XXi kaebus Tallinna Vangla vastu üksikvangistuses hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – XX
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.05.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XXi määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XXi määruskaebus Tallinna Halduskohtu 17.05.2024 määruse haldusasjas nr 3-24-1298 resolutsiooni punkti 1 peale.
Võtta asja materjalide juurde XXi tervisekaardi väljavõte.
Rahuldada XXi määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.05.2024 määruse haldusasjas nr 3-24-1298 resolutsiooni punkt 1 ja vabastada XX esitatud kaebuselt nõutava 350 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 03.03.2024 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tekitati lukustatud kambris hoidmisega ajavahemikul 14.02.2024–26.02.2024. Talle põhjustati stressi, psühhoosi, depressiooni, peavalu, seljavalu ja paanikahooge. Kambris oli videovalve ning avatud duširuum ja WC. Samuti ei võimaldanud vanglaametnikud pereliikmetele ja advokaatidele helistada ning piirati kokkusaamist tütrega.
2.Tallinna Vangla jättis 29.04.2024 vastusega nr 5-37/24/27-2 taotluse rahuldamata.
3-24-1298
3.XX esitas 01.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tallinna Vanglalt kohtu äranägemisel hüvitise välja mõistmist ajavahemikul 14.02.2024–26.02.2024 üksikvangistuses hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebaja taotleb riigilõivust vabastamist. Kaebajal on depressioon, närvilisus, apaatia, stress, psühhoosid, paanikahood, seljavalu ja peavalu. Ta ei saa öösel hästi magada. Kaebajal on diagnoositud psüühikahäired ja seega on talle üksikvangistuses hoidmine rangelt vastunäidustatud. Kambris oli videovalve ning avatud duširuum ja WC. Samuti piirati õigust helistada advokaatidele ja pereliikmetele ning saada kokku tütrega.
4.Tallinna Halduskohus jättis 17.05.2024 määrusega riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning kaebuse käiguta, andes kaebajale 15 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates 350 euro suuruse riigilõivu tasumiseks (resolutsiooni p 2). Kaebuse esitamisel rahalise hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, tasutakse riigilõivu 350 eurot (riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 3). Terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamine on riigilõivuvaba (RLS § 22 lg 1 p 12), kui väidetav kehavigastus või terviserike pole ilmselgelt põhjendamata (vt Riigikohtu 12.05.2010 lahend nr 3-3-1-12-10, p 9). Kaebust saab mõista selliselt, et kaebaja taotleb nii tervise kahjustamisega, inimväärikuse alandamisega (kambri tingimused) kui ka perekonnapõhiõiguse riivamisega (lähedastega helistamise ja kokkusaamise piiramine) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Hüvitamiskaebus on tervikuna perspektiivitu, sh väidetav tervisekahju on ilmselgelt põhjendamata ja kaebusele ei laiene selles osas riigilõivuvabastus. Puudub alus kaebaja vabastamiseks riigilõivust sõltumata sellest, et kaebaja majanduslik seisund ei pruugi tal võimaldada riigilõivu tasuda. Vangla 29.04.2024 vastusest nähtub, et kaebaja oli vaidlusalusel perioodil lukustatud kambris, aga mitte täielikus isolatsioonis. Ta sai käia jalutuskäigul, helistada ja kirjutada, kambris kuulata raadiot, lugeda ajalehti ja raamatuid ning suhelda vanglateenistujatega, sh soovi korral kaplaniga. Samuti võimaldati kaebajale lühiajalist kokkusaamist lähedastega. Tervisekaardi andmetel on kaebajal varem diagnoositud segatüüpi isiksusehäired F61.0 ja kaasneva diagnoosina F68.1, kuid tal ei ole terviseprobleeme, mis välistaksid tema lukustatud kambrisse paigutamise. Ajavahemikul 14.02.−26.02.2024 on kaebaja tervisekaarti tehtud kaks sissekannet: 14.02.2024 kontrolliti kaebaja jalal olevat vigastust ja 26.02.2024 anti palderjanitablette ärevuse vastu. Kaebaja viibis psühhiaatri vastuvõtul 28.02.2024; 18.04.2024 on psühhiaater märkinud, et tuleks järgida mõistlikku tasakaalu distsiplinaarsete meetmete rakendamise ja võimalike tagajärgede vahel, kuid absoluutset keeldu ajutiseks isoleerimiseks psühhiaatrilistel põhjustel ei ole. Kuna kaebaja ei viibinud täielikus isolatsioonis, puudub põhjus arvata, et polnud tagatud mõistlik tasakaal julgeolekumeetmete kohaldamise ja võimalike tagajärgede vahel. