Korrakaitse › Vanglad

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Vangla ei ole esitanud pikaajalise kokkusaamise keelamiseks veenvaid põhjendusi. Oma tegevusega vangla ainult venitab kokkusaamise võimalust, lootes, et kaebaja või kaebaja abikaasa vabaneb vanglast ja kokkusaamise aktuaalsus kaob. Vangla ei soovi luua pretsendenti. Lähtudes Tartu Ringkonnakohtu otsustest 26.19.2011 nr. 3-10-2893 ja 15.01.2019 nr. 3-172501 olid pretsedendid juba loodud. Ühtlasi on Tallinna Halduskohtu 29.09.2023 otsuses nr. 323-1246 üksikasjalikult selgitatud asjaolusid, mille alusel Tallinna Halduskohus muutis ära vangla keeldumise Xile kokkusaamise võimaldamisest. Ühtlasi toob vangla välja uued asjaolud kokkusaamise keelamiseks Y üleviimise tõttu avavanglasse. Tasub märkida, et otsus üleviimise kohta Tallinna avavanglasse leidis aset pärast Tallinna Halduskohtu 29.09.2023 otsust, kuigi enne seda sai Y üleviimise kohta keeldumise. Vangla motiveerib keeldumisi sellega, et Y ei ole läbinud kõiki individuaalses programmis kirjas olevaid programme. Vangla esitas kohtule Y jaoks koostatud individuaalprogrammi, kuid kohus keeldus programmi tõendina haldusasjas nr 3-23-1246 menetlusse vastu võtmisest (iseloomustus, riskianalüüs). Otsus nr. 3-23-1246 p.6. Vaidele antud vastuses 19.12.2023 nr. 5-15/23/215-2 viitab vangla sellele, et 2023. aasta jooksul ei taotlenud Y pikaajalist kokkusaamist, kuid sisekorra eeskirjades (VSKE) § 42 lg 1 on kirjas, et avalduse esitab üks kinnipeetav. Kuna Y asub avavanglas, kus ei ole kokkusaamisteks ette nähtud ruume, esitas avalduse kokkusaamiseks X. Aastal 2022 oli kaebajal ja kaebaja abikaasal pikk kokkusaamine, millest järeldub, et soov käia kokkusaamistel on perel olemas. Ühtlasi osutab vangla oma vastuses vaidele, et sellised kokkusaamised mõjuvad negatiivselt teineteise edaspidisele elule. Lähtudes vangla loogikast ei tohi kaebaja koos abikaasaga tulevases elus koos olla, mis on vastuolus vanglakaristuse- ja kasvatuslike eesmärkidega. Pikaajaliste kokkusaamiste praktikas on juhtumeid, kus sugulased (näiteks kaks venda) kannavad karistust ühe ja sama kuriteo eest erinevates hoonetes ning käivad pikaajalistel kokkusaamistel kolmanda sugulasega, kes sõidab kohale vabadusest. Sellistel juhtudel vasturääkivusi Tallinna Vangla hinnangul ei ole.

keeldumine on tingitud VangS § 11 p-des 1-4 sätestatud alustest, siis on ka vangistuse ajal abikaasade kokkusaamise mittevõimaldamine lubatav ja sellega kaasnev perekonnaõiguse riive õiguspärane. Käesoleval on juhul ei ole vangla pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist võimalikuks VangS § 25 lg 11 p-de 1 ja 4 ja lg 3 alusel ehk põhjusel, et kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu, samuti ei võimaldata avavanglas paiknevale kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi. Nende aluste ilmnemisel ei saa vangla kokkusaamist lubada. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamine kinnipeetavast abikaasaga on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega VangS § 25 lg 11 punkti 1 mõttes, samuti võib see ohustada kokkusaaja (kaebaja abikaasa) tervist ja heaolu (VangS § 25 lg 11 p 4). Otsuse tegemisel võeti arvesse kokkusaajate varasemat käitumist (sh kriminaalset tausta, võimalikku mõju üskteisele, mõju õiguskorrale), mille pinnalt saab öelda, et pikaajalise kokkusaamise lubamine kokkusaajaga oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ja võib ohustada kinnipeetava või kokkusaaja tervist ja heaolu. Kuna VangS § 25 lg 11 punktid 1 ja 4 ei võimalda nende asjaolude ilmnemise kokkusaamiseks luba anda, vaid sätestavad vanglale kohustuse loa andmisest keelduda, siis ei ole vanglal ka võimalik kaebajale kokkusaamist lubada. Vaidlustatud otsuses on vastustaja hinnangul piisavalt põhjendatud, miks vangla, hoolimata sellest, et kaebaja soovib kokkusaamist enda abikaasaga, ei pea kokkusaamist võimalikuks. Tallinna Vangla on seisukohal, et tegemist on õiguspäraste kaalutlustega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 tähenduses ning sellisel viisil ei ole vangla poolt tehtud kaalutlusviga, mis annaks aluse ja võimaluse kaebuse rahuldamiseks. Tallinna Vangla on seisukohal, et juba ainuüksi seetõttu tuleb jätta kaebus rahuldamata. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on täpsustatud, et kinnipeetava vanglavälist suhtlemist reguleeriva jao sissejuhatav paragrahv määratleb nimetatud suhtlemise eesmärgina kontaktide säilimist lähedaste inimestega – perekonna, sugulaste, sõprade jt isikutega, kellega lävimine on kinnipeetava huvides ning kes avaldavad talle positiivset mõju ning kellega suhtlemise katkemist tuleb püüda vältida. Antud juhul soovib kaebaja pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga, kes on tema poolt toimepandud kuriteos kaasosaline, lisaks on kaebaja, keda varasemalt juba on kahel korral karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi süüdi mõistetud, taaskord süüdistatav samadel alustel kuriteo toime panemises ning seda veel katseajal. Vangla ei saa sellise suhte soodustamist kuidagi pidada positiivset mõju avaldavaks suhteks. Vangistuse eesmärkide täitmine saab olla teostatav ja täidetav vaid siis, kui erinevad meetmed selle eesmärgi saavutamiseks on üksteist toetavad. Siinjuures on oluline erinevate õigushüvede kaalumine ning vangla esmane eesmärk on tagada see, et vabadusse naasmisel isik ei paneks toime uusi kuritegusid ning vanglas viibiv isik ei ohustaks oma käitumisega õiguskorda. Kaebajalt on korduvalt karistatud kriminaalmenetluse korras, samuti on korduvalt kriminaalkorras karistatud kaebaja abikaasat, sh on kaebajad kuritegusid toime pannud ka ühiselt. Nii kaebajale kui ka tema abikaasale on eelnevalt antud võimalus oma käitumist parandada (X vabanes karistusest tingimisi enne tähtaega, Y karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata) ning seadusekuulekale teele asuda, kuid ei kaebaja ega tema abikaasa seda teha ei soovinud. Eeltoodust tulenevalt võib pikaajalise kokkusaamise lubamisega kaasneda oht uute õigusrikkumiste toimepanemisele. Ühiskonna huvides on aga siiski jätkuvalt proovida isikute taasühiskonnastamist ning välistada õiguskorra ohtu sattumine, mille edukus on tulenevalt uuringutest kriminaalse taustaga abikaasade puhul suurem olukorras, kus abikaasad ei ole teineteisest mõjutatud. Eeltoodust lähtuvalt on vanglal piisavalt põhjust arvata, et pikaajalise kokkusaamise lubamisel esineb reaalne oht isikute poolt uute õigusrikkumiste

