Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja EL Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 määruse haldusasjas nr 3-24-1435 resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata, täiendades ja muutes määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Vabastada X käesoleva määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused bengali keelde.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kontrollis 01.05.2024 kell 08.50 Tallinna lennujaamas kolme isiku reisidokumente ja tekkis kahtlus nende ehtsuses. Ekspertiis tuvastas, et isikutel kaasas olnud passid kuuluvad teistele isikutele ja elamisload on võltsitud. Teiste seas peeti kinni isik, kes tuvastati tema enda ütluste järgi kui X (puudutatud isik), sündinud XX.XX.XXXX Bangladeshis. 02.05.2024 küsitlusel selgitas isik, et tuli koos teiste välismaalastega Lätist smugeldaja abil Tallinna lennujaama. Lätti jõudsid nad Valgevene-Läti piiri ületades. Lätis viibis ta Riias kuskil majas u 5 päeva ja siis toodi autoga Tallinna lennujaama. Kogu teekonna oli planeerinud Kreekas elav agent, kellele ta maksis 12 000 eurot, et jõuda enda sihtriiki. Isik
3-24-1435 soovis jõuda Prantsusmaale, kus elab tema nõbu. Lätis andis smugeldaja isikule uue Pakistani kodaniku passi ja elamisloa ning lennupiletid Milanosse. Isikul passi ei ole, kuna selle viskas ta Venemaal ära. PPA tegi 02.05.2024 isikule kohe sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052278561. Kuna isikul puudus dokument, ei saanud PPA isikut 48 tunni jooksul välja saata. PPA taotles Tallinna Halduskohtult luba isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, mis rahuldati 02.05.2024 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-24-1310. Isikuga vesteldi 08.05.2024 tema dokumenteerimise eesmärgil. Isik keeldus koostööst. PPA tagasisaatmise nõustaja tutvustas 09.05.2024 isikute tagasipöördumise toetusprogramme. Isik uuris rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta ja avaldas soovi esitada kirjalik taotlus. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ja PPA pidas 13.05.2024 kell 8.55 isiku kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 36 1 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 alusel 48 tunniks kinni.
2.PPA esitas 13.05.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VRKS § 362 lg 3 ja § 361 lg 1 ning lg 2 p-de 1, 4 ja 5 alusel. PPA tuvastas isiku vaid tema ütluste alusel. Võttes arvesse, et isik kasutas ja esitas võltsitud dokumente ning tal ei ole esitada ühtegi dokumendi fotot või muud dokumenti oma isikusamasuse tõendamiseks, ei ole PPA tõsikindlalt veendunud, kes isik on. PPA on seisukohal, et isik üritab enda väljasaatmiseks identiteeti varjata. Tavaliselt omavad rahvusvahelise kaitse taotlejad mõnest dokumendist koopiaid, et tõendada sündmusi, mis annaks aluse kaitset saada. Puudutatud isik ei ole seni muid dokumente esitanud. PPA ei ole taotluse esitamise hetkeks teostanud VRKS §-des 15 ja 18 nimetatud toiminguid. Puudutatud isikut on vaja tema rahvusvahelise kaitse taotluse asjaolude välja selgitamiseks kinni pidada, kuna tema puhul esineb põgenemise oht (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 6). Vaidlust ei ole, et isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Ka isik ise kinnitas, et otsis endale smugeldaja, et jõuda Schengeni alale ja lõpuks Prantsusmaale. Sellest saab järeldada, et ebaseaduslik piiriületus ja ränne Schengeni alal oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isik esitas PPA ametnikele Tallinna lennujaamas enda tuvastamiseks Pakistani kodaniku passi, mis ei kuulunud talle. Kinnipidamiskeskusesse toimetatuna väitis ta jätkuvalt, et on seesama isik, kelle passi ta esitas. Samuti on isik öelnud, et ta ei soovi Bangladeshi tagasi pöörduda. Täidetud on ka VRKS § 361 lg 2 p 5 kohane kinnipidamise alus. Isik, saabudes Schengeni alale (Lätti), ei taotlenud esimeses turvalises liikmesriigis rahvusvahelist kaitset. Seda ei teinud ta ka Tallinna lennujaamas. Isikule on koostatud ettekirjutus Eestist ja Schengeni alalt lahkumiseks. Isik taotles rahvusvahelist kaitset alles hiljem, kui PPA oli temaga vestelnud tema dokumenteerimise eesmärgil. Põgenemisohu tõttu ei ole võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine). Isik on varem kasutanud ühest liikmesriigist teise liikumiseks smugeldajate abi ning võib kasutada seda ka tulevikus sihtriiki liikumiseks. On usutav, et vabaduses viibides jätkaks isik oma teekonda Prantsusmaale. Eestiga puudub tal igasugune side.
