Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25.07.2024. a määrusele haldusasjas nr 3-24-2158.
Rahuldada X määruskaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25.07.2024. a määrus haldusasjas nr 3-24-2158. Teha uus määrus, millega jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
SELGITUSED
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7 ls 1).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MÄÄRUSKAEBUS
1.Taotleja kandis karistust Tallinna Vangla avavanglas. Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirjaga (dtl. 40) lubati ta lühiajalisele väljasõidule 12.07.2024 kella 7.15-st kuni 14.07.2024 kella 14.40-ni, kusjuures 12.07.2024 ajavahemikul 12.00—14.00 oli tal lubatud jalutada maja Erika 6 vahetus lähenduses „tänaval ja rohealal“.
2.Tallinna Vangla alustas taotleja suhtes 12.07.2024 distsiplinaarmenetlust (dtl. 19) ning sama päeva käskkirjaga nr 5-1/24/1314 (dtl. 33) paigutati taotleja ajutiselt kinnisesse osakonda distsiplinaarmenetluse ajaks ning võimaliku kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise ajaks.
3-24-2158
3.Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-3/212 (dtl. 8, edaspidi „karistamiskäskkiri“) määrati taotlejale distsiplinaarkaristus süüteo eest, mis seisnes selles, et viibides 12.07.2024 lühiajalisel väljasõidul, rikkus ta ajutise väljasõidu tingimusi, kuna viibis kell 12.18 Arsenali keskuses asuvas kohvikus.
4.Tallinna Vangla andis taotlejale 22.07.2024 teatise tema avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise kohta (dtl 24).
Taotleja esitas 23.07.2024 Tallinna Vanglale vaide karistamiskäskkirja tühistamiseks.
6.Taotleja esitas 24.07.2024 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, soovides, et kohus kohustaks Tallinna Vanglat paigutama taotleja tagasi avavanglasse. Taotleja leiab, et tema kinnisesse vangasse paigutamine on ebavajalik, ent sellega kaasnevalt kaotab ta võimaluse töötada väljaspool vanglat, ei saa käia autokoolis ega tegeleda vabanemisjärgse ettevalmistusega. Koolituse katkestamine toob endaga kaasa tulevikus ebamõistlikud kulud ning vabanemise järgselt koolitusele minek nõuab täiendavat aega. Avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamine mõjutab ka taotleja hapraid perekonnasuhteid ning taotleja abikaasa ja tütar vajavad taotleja abi ja toetust.
7.Vastustaja esitas seisukoha, milles leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus ei ole põhjendatud. Vastustaja selgitas, et Tallinna Vangla 25.07.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/1371 (dtl. 28) paigutati taotleja karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vangla kinnisesse vanglasse, ent nimetatud käskkirja peale ei ole taotleja vaiet esitanud.
8.Tallinna Halduskohus jättis 25.07.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Halduskohus leiab, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei ole lubatav, kuna taotleja on vaide esitanud üksnes karistamiskäskkirja peale, ent kuna esialgse õiguskaitse eesmärk on karistuse kandmise jätkamine avavanglas, siis väljub esialgse õiguskaitse eesmärk vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja regulatiivsest toimest ning esialgse õiguskaitse taotlus ei ole seotud põhivaidluse esemega. Halduskohus osutas sellele, et Tallinna Vanglas ei toimu vaidemenetlust taotleja ümberpaigutamist käsitleva käskkirja kontrollimiseks.
