, et kaebaja nõuab kohtus mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et vangla diskrimineeris teda haldusmenetluse käigus ning 11. oktoobri 2021. a käskkirjaga karistuseks määratud üksikvangistusega kahjustati tema tervist ja alandati tema väärikust. Kaebaja sõnul kaotas ta kartseris viibides 12 ööpäevaga
3-21-2979 kehakaalus kolm kilogrammi. Kaebaja väitis, et tal valutas selg, oli depressiivne seisund, unehäired, päeva jooksul tundis ta närvilisust ja ebapiisavat kontsentreerumist. Samuti väitis kaebaja, et kartseris viibides palus ta kutsuda medõe enesetunde halvenemise tõttu, aga ta ei tulnud ja kaebaja pidi ootama üheksa päeva.
18.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu või kahju), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
19.Kohus saab aru, et kaebaja peab diskrimineerimise all silmas seda, et kaebajale kui vene keelt kõnelevale kinnipeetavale ei antud distsiplinaarmenetluse materjale vene keeles ega tõlgitud neid vene keelde. Kohus on juba praeguse otsuse punktis 14 seda küsimust analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et inspektor-kontaktisiku poolt menetlusmaterjalide suuliselt tutvustamine vene keeles oli piisav ning kaebajal ei ole alust nõuda dokumentide esitamist vene keeles. Seega puudub vastustaja õigusvastane tegevus ja ainuüksi see tingib vastavas osas hüvitamisnõude rahuldamata jätmise.
20.Vastustaja selgitas, et 11. oktoobri 2021. a käskkirjaga määratud 12-ööpäevase kartserikaristuse kandis kaebaja ära ajavahemikus 23. oktoober 2021 kuni 4. november 2021. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks selle aja jooksul kordagi meditsiinitöötajate poole pöördunud ja kohtumenetluses kirjeldatud terviseprobleemide üle kurtnud. Kohus ei pea eluliselt usutavaks seda, et meditsiinitöötaja oleks jätnud kaebaja kutsele reageerimata ning oleks teda külastanud alles üheksa päeva möödudes. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et ta oleks ka pärast kartserikaristuse ärakandmist kurtnud depressiivsuse, unehäirete, närvilisuse ja keskendumishäirete üle. Kaebaja on üksnes 11. novembril 2021 ja 9. jaanuaril 2022 avaldanud meditsiinitöötajatele, et teda vaevab mõnikord seljavalu (haigusjuhud nr A24400 ja A546). Samas ei nähtu nendest sissekannetest, et kaebaja oleks seljavalu seostanud vaidlusaluse kartserikaristuse kandmisega. Seljavalu olemasolu ka veel 9. jaanuari 2022. a seisuga viitab kohtu hinnangul sellele, et seljavalu põhjus pidi olema milleski muus, sest ei ole eluliselt usutav, et kartseris viibimine saanuks kaks kuud hiljem ikka veel kaebajale seljavalu põhjustada. Eeltoodust tulenevalt ei ole millegagi tõendatud, et 11. oktoobri 2021. a käskkirjaga määratud 12-ööpäevase kartserikaristuse kandmine põhjustanuks kaebajale tema väidetud terviseprobleeme (seljavalu, depressiivsus, unehäired, närvilisus, keskendumishäired). Täiendavalt märgib kohus, et vastustaja kinnitusel ei viibinud kaebaja vaidlusaluse kartserikaristuse kandmise ajal kambris üksinda, vaid tal oli kambrikaaslane, mistõttu ei olnud tegu üksikvangistusega ning seetõttu ei saa usutavaks pidada kaebajal väidetud terviseprobleemide tekkimist, mida ta seostas justnimelt üksikvangistusega. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja oleks kartseris viibimise ajal kaotanud kehakaalus kolm kilogrammi. Vastustaja on selgitanud, et ta ei ole kaebajat vahetult enne ega pärast kartserikaristuse kandmist kaalunud ning kaalumist ei nähtu ka kaebaja tervisekaardist. Kaebaja ei ole ka väitnud, et tal oli võimalik ennast iseseisvalt kaaluda. Seega on tõendamata kaebaja väide kehakaalu languse kohta. Kohus ei pea kehakaalu langemist kartseris viibimise ajal ka eluliselt usutavaks, sest vastustaja kinnitusel toimub kartseris viibiva kinnipeetava toitlustamine samamoodi nagu tavarežiimil viibiva kinnipeetava toitlustamine ning vastustaja sõnul ei ole
3-21-2979 ajavahemikul 23. oktoober 2021 kuni 4. november 2021 kaebaja poolt toidust keeldumist fikseeritud. Vastustaja selgitas, et vangla jälgib kõikide kinnipeetavate poolt toidu vastuvõtmist ning toidust keeldumise kohta koostatakse ettekanne. Kuna kaebaja väidetud tervisekahju tekkimine ei ole tõendamist leidnud, tuleb kahju puudumise tõttu hüvitamisnõue vastavas osas rahuldamata jätta.
21.Kaebaja ei ole täpsustanud, milles tema hinnangul seisneb inimväärikuse alandamine seoses vaidlusaluse kartserikaristuse kandmisega. Kohtule ei nähtu, et vaidlusaluse kartserikaristuse kandmine oleks saanud kaebaja inimväärikust alandada. Nagu öeldud, oli kogu kartseris viibimise aja jooksul kaebajal kambrikaaslane, kellega ta sai suhelda. Lisaks oli kaebajal võimalik suhelda vanglaametnikega. Vastustaja on kohtule esitanud kaebaja telefonikõnede väljavõtte, kust nähtub, et kaebaja on saanud kartseris viibides peaaegu iga päev helistada. Samuti säilis kaebajal õigus kirjavahetusele. Vangla on veel esile toonud, et kaebaja sai kartseris viibimise ajal lugeda ajalehti. Kaebaja ei ole teinud etteheiteid seoses kambritingimustega. Kuna miski ei viita sellele, et kartseris viibimine oleks võinud kaebaja inimväärikust alandada, tuleb kahju puudumise tõttu tema hüvitamisnõue vastavas osas rahuldamata jätta.
Kokkuvõtlikult jätab kohus kaebaja hüvitamisnõude tervikuna rahuldamata.
Lõppjäreldus, menetluskulud ja kaebaja nime varjamine
Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata.
24.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja oli kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lõige 3). Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
25.Kohus asendab HKMS § 175 lõike 3 alusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.