Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27.07.2023 otsuse nr 1010897-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja advokaat Päivi Margna Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Asja läbivaatamine
19.08.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 27.07.2023 otsus nr 1010897-2.
Mõista Sotsiaalkindlustusametilt Xi kasuks välja menetluskulu 1714,48 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.09.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 20.07.2023 Sotsiaalkindlustusametile (vastustaja) pensioniavalduse (dtl 10) vanaduspensioni määramiseks alates 01.08.2023.
2.Vastustaja jättis 27.07.2023 otsusega nr 1010897-2 (dtl 34) kaebaja avalduse rahuldamata. Kaebaja taotles õigusvastaselt kinnipidamiskohas vahi all viibimise, sundravil viibimise ja enda varjamise aja kolmekordset arvestamist pensioniõigusliku staaži hulka vastavalt okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 13 lg 1 p-le 2. Esitatud dokumentide alusel kaebaja:
3-23-1903
02.11.1982–03.05.1983 viibis kriminaalasjas eeluurimise all, kuid vabastati kuriteokoosseisu puudumise tõttu; aastatel 1983-1985 varjas end Venemaal; 12.03.1985 vahistati ja paigutati ravile psühhiaatriahaiglasse; 19.04.-10.09.1985 viibis Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris; 01.07.-18.11.1985 ja 30.08.1986–07.04.1987 viibis Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglas. Kaebaja on tunnistatud represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel kui isik, keda karistati psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast. Vahi all ja kinnipidamiskohas viibimise aega ei arvestata pensioniõigusliku staaži hulka, kuna kaebajat pole vangistusega karistatud ega ole ka sel alusel represseerituks tunnistatud. Aastatel 1982-1987 kaebaja poolt nimetatud kohtades viibimise perioode ei arvata tegevuste hulka, mille alusel arvestatakse pensioniõiguslikku staaži (riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28). Kaebajal on 27.07.2023 seisuga pensionistaaži kokku 11 aastat 5 kuud 4 päeva, mistõttu puudub tal õigus vanaduspensionile (RPKS § 7 lg 1 p 1). Kaebajale on 24.10.2022 vaideotsuses nr 5.2-3/38574-2 selgitatud, et tal puudub õigus esitatud dokumentide alusel rahvapensionile ja vanaduspensionile.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 27.07.2023 otsuse tühistamiseks. Põhjendused:
3.1.Kaebaja kinnipidamised 1982-1987 tuleb lugeda pensionistaaži hulka kolmekordselt, sest kinnipidamine psühhiaatriahaiglas ei olnud tingitud kaebaja vaimse tervise probleemidest, vaid tegemist oli õigusvastase represseerimisega. Kaebaja on laululooja, laulja ja näitleja. Ta abiellus 10.05.1979 itaallannaga, kelle juurde minekuks taotles korduvalt riigist lahkumise luba, mida talle ei antud. 1980.-ndatel avaldati Rootsis kaebaja ja Y kauamängiv plaat „XXXXXX“, mida ei olnud Nõukogude Liidu tsensuuriorganisatsioonidega kooskõlastatud. Eelnev oli mh põhjuseks, miks alates 1982. a-st peeti kaebajat dissidendiks ning algas arreteerimiste, läbiotsimiste ja jälitamiste laine. 1985. a-l paigutati suguhaiguste haiglasse või asotsiaalide kinnipidamiskohta Männikul võimude jaoks ebasobivaid isikuid 1 kuuks ilma meditsiinilise vajaduseta üksnes miilitsa või KGB korraldusel. Naha- ja Suguhaiguste Dispanser ei olnud üheski mõttes tervishoiuasutus, vaid tegemist oli sisuliselt vanglaga, kus isikute kinnipidamistingimused olid alla igasugust arvestust – akendel ja ustel olid trellid ning hügieenitoimingute tegemiseks puudus privaatsus. Kaebaja kinnipidamine Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris toimus seadusliku põhjuseta. Ametlikuks põhjuseks oli hulkurlus, tööpõlgurlus ja ühiskonnaohtlikkus. Hilisemad psühhiaatriahaiglasse paigutamised toimusid kohtuotsuse alusel, kusjuures kohtumenetlusse ei kaasatud eksperti ja otsus langetati üksnes KGB nõudmisel. Kaebajat peeti korduvalt kinni ilma tegelikku põhjust omamata, millega kaasnes ka kaebaja pereliikmete tagakiusamine.