3.X selgitas 14.05.2024 kohtuistungil, et saab lasta saata päritoluriigist enda isikut tõendava dokumendi. Ta ei teadnud, et ta saaks taotleda rahvusvahelist kaitset ka Leedus, Lätis või Eestis. Ta teab seda nüüd ja soovib siia jääda. Tal pole võimalik oma koduriiki tagasi minna.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 14.05.2024 määrusega PPA taotluse (resolutsiooni p 1) ning andis loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.07.2024 (resolutsiooni p 2). VRKS 361 lg 2 p 4 järgi võib varjupaigataotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisel, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Samuti võib varjupaigataotlejat kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 1) ja kui välismaalane on Eestist lahkuma 2(6)
3-24-1435 kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). PPA põhjendas oma taotluses põgenemisohu olemasolu VSS § 68 p-s 2 nimetatud asjaolu esinemisega. Selles sätte järgi esineb põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis. Arvestades PPA taotluses toodud asjaolusid, on põhjendatud kahtlus, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht. Ta saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Ka isik ise kinnitas, et otsis endale smugeldaja, kes müüs võltsitud passi Prantsusmaale jõudmiseks. Seega oli tegemist tahtliku ebaseadusliku tegevusega piiriületusel. Kuivõrd Schengeni alal puudub piirikontroll ning on liikumisvabadus, ei saa välistada, et isik proovib Eestist lahkuda Prantsusmaale. Põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine ning VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes. Puudutatud isikul puuduvad Eestis sotsiaalsed sidemed, elukoht, sissetulek ning ta ei soovi naasta Bangladeshi. Saab nõustuda PPA-ga, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks on tema PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne, kohane ja vajalik abinõu. Erilisi asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei esine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 14.05.2024 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Kuna ta on isik, kellena ta ennast PPA-le tutvustab ning ta saab lasta saata enda isikut tõendava dokumendi, ei ole kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 1 alusel põhjendatud. Rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolusid tuleb täiendavalt kontrollida, aga selleks ei pea isikut kinnipidamiskeskuses kinni pidama. Halduskohus ja PPA ei ole põgenemisohu olemasolu piisavalt põhjendanud. Nad ei ole arvestanud isiku ütlustega, sh sellega, miks ta oli sunnitud tegutsema nii, nagu ta seda tegi. Kohus ei saa anda isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks luba, lähtudes asjaolude kogumist, millele taotleja ei ole kohtumenetluses tuginenud. Segadus isikuandmete ja dokumentidega on põhjustatud sellest, et isik kardab oma elu pärast ja on kinnipidamise tõttu šokis. Isik on nõus tegema PPA-ga koostööd ega põgene. Tema huvides on eelkõige rahvusvahelise kaitse saamine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
7.VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 36 1 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p-de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. PPA taotles isiku kinnipidamist VRKS 361 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 alusel ja vaidlustatud määrusest nähtuvalt pidas 3(6)
3-24-1435 halduskohus seda põhjendatuks. Nimetatud sätete järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1); rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4); ning kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5).
8.Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikut ei saanud kinni pidada VRKS 361 lg 2 p 1 alusel. See kinnipidamise alus tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 ple a, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32 art 13 lg 1 järgi on rahvusvahelise kaitse taotlejal kohustus teha koostööd pädevate ametiasutustega, mh selleks, et teha kindlaks tema isik ja kodakondsus. VRKS § 14 lg 5 p 1 sätestab, et taotleja on kohustatud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on VRKS 361 lg 2 p 1 seotud rahvusvahelise kaitse taotleja koostöökohustusega, mis tuleneb osundatud sätetest. Seetõttu võib taotlejat kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Sellest järeldub, et kui isik on avaldanud haldusorganile oma isikuandmed ja kodakondsuse, ei ole teda lubatud kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 1 alusel. Tuleb arvestada, et haldusorganil on keelatud pöörduda päritoluriigi poole isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks ning üldjuhul polegi dokumentideta rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tema isikut tuvastada ja kodakondsust võimalik kontrollida muul viisil kui tema ütluste alusel (vt täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024 määrus nr 3-23-2963, p-d 9– 11). Kuigi isik esitas oma esialgsel kinnipidamisel PPA-le teise inimese passi ja võltsitud elamisloa, on ta asja materjalidest nähtuvalt enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist oma nime ja kodakondsuse avaldanud (nimi X on kantud 02.05.2024 isiku tuvastamise akti ja isikuandmete ankeeti, dtl 43, 45). Samuti on ta istungil avaldanud valmisolekut lasta saata koduriigist endale dokumente isikusamasuse tõendamiseks. PPA ei ole taotluses väitnud, et puudutatud isik oleks rikkunud VRKS § 14 lg 5 p-s 1 sätestatud kohustust. Ka ei ole PPA selgitanud konkreetsemalt, milliseid toiminguid ta kavatses rahvusvahelise kaitse menetluses teha, et isikusamasust kontrollida.
