X. X.u kaebus Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsuse nr 39 tühistamiseks ja Harku valla kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – X. X. Vastustaja – Harku vald
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.08.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Harku valla üldplaneeringu ülevaatamise osas otsustas Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsusega nr 39 „Lugeda Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku
vallaüldplaneering käesoleva otsusega üle vaadatuks ning jätta üldplaneering kehtima senisel kujul.“
2.21.06.2023 esitas X. X. Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tühistada Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsus nr 39 "Harku valla üldplaneeringu ülevaatamine“; 2) kohustada Harku Vallavalitsust viima läbi planeerimisseadus §-is 92 ettenähtud üldplaneeringu ülevaatamine uuesti; 3) kohustada Harku Vallavalitsust üldplaneeringu ülevaatamise otsustamisel algatama menetlus Harku Valla üldplaneeringu vastavusse viimiseks kehtivate õigusaktidega.
3.Kohus võttis kaebuse oma 22.06.2023 määrusega menetlusse. 24.04.2024 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Kaebuse esitaja, X. X. on Muraste külas Xxxxx-Xxxxx kinnistu (xxxxx:xxx:xxxx) omanik. Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 on õigusloova aktina kehtestatud Harku valla üldplaneering ning Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 on kehtestatud Harku valla ehitustingimusi, miljöö-väärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrav ning tihehoonestusalasid täpsustav teemaplaneering, mille kohaselt paikneb Xxxxx-Xxxxx maaüksus tihehoonestusalal, kus maakasutuse juhtotstarbeks on määratud leebe režiimiga looduslik haljasmaa. Üldplaneeringust tulenevalt määratleb Harku Vallavalitsus maaüksuse sihtotstarbeks maatulundusmaa. Oma 25.05.2023 otsusega nr 39 otsustas Harku Valla volikogu lugeda Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku valla üldplaneering ülevaadatuks ning jätta üldplaneering kehtima senisel kujul. Kaebaja toob enda piiratud õigusena välja selle, et haldusaktiga jäeti kehtima Harku Valla üldplaneering, mille kohaselt lasuvad kaebajale kuuluval kinnistul piirangud, mis põhinesid üldplaneeringu vastuvõtmise ajal kehtinud õigusaktidel, mis käesoleval hetkel enam ei kehti, s.t, et kaebaja kinnistule jäetakse haldusaktiga kehtima piirangud, mille seadmiseks puudub haldusakti välja andmise seisuga seaduslik alus.
4.2.01.07.2018 jõustusid maakatastriseaduse (MaaKatS) muudatused ning kehtima hakanud §181 järgi on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa ja maa, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Paljud üldplaneeringuga hõlmatud Harku vallas tänaseni kasutusest olevatest looduslikest rohumaadest, sh kaebajale kuuluv Xxxxx-Xxxxx maaüksus ei ole kunagi olnud kasutuses põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks, samuti puudub pea olematu mullakihiga paepealsel maaüksustel ka põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Samuti ei ole Xxxxx-Xxxxx kinnistu, nagu paljud teised looduslikud rohumaad kantud PRIA põllumassiivide registrisse. Eeltoodust lähtudes ei ole üldplaneeringus maaüksuse sihtotstarbe määratlemine maatulundusmaana vastavuses kehtivate õigusaktidega.
4.3.Kehtiva üldplaneeringu järgi on kehtestatud paljude maaüksuste osas maakasutuse juhtotstarbeks leebe režiimiga looduslik haljasmaa. Üldplaneeringuga maakasutuse juhtotstarbe määramist reguleerib PlanS § 8 lõige 31, mille kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Leebe režiimiga looduslik haljasmaa ei ole ja ei saa olla üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve- st üldplaneeringuga on sisuliselt kehtestatud piirang maa majanduslikuks kasutamiseks.
2(10)
Lõpliku loetelu võimalike maakasutuse sihtotstarvete osas näeb ette 01.07.2018 jõustunud Maakatastriseaduse muudatuse § 181, ning üldplaneeringuga määratav territooriumi maakasutuse juhtotstarve saab olla vaid üks (või mitu) antud Maakatastriseaduse §-is loetletud otstarvete valikust. Üldplaneeringus määratlemine, et maa ei ole täna majanduslikus kasutuses (looduslik haljasmaa) ei anna alust maaüksuse kasutamiseks sisulise piirangu seadmiseks, st antud maaüksus peab ka tulevikus jääma majanduslikust kasutusest välja.