3.2.Kaebaja viibis 02.11.1982–03.05.1983 ebaseaduslikult vahi all süüdistatuna kriminaalkoodeksi art-te 15 ja 83 alusel ebaseaduslikus piiriületamises. Kaebaja vabastati vahi alt kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaebaja viibis 19.04.-10.09.1985, 01.07.-18.11.1985 ja 30.08.1986–07.04.1987 õigusvastaselt kinnipidamiskohas, st näidustamata psühhiaatrilisel ravil. Tegemist on õigusvastase kinnipidamisega ReprS § 13 lg 1 p 2 mõttes, kuna kinnipidamiskoht on ÜRO Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli art 4 järgi asutus, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul. Seega ei ole määravaks ilmtingimata konkreetse otsuse vormistamine täidesaatva võimu poolt. Vabaduse võtmine tähendab kohtu-, haldus- või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes 2(8)
3-23-1903
vormis kinnipidamist, vangistust või paigutamist riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust isikul ei ole lubatud omal tahtel lahkuda. Lisaks kinnipidamisasutustele (st riigiasutustele) on konventsiooni fakultatiivse protokolli kohaselt kinnipidamiskohtadeks ka kõik teised asutused sõltumata omandivormist, kui neis piiratakse isikute vabadust avaliku võimu korraldusel, toetusel või nõusolekul ning kust isikud ei saa omal tahtel lahkuda. Seega on lisaks vanglale või arestimajale kinnipidamiskohad ka tahtevastast ravi osutavad psühhiaatriahaiglad, erikoolid kasvatuse eritingimusi vajavatele lastele, erihooldust pakkuvad sotsiaalhoolekandeasutused, kaitseväeüksused, kus viiakse ellu kohustuslikku ajateenistust ning distsiplinaarkinnipidamist ja -aresti. ReprS § 2 lg 1 p 2, mille alusel väljastati kaebajale represseeritu tunnistus, eristab vangistust, asumisele saatmist ja psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamist, samas kui ReprS § 13 lg 1 p 2 eristab vahi all, kinnipidamiskohas ja asumisel olemist. Võttes arvesse konventsioonis sätestatut ja ReprS-i sõnastust, on selge, et kinnipidamiskohaks ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt tuleb pidada ka vanglat ja psühhiaatrilisi raviasutusi. Kui nõustuda vastustaja seisukohaga, et psühhiaatriahaiglas viibimise aega ei loeta kinnipidamiskohas olemiseks, siis tuleks ka õigusvastane vangistus lugeda represseeritud isikutel vaid ühekordse staažina, sest seda ei ole ReprS § 13 lg 1 p-s 2 sõnaselgelt toodud. Samas ei ole eluliselt usutav, et see saab olla seadusandja eesmärk. Seadusandja on teadlikult kasutanud ReprS § 13 lg 1 p-s 2 laiemat terminit, mis hõlmaks mh represseeritu tunnistuse aluseks olevaid asjaolusid.
3.3.On üldteada, et peasekretär Leonid Brežnevi ajal kasutati psühhiaatriat poliitiliste oponentide (dissidentide), kes avaldasid avalikult dogmaga vastuolus olevaid tõekspidamisi, kõrvaldamiseks ja ühiskonnast eemaldamiseks. Mõnede isikute „nõukogudevastane“ poliitiline käitumine – avalikult võimule vastandumine, reformi eest meelt avaldamine ja kriitiliste teoste avaldamine – määratleti samaaegselt kuriteona ja vaimuhaiguse sümptomina, mistõttu vastasid need isikud diagnoosile „loid skisofreenia“. Diagnostilise kategooria piires olid pessimismi sümptomid, halb sotsiaalne kohanemine ja konflikt võimudega iseenesest piisavad „skisofreenia“ ametlikuks diagnoosimiseks. Ka kaebaja puhul on haiguslugudes määratud diagnoosiks just skisofreenia ja kaebaja suunati psühhiaatrilisele sundravile kriminaalasjade kolleegiumi otsustega. Kaebaja tervisekaardil 11.07.1997 tehtud sissekande järgi puuduvad kaebajal psüühikahäired. Kuna skisofreenia ei ole ravitav, siis on selge, et varasemate kinnipidamiste korral oli kinnipidamine poliitilise sisuga, mitte meditsiinilisel näidustusel.