9.Küll nõustub ringkonnakohus PPA ja halduskohtuga, et isikut võib kinni pidada VRKS 361 lg 2 p 4 alusel. Selles sättes on väljaselgitamist vajavate asjaolude all silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Kuna puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vaid vahetult enne seda, kui halduskohus PPA taotluse rahuldas, ei olnud PPA arusaadavalt jõudnud veel teha rahvusvahelise kaitse menetluse toiminguid, sh jõudnud korraldada vestlust, mille käigus taotleja saab esitada fakte ja seletusi rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude kohta (VRKS § 18 lg 4). Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatust ei saa järeldada ainuüksi tema esialgsetest ütlustest, et ta sattus kodumaal poliitilise tagakiusamise ohvriks (vt dtl 10). Isik on varem selgitanud, et tema reisi eesmärgiks oli hoopis minna Prantsusmaale, leidmaks endale töö ja parandamaks nii enda ja koduste majanduslikku seisu (vt dtl 12, samuti haldusasja nr 3-24-1310 juurde esitatud 02.05.2024 küsitluse protokoll).
10.Ringkonnakohus jagab PPA ja halduskohtu seisukohta, et esineb ka VRKS 361 lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise alus. VRKS § 361 lg 2 p 5 võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4(6)
3-24-1435 26. juuni 2013. a direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 p d. Selle sätte järgi võib taotlejat kinni pidada, kui ta peetakse kinni direktiivis 2008/115/EÜ sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel, sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist (vt Riigikohtu 12.04.2024 määrused nr 3-23-2204 ja nr 3-232232). PPA tegi puudutatud isikule 02.05.2024 kohe sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (vt PPA taotluse lisad haldusasjas nr 3-24-1310). Isikuga peeti 08.05.2024 ja 09.05.2024 vestlused seoses koduriiki tagasisaatmisega ja selleks dokumentide hankimisega. Seejärel esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjust arvata, et isik esitas selle taotluse eesmärgiga enda tagasisaatmine nurjata. Isikul oli võimalusi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus juba eelnevate nädalate jooksul, mil ta Lätis ja Eestis viibis. Seejuures, nagu eespool märgitud, ei põhjendanud ta esialgu oma Schengeni alale saabumist sellega, et teda oleks koduriigis taga kiusatud, vaid sooviga parandada oma majanduslikku olukorda. Isik taotles rahvusvahelist kaitset ja väitis, et teda ohustab poliitiline tagakiusamine, pärast seda, kui talle oli selgitatud kohustust naasta oma päritoluriiki.
11.VRKS 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus siiski ainult juhul, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama. Nendes sätetes nimetatud põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21). VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Halduskohus viitas siinkohal VSS § 68 p-le 2, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saanud isiku põgenemisohu kindlaks tegemisel sellele tugineda. Viidatud säte eeldab, et tegu oleks valeandmete või võltsitud dokumendi esitamisega olukorras, kus isik taotleb seaduslikku viibimisalust Eestis. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga, sest puudutatud isik esitas võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu, mistõttu ei ole VSS § 68 p 2 kohaldamise eeldused täidetud (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 13). Küll on PPA oma taotluses põhjendatult leidnud, et puudutatud isikul esineb põgenemise oht tulenevalt VSS § 68 p-st 6, sest isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik saabus Schengeni alale, omamata selleks seaduslikku alust ning kasutades edasi liikumiseks valedokumente ja smugeldajate abi. Isik ei ole jätnud endale alles ühtki dokumenti, mis võiks tema tegelikku nime ja päritolu tõendada. Isiku eesmärk oli minna Prantsusmaale. Isik on ise kinnitanud, et maksis smugeldajatele oma sihtriiki jõudmiseks mitu tuhat eurot ja hävitas seejuures enda passi (dtl 12, vt ka haldusasja nr 3-24-1310 juurde esitatud 02.05.2024 küsitluse protokoll). Ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui talle selgitati kohustust päritoluriiki naasta. Eelnevat arvestades on PPA ja halduskohus kokkuvõttes jõudnud õigesti järeldusele, et on tõenäoline, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla võimaliku tulevase lahkumiskohustuse täitmiseks PPA-le kättesaadav ning võib siit ilma loata lahkuda. Isikul on teadmisi ja kontakte, mille abil soovi korral teistesse liikmesriikidesse edasi liikuda. PPA on oma taotluses nendele asjaoludele tuginenud, mistõttu ei ole põhjendatud määruskaebuses toodud etteheide, et põgenemisohu kindlaks tegemisel ei ole võetud arvesse isiku enda selgitusi ja olukorda.
12.Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipidamist kuni kaheks kuuks ei ole alust hinnata ka ebaproportsionaalseks. Haldusasja materjalidest ei nähtu asjaolusid (nt 5(6)
3-24-1435 terviseseisund vms), mille põhjal tuleks vastupidist järeldada. Kuigi kinnipidamiskeskuses viibimine riivab isiku õiguseid, kaalub praegusel juhul vajadus tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse ajal selle riive üles.
13.Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isiku kinnipidamine halduskohtu 14.05.2024 määruse alusel õiguspärane. Seega jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 14.05.2024 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab ja muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
14.Puudutatud isik palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest. Ringkonnakohus andis puudutatud isikule 31.05.2024 määrusega riigi õigusabi esindamaks teda kinnipidamist puudutavas kohtumenetluses. Pole alust arvata, et isiku majanduslik seisund oleks praeguseks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku taotluse osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Seega tuleb kohtumääruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida bengali keelde. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.