3.Jätta Maivo Kärdi riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kaebajale kätte.
ASJAOLUD
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik Maivo Kärt esitas 3. juunil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju summas 2 000 eurot väljamõistmist seoses õigeaegselt helistamise mittevõimaldamisega. Kaebaja märgib, et kui kohus peab nõutavat summat liialt suureks, siis palub ta välja mõista summa, mis oleks kohtu hinnangul antud rikkumisega proportsioonis. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla on alandanud tema väärikust ning rikkunud vangla kodukorra punkti 13.8.1.2. Kaebaja märgib, et ta esitas eelnevaga seoses Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude, mis jäeti otsusega nr 1-13/24/262-3 rahuldamata. Kaebaja arvates ei ole Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse lahendamisel piisavalt kontrollinud kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid ja õigustab ametnike õigusvastast tegevust. Otsuses välja toodud kuupäevad ei kattu kaebaja väitel selle päevaga, mil tal oli vangla kodukorra kohaselt ette nähtud helistada. Kaebaja palub ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist kaebuse esitamisel. Samuti palub kaebaja riigi õigusabi korras esindaja määramist kohtule vastuvõetava kaebuse esitamiseks. Kaebaja soovib, et kohus edastaks talle selleks paberkandjal vastava taotluse blanketi, et tal oleks võimalik esitada kohtule ka nõuetekohane riigi õigusabi taotlus.
2.Tartu Vangla esitas 5. juulil 2024 ja 29. augustil 2024 vastusena kohtunõuetele vaidlusega seonduvad kohtueelse menetluse materjalid, s.o kaebaja 2. aprillil 2024 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja selle täienduse ning Tartu Vangla 31. mai 2024. a otsuse nr 1-13/24/262-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta.
3-24-1676
KOHTU SEISUKOHT
Kaebuse tagastamine
3.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebaja on esitanud kaebuses hüvitamisnõude (HKMS § 37 lõike 2 punkt 4), viidates seejuures kohtueelsele Tartu Vangla 31. mai 2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusele nr 1-13/24/262-3.
4.Kohus leiab, et M. Kärdi kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 alusel, mille kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
4.1.HKMS § 47 lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vangistusseaduse § 11 lõike 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
4.2.Halduskohtul tuleb kaebuse saamisel muu hulgas kontrollida, kas kahju hüvitamist taotletakse ulatuses, mida hõlmas vanglale kohtueelses menetluses esitatud taotlus (vt Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, punkt 13). Kaebaja saab kohtus nõuda ainult sama kahju hüvitamist, mida ta nõudis vanglalt. Kohtu hinnangul on kaebaja kaebuses võrreldes kohtueelse menetlusega kahjunõude alust muutnud. Kohtule esitatud kaebuses viitab kaebaja sellele, et väidetavalt ei võimaldatud tal vanglas õigeaegselt helistada ning et vangla on rikkunud kodukorra punkti 13.8.1.2. Kaebuses viidatud kohtueelses menetluses ei toonud kaebaja aga välja õigeaegse helistamise mittevõimaldamist. Vanglale esitatud kahjunõue ja selle täiendus on küll napisõnalised, kuid nendest võib kohtu hinnangul aru saada kaebaja tahet nõuda kahju hüvitamist selle eest, justkui ei võimaldatud tal täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal vähemalt üks kord nädalas helistada. Selliselt on ka vangla kahjunõude alust käsitanud. Kaebaja viitas kohtueelses menetluses ininväärikuse alandamisele (vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1) ja Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.1 rikkumisele, mis sätestab, et vangla tagab kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebajal ei ole kohtule esitatud kahjunõude osas läbitud vangistusseaduse § 11 lõikes 8 ja HKMS § 47 lõikes 1 ette nähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust ning kaebus kuulub HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 alusel tagastamisele.
5.Kohus leiab, et isegi kui lugeda praegusel juhul kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks või käsitada kahjunõuet sarnaselt vanglale esitatud kahjunõudega, siis kuuluks M. Kärdi hüvitamiskaebus tagastamisele HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mille kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5.1.VangS § 28 lõike 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja
3-24-1676
telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama sätte lõike 3 kohaselt võib kinnipeetava käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust vanglateenistuse ametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kaebaja viitas kohtueelses menetluses Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.1. rikkumisele, mis sätestab analoogselt VSkE § 51 lõikega 2 helistamisõiguse vähemalt korra nädalas. Kaebuses viitab kaebaja Tartu Vangla kodukorra punkti
13.8.1.2.rikkumisele, mis sätestab, et ajal, mil kinnipeetav viibib kartserirežiimil või mil tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, võimaldatakse helistamine ajavahemikus 09:00 – 20:00 eluosakonna päevakava järgsel suletud ajal järgmiselt: • esmaspäeviti; • neljapäeviti.