3.4.Vangistusega karistamine ei ole ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaldamise eelduseks, mistõttu on vastustaja viide vangistuse puudumisele arusaamatu. Kinnipidamised psühhiaatriakliinikutes tuleb lugeda kinnipidamisasutuses viibitud ajaks. Kui seadusandja oleks soovinud anda ReprS § 13 lg 1 p-le 2 teistsuguse mõtte, siis oleks ta kasutanud seaduses läbivalt samu termineid, mitte laiendanud ReprS § 13 lg 1 p-s 2 kinnipidamise mõistet. Kaebajale on väljastatud represseeritu tunnistus selle eest, et teda karistati psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega. See tähendab, et psühhiaatrilises eriraviasutuses veedetud aeg tuleb kaebaja puhul lugeda karistuseks ja seeläbi ka repressiooniks. Arusaamatu on, et kuigi kaebajat on represseeritud ja tegemist on represseerituks tunnistatud isikuga, siis teatud repressiooni meetmete (psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamine) all kannatamine ei ole piisav pensionistaaži arvutamiseks. Vastustaja ei ole põhjendanud, milline repressioonimeede, millega piiratakse õigustamatult ja seadusevastaselt isiku vabadust, on kinnipidamine ReprS § 13 lg 1 p 2 mõistes ja milline mitte. Vastustaja tõlgendus ReprS § 13 lg 1 osas on meelevaldne.
3.5.Kaebaja varjas end 1983-1985. a-tel. Ta põgenes Venemaale, hiljem Gruusiasse ja Abhaasiasse tagakiusamise ja represseerimise eest, kust ta 1985. a-l Eestist saadetud miilitsabrigaadi valve all käeraudades tagasi toodi. Abhaasias peitis kaebaja end oma sõprade kodus Suhhumis. Ta arreteeriti teel Osseetia mägedesse. Vajalikud tõendid on arhiivis. Ka see periood tuleks lugeda pensionistaaži hulka ReprS § 13 lg 1 p 2 alusel kolmekordselt, sest 3(8)
3-23-1903
tegemist on ajaperioodiga, mil kaebaja põgenes represseerimise eest, kuid mis lõppes kaebaja järjekordse vahistamisega.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
4.1.Selleks, et ReprS § 13 lg 1 p-s 2 nimetatud perioode saaks arvata isiku pensioniõigusliku staaži hulka, peab isik olema represseeritu ja ta peab olema represseerituks tunnistatud ReprS § 2 lg 1 tähenduses. Represseerituks tunnistamist tõendab vastustaja väljastatud represseeritu tunnistus (ReprS § 8 lg 1). ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel on võimalik represseerituks tunnistada vaid isikuid, keda karistati vangistusega, asumisele saatmisega või psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega sättes nimetatud põhjustel. Tulenevalt ReprS § 13 lg 1 p-le 2 arvatakse represseeritu pensioniõigusliku staaži hulka lisaks kinnipidamiskohas oldud ajale ka eelnev vahi all oldud aeg. Psühhiaatrilises eriraviasutuses oldud aega selle sätte alusel pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt ei arvata, sest psühhiaatrilist eriraviasutust ei ole sättes nimetatud ja tegemist ei ole kinnipidamiskohaga. Represseerituks tunnistamise alused ja pensioniõigusliku staaži hulka ReprS-i alusel arvatavad perioodid ei kattu üks-ühele. Lisaks arvatakse osa perioode staaži hulka ühekordselt (ReprS § 13 lg 1 p 1) ja osa kolmekordselt (ReprS § 13 lg 1 p-d 2-5). Tegemist ei ole vastustaja kaalutlusotsusega. Seadusandja on ise otsustanud, millistel alustel saab ReprS-i alusel tunnistada isikut represseerituks ja millistel alustel kuulub represseerimise aeg pensioniõigusliku staaži hulka arvamisele.