9.Taotleja esitas 26.07.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 25.07.2024 määrus ning teha uus määrus, millega esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Taotleja põhjendused on kokkuvõttes järgmised. Taotleja esitas 25.07.2024 vaide ka Tallinna Vangla sama päeva käskkirja nr. 5-1/24/1371 peale. Vastustaja on põhjendamatult leidnud, et taotleja ei vasta enam avavanglasse paigutamise nõuetele. Avavanglas viibimise ajal on taotleja käitumine varem hinnatud rahuldavaks ning hinnatud teda positiivselt. Karistamiskäskkirjas kirjeldatud rikkumise pinnalt ei saa teha kindlat järeldust, et taotleja jätkab õigusrikkumiste toime panemist. Seejuures on avavanglas on kinnipeetavaid, kellel on rohkem rikkumisi, ent kelle suhtes ei ole vangla usaldust kaotanud. Avavanglas viibimise ajal töötas taotleja kohusetundlikult nii vanglas kui väljaspool ning õppis B- ja T-kategooria sõidukijuhi kursustel, samuti tegeles vabanemisjärgse ettevalmistusega. Ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse on õigusvastane ja ebavajalik, toob kaasa negatiivsed ja parandamatud tagajärjed paljudes eluvaldkondades, eriti perekonnasuhtes, samuti katkevad sel juhul sõidukijuhi kursused, mille eest on taotleja juba tasunud. Ümberpaigutamise tõttu kaotab taotleja ka töö väljaspool vanglat.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab vajalikul määral HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse lahendamiseks ei ole vajalik seisukoha küsimine vastustajalt, võttes arvesse, et vastustaja on esialgse õiguskaitse küsimuses saanud halduskohtule oma seisukoha esitada. 2(4)
3-24-2158
11.Halduskohus jättis põhjendamatult esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal. Siinsel juhul esitas taotleja halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse olukorras, kus ta oli eelnevalt esitanud vanglale vaide karistamiskäskkirja tühistamiseks ning kus vangla oli talle samas esitatud teatise avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise kohta. Selles teatises on võimaliku kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise alusena viidatud eelkõige sellele, et taotlejal on karistamiskäskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest. Olgugi, et ümberpaigutamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel eraldi haldusaktiga, nähtub 22.07.2024 teatisest üheselt, asjaoluks, mille tõttu taotleja ümberpaigutamist üldse kaaluma hakatakse, on karistamiskäskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus. Taotleja esitas esialgse õiguskaitse taotluse niisiis olukorras, kus ta ühelt poolt oli vaidlustanud karistamiskäskkirja ning teisalt oli vangla talle teatanud, et karistamiskäskkirja kehtivus võib olla aluseks taotleja ümberpaigutamisel kinnisesse vanglasse. Taotluse eesmärk oli niisiis eelkõige vältida karistamiskäskkirja võimalikku kaudset tagajärge ehk ümberpaigutamist. Sellisel eesmärgil esitatud esialgse õiguskaitse taotlust ei saa pidada lubamatuks ega seda läbi vaatamata jätta.
12.Kuigi taotluses sõnastatud esialgse õiguskaitse meetme (paigutamine avavanglasse) võtmine oleks tõesti vaide piiridest väljunud, oleks taotlust tulnud tõlgendada selle eesmärgist lähtudes ning kaaluda eelkõige võimalust peatada esialgse õiguskaitse korras karistamiskäskkirja kehtivus. Sellise esialgne õiguskaitse välistaks taotleja ümberpaigutamise kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu. Pealegi nähtus vastustaja 25.07.2024 vastusest, et samal päeval oli vangla andnud käskkirja taotleja ümberpaigutamise kohta. Kuigi halduskohtule ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal teada, kas taotleja on viimati nimetatud käskkirja peale vaide esitanud, võis eeldada, et ta seda teeb. Võttes arvesse, et taotleja oli esitanud vaide karistamiskäskkirja peale ning pöördunud halduskohtusse esialgse õiguskaitse taotlusega, mille eesmärk oli vältida karistamiskäskkirja kaudse tagajärje ehk kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise vältimine, oleks halduskohus saanud vajadusel esialgse õiguskaitse taotluse käiguta jätta, selgitades taotlejale, et taotluse esitamise ajaga võrreldes muutunud asjaolude tõttu on tal oma õiguste kaitseks vaja vaidega vaidlustada ka vangla 25.07.2024 käskkiri ning vajadusel täiendada esialgse õiguskaitse taotlust. HKMS § 249 lg 2 alusel esitatud esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmine on võimalik, kui on ilmne, et esialgse õiguskaitse taotlemise eesmärk ei seondu vaide eesmärgiga. Siinsel juhul see nii ei olnud. Karistamiskäskkiri ja taotleja (võimalik) ümberpaigutamine on omavahel lahutamatult seotud. Eeltoodud põhjustel ei olnud esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmine lubatav.
13.Ringkonnakohus leiab siiski, et esialgse õiguskaitse taotlus on sisuliselt põhjendamatu. Seetõttu ei ole vajalik saata taotlust uueks läbivaatamiseks tagasi halduskohtule, vaid tuleb teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus vaatab esimesena taotluse sisuliselt läbi, saab käesolevale määrusele HKMS § 252 lg 7 esimese lause kohaselt esitada määruskaebuse Riigikohtule.
14.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõikest 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse sisuks poolelioleva vaidluse ajaks ajutiste meetmete võtmine, et vältida pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi, mille saabumisel kaotaks vaide esitaja ka vaide hilisema rahuldamise korral võimaluse saavutada vaide eesmärk. Osundatud sättest koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3 tuleneb, et esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt vaide esitaja vajadust esialgse õiguskaitse saamiseks ning teisalt avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mis räägivad esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu, samuti anda eelhinnang vaide eduväljavaadetele. Vaidemenetluse ajal on esialgse õiguskaitse kohaldamine on lubamatu kui vaiet saab pidada ilmselgelt perspektiivituks.