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-24-440 leidnud, et avalik huvi hoida ära vangla julgeoleku ohustamine oli konkreetsel juhul ülekaalukas ning kaebaja ei viibinud üksikvangistuses kaua (vt 29.04.2024 määrus, p 12). Eraldatud lukustatud kambris hoidmisega ei kaasne kinnipeetavale automaatselt rahaliselt hüvitatavat tervisekahju. Kaebuse põhjal ei saa pidada tõenäoliseks, et vangla tegevus oleks kaebajale sellist kahju põhjustanud. Kaebaja terviseseisund ei välistanud tema paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse, kaebaja tervisekaardi andmed vaidlusaluse perioodi osas ei kinnita üksikvangistusest tingitud terviserikete esinemist või varem diagnoositud terviseprobleemide süvenemist, samuti oli kaebajale tagatud arstiabi. Väidetava tervisekahju osas riigilõivuvabastuse kohaldamiseks ei ole seega alust. Ka ei ole alust kvalifitseerida kaebaja hoidmist eraldatud lukustatud kambris tema väärkohtlemisena (inimväärikuse alandamisena). Inimväärikust alandavaks ei saa pidada mis 2(4)
3-24-1298 tahes emotsionaalseid läbielamisi ja ebameeldivusi põhjustanud tegevusi. Vangla on vastuses kahjunõudele välja toonud, et kambris, kus kaebaja paiknes, on küll seintega eraldamata WCpott, kuid kaebaja oli vaidlusalusel perioodil kambris üksi ja sai WC-d privaatselt kasutada. Duširuumil ei ole ust, kuid dušš on muust kambri osast vaheseinaga eraldatud, mis tagas privaatselt pesemise võimaluse. Kambris olev videokaamera ei olnud vaadeldaval ajavahemikul kordagi sisse lülitatud. Seega ei nähtu, et konkreetses kambris viibimine saanuks iseenesest kaebajale tekitada selliseid läbielamisi, mida tuleks käsitada inimväärikuse alandamisena. Samuti ei nähtu, et eraldatud lukustatud kambris viibimisega kaasnenuks kaebajale oluline perekonnapõhiõiguse riive. PK kambris, kus kaebaja viibis, oli graafiku kohaselt võimalik telefonikõnesid teha neljapäeviti ajavahemikul 7.30–16.00. Tallinna Vangla vastusest kahjunõudele ning ka asja nr 3-24-542 materjalidest ilmneb, et kaebaja sai vaidlusalusel perioodil kasutada telefoni nt 15.02.2024 (neljapäev) alates kellast 13:13:27 ca ühe tunni jooksul, 16.02.2024 (reede) alates kellast 17:59:43 ca ühe tunni jooksul ning 19.02.2024 (esmaspäev) alates kellast 19:05:45 ca 45 minuti jooksul. Ka Tallinna Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebajal piisavalt võimalusi, et helistada nii oma perekonnaliikmetele kui ka advokaatidele ning vangla ei ole piiranud kaebaja telefoni kasutust põhjendamatult (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2024 määrus, p 9). Kaebajal ei ole õigust nõuda telefoni kasutamist piiramatult ja just endale sobival ajal. Kaebajale oli tagatud lähedastega suhtlemise võimalus ka kokkusaamise vormis – 20.02.2024 toimus lühiajaline kokkusaamine ning vangla võimaldas lühiajalist kokkusaamist ka 26.02.2024, kuhu kokkusaaja kohale ei ilmunud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja vabastada kaebaja uue määrusega riigilõivu tasumisest. Põhiseaduse § 15 lg 1 sätestab isiku õiguse kohtulikule kaitsele. Ringkonnakohus rahuldas kaebaja määruskaebuse ja vabastas ta riigilõivu tasumisest haldusasjas nr 3-23-2552. Kaebajale ei oleks tohtinud kohaldada üksikvangitust tervisliku seisundi tõttu. Kaebajal on diagnoositud psüühikahäire. Kohtupraktika kohaselt ei tohi üksikvangistust kohaldada psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes. Kaebaja kartseris hoidmisel muutub tema depressioon raskekujulisemaks ja võib lõppeda surmaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kinnipeetava paigutamine alalise videovalve alla tõsine sekkumine eraellu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
7.Halduskohus on määruses viidanud kaebaja tervisekaardi andmetele, kuid kõnealust tervisekaarti ei ole asja materjalide juurde esitatud. Muu hulgas vaidlusaluse ajavahemiku kohta on esitatud kaebaja tervisekaart haldusasjas nr 3-24-1417 (Tallinna Vangla 16.05.2024 vastuse lisa 5). Ringkonnakohus võtab selle dokumendi ka praeguse asja materjalide juurde.