4.2.Pensioniõiguslikku staaži arvestatakse ja tõendatakse RPKS-is ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras (ReprS § 13 lg 2). Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži perioodide arvestamise erisused kehtestab sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja arvestamise kord“1 § 20 lg 1. Kaebaja soovib arvata kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka perioodi 02.11.1982–03.05.1983, mil kaebaja viibis kriminaalasjas eeluurimise all ja vabastati kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Eeluurimisele ei järgnenud vangistust, mistõttu ei ole võimalik kaebajat ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel tunnistada represseerituks ning ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt ei ole tegemist represseerituga, kelle vahi all ja kinnipidamiskohas oldud aega saaks arvata kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka.
4.3.Kaebuse kohaselt soovib kaebaja arvata kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka perioodi 1983-1985, mil ta enda sõnul varjas end Nõukogude võimude eest Venemaal. Vastustajal puuduvad andmed, et kaebaja puhul oleks tegemist ReprS § 2 lg 1 p-s 10 toodud tingimustele vastava isikuga ja sel alusel ei ole teda represseerituks tunnistatud. Kaebaja ei ole sellele sättele tuginenud ega seda väitnud. Vastustaja teadmisel ei ole tegemist ka ReprS § 13 lg 1 p-s 1 toodud juhtumiga ja kaebaja ei ole seda ka väitnud. Kuna kaebajat ei ole vangistusega karistatud, siis ei saa põgenemise ega vahistamise aega arvata ReprS § 13 lg 1 p 2 alusel pensioniõigusliku staaži hulka. Kaebaja ei ole selgitanud, kus kohas vahi all, kinnipidamiskohas olles ta põgenes ja millal vahistati.
4.4.Lisaks soovib kaebaja, et tema pensioniõigusliku staaži hulka arvataks kolmekordselt psühhiaatriahaiglas ning Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris oldud aeg. Kaebajale on väljastatud represseeritu tunnistus ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel, sest kaebaja on viibinud psühhiaatrilises eriraviasutuses, kuid see ei anna ReprS §-st 13 tulenevaid pensioniõigusi.
4.5.Kaebajat ei ole tunnistatud represseerituks kui isikut, keda on karistatud vangistuse või asumisele saatmisega, sest vastavaid tõendeid ei ole ilmnenud.
Vastustaja vastuses viidatakse ekslikult Vabariigi Valitsuse 27.12.2012 määrusele nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“.
4(8)
3-23-1903
4.6.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 31.08.2020 otsuses asjas nr 3-20-283, et ReprS § 1 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940– 20.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Selleks sätestatakse ReprS-is õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste, õigusvastaselt represseeritud isikule laienevad soodustused ja toetused ning pensioniõigused (ReprS § 1 lg 2). Eesti Vabariik ei vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud õigusvastaste tegude eest. ReprS-i vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud leevendada võõra riigi tekitatud ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas üldse ning kui jah, siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud isikute olukorda leevendada.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja on represseeritu ReprS § 2 lg 1 p 2 tähenduses, kellele on väljastatud represseeritu tunnistus (ReprS § 8 lg 1; dtl 20) selle tõttu, et teda karistati Nõukogude võimu ajal psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja viidatud perioodid aastatel 1982-1987 tuleks arvata Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka vastavalt ReprS § 13 lg 1 p-le 2. Seejuures ei ole praeguse vaidluse esemeks neil perioodidel toimunud sündmuste tõendamine, vaid põhimõtteline vaidlus selle üle, kas juhul, kui lugeda nende sündmuste toimumine ja ajaperioodid tõendatuks, saaks nendega pensionistaaži arvutamisel arvestada.
6.ReprS § 2 lg 1 p 2 järgi on õigusvastaselt represseeritud isik (represseeritu) selle seaduse mõistes isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik /.../, keda karistati vangistusega, asumisele saatmisega või psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast. ReprS § 13 lg 1 p 2 järgi arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt.