4.4.Kehtiva üldplaneeringu koondkaardi kohaselt sätestab üldplaneering Klooga maantee ääres tee perspektiivse sanitaarkaitsevööndi. Üldplaneeringu kehtestamisel 2013.a sätestas maantee sanitaarkaitsevööndi mõiste ja sisu teeseaduse alusel antud teede- ja sideministri 28.09.1999 määrus nr 55. Nii teeseadus kui viidatud teede- ja sideministri määrus on käesolevaks ajaks kehtivuse kaotanud. Maantee sanitaarkaitsevöönd tähistas kuni 15.08.2014 kehtinud maanteede projekteerimise normides olemasolevate maanteede kõrval arvestatavat ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni. Käesoleval hetkel sätestab avaliku tee kaitsevööndist tulenevad piirangud 2015.a kehtima hakanud ehitusseadustik, mille § 71 lõike 2 kohaselt on ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu poolt nimetatud maantee (edaspidi Euroopa teedevõrgu maantee) kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 50 meetrit. Ülejäänud maanteede kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 30 meetrit. Eeltoodud asjaolust lähtudes põhineb üldplaneeringus kajastatud tee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd kehtivuse kaotanud õigusaktidel ning kehtivuse kaotanud projekteerimise normidel ning tuleks üldplaneeringust eemaldada.
4.5.Kehtiva üldplaneeringu punktis 2.21 “Teed ja liiklusskeem” on öeldud, et üldplaneeringu kaartidel on kujutatud maanteede perspektiivsed sanitaarkaitsevööndid tulenevalt maanteede projekteerimise normidest, liiklusloenduse andmetest (2008 – 2009) ning liikluskasvu prognoosist. Samas punktis on öeldud, et arendustegevuse realiseerimisel arvestada, et riigimaanteede kaitsevööndi laius on 50 meetrit. Kaitsevööndis ehitustegevust ette ei nähta, tegevus on võimalik vaid kokkuleppel tee omanikuga (Teeseadus §36). Üldplaneeringu punktis 2.21 on üheselt öeldud, on üldplaneeringu kaartidel kujutatud maanteede perspektiivsed sanitaarkaitsevööndid tulenevad maanteede projekteerimise normidest ning kuivõrd nimetatud normid antud hetkel enam ei kehti, ei ole üldplaneering kajastatud maantee perspektiivse sanitaarkaitsevööndi osas vastavuses kehtivate õigusaktidega ning maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd tuleks üldplaneeringust eemaldada.
4.6.Kaebaja palub kohtul jätta tähelepanuta vastustaja vastuses kaebuse esemega mitteseotud teemad, sh Kaebajale kuuluva kinnistu ehitusõigusega seotud küsimused, üldplaneeringu ehitusõiguse põhimõtete käsitlused jm. Antud kaebus käsitleb üksnes ja ainult üldplaneeringu kehtivate õigusaktidega vastavusse viimise küsimust.
4.7.HKMS § 158 lg 1 näeb ette, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et vastustaja on oma vastuses tunnistanud, et nii Harku valla üldplaneeringus kajastatud maantee sanitaarkaitsevööndid, kui ka nö perspektiivsed sanitaartkaitsevööndid põhinesid kuni 15.08.2014 kehtinud maanteede projekteerimise normidele ja neis normides sel hetkel kehtinud tabelite väärtustele. Samuti on vastustaja kaebuses tunnistanud, et peale Harku valla üldplaneeringu kehtestamist on projekteerimise norme muudetud ning kehtivad normid maantee sanitaarkaitsevööndit ette ei näe, vaid lähtuma
3(10)
peab ehitusseadustiku § 71 lõikes 2 sätestatud avalikult kasutatava tee kaitsevööndi tingimustest. Seega on kaebaja hinnangul leidnud kinnitust asjaolu, et oma 25.05.2023 otsuse nr 39 tegemisel jättis vastustaja hindamata õigusaktidest tulenevate muudatuste planeeringusse tegemise vajaduse nagu kohustab PlanS § 92 lõige 2 ning otsuse tegija jättis haldusakti andmisega kehtima üldplaneeringu, milles kajastuvad piirangud, mis on üldplaneeringus kehtestatud tuginedes õigusaktidele, mis on planeeringu ülevaatamise ajaks kaotanud kehtivuse.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata.