15.Ringkonnakohtu hinnangul saab taotleja poolt karistamiskäskkirja peale esitatud vaiet pidada ilmselgelt perspektiivituks. Taotleja ei ole vaides kahtluse alla seadnud karistamiskäskkirja aluseks olevaid olulisi faktilisi asjaolusid, eelkõige seda, et olles ajutise väljasõidul, viibis ta 12.07.2024 kell 12:18 kohvikus, olgugi, et käskkirjas, millega ta väljasõidule lubati, oli sõnaselgelt määratud, et sel 3(4)
3-24-2158 ajal võis ta jalutada Erika 6 lähedal tänavatel ja haljasalal. Vastustaja esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest ega ka vaides esitatud väidetest ei nähtu, et karistamiskäskkirja andmisel oleks tehtud menetlusvigu või jäetud välja selgitamata olulise tähtsusega asjaolusid. Karistamiskäskkirjas määratud karistust (kartserisse paigutamine 3 ööpäevaks, mida ei pöörata tingimisi täitmisele 3kuulise katseaja jooksul) ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Avavanglas karistust kandva kinnipeetava õigusvastane tegevus, mis väljendub talle pandud selge kohustuse eiramises ajal, mil ta viibi väljaspool vanglat, ei ole väheoluline rikkumine. Vaidest, halduskohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest ega määruskaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis välistaksid karistamiskäskkirjas taotlejale ette heidetud teo õigusvastasuse või mille vangla on lubamatult arvesse võtmata jätnud kui kergendavad asjaolud. Seetõttu saab vaiet pidada ilmselgelt perspektiivituks, mis välistab esialgse õiguskaitse kohaldamise.
16.Seonduvalt taotleja ümberpaigutamisega kinnisesse vanglasse tuleb täiendavalt märkida, et isegi kui taotleja on (nagu ta väidab) vastustaja 25.07.2024 käskkirja peale vaide esitanud, oleks esialgse õiguskaitse korras taotleja tagasi avavanglasse paigutamine välistatud, kuna ükski asjaolu ei viita sellele, et taotleja ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse oleks toimunud õigusvastaselt ning igal juhul räägiks sellise esialgse õiguskaitse meetme võtmise vastu avalik huvi tagada vangistuse tõhus täideviimine ja välistada võimalus, et leebema järelevalvega avavangla-režiimil on kinnipeetav, kelle usaldusväärsuses pole kindlust.
17.Taotleja leiab ekslikult (vt. taotleja 23.07.2024 vastuväide Tallinna Vangla 22.07.2024 teatisele, dtl. 26), et karistamiskäskkirjaga ei ole teda karistatud vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 2 punkti 1 tähenduses. Tallinna Vangla avavangla kodukorra punktis 14.4 on sätestatud, et „[k]innipeetav peab olema väljasõidu kestel kättesaadav väljasõidutunnistuses või lühiajalisele väljasõidule lubamise käskkirjas märgitud aadressidel ja aegadel [...]“. Seega reguleerib vangla kodukord seda, et lühiajalisel väljasõidul viibides võib kinnipeetav viibida neis kohtades, kus tal on lubatud viibida ega tohi viibida muudes kohtades. Siinsel juhul oli taotleja vastavalt Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirjale lubatud väljasõidule tema abikaasa ja laste elukohta ning täpsustatud, et 12.07.2024 ajavahemikul 12.00—14.00 on tal lubatud jalutada Erika 6 vahetus läheduses tänaval ja rohealal. Kaubanduskeskuse, kohviku või mistahes muu sellise koha külastamise luba taotlejal ei olnud. Kuivõrd taotleja läks kohvikusse, rikkus ta talle pandud kohustusi ning viibis niisiis kohas, kus ta ei tohtinud viibida täitmisplaani § 17 lg 2 punkti 1 tähenduses, mille eest teda karistamiskäskkirjaga ka karistati. Neil asjaoludel ei vasta taotleja enam avavanglasse paigutatavatele kinnipeetavatele esitatavatele nõuetele. Taotleja leiab samuti ekslikult, et vangla peab olema veendumus, et taotleja jätkab õigusvastase käitumisega. Täitmisplaani § 17 lg 2 punktist 1 tuleneb vastupidi, et erandina on keelatud kohas viibimise eest karistatud kinnipeetava paigutamine avavanglasse lubatav, kui vanglal on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. Ringkonnakohtule ei nähtu selliseid asjaolusid, mille pinnalt oleks vangla tingimata pidanud oletama, et uue õigusrikkumise toimepanemise oht puudub. Taotleja ei ole seejuures osutanud mitte ühelegi asjaolule, millest võiks järeldada, et 12.07.2024 toime pandud rikkumine oli tingitud mingisugustest temast endast sõltumatutest asjaoludest või paratamatust väärarusaamast. Taotleja väited, et ta tahtis vanglasse helistada ja et ta ei varjanud ennast tahtlikult ega kohtunud kohvikus isikutega, kellega tal kohtuda ei olnud lubatud, ei ole sellise kaaluga, et vanglal oleks pidanud tekkima veendumus, et karistuse kandmise jätkamisel avavanglas ei pane taotleja toime uut rikkumist. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.