Kaebaja selgituste kohaselt: 02.11.1982–03.05.1983 viibis ta kriminaalasjas eeluurimise all, kuid vabastati kuriteokoosseisu puudumise tõttu; 1983-1985 varjas ta end Venemaal; 12.03.1985 ta vahistati ja paigutati ravile psühhiaatriahaiglasse; 19.04.-10.09.1985 viibis ta Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris; ja 30.08.1986–07.04.1987 viibis ta Tallinna 01.07.-18.11.1985 Psühhoneuroloogiahaiglas.
8.Praeguse vaidluse on põhjustanud mh asjaolu, et ReprS § 2 lg 1 p 2 loeb represseeritute hulka isiku, keda karistati psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega, kuid ReprS § 13 lg 1 p 2 ei näe sõnaselgelt ette psühhiaatriahaiglas viibimise aja arvamist pensionistaaži hulka. ReprS § 2 lg 1 p 2 määratleb represseeritud isiku kui karistatud isiku. Samas ei ütle ReprS § 13 lg 1 p 2, et pensioniõigusliku staaži hulka tuleb arvata ainult karistusaeg, vaid viitab ka vahistamise ja põgenemise ajale.
5(8)
3-23-1903
9.ReprS § 1 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940–20.08.1991 õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Represseeritud isikutele selle seaduse tähenduses ei tekitanud ülekohut ja neid ei karistanud Eesti riik, seega ei vastuta Eesti riik neile isikutele põhjustatud kannatuste ja kahju eest. Ka rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti riiki Nõukogude võimu poolt represseeritud isikutele hüvitisi ette nägema. Eesti riik on võtnud vabatahtlikult endale kohustuse neile isikutele põhjustatud kannatusi leevendada ja ülekohut heastada. Kuna tegemist on vabatahtlikult võetud kohustusega, siis on Eesti riigi enda otsustada, kellele ja millistel tingimustel soodustusi antakse. Sellised tingimused on sätestatud ReprS-is. Isikul, kes selles seaduses toodud tingimustele ei vasta, puudub nõudeõigus riigi vastu. Samas ei tohi isikutele soodustusi ette nägevad tingimused olla põhjendatult ebavõrdset kohtlemist võimaldavad, vastasel juhul tuleb kontrollida normide põhiseaduspärasust.
10.ReprS § 1 lg 2 kolmanda lause järgi on õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste selles seaduses määratletud rahvusvahelise õiguse alusel koos kõigi sellest tulenevate järeldustega. Seega on kaebaja õigesti järeldanud, et represseeritud isiku, karistamise ja kinnipidamise (sh kinnipidamiskoha) mõistete sisustamisel ei saa piirduda kitsalt ReprS-i või Eesti õigusega, vaid mõistete sisustamisel tuleb lähtuda mh rahvusvahelisest õigusest. See on olnud seadusandja enda tahe.
11.Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli2 art 1 järgi on protokolli eesmärk näha ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste korrapärased külastused kinnipidamiskohtadesse, et ennetada piinamist ning muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist. Protokolli art 4 lg 1 järgi lubab osalisriik art-tes 2 ja 3 nimetatud asutuste külastusi kooskõlas protokolliga tema jurisdiktsiooni ja kontrolli all olevatesse kohtadesse, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul (kinnipidamiskohad). Külastuste eesmärk on vajaduse korral tõhustada nimetatud isikute kaitset piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu. Sama artikli lg 2 järgi tähendab protokollis „vabaduse võtmine“ kohtu-, haldus- või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes vormis kinnipidamist, vangistust või paigutamist riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust isikul ei ole lubatud oma tahte kohaselt lahkuda.