5.1.Harku Vallavolikogu 17. oktoobri 2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku valla üldplaneeringu (kättesaadav arvutivõrgus: https://www.harku.ee/documents/2846103/6425080/2015.02.16+Seletuskiri+parandusega_29. 01.2015+otsus+Nr+11.pdf ) ning Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 kehtestatud Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu (kättesaadav arvutivõrgus: http://kaart.harku.ee/DP/E_teemaplaneering/_avalik/ ) kohaselt paikneb Muraste külas XxxxxXxxxx (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) maaüksus leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega tihehoonestusalal ning Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteeperspektiivses sanitaarkaitsevööndis. Üldplaneeringuga on määratud tingimused detailplaneeringute koostamiseks elamumaadel, mis asuvad kompaktse hoonestusega aladel nn tihehoonestusaladel ning detailplaneeringu koostamise tingimused hajaasustuse põhimõttel arendataval väikeelamumaa looduslikul haljasmaal. Üldplaneeringus on loodusliku haljasmaana tähistatud valdav osa valla territooriumist, s.o ala, mille sihtotstarbeks on enamasti maatulundusmaa. Üldplaneeringu seletuskirja punkti 2.7 kohaselt on leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbe peamine kasutusviis maatulunduslik kasutus, s.o põllumaad kasutatakse põllu harimiseks, metsamaad metsa kasvatamiseks ja loopealseid niitusid niidetakse. Leebe režiimiga looduslikul haljasmaal on võimalik eluasemekohtade rajamine hajaasustuse põhimõttel vastavalt üldplaneeringu seletuskirja punktile 2.1.2 seatud tingimustel, mida on täpsustatud Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu (edaspidi teemaplaneering) seletuskirja punktis 3.3 määratud tingimustega. Detailplaneeringu koostamisel tiheasustusaladele jäävatel leebe režiimiga loodulikel haljasmaadel tuleb üldplaneeringu seletuskirja punkti 2.1.2 kohaselt arvestada tingimustega, mis on määratud hajaasustuse põhimõttel arendatavale väikeelamumaale. Ehitusõiguse kavandamise lubamine looduslikele haljasmaadele peab olema põhjendatud ning ratsionaalne.
5.2.Käsitletaval juhul paikneb maaüksus, mida soovitakse hoonestada Harku valla üldplaneeringuga määratud Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee perspektiivses sanitaarkaitsevööndis. Harku valla üldplaneeringus on kajastatud terminid „maantee sanitaarkaitsevöönd“ ja „maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd“. Esimene neist kajastas kuni 15.08.2014 kehtinud maanteede projekteerimise normides olemasolevate maanteede kõrval arvestatavat ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni. Maastik on tunduvalt muutunud ning inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. Perspektiivseks sanitaarkaitsealaks nähti üldplaneeringus ette vastavalt Tallinna Tehnikaülikooli Teedeinstituudi liikluse baasprognoosile Eesti riigimaanteedele aastaks 2040 (koostatud 2007. a) liikluskasvu koefitsiendi 1,5 ja liiklusloenduse tulemi korrutist.
4(10)
5.3.Maanteede perspektiivsed sanitaarkaitsevööndid on kantud Harku valla üldplaneeringu kaartidele. Koondkaardil on need alad tähistatud punase ja oranži katkendjoonega, milles vahelduvad joontele ristikesed. Perspektiivsed sanitaarkaitsealad maanteede või perspektiivsete teede ümber on laiustega 120 m, 200 m ja 300 m vastavalt liiklusloenduse ja koefitsiendi korrutisele ning maantee projekteerimise normis sel hetkel kehtinud tabeli väärtusele. 2014. a, pärast Harku valla üldplaneeringu kehtestamist, muudeti projekteerimise norme, ning normides ei kajastatud maantee sanitaarkaitsevööndi terminit. Õigusaktist tuleneva kaitsevööndi määramisel tuleb kehtiva õiguse alusel lähtuda ehitusseadustiku § 71 lõikes 2 sätestatud avalikult kasutatava tee kaitsevööndi tingimustest. Eeltoodud fakt ei muuda asjaolu, et Harku Vallavolikogu poolt kehtestatud üldplaneeringus maantee sanitaarkaitsevöönditesse elamumaid ei kavandatud. Tuginedes planeerimisseaduse (PlanS) § 74 lõikele 3 võib üldplaneeringu alusel kinnisomandile seada kitsendusi. PlanS § 75 lõige 1 punktist 1 tulenevalt lahendatakse üldplaneeringuga transpordivõrgustiku ja muu infrastruktuuri, sealhulgas kohalike teede, raudteede, sadamate ning väikesadamate üldise asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine. Harku valla üldplaneeringu koostamise raames teostati keskkonna strateegiliste mõjude hinnang, mis pidi näitama, kas