toimepanemiseks. Ohtu soodustab mõlema isiku sõltuvus narkootilisest ainest. Seega puudub vanglal usaldus kaebaja ja tema abikaasa suhtes ning pikaajalise kokkusaamisega kaasnev oht vanglale ja üldisele julgeolekule kaalub üles pikaajalise kokkusaamise lubamisega kaasneva positiivse aspekti olukorras, kus abikaasade perekondlikud suhted on kulgenud ühiselt kuritegusid toime pannes. Pikaajaline kokkusaamine annab kokkusaajatele võimaluse suhelda igasuguse kontrolli ja järelevalveta ning võimaluse planeerida uute õigusrikkumiste toimepanemist. Narkootikumidega seotud õigusrikkumisi iseloomustab see, et need on organiseeritud omavahelise suhtluse ja vahendamise kaudu, on kõrge konspireerituse tasemega, kuritegude toimepanemiseks ja organiseerimiseks kasutatakse teiste isikute abi. Seetõttu on just pikaajaline kokkusaamine see suhtlusvorm, mis annab kõige kindlama võimaluse ilma tõendeid jätmata jätkata õigusvastase käitumisega. Kuigi mõlemad abikaasad viibivad vanglas ning pikaajalisele kokkusaamisele läinud ning naasnud kinnipeetavatele teostatakse läbiotsimine, ei välista see täielikult võimalust, et kokkusaamisele ei oleks võimalik kaasa võtta keelatud aineid. Eeltoodut arvestades ei saa vangla kuidagi narkootilise ainega seotud süütegusid või narkootilise aine vahendamist-üleandmist ning selliste tegevuste kavandamist pidada võimatuks või vähetõenäoliseks. Tallinna Vangla poolt 27.05.2024 esitatud täiendavas seisukohas toob Tallinna Vangla muu hulgas välja, et X esitas Tallinna Vanglale 25.04.2024 taotluse abikaasa Y ja poeg Figa pikaajaliseks kokkusaamiseks. Tallinna Vangla rahuldas kaebaja taotluse ja lubas temale abikaasa ja pojaga pikaajalise kokkusaamise — kokkusaamine on planeeritud 27.06.2024. Y vabanes 10.05.2024 vanglast tingimisi enne tähtaega. Kuivõrd kaebajale võimaldatakse 2024. juunis pikaajaline kokkusaamine Yga, kellega kokkusaamise võimaldamist kaebaja kaebuses soovib, on kaebaja kaebuse eesmärgi saavutanud. Seega praeguses asjas on kohustamisnõude rahuldamine muutunud võimatuks, sest kaebaja on enda eesmärgi juba saavutanud. Kokkusaamiseks loa andmisega on muutunud ainetuks ka kohustamisnõudega lahutamatult seotud varasema keeldumise peale esitatud tühistamisnõue. Ka õiguskirjanduses on leitud, et olukorras, kus kohustamis- ja tühistamisnõue on omavahel lahutamatult seotud, teeb kohustamisnõude rahuldamise võimatus võimatuks ka tühistamisnõude rahuldamise ja selles osas on võimalik tuvastamisnõudele üleminek. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus tühistamiskaebus on menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu, tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Vastustaja on seisukohal, et käesolevalt ka haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudes menetluse jätkamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Vastustajale ei nähtu, et praegusel juhul esineks kaebajal preventiivne huvi, mis õigustaks tuvastamiskaebuse esitamist ja selle menetlemist kohtu poolt.

KOHTU PÕHJENDUSED

(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.