Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 9. juuli 2024, Tartu 3-23-1265 X kaebus Võru valla vastu seoses XXX talu maa tagastamisega X määruskaebus Tartu Halduskohtu 26. jaanuari 2024. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Võru vald
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. jaanuari 2024. a määrus muutmata.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest arvates.
ringkonnakohus märkis, et määruskaebus ei sisalda uusi asjaolusid ega väited, millega kohus poleks varasemas menetluses arvestanud. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja mõistis seda selliselt, et tema kaebeõiguse jaatamiseks võib olla piisav, kui ta esitab kohtule mingeid uusi dokumente. Halduskohus leidis, et tuvastamiskaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Halduskohus nõustus Tartu Halduskohtu 14. oktoobri 2022. a määruses asjas nr XXX esitatud seisukohtadega ning leidis samamoodi, et kohtule ei ole äratuntav ükski viis, kuidas XXX talu maa kaebajale tagastamata jätmise küsimuse uurimine kohtus saaks kaebajale tuua mingit reaalset kasu. Nii Tartu Halduskohus kui ka Tartu Ringkonnakohus leidsid kohtuasjas nr XXX tehtud määrustes, et vaidluse asjaolusid arvestades on kaebaja tõhusamaks õiguskaitsevahendiks hüvitamiskaebus ja selle kaebaja kohtuasja nr XXX raames halduskohtule ka esitas. Ka praeguses asjas ei näinud halduskohus põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kohus võttis asjas nr XXX seisukoha ka XXX talu maa tagastamata jätmise õiguspärasuse osas. Praeguseks on nimetatud asjas tehtud kohtuotsus küll jõustunud, kuid käesoleva kaebuse esitamise ajal oli kohtuasja menetlus veel Tartu Ringkonnakohtus pooleli ning kui kaebaja asjas tehtud kohtuotsusega ei nõustunud ja soovis maa tagastamata jätmise õiguspärasuse küsimuse üle edasi vaielda, oli tal võimalus esitada pärast apellatsioonimenetlust Riigikohtule kassatsioonkaebus. Uue kohtuasja algatamine samas küsimuses ei ole põhjendatud, liiatigi veel õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes. Praeguses kaebuses esitatud väited ühtivad üldjoontes kaebaja poolt varasemas kohtuasjas esitatud väidete ja seisukohtadega talu maa pärimise osas. Praeguse kaebuse põhjenduste ja sellele lisatud dokumentide pinnalt ei nähtu taolisi uusi asjassepuutuvaid asjaolusid, mida juba kohtuasjas nr XXX ei käsitletud. Muuhulgas käsitles kohus ka kaebaja väidet, et tema tervis oli vahepeal halb ja ta ei saanud menetlustoiminguid teha. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta kaebaja väited ning selgitused ja hinnangud, mis ei puutunud maa tagastamata jätmise õiguspärasuse hindamisel asjasse, kuid mida kaebaja on ka praeguses kaebuses uuesti esitanud (nt kes oli enne maa õigusvastast võõrandamist kaebaja hinnangul selle õige omanik; kuidas toimus kaebaja isa kolhoosi astumine ja sealt väljaarvamine; kuidas oleks tulnud lahendada kaebaja vanemate pärimisasju; Põlva maakonnakomisjoni 1993. a otsus on vigane, kuna seal on kaebaja ilma jäetud oma isa varast jne). Eelnevat arvestades ei pidanud halduskohus põhjendatuks suunata kaebajat uut hüvitamisnõuet esitama, kuna selle nõude osas kuuluks menetlus lõpetamisele HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel, kuivõrd kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.