üldplaneeringuga kavandatud elamumaa juhtfunktsiooniga tiheasustusalade maht on piisav ja jätkusuutlik. Koostatav üldplaneering töötatigi ümber 2008. aastal, pärast keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande valmimist, millest nähtus, et seni kavandatud elamumaa maht ületab valla keskkonnataluvuse piire. Selle tulemusena eemaldati maanteede sanitaarkaitsevööndist kavandatavad elamu-ja puhkealad. Seega on üldplaneeringu lahenduses leevendatud norme ületava müraga kaasnevat negatiivset mõju inimese elukeskkonnale. Liiklusest tulenev õhusaaste mõjutab välisõhu kvaliteeti eelkõige maanteede ääres, kahjustades sealsete elanike elukeskkonda. Lisaks eeltoodule ei ole maanteede äärde otstarbekas uusi elamualasid kavandada põhjusel, et see toob eelduslikult kaasa vajaduse täiendavate mahasõitude rajamiseks ning liikluskoormuse kasvu niigi ülekoormatud lõikudel. Üldplaneeringuga kavandatud täiendavate elamispindade lisandumisel suureneb liiklustihedus valda läbivatel teedel veelgi, eelkõige Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteel. Lisaks õhku paisatavate saasteainete emissioonile kaasneb transpordiga ka müra ja vibratsioon, mis täiendavalt halvendab elukeskkonna kvaliteeti maanteede ääres. Eeltoodud seisukohta kinnitab ka Tallinna Halduskohus 07.06.2017 otsuse nr 3-13-70196 punktis 29.2, kus kohus on leidnud, et kohaliku omavalitsuse määratud sanitaarkaitsevööndi rakendamiseks ehitusõiguse taotlemisel tuleb hinnata, kas see on vajalik üldplaneeringu eesmärkide täitmiseks. Kohus lisab, et tulenevalt PlanS § 124 lõikest 3, on detailplaneering kinnisomandile kitsenduste seadmise aluseks ning kohalikul omavalitsusel on teatud juhtudel detailplaneeringu kohustuse määramisel diskretsiooniõigus, mh üldplaneeringus. Otsuses on kohus seisukohal, et üldplaneeringus maantee sanitaarkaitsevööndi seatud piirangu kehtestamisega on kohalik omavalitsus soovinud kaitsta inimeste tervist. Valda läbivate suuremate maanteede sanitaarkaitsevööndisse on üldplaneeringu kaardil eraldi tingmärgina märgitud „Maakasutus tee sanitaarkaitsevööndis”, kus elamumaid ei reserveerita ja võimalik on arendada äri- ja tootmismaid, mis ei ole liiklusest tingitud müra ja õhusaaste suhtes nii tundlikud kui näiteks elamu-ja puhkealad. Seega Harku Vallavolikogu otsusega kehtestatud üldplaneeringus elamumaad sanitaarkaitsevööndis ette ei nähta, välja arvatud juhul, kui elamumaa oli kavandamisel lõppjärgus detailplaneeringuga seisuga mai 2008, millisel juhul müra ja õhusaaste levikut takistavad meetmed tuleb ette näha detailplaneeringuga. Üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilises hinnangus rõhutati, et uute elamupiirkondade rajamisel tuleb järgida, et müratase ei ületaks 55 dB. Seega uusi elamualasid ei kavandatud lähemale kui 250-300 m põhimaanteele asulavahelistel aladel (90 km/h piirkiirusega aladel). Üldplaneering on valla pikaajaline strateegiline arengudokument, millega kohalik omavalitsus võib tuleviku arenguid arvestades ette näha alad, kus ei ole lubatud ehitada. Nagu öeldud, siis 5(10)
täna kehtivas õiguses puuduvad normid, mis sisaldaksid ja sisustaksid mõistet „maantee sanitaarkaitsevöönd“ või „maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd“. Mõistega „maanteeperspektiivne sanitaarkaitsevöönd“ tähistatakse kehtivas Harku valla üldplaneeringus printsiipi, mille kohaselt ei kavandata uusi elamuühikuid maanteede perspektiivsete kaitsevööndite ulatuses. Maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd on ala, kuhu võivad ulatuda maanteest selle kasutamisel tekkivad negatiivsed mõjud, näiteks müra, vibratsioon ja saasteained. Kuigi nimetatud kaitsevööndit on võimalik vähendada, rakendades müra- ja õhusaaste leevendamise meetmeid, peab vallavalitsus mõistlikuks ja õiguspäraseks järgida võimalike probleemide ennetamiseks ja vältimiseks üldplaneeringus sanitaarkaitsevööndi ulatuse määramisel teatud põhimõtteid. Nagu varasemalt juba selgitatud, siis üheks ja mitte vähem tähtsaks põhjuseks, miks teede sanitaarkaitsevöönditest ja perspektiivsetest sanitaarkaitsevöönditest elamumaa juhtfunktsiooniga alad eemaldati, oli kehtestatud üldplaneeringu raames koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruanne, milles toodi välja, et kavandatud elamumaa maht ületab valla keskkonnataluvuse piire. KSH aruandetulemusena eemaldati maanteede sanitaarkaitsevööndist kavandatavad elamu-ja puhkealad.