12.Kuigi nimetatud protokoll ei käsitle represseeritud isiku mõistet, saab kohtu hinnangul selles määratletud kinnipidamiskohta kasutada ReprS-is toodud kinnipidamiskoha mõiste sisustamisel. Protokolli art-st 4 nähtuvalt saab kinnipidamiskohana käsitleda kõiki kohti, kus hoitakse isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avaliku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul. Seejuures tuleb vabaduse võtmise all käsitleda kohtu-, haldus või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes vormis kinnipidamist, vangistust või paigutamist riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust isikul ei ole lubatud oma tahte kohaselt lahkuda. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et kinnipidamiskoht on laiem mõiste kui vangla ning protokollis toodust lähtudes tuleb ReprS § 13 lg 1 p-s 2 nimetatud kinnipidamiskohana käsitleda vanglate kõrval ka muid asutusi, sh raviasutusi (dispanser, psühhiaatriahaigla), kus hoiti isikut tahtest sõltumatult eesmärgiga
https://www.riigiteataja.ee/akt/12748631. Ratifitseeritud 18.10.2006 vastu võetud seadusega, https://www.riigiteataja.ee/akt/12748580.
6(8)
3-23-1903
karistada või hoida teda avaliku võimu kontrolli all, mitte ravimise eesmärgil. Vastustaja on tuvastanud, et kaebajat karistati õigusvastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamisega, st tegemist ei olnud ravile paigutamise vajadusega, vaid Nõukogude võimule ebasobiva isiku ühiskonnast isoleerimisega. Arvates pensionistaaži hulka isiku vanglas viibimise ja jättes pensionistaaži hulka arvamata isiku ravivajaduseta tahtevastasel ravil viibimise, koheldakse raviasutusse paigutatud isikut põhjendamatult ebavõrdselt vangistatud isikuga võrreldes. Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus. Mõlemal juhul on isik avaliku võimu õigusvastase repressiooni ohver, temalt on võetud vabadus ReprS § 2 lg 1 p-s 2 toodud põhjustel ja rikutud on tema inimõigusi. Raviasutuses pidamist saab pidada isegi enam inimväärikust ja õigusi riivavaks, sest isiku vabastamine sellest ei ole kindel ega ettenähtav ning näidustamata ravi võib tuua isiku tervisele või elule kaasa pöördumatuid tagajärgi. Nii vanglas kui raviasutuses viibimisel on pensioniõigusliku staaži kogumise osas samad tagajärjed. Mõlemas asutuses viibimise ajal puudub isikul temast sõltumatult võimalus pensioniõiguslikku staaži koguda, et endale tulevikus pensioni saamist kindlustada. Kohtu arvates puudub praeguses asjas vajadus normi põhiseadusevastaseks tunnistada, sest seda on võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt. Vastustaja tõlgendus, et kinnipidamiskoht tähendab vaid vanglat, on põhjendamatult kitsas. Kuna seadusandja on ReprS § 2 lg 1 p-st 2 nähtuvalt tõdenud, et Nõukogude võim on kasutanud repressioonina ka psühhiaatrilisele ravile paigutamist, siis on seadusandja eesmärgiga kooskõlas tõlgendada ReprS § 13 lg 1 p-s 2 nimetatud kinnipidamiskohana ka raviasutusi, kuhu paigutati isikuid represseerimise eesmärgil. Ei ole oluline, kas psühhiaatriahaiglasse paigutati kohtulahendi alusel või muu avaliku võimu organi korraldusel. Mõlemal juhul oli tegemist repressiooniga, kui ravile paigutamist ei õigustanud tegelikud meditsiinilised vajadused.
13.Samal seisukohal on kohus ka Naha- ja Suguhaiguste Dispanserit puudutavas osas, kui seda asutust kasutati isiku kinnihoidmiseks tema represseerimise, mitte ravimise eesmärgil. Ka see asutus tuleb lugeda kinnipidamiskohaks ReprS § 13 lg 1 p 2 tähenduses.
