3-23-1680 MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti 21.06.2023 otsuse nr 6.1-3/29501 tühistamiseks
Haldusasi Menetlusosalised
Menetlustoiming
Kaebaja: MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, esindaja Liis Keerberg Vastustaja: Põllumajandus- ja Toiduamet, esindajad Raili Pruusapuu ja v.adv. Jaanus Tehver Kolmas isik: Riigimetsa Majandamise Keskus, esindajad Kristiina Lehtmets ja Jaana Hanikat Menetluse lõpetamine
3.Mõista Põllumajandus- ja Toiduametilt menetluskuludena MTÜ Eesti Ornitoloogiaühingu kasuks välja 1200 eurot. Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
4.Tagastada kaebajale pärast määruse jõustumist asjas tasutud riigilõiv 40 eurot.
5.Tühistada 25.06.2024 määrusega määratud kohtuotsuse teatavaks tegemise aeg.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtu menetluses on MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) 21.06.2023 otsuse nr 6.1-3/29501 tühistamiseks. Kohus määras 25.06.2024 määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate avalduste esitamiseks ja teiste menetlusosaliste avaldustele vastamiseks ning samuti määras kohtuotsuse teatavakstegemise aja (s.o 30.08.2024).
2.Vastustaja teatas 23.07.2024 menetlusdokumendis kohtule, et vastavalt Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) 03.07.2024 taotlusele (dtl 1265) tunnistas PTA 05.07.2024 otsusega nr 6.1-3/28736 RMK-le 21.06.2023 antud maaparanduse ehitusloa nr 6.1-3/29501 kehtetuks (dtl 1269) ning
haldusasja menetlus tuleks seega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada.
3.Kaebaja taotles 31.07.2024 vastuses kohtunõudele, et kohus jätkaks kohtumenetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebaja toob välja, et vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamisel on preventiivne eesmärk ja see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik, kuna vastustaja poolt tehtavad järgnevad kuivendussüsteemide rekonstrueerimise otsused võivad mõjutada Natura 2000 alade kaitse-eesmärke, terviklikkust ning intensiivistada kliima soojenemist mõjutavaid süsinikuemissioone. Maaparandussüsteemide rekonstrueerimise ehituslubade menetlemine, potentsiaalse kaasneva keskkonnamõju eelhindamine ja Natura hindamise vajaduse kaalumine kuulub vastustaja tavapäraste ja sagedaste otsuste hulka. Menetletavas haldusasjas on tõstatatud põhimõttelised õiguslikud küsimused normide tõlgendamisest ja rakendamisest, mida ei ole käsitletud senistes maaparandusobjektide ehituslubadega seotud kohtulahendites. Isegi kui praeguses asjas vaidlustatud ehitusluba ei realiseerita, jäävad kaebuses viidatud probleemid lahendamata ja jätkuvad järgnevates menetlustes. Vaidlustatud otsuse õigusvastasuse kindlakstegemine aitaks vältida kaebaja õigusi rikkuva õigusvastase halduspraktika jätkamist, mille kohaselt väljastab PTA ilma asjakohase mõju hindamiseta ehituslubasid maaparandussüsteemide rekonstrueerimiseks kuivendusele tundlike kaitstavate liikide elupaikadesse või nende lähiümbrusse, jättes kaasamata liigi- ja elupaigaeksperdid ning hindamata kuivendamisega kaasnevat kumulatiivset mõju ja kliimamõju. Asjas on kohtumenetlus jõudnud etappi, kus valdav osa ettevalmistavast tööst on tehtud, mistõttu on menetluse jätkamine otstarbekas kõigi osapoolte ressursikasutust silmas pidades. Kaebaja taotleb menetluskulude kindlaksmääramist ja väljamõistmist vastustajalt summas 1558 eurot (s.o riigilõiv 40 eurot ja esindajakulu 1518 eurot).