8.Kohus võib isiku taotlusel anda talle riigipoolset abi menetluskulude kandmiseks ja vabastada ta täielikult või osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest (HKMS § 110 lg 1 p 1). Menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või 3(4)
3-24-1298 osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1). Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). RLS § 22 lg 1 p 12 sätestab, et riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest.
9.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jättis põhjendamatult kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata, sealhulgas leidis põhjendamatult, et seoses terviserikkega ei laiene kaebusele RLS § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud riigilõivuvabastus.
10.Riigikohus on selgitanud, et riigilõivust vabastamine sõltub ka sellest, kui intensiivselt on isiku õigustesse sekkutud ning riigilõivust vabastamine ei ole põhjendatud väheintensiivse riive korral (Riigikohtu 04.05.2011 määrus nr 3-3-1-11-11, p 10). Isiku üksikvangistusse paigutamine ja seal hoidmine on olemuselt isiku õiguste intensiivne riive ja sellise kaebuse rahuldamise võimalust tuleks hinnata asja sisulisel lahendamisel (nt Riigikohtu 18.02.2023 määrus nr 3-19-1837, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja 13 päeva jooksul eraldatud lukustatud kambris hoidmist pidada väheintensiivseks riiveks, arvestades lisaks kaebaja väiteid tal diagnoositud psüühikahäirete kohta.
11.Ka ei ole alust pidada kaebust praeguses menetlusstaadiumis perspektiivituks. Kahju hüvitamise nõude asemel on halduskohtul võimalik tuvastada haldusorgani tegevuse õigusvastasus ka kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 41 lg 5). Sellisel juhul ei ole tegemist kaebuse rahuldamata jätmisega ning haldusorgani tegevuse õigusvastasuse tuvastamine võib kujutada endast tekitatud kahju heastamist. Kaebuse sellisel viisil osalise rahuldamise eelduseks on, et kohus tuvastab vastustaja tegevuse õigusvastasuse. Siinses asjas on vaidlus eeskätt faktiliste asjaolude üle, kas kaebajat võis lukustatud kambrisse paigutada ja kas selle tulemusel kaebaja terviseseisund halvenes, kas ta oli lukustatud kambris viibimise ajal täielikus isolatsioonis või oli talle võimaldatud teatud mahus suhtlus, sh oma lähedastega, ja mil määral oli tagatud tema privaatsus. Nendes küsimustes ei ole halduskohus kõiki võimalikke tõendeid kogunud, sest ta ei ole võtnud kaebust menetlusse ega määranud menetlusosalistele tõendite esitamise tähtaega. Seetõttu on järeldus, et vastustaja õigusvastaselt ei tegutsenud, ennatlik. Sealhulgas on ennatlik halduskohtu järeldus, et kaebajal ei saanud väidetavaid tervisehädasid tekkida. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et ta on 26.02.2024 kurtnud ärevust ning 28.02.2024 stressi, paanikahoogusid, seljavalu, peavalu jm. Vangla psühhiaater on märkinud 28.02.2024, et ei saa välistada vajadusel rahustite manustamist, ning 18.04.2024, et kuigi absoluutset keeldu ajutise isoleerimise kohta psühhiaatrilistel põhjustel pole, tuleb järgida mõistlikku tasakaalu distsiplinaarsete meetmete rakendamise ja võimalike tagajärgede vahel. Seda, kas kaebaja väited tervisehädade kohta on põhjendatud, tuleb hinnata asja sisulisel arutamisel kõiki tõendeid kogumis hinnates. Ühelgi tõendil, sh vangla psühhiaatri hinnangul kaebaja kartserisse paigutamise lubatavuse kohta, millele vangla ja halduskohus on tuginenud, ei ole ette kindlaksmääratud jõudu (vt Riigikohtu 18.02.2023 määrus nr 3-19-1837, p 12). Kaebuse perspektiivitust ei saa järeldada ka asjaolust, et kohtud ei pidanud vajalikuks lõpetada kaebaja suhtes julgeolekumeetmete kohaldamist esialgse õiguskaitse korras. Kohtute vastavad hinnangud on esialgsed ja antud olukorras, kus kõik asjaolud ei pruugi veel selged olla ning tõendite kogumise võimalused on piiratud.
12.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 17.05.2024 määruse resolutsiooni p 1. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega vabastab XXi esitatud kaebuselt nõutava 350 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.