Tallinna Ringkonnakohus Kristjan Siigur, Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.06.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-2566
Haldusasi
U.F kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.11.2022 otsuse nr 15.2-6/177-1 tühistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja U.F , esindaja v.adv. Yaroslav Radziwill Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja P.R
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.03.2023 kohtuotsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
U.F apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.07.2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-22-2566 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
Kaebaja sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 18.09.1992 määrusega nr 61. Kaebaja taotluse alusel otsustas Leedu Vabariigi siseminister 14.07.2020 käskkirjaga nr 1V-683 kaebaja Leedu Vabariigi kodakondsuse taastamise. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teatas kaebajale 15.10.2020 kirjaga, et algatas kaebaja suhtes Eesti kodakondsuse kaotatuks lugemise menetluse.
PPA tegi 09.11.2022 otsuse, millega luges kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks vastavalt kodakondsuse seaduse (KodS) § 29 lõikele 1.
Kaebaja esitas 02.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 09.11.2022 otsuse nr 15.26/177-1 tühistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks. Kaebaja tugines kokkuvõttes järgmistele seisukohtadele. Kodakondsuse võtmise pädevus on Vabariigi Valitsusel, mitte PPA-l, kuna kaebaja ei võtnud vastu teise riigi kodakondsust, vaid Leedu Vabariik taastas kaebaja sünniga omandatud Leedu kodakondsuse. KodS § 1 lg 2 on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega, sest kaebaja on Eesti kodanikuks saanud üle 30 aasta tagasi ja teda tuleks kohelda võrdselt sünnijärgse Eesti kodanikuga. Kaebaja ei ole Eestile ebalojaalne ja talle Eesti kodakondsuse lubamisega ei kaasneks ebasoovitavaid tagajärgi. KodS § 1 lg 2 ei kohaldu isikute osas, kes omandasid naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse ja teise riigi kodakondsuse enne 01.04.1995, s.o enne KodS kehtestamist.
Tallinna Halduskohus jättis 27.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust kokkuvõttes järgmiselt. KodS § 29 lg 1 kuulub kohaldamisele juhul, kui teise riigi kodakondsuse vastuvõtmist saab lugeda isiku otseseks tahteavalduseks. Asjas on tõendatud, et kaebaja taotles ise Leedu kodakondsuse taastamist. Käesoleval ajal on kaebaja Leedu kodakondsuse aluseks kaebaja enda tahteavaldus Leedu ametivõimudele. Kuna kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik ega ole omandanud Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras enne Ülemnõukogu 26.02.1992 otsuse „Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta“ vastuvõtmist, kehtib kaebaja suhtes topeltkodakondsuse keeld. Kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust sellele, et teda ei saa lugeda Eesti kodakondsust kaotanuks. Kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused on riigivõimu teostamise kesksed küsimused, sest sellest sõltub, kes on see isikute ring ehk rahvas, kellel on võimalik kõrgeimat riigivõimu teostada, valida parlamendi liikmeid ja sellega legitimeerida kogu ülejäänud riigivõimu teostamist. Kodanike ringi moodustamine ja sealt
2(5)
3-22-2566 isikute välistamine on parlamendireservatsiooni osaks, kuhu kohus saab sekkuda erandlikel juhtudel. Üksnes parlament saab otsustada, kas teiste Balti riikide kodanikele lubada topeltkodakondsust või mitte. KodS § 29 ei anna PPA-le kaalutlusõigust otsustamaks jätta kaebajale Eesti kodakondsus alles. PPA jättis kaebajale piisava aja oma valiku tegemiseks, arvestades, et kaebaja suhtes algatati juba 15.10.2020 haldusmenetlus, mille käigus tal oli võimalik enam kui 2 aasta jooksul valida, kumma kodakondsuse ta säilitab. Kaebaja saab Eestis jätkuvalt elada Euroopa Liidu kodanikuna.
Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige küsimuses, kuidas sisustada KodS § 29 lõikes 1 kasutatud mõistet „kodakondsuse vastuvõtmine“. Kaebaja leiab sisuliselt, et ta ei ole 2020. aastal vastu võtnud Leedu kodakondsust, vaid omandanud Leedu kodakondsuse sünniga ning Leedu siseministri 14.07.2020 käskkirjaga üksnes tuvastati kaebaja sünniga omandatud kodakondsus. Selle 3(5)
3-22-2566 käsitusega nõustumise korral tuleks asuda seisukohale, et 1958. aastal sündinud kaebaja on teise riigi kodakondsuse omandanud enne Eesti kodakondsuse saamist ning sel juhul ei saaks kuuluda kohaldamisele KodS § 29 lg 1, mis on kohaldatav sellises olukorras, kus Eesti kodanik omandab muu riigi kodakondsuse. Sarnaselt halduskohtule ringkonnakohus selle käsitusega siiski ei nõustu. Mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisena KodS § 29 lg 1 kohaselt tuleb mõista kõiki selliseid olukordi, mil muu riik teeb Eesti kodaniku tahteavalduse alusel esmakordse otsuse, millega tunnistab selle isiku enda kodanikuks ehk tagab talle võimaluse teostada selle riigi õiguses selle riigi kodanikule ette nähtud õigusi ja kanda sellega kaasnevaid kohustusi. Seega kuulub KodS § 29 lg 1 kohaldamisalasse ka selline olukord, nagu käesolevas kohtuasjas, kus Leedu siseminister tegi 14.07.2020 käskkirjas otsuse kaebaja Leedu kodakondsuse taastamise kohta.