14.ReprS § 13 lg 1 p 2 nimetab sõnaselgelt pensionistaaži hulka arvatava ajana õigusvastaselt vahi all oldud aega. Seejuures puudub tingimus, et vahi all pidamisele oleks pidanuks järgnema vangistus. Seega saab pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka sellise vahi all oldud aja, millele vangistust ei järgnenud. Tingimuseks on, et tegemist peab olema õigusvastase repressiooniga, mitte kuriteo uurimisega, mis oleks karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel (vt ReprS § 2 lg 3). Kohus möönab, et ReprS § 13 lg 1 p 2 reguleerib represseeritu pensioniõiguslikku staaži ja represseerituks saab ReprS § 2 lg 1 p 2 järgi lugeda isikut, keda on karistatud vangistuse, asumisele saatmise või psühhiaatriahaiglasse paigutamisega. Samas võib ReprS § 13 lg 1 p 2 sõnastusest järeldada, et perioodid, mida võib pensioniõigusliku staaži hulka lugeda, on sõnastatud laiahaardelisemalt kui tingimused, mis võimaldavad isiku represseerituks tunnistada. See tähendab kohtu arvates, et represseerituks saab tunnistada isiku, kes on olnud vangis, asumisel või psühhiaatriahaiglas, kuid juba represseerituks tunnistatud isiku puhul võib pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka perioode, mida ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel represseerituks tunnistamisel arvesse ei võeta (vahi all olemise aeg, põgenemise aeg, muudes kinnipidamiskohtades peale vangla viibimise aeg). Kõigis neis on isik olnud Nõukogude võimu õigusvastase repressiooni ohver, kus tal ei ole võimaldatud tavapärases ühiskonna- ja tööelus osaleda ning pensioniõigusliku staaži koguda.
15.Samal seisukohal on kohus põgenemise aega puudutavas osas, kui sellele järgnes vahistamine. ReprS § 13 lg 1 p 2 ei ütle, et põgenemine peab toimuma vanglast või vahi alt või muust kinnipidamisasutusest. Põgenemisena selle sätte tähenduses saab käsitleda ka reaalse repressiooniohu eest põgenemist. Praegusel juhul saaks repressiooniohu eest põgenemist järeldada sellest, et kaebaja viibis vahetult enne põgenemist pikalt vahi all ja ta toodi pärast tabamist miilitsaeskordiga Eestisse tagasi ning võeti uuesti vahi alla. 7(8)
3-23-1903
16.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebaja välja toodud perioode (otsuse p 7) saaks põhimõtteliselt arvestada pensioniõigusliku staaži hulka, kui leiab tõendamist, et kaebaja viibis neil perioodidel õigusvastaselt vahi all, raviasutuses või põgenes tegeliku repressiooniohu eest. Nende asjaolu tuvastamine on vastustaja kohustus. Vastustaja jättis 27.07.2023 otsusega kaebaja pensioniavalduse rahuldamata põhjusel, et kaebaja viidatud perioodidega ei saa pensioniõigusliku staaži hulgas arvestada. Kuna kohus ei nõustu vastustaja sellise seisukohaga, siis tuleb vastustaja otsus tühistada ja vastustajal tuleb kaebaja pensioniavaldus uuesti läbi vaadata. Kohus rahuldab kaebuse.
17.Kohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud tema kanda (HKMS § 108 lg 1).
17.1.Kaebaja on vabastatud praeguses asjas riigilõivu tasumisest ja kohus tagastas 31.08.2023 määrusega kaebuselt tasutud riigilõivu 20 eurot. Seda menetluskulu ei tule vastustajalt välja mõista.
17.2.Kaebaja taotles esindaja kulu väljamõistmist summas 1714,48 eurot (koos käibemaksuga). Kulude tõendamiseks esitati Advokaadibüroo LMP OÜ 31.08.2023 arve nr 230834 summas 534,8 eurot, 31.10.2023 arve nr 231002 summas 103,6 eurot, 31.12.2023 arve nr 231284 summas 11,2 eurot, 30.04.2024 arve nr 240421 summas 512,4 eurot ja 19.08.2024 arve nr 240713 summas 566,48 eurot, kokku 1725,48 eurot. Arvetel toodud summad on koos käibemaksuga. Kohtu hinnangul on taotletud esindaja kulu summas 1714,48 eurot asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud suuruses (HKMS § 109 lg 6) ning tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
17.3.Kaebaja taotles menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kaebaja taotlus jääb rahuldamata, sest HKMS ei võimalda menetluskuludelt viivist välja mõista. Seda on kohtupraktikas korduvalt selgitatud (vt nt Riigikohtu 15.02.2021 otsus asjas nr 3-18-2294, p 27).
/allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.