5.3.Telefonikõnede väljavõttest nähtub, et kaebaja on saanud helistada rohkem, kui kehtiva õigusega sätestatud minimaalne helistamise sagedus (s.o vähemalt kord nädalas). Seejuures on kaebajale võimaldatud helistada kõnealusel perioodil lisaks muudele päevadele ka nii esmaspäevadel kui ka neljapäevadel (v.a 25.12.2023, 01.01.2024, 15.01.2024, 22.01.2024 ja 19.02.2024, mil kaebaja ei saanud esmaspäevadel helistada). Samas on kohtu hinnangul nimetatud esmaspäevadel helistamise võimaluse puudumine kompenseeritud muudel päevadel helistamise võimaldamisega. Samuti ei ole kaebaja esile toonud, et tal oleks esinenud vältimatu vajadus just nimetatud esmaspäevadel helistada. Sellises olukorras ei saa kaebaja õigused olla intensiivselt riivatud ning kohtule ei nähtu, et kaebaja hüvitamisnõudel oleks perspektiivi. Kohus märgib täiendavalt, et telefonikõnede läbiviimine on üks paljudest vanglaametniku tööülesannetest ning selleks, et kinnipeetavatele ning vahistatutele oleksid tagatud ka teised samaväärsed õiguste teostamise võimalused, ei ole võimalik alati kinni peetud isikule soovitud ajal ja mahus helistamisvõimalust tagada. Telefoni kasutamise õigusele seavad piirid vastavate tehniliste tingimuste olemasolu, teiste kinnipeetavate õigus telefoni kasutamisele, vanglaametnike töökoormus ja vangla töökorraldus ning ka nende asutuste tööaeg, kuhu soovitakse helistada. Kaebaja ei saa eeldada, et tal peaks vanglas olema võimalus helistada piiramatult kogu päeva vältel. Kehtivast õigusest ei tulene kaebajale sellist subjektiivset õigust. Ka kohtupraktikas on selgitatud, et helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning seda isegi olukordades, mis puudutavad helistamist VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele ja asutustele (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-54-07). Seega eelnevat
3-24-1676
arvestades ei oleks ka kohtueelse menetluse läbimise korral praeguses asjas täiemahulise kohtumenetluse läbiviimine põhjendatud.
6.Kaebaja esitas kaebuses menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis ei ole riigilõivust vabastamise küsimust vaja lahendada ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. Riigi õigusabi taotluse lahendamine
7.Kaebaja on soovinud saada ka riigi õigusabi selleks, et esitada kohtule vastuvõetav kaebus. Kohus mõistab kaebaja taotlust selliselt, et kaebaja soovib saada riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punktile 8. Kaebaja on küll palunud, et kohus edastaks talle vastava blanketi nõuetekohase riigi õigusabi taotluse esitamiseks, kuid kohus ei pea seda vajalikuks. Menetlusökonoomiat arvestades saab kaebaja riigi õigusabi taotluse kohtu hinnangul lahendada ka olemasolevate andmete pinnalt.
8.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.
9.Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kaebaja on koostanud kohtule kaebuse, millest nähtub üldjoontes tema tahe ja soovitud eesmärk. Halduskohtusse pöördumine ei eelda kaebajal juriidiliste teadmiste olemasolu, vaid kaebaja võibki oma sõnadega selgitada, miks ta vangla tegevusega ei nõustu. Praegusel juhul ei ole tegemist õiguslikult keeruka vaidlusega ning väidetava helistamisõiguse rikkumisega seonduvad asjaolud peab kaebaja suutma ise välja tuua. Kaebajale ei saa olla ülemäära raske näidata ära, millal ja kuidas on vangla tema arvates helistamisõigust rikkunud ning millised negatiivsed tagajärjed sellega seoses kaebajale saabusid. Isiku õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja ka varasemalt vangla tegevust vaidlustanud. Seega ei ole ta taoliste vaidluste puhul kogenematu. Lisaks on kohtu hinnangul kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et kaebuse osas ei saa kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbituks lugeda ning kohus tagastab kaebuse käesoleva määrusega. Samuti on kohus eelnevalt hinnanud ka kaebaja hüvitamisnõude eduväljavaadet kasinaks. Seega on kaebaja võimalused oma õiguste kaitseks vähesed.
10.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.