Oluline ei ole siinkohal see, kas Leedu õiguse kohaselt loetakse sel moel taastatud kodakondsusega isik tagantjärgi Leedu kodanikuks sünnist saati või alates kodakondsuse taastamise otsuse jõustumisest. Oluline on see, et Leedu siseministri otsuse tegemisele eelnevalt ei olnud kaebajal võimalik teostada ühtki Leedu kodakondsusest tulenevat õigust ega kanda sellega seotud kohustusi. Nende õiguste ja kohustuste saamise aluseks oli kaebaja enda tahteavaldus Leedu kodakondsuse taastamiseks. Kui kaebaja ei oleks Leedu Vabariigile esitanud tahteavaldust kodakondsuse taastamiseks, ei oleks tal Leedu kodaniku õigusi ja kohustusi ka tekkinud. Ringkonnakohus leiab, et selle hindamisel, kas või millal on Eesti kodanik omandanud mõne teise riigi kodakondsuse, ei tule arvesse võtta n-ö vaikivat sünniga omandatud teise riigi kodakondsust, mida see teine riik ei ole ühegi omapoolse aktiga tunnustanud. See tähendab, et isegi kui Leedu õiguse kohaselt loetakse isik, kelle kodakondsus on tema enda tahteavalduse alusel taastatud, kodakondsuse sünniga omandanuks, tuleb KodS kohaldamisel lugeda, et isik on Leedu kodakondsuse vastu võtnud (st saanud sünnijärgseks Leedu kodanikuks kõigi sellest juriidilisest faktist tulenevate õiguste ja kohustustega) hetkest, mil jõustus Leedu siseministri käskkiri tema kodakondsuse taastamise kohta. Vastuseks PPA päringule kinnitas ka Leedu Migratsiooniamet, et kaebaja on Leedu kodanik alates 15.07.2020.
Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebaja suhtes kohaldamisele KodS § 29 lg 1 ning vaidlustatud otsuse tegemine oli PPA pädevuses. PPA tuvastas õigesti, et kaebaja, olles Eesti kodanik, võttis vastu muu riigi kodakondsuse. KodS § 29 lg 1 ei jäta PPA-le kaalutlusõigust otsustamaks, kas lugeda muu riigi kodakondsuse vastu võtnud isik Eesti kodakondsuse kaotanuks või mitte. 11. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et KodS § 1 lõike 2 tagasiulatuva jõu puudumise tõttu talle topeltkodakondsuse keeld ei laiene. Kõnealune keeld kehtis kaebaja suhtes vastavalt 16.06.1940 kehtinud kodakondsuse seadusele ja Ülemnõukogu 26.02.1992 otsuse punktile 4 ka ajal, mil kaebajale Eesti kodakondsus anti, st 18.09.1992. Juba eeltoodud põhjustel tuleb lugeda, et kaebaja võttis Leedu kodakondsuse vastu 2020. aastal. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus topeltkodakondsus oleks tekkinud ajal, mil kaebaja suhtes topeltkodakondsuse keeld ei kehtinud, ega olukorraga, kus KodS § 1 lõiget 2 oleks kaebaja suhtes kohaldatud tagasiulatuvalt.
Kaebaja väited KodS sätete põhiseadusvastasuse kohta ei ole põhjendatud. Kaebajal ei ole tekkinud PS §-ga 10 tagatud õiguspärast ootust Eesti kodakondsuse alles jäämisele olukorras, kus ta omandas Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras pärast Ülemnõukogu 26.02.1992 otsuse jõustumist ehk pärast topeltkodakondsuse keelu kehtima hakkamist ning kus ta tegi pärast Eesti kodakondsuse saamist (sh ka pärast kehtiva KodS jõustumist) tahteavalduse muu riigi kodakondsuse saamiseks. Leedu kodakondsuse taastamist – ehk sisuliselt Leedu kodaniku õiguste ja kohustuste saamist – taotledes oli
4(5)
3-22-2566 kaebaja teadlik, et Eesti kodanik ei või olla muu riigi kodanik ning Leedu kodakondsuse vastuvõtmise tagajärjeks on Eesti kodakondsuse kaotamine. Asjaoludel, et kaebajal oli Eesti kodakondsus 30 aastat, et ta on Eestis elanud ja olnud Eestile lojaalne, ei ole õiguspärase ootuse põhimõtte seisukohast tähtsust, kuna topeltkodakondsust välistav norm kehtis juba ajal, mil kaebaja Eesti kodakondsuse omandas.
Halduskohus on õigesti leidnud, et PPA ei saanud kohelda kaebajat teistmoodi sel põhjusel, et Leedu Vabariik on Nõukogude okupatsiooni ja taasiseseisvumise tõttu jaganud Eesti Vabariigiga sarnast ajaloolist saatust. Eesti seadusandja ei ole topeltkodakondsuse keeldu ette nähes sellist erandit sätestanud. Seadusandja ei näinud ette topeltkodakondsuse lubatavust sõltuvalt sellest, millise teise riigi kodakondsus isikul on või kas tegemist on Eestile potentsiaalselt vaenuliku riigiga, ega ka sellest, millised sidemed on asjaomasel isikul Eestiga Eesti kodanikuks olemise ajal tekkinud. Topeltkodakondsuse keelu ja sellega seotud võimalike erandite kehtestamine on üksnes seadusandja pädevuses.
Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et teda tuleb PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt kohelda samaväärselt sünnijärgsete Eesti kodanikega. Sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikud ja naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud isikud moodustavad kaks erinevat isikute kategooriat, kellest esimest kaitseb kodakondsuse võtmise eest PS § 8 lg 3. Nende kahe kodanike kategooria eristamine ei ole meelevaldne ning nende samaväärseks kohtlemiseks kodakondsuse äravõtmise (või kaotatuks lugemise) kontekstis puudub vajadus.
Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.