5.4.Tulenevalt PlanS § 92 sätestatust on Harku Vallavolikogu kohustatud perioodiliselt üle vaatama kehtivat üldplaneeringut. Ülevaatamine tehakse eesmärgiga, et kohaliku omavalitsuse üksuse otsustajad saaksid ülevaate planeeringute aja- ja asjakohasusest ning omavalitsuse ruumilistest arenguvajadustest. PlanS § 92 lg 1 kohaselt tuleb üldplaneering üle vaadata iga 5 aasta tagant. Ülevaatamise eesmärk on selgitada välja kehtiva üldplaneeringu või üldplaneeringute ajakohasus ja see, kas arengu suunamisel ning maakasutuse edasisel kavandamisel on planeeringus vajalik teha muudatusi. Ülevaatamise tulemusel saadakse terviklik pilt kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilisest arengust, sh selguvad planeerimisega seotud probleemid. Harku valla üldplaneeringu ülevaatamise osas otsustas Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsusega nr 39: „Lugeda Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku vallaüldplaneering käesoleva otsusega üle vaadatuks ning jätta üldplaneering kehtima senisel kujul.“ Kohaliku omavalitsuse hinnangul ei ole võimalik kehtestatud üldplaneeringut muuta või tunnistada kehtetuks maanteede sanitaarkaitsevööndite ja maanteede perspektiivsete sanitaarkaitsevööndite osas, kuna ainuüksi sanitaarkaitsevööndi kaotamine ei muuda asjaolu, et maanteede sanitaarkitsevöönditesse uusi elamualasid üldplaneeringuga ei kavandatud. Antud juhul on tegemist üldplaneeringu tasandil ette nähtud elamute planeerimise printsiibiga. Tegemist on niisiis valla kaalutlusotsusega oma ruumilise arengu kujundamisel. Asjaolu, et maanteede sanitaarkaitsevööndistesse elamuid ei kavandata on Harku valla planeerimisprintsiip, mis kaitseb eelkõige nendele aladele elama kolivate inimeste tervist, samuti lähtub see valla keskkonnataluvuse piirist. Eespool on kohalik omavalitsus põhjalikult selgitanud, mis põhjustel tee sanitaarkaitsevöönditesse elamuid ei planeerita.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti alljärgnevaga.
7.Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebaja on Muraste külas Xxxxx-Xxxxx kinnistu (xxxxx:xxx:xxxx) omanik. Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku valla üldplaneeringu ning Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 kehtestatud Harku valla ehitustingimusi, miljöö-väärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu kohaselt paikneb Muraste külas XxxxxXxxxx (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) maaüksus leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega tihehoonestusalal ning Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteeperspektiivses sanitaar-kaitsevööndis. 6(10)
Vaidlust ei ole, et kinnistule ehitamiseks on vajalik detailplaneeringu olemasolu.
8.Kaebaja leiab, et tema kinnistul on piirangud, mis põhinesid üldplaneeringu vastuvõtmise ajal kehtinud õigusaktidel. Tänaseks on need õigusaktid (eelkõige siis teede sanitaarkaitsevööndite regulatsioon teeseaduses ja teede- ja sideministri 28.09.199 määruses nr 55) oma kehtivuse kaotanud ja vastustaja ei hinnanud oma 25.05.2023 otsuses õigusaktidest tulenevate muudatuste tegemise vajadust nagu kohustab PlanS § 92 lg 2 ning kaebaja kinnistule jäeti piirangud, mille seadmiseks puudub haldusakti välja andmise seisuga seaduslik alus.