4.Vastustaja asus 05.08.2024 vastuses seisukohale, et kaebaja taotlus jätkata menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudes tuleb jätta rahuldamata. Sellise taotluse rahuldamise eelduseks on asjaolu, et menetluse jätkamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Käesoleval juhul ei ole kaebust esitatud kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1), vaid muul eesmärgil (HKMS § 44 lg 2). Kaebaja ei ole kaebuse esitamisel tuginenud väitele, et haldusakt rikub tema õigusi. Seega puudub alus menetluse jätkamiseks HKMS § 152 lg 2 alusel. Kaebaja on teinud viiteid Riigikohtu lahenditele kaasustes, kus kaebajatel on olnud kaebeõigus HKMS § 44 lg 1 alusel, mistõttu need viited ei toeta kaebaja taotlust. Vastustaja ei pea põhjendatuks ka kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust. Haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud mitte kaebuse esitamisest, vaid kolmanda isiku taotlusest. Lisaks on 31.07.2024 avalduses märgitud kaebaja esindaja täiendav ajakulu (kokku 8 h kohtunõudele vastamiseks) selgelt ülepaisutatud. Kõnealuse vastuse sisuline osa mahub 2 leheküljele ja sellestki märkimisväärne osa hõlmab tsitaate Riigikohtu lahenditest. Niisuguse vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks võiks olla maksimaalselt 1 h.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kuna PTA tunnistas 05.07.2024 otsusega nr 6.1-3/28736 praeguses asjas vaidlustatud haldusakti kehtetuks, siis on tühistamiskaebuse eesmärk saavutatud ja esineb alus menetluse lõpetamiseks eelviidatud alusel.
6.HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Antud juhul on kaebaja taotlenud menetluse jätkamist vaidlusaluse ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebaja tugineb preventiivsele eesmärgile ja leiab, et vaidlustatud otsuse
õigusvastasuse kindlakstegemine aitaks vältida kaebaja õigusi rikkuva õigusvastase halduspraktika jätkamist.
7.Kohtu hinnangul ei ole tuvastamiskaebuse menetlemine kaebaja kirjeldatud motiividel põhjendatud. Kaebuse muutmise lubatavuse üle otsustamisel HKMS § 152 lg 2 alusel ei ole kohus seotud HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega. Küll aga eeldab tuvastamiskaebuse esitamine, et kaebaja kaitseb seeläbi oma õigusi (HKMS § 44 lg 1). See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta (vt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12). Kohus nõustub vastustajaga, et tuvastamisnõudes menetluse jätkamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Esiteks ei ole kaebaja esitanud kaebust HKMS § 44 lg 1 alusel, vaid on keskkonnaorganisatsioonina pöördunud kaebusega halduskohtusse avaliku huvi kaitseks (HKMS § 44 lg 2). Seega ei saa jätkutuvastuskaebuse esitamist põhjendada vajadusega hoida tulevikus ära kaebaja õiguste rikkumine vastustaja ebaõige halduspraktika läbi. Teiseks ei ole kohtu hinnangul kaebuses viidatud preventiivne eesmärk ka asjakohane. Praeguses asjas vaidlustas kaebaja SuirakuSurjupere maaparandussüsteemide rekonstrueerimiseks antud ehitusloa eesmärgiga vältida ohustatud liikide ja elupaikade seisundit halvendavat kuivendusmõju Siiraku looduskaitsealal, Siiraku loodusalal ja Kikepera linnualal. Vastustaja tunnistas vaidlustatud haldusakti kehtetuks RMK 03.07.2024 avalduse alusel, millest nähtuvalt RMK on asunud seisukohale, et moodustatavad puhveralad katavad kitsendusena valdava osa Suiraku-Surjupere maaparandusehitiste projektalast ja puhveralade kavandatavad majandamisjuhised ei võimalda olemasolevaid maaparandussüsteeme rekonstrueerida. Eeltoodut arvestades puudub kohtu hinnangul põhjus eeldada, et vastustaja võiks edaspidi väljastada uusi lubasid konkreetsel alal maaparandussüsteemide rekonstrueerimiseks ning seetõttu esineks ka edaspidi vajadus kaaluda keskkonnamõju hindamise (sh Natura hindamise) läbiviimist Siiraku looduskaitsealale, Siiraku loodusalale ja Kikepera linnualale kaasneva mõju hindamiseks. Kaebaja viide võimalikele tulevastele maaparandusprojektide ehituslubade menetlustele mingitel muudel aladel ja neis tehtavatele potentsiaalsetele vigadele on liiga üldine, et selle põhjal kaebajal preventiivset huvi jaatada. Ka pelgalt kohtult hinnangu saamine vastustaja käitumise ning õigusnormide tõlgendamise kohta ei ole tuvastamiskaebusele üleminekuks piisav. Kuna vaidlusaluse ehitusloa kehtetuks tunnistamisega saavutas kaebaja taotletud eesmärgi (s.o hoida ära vaidlustatud ehitusloa realiseerimisega kaasneda võiv negatiivne keskkonnamõju ohustatud liikidele ja elupaikadele Siiraku looduskaitsealal, Siiraku loodusalal ja Kikepera linnualal) ning puudub reaalne oht, et samal alal võidakse anda uuesti luba olemasolevate maaparandussüsteemide rekonstrueerimiseks ilma keskkonnamõju hindamist (sh Natura hindamist) läbi viimata, ei ole menetluse jätkamine tuvastamisnõudes põhjendatud.