9.Kohus märgib poolte seisukohti analüüsima asudes kõigepealt seda, et kaebaja on ilmselgelt segi ajanud üldplaneeringuga määratava maa kasutuse juhtotstarbe ja detailplaneeringuga määratletava maakasutuse sihtotstarbe mõisted. Kohus nõustub kaebajaga selles, et, et võimalike maakasutuse sihtotstarvete loetelu näeb ette Maakatastriseaduse § 181, kuid ei nõustu, et üldplaneeringuga määratav maakasutuse juhtotstarve saab olla vaid üks või mitu MaaKatS § 181 toodud loetelus olevatest valikutest. Nähtuvalt MaaKatS regulatsioonist (vt §-d 2 p 9, 18, 181 ja 182) ja PlanS regulatsioonidest (eelkõige § PlanS § 6 p 7 ja 9, § 75 lg 1 p 18 ja lg 4 ning § 126 lg 4 p1 ja lg 5) on seadusandja selgelt eristanud ühe krundi (katastriüksuse) sihtotstarvet (määratakse reeglina detailplaneeringuga) ja laiema maa-ala puhul üldplaneeringuga seatavat maakasutuse juhtotstarvet. Kui esimene neist on väga konkreetselt määratletud läbi detailplaneeringu (enamasti) konkreetsele krundile antava ehitusõiguse, siis PlanS § 75 lg 4 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Üldplaneeringus sätestatud juhtotstarbega ei määrata otse kindlaks kuidas maaüksust kasutada saab. Üldplaneeringus määratud maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust (Riigikohtu 18.10.2016 otsus nr 3-3-1-31-16).
10.Kohus leiab, et vähemalt seaduse tasemel ei ole erinevalt kaebaja arvamusest Maakatastriseaduse § 181 toodud loetelu katastriüksuste sihtotstarvetest siduv üldplaneeringus maa juhtotstarvete määratlemisel. Kohus peab siinkohal oluliseks seda, et üldplaneeringuga määratletud maakasutuse juhtotstarbe puhul oleks võimalik selgelt aru saada, milliseid võimalusi see maaomanikule maa reaalseks kasutuseks annab ja kuidas neid võimalusi realiseerida. Kohus märgib, et selles osas on käesolevas asjas arutluse all oleva üldplaneeringuga antud piisavad selgitused (seletuskirja p 2.1.2 ja 2.7). Lisaks märgib kohus ära, et ka vaidlustatud otsuses on vastustaja pidanud vajalikuks eraldi selgitada leebe režiimiga looduslikul haljasmaa juhtotstarbega maa-aladel võimaliku antava ehitusõiguse ulatust ja teostamist ning varasemalt algatanud oma 02.05.2022 otsusega nr 9 Harku valla leebe režiimiga loodusliku haljasmaa kasutus – ja ehitustingimusi määrava teemaplaneeringu koostamise, mis seda küsimust veelgi põhjalikumalt käsitleks. Kohus märgib siiski siinkohal ära, et vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei pea vallavolikogu nimetatud teemaplaneeringu vastuvõtmist kriitiliseks, kuna leiab, et „...Harku valla leebe režiimiga loodusliku haljasmaa kasutus- ja ehitustingimusi määrava teemaplaneeringu koostamine on suure tõenäosusega küll vajalik, kuid samas on kehtivas üld- ja teemaplaneeringus määratud tingimustega piisavalt kaitstud nii erahuvid, võimaldades leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega aladel põhjendatud juhul maa omanikul enda tarbeks ühe elamumaa krundi kavandamist, kui ka avalik huvi looduslike haljasmaade looduslikena säilimise osas. Seega ei ole Harku valla leebe režiimiga loodusliku haljasmaa kasutus- ja ehitustingimusi määrava teemaplaneeringu koostamine käesoleval hetkel kriitilise tähtsusega vaid pigem sõltuv pooleli olevatest kohtuvaidlustest. Kohtuvaidluste tulemustest selgub, kas leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtfunktsiooniga hajaasustusalade arendamise eesmärgil soovitud detailplaneeringute algatamisest keeldumist on kohalikul omavalitsusel õigus ja võimalus põhjendada tuginedes kehtivale üld- ja teemaplaneeringule või on vajalik üldplaneeringu täpsustamine ja täiendamine Harku valla 7(10)
leebe režiimiga loodusliku teemaplaneeringuga.“.
haljasmaa
kasutus-
ja
ehitustingimusi
määrava
11.Vaatamata eelnevale märgib kohus, et kohtule ei nähtu ka, et kaebaja kinnistut puudutava juhtotstarbe leebe režiimiga haljasalast elamumaaks muutmata jätmine üldplaneeringus oleks õigusvastane. Kohus juba selgitas, et kaebaja on juhtotstarbe muutmata jätmise õigusvastasuse põhjendamise asemel keskendunud sihtotstarbe küsimusele, mis pole asjakohane. Seetõttu pole kaebaja kohtule usutavalt ja veenvalt põhjendanud, miks vastustaja peaks üldplaneeringut Xxxxx-Xxxxx maaüksuse (või laiema maa-ala) juhtotstarbe osas muutma. MaaKatS § 181 muudatus, millele kaebaja viitab, ei ole üldplaneeringuga määratava maakasutuse juhtotstarbe määramisega seotud. Kohtule ei nähtu vähemat kaebaja toodud argumentidest lähtuvalt põhjuseid, millest tuleneks, et vastustajal on seadusest tulenev kohustus kaebaja kinnistut puudutavalt selle ala juhtostarvet kaebaja soovitud viisil muuta.
12.Seoses kaebaja argumentatsiooniga maanteede sanitaarkaitsevöönditega seatud kitsenduste enam mitte kehtimisest märgib kohus järgmist. Kohus nõustub ja ka vastustaja ei vaidle vastu, et siduvate tagajärgedega (piirangute aluseks oleva) õigusmõistena ei eksisteeri käesoleval ajal tulenevalt seadusmuudatustest enam seaduses piirangute alusena mõisteid „maanteede sanitaarkaitsevöönd“ ja „perspektiivse maantee sanitaarkaitsevöönd“. Samuti ei ole vaidlust küsimuses, et sanitaarkaitsevööndi regulatsioon iseenesest ei näidud ette sanitaarkaitsevöönditesse elamute ehitamise keeldu. Kehtivast ehitusseaduse regulatsioonist tuleneb, et õigusaktist tuleneva kaitsevööndi määramisel tuleb kehtiva õiguse alusel lähtuda ehitusseadustiku § 71 lõikes 2 sätestatud avalikult kasutatava tee kaitsevööndi tingimustest. Vaidlust ei ole, et EhS toodud teekaitsevöönd on võimalikust sanitaarkaitsevööndist kitsam ulatudes suurte teede ääres 50 meetrini. Samas ei tähenda see EhS § 71 lg 2 järgne varasemast kitsam maantee kaitsevöönd, et piirangust väljaspool on vastustaja kohustatud ilma igasuguse kaalutluseta elamute ehitamist lubama ja maa-alade või üksikute kinnistute juhtotstarvet üldplaneeringus muutma. Vastustajale säilib kohtu veendumusel siinkohal kaalutlusõigus selle üle otsustamiseks.
13.Vastustaja seisukohtadest kohtumenetluses nähtub, et vastustaja ei soovinud Harku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandele tuginedes üldplaneeringus maanteede sanitaarkaitsevöönditena märgitud alale elamumaid planeerida mitte tulenevalt sanitaarkaitsevööndi enda olemasolust, vaid muuhulgas põhjusel, et nende maht ületaks juba enne üldplaneeringu vastuvõtmist 2008 aastal tehtud KSH aruande kohaselt nii valla keskkonnataluvuse piire kui oleks ohtlik maantee kasutamisega kaasneva õhusaaste, müra ja vibratsiooni tõttu sinna elama asuvate inimeste tervisele. Seetõttu on selles piirkonna elamuarendus piiratud ja uusi elamualasid ei kavandatud lähemale kui 250-300m põhimaanteele. Vastustaja selgituste kohaselt on tegemist elamute planeerimise printsiibiga, mis kaitseb eelkõige nendele aladele elama kolivate inimeste tervist ja lähtub valla keskkonnataluvuse piirist. Vastustaja on seisukohal,. et tegemist on niisiis valla kaalutlusotsusega oma ruumilise arengu kujundamisel (PlanS § 75 lg 1 p-d 6 ja 18 ja lg 2), mistõttu ei ole vastustajal kohustust selle printsiibiga vastuolus olevat detailplaneeringut kehtestada. Kohus märgib, et erinevalt kaebaja seisukohast, et kõik lubatavad kitsendused kinnisomandile peavad nende sisu ja ulatuse mõttes täpselt olema määratletud seadustes, lubab kehtiv planeerimisseaduse § 74 lg 3 seada kinnisomandile kitsendusi ning neid saab teha tulenevalt sama seaduse § 75 lg-st 2 lähtudes kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilistest vajadustest ja planeeringu eesmärgist ehk lähtudes kohaliku omavalitsuse arenguga seotud kaalutlustest ja vajadustest.