8.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse menetluse jätkamiseks rahuldamata ning lõpetab haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 43 lg 1 p 2 ja § 155 lg 6 kohaselt ei ole pärast menetluse lõpetamist samas asjas kaebusega halduskohtusse pöördumine enam lubatud.
9.HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, v.a juhul, kui kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskulude vastustaja kanda jätmine üldreegel ning selle välistamine erand. Sedalaadi erandit tuleb tõlgendada kitsalt ning kahtluse korral kaebaja kasuks. Menetluskulude vastustaja kanda jätmine on välistatud eelkõige juhul, kui kõigi asjaolude pinnalt saab olla veendunud, et menetluse lõpetamise tinginud vastustaja tegevuse põhjuseks oli midagi muud kui kaebuse esitamine. HKMS § 108 lg 6 ei nõua menetluskulude vastustaja kanda jätmise eeldusena seda, et kaebuse esitamine oleks tingimata ainus põhjus, miks vastustaja andis akti või tegi toimingu, mis andis aluse menetluse lõpetamiseks. Kui vastustaja tegevus võis olla ühtaegu ajendatud nii kaebuse esitamisest kui ka muudest asjaoludest, vabaneb vastustaja menetluskulude kandmise kohustusest
vaid siis, kui on ilmne, et kaebuse esitamise mõju vastustaja tegevusele oli selgelt vähene ehk kui saab olla veendunud, et vastustaja oleks samamoodi toiminud ka juhul, kui kaebust ei oleks esitatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2024 määrus nr 3-23-2652, p 8). Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul üheselt välistada, et muu hulgas kaebuse esitamine mõjutas vastustaja 05.07.2024 otsust tunnistada vaidlustatud haldusakt kehtetuks. Kuigi vastustaja lähtus ehitusloa kehtetuks tunnistamisel kolmanda isiku avaldusest, ei saa olla veendunud, et samal ajal toimuv kohtumenetlus vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisel vähimatki rolli ei mänginud. Seejuures ei oma HKMS § 108 lg 6 seisukohast tähtsust, kas haldusorgan tunnistas vaidlustatud haldusakti kohtusse pöördumisest tingituna kehtetuks seepärast, et nõustub haldusakti õigusvastasusega või muul põhjusel. Kujunenud olukorras ja viidatud kohtupraktikast lähtudes tuleb kohtu arvates ka praegusel juhul lähtuda HKMS § 108 lg-s 6 sätestatud üldreeglist ja kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista.
10.Kaebaja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel tuleb eelkõige arvestada kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust (nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 35). Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohi olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ülepaisutatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19). Kaebaja esitas taotluse mõista välja halduskohtus toimunud menetlusega seotud esindajakulu summas 1518 eurot. Kohus nõustub vastustajaga, et 29.07.2024 kohtunõudele vastuse koostamisega seotud kulu (8 tundi, millele vastab 528 eurot) on ülepaisutatud ning selles osas tuleb väljamõistetavat menetluskulu vähendada. Kokkuvõttes peab kohus asja mahtu ja keerukust arvestades käesolevas asjas vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks 1200 eurot ning see tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
11.HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel. Seega kuulub pärast määruse jõustumist kaebajale tagastamisele ka asjas tasutud riigilõiv (s.o 40 eurot).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.