14.Eesti senises õiguspraktikas on kohaliku omavalitsuse laialdast planeerimisautonoomiat läbivalt tunnustatud ja ainult selgete kaalutlus- või menetlusvigade puhul on kohtul võimalik kohaliku omavalitsuse planeerimisotsustesse sekkuda. 8(10)
15.Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja kaalutlused üldplaneeringu kehtestamise otsustamisel igati õiguspärased ja ei välju kohaliku omavalitsuse pädevusest. Piirangud elamuehitusele nii olemasolevate maanteede kui perspektiivsete teede läheduses on seatud mitte ainult tänaseks kehtetust sanitaarkaitsevööndite regulatsioonist läheduses, vaid ka igati seaduslikest valla arengut suunavatest kaalutlustest rikkumata seejuures kohalikule omavalitsusele seadusega antud pädevust. Kohus märgib siinkohal, et üldplaneeringus maakasutuse juhtotstarbe määratlemisel ei ole elamuehitusele tehtud kitsendused absoluutsed – nii on näiteks kinnistuomanikele teatud tingimuste täitmisel lubatud ühele maaüksusele isiklikuks tarbeks elamute püstitamine. Lisaks on maaomanikel võimalik tulenevalt üldplaneeringust arendada äri ja tootmismaid, mis ei ole liiklusest tingitud müra ja õhusaaste suhtes nii tundlikud. Kohus leiab, et seetõttu ei ole planeeringuga seatud kitsendused oma kinnistute kasutamiseks ka üleliia piiravad (ebaproportsionaalsed).
16.Kaebaja ei ole välja toonud, et vastustaja oleks teinud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel menetlusvigu, mis oleks aluseks otsuse tühistamisele.
17.Kohus peab vajalikuks märkida, et vaidlustatud otsus ei ole tavapärane planeeringute menetlemise käigus tehtav otsus. Tegemist on eelkõige kohaliku omavalitsuse volikogule planeerimisseaduse § 92 alusel pandud kohustusega vaadata üle üldplaneering regulaarsete ajavahemike järel just omavalitsuse enda arengukavadest ja -eesmärkidest lähtuvalt ja kehtivale õiguskorrale ja eelkõige selles eelneva perioodi jooksul toimunud muudatusi arvesse võttes vastavuse kontrolliga. Selliste otsuste menetluse käigus ei otsustata lõplikult üksikute maaomanditega seotud küsimusi (kuigi see on üldhuvi alusel teatud olukordades kohtu hinnangul siiski võimalik), vaid laiemate muudatuste tegemise ja üldplaneeringu õigusaktidega kooskõlla viimiseks vajalike muudatuste algatamise (selleks toimingute tegemisega seotud) vajaduse üle.
18.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et üldplaneeringutesse tuleb vastavalt PlanS § 93 lg 4 seaduste ja teiste õigusaktide alusel sisse viia pärast üldplaneeringu kehtestamist muudetud või kehtestatud õigusaktidega või jõustunud kohtuotsusega tehtud muudatused. Need kannab üldplaneeringu koostamise korraldaja üldplaneeringusse toiminguna, ilma avalikku menetlust läbi viimata. Kohus märgib, et siinkohal on kohtupraktika kohaselt silmas peetud muudatusi, mille sisseviimiseks ei ole kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust jäetud ja mis tuleb kohalikul omavalitsusel üldplaneeringusse sisse viia sõltumata üldplaneeringu ülevaatamisest § 92 alusel.
19.Kohus on seisukohal, et ainult juhul, kui PlanS § 92 lg 2 p 4 nimetatud küsimuse hindamisel tuvastatakse olukord, mis vastab PlanS§ 93 lg 4 toodud planeeringu kohustusliku seaduse, õigusakti või kohtuotsusega vastavusse viimise nõude eeldusele, peab kohalik omavalitsus läbi viima järgneva üldplaneeringu muutmise menetluse EhS § 93 lg 4 alusel. Samas ei tähenda see tingimata seda, et vastava toimingu tegemise otsus tuleks tingimata fikseerida eraldi § 92 menetluse lõppotsuses (selleks annab võimaluse EhS§ 92 lg 2 p 6), seda võib teha ka EhS § 93 lg 4 nimetatud toiminguna sõltumata § 92 nimetatud otsusest.
20.Kokkuvõtvalt on kohus käesoleval juhul tuvastanud, et kaebaja poolt soovitud muudatuse näol üldplaneeringusse ei ole tegemist mitte EhS § 93 lg 4 kirjeldatud kohustusliku muudatusega, vaid kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsusega lahendatava võimaliku muudatusega üldplaneeringus. Samale seisukohale on sisuliselt jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 07.07.2022 lahendis haldusasjas nr 3-21-1076 (vt. p 37). Seetõttu puudus kohalikul omavalitsusel kohustus langetada kaebaja poolt soovitud üldplaneeringu muudatuse suhtes otsus Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsuses nr 39 „Harku valla üldplaneeringu ülevaatamine“. Kuna nimetatud otsus on kõigest eelpooltoodust lähtuvalt õiguspärane, puudub 9(10)
kohtul alus tühistamisnõude ja ka kohustamisnõuete rahuldamiseks. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
21.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust kohtule esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.