Tallinna Ringkonnakohus Kristjan Siigur, Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.06.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-786
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju eest 2000 euro suuruse hüvitise välja mõistmiseks seoses prillide väljastamata jätmisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja AR
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.01.2023 kohtuotsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.07.2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-22-786 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
2(5)
3-22-786 ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus nr 330) ei tulene vastustajale kohustust väljastada kinnipeetavale prille riigieelarve vahenditest. Vastustaja praktika, mille kohaselt väljastati prille üldjuhul alates +/-2 D nägemisteravuse korrigeerimise vajadusest, oli määruses nr 330 sätestatud põhimõtetega kooskõlas. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oli puuduses ja vajas vastustaja abi prillide soetamiseks, arvestades, et kaebajale retseptiga määratud prillide soetamismaksumus on ca 3–10 eurot, kaebajal on tihedad sidemed oma perekonnaga ja ta tegi korduvalt vangla kauplusest sisseoste suuremates summades kui viidatud prillide maksumus. Prille ei väljastata ka vabaduses viibivatele ja ravikindlustusega kaetud isikutele riigi kulul. +1,5 D tugevusega prillide omamine ei olnud kaebajale eluks hädavajalik. Kaebaja oli suuteline ka ilma prillideta koostama hulgaliselt pöördumisi, sh kohtutele. Seda, et prillide puudumine ei ole kaebaja elukvaliteeti märkimisväärselt mõjutanud, kinnitab ka see, et kuigi kaebajale väljastati prillide retsept juba 05.07.2019, pöördus ta prillide väljastamise taotlusega vastustaja poole alles 20.02.2020. Asjaolu, et teistes vanglates viibivatele kinnipeetavatele antakse prille soodsamatel tingimustel, ei ole käsitatav kaebaja diskrimineerimisena.
Apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt tuleb isikule hüvitada avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustajal ei olnud kohustust kaebajale prille väljastada
3(5)
3-22-786 ning juba sel põhjusel puudub eelviidatud sätetest tulenevalt alus hüvitamiskaebuse rahuldamiseks.
Prillid on meditsiiniline abivahend nägemise parandamiseks või korrigeerimiseks. Kinnipeetavale prillide kui meditsiinilise abivahendi soetamist riigieelarvest ei ole VangS §-is 49 ja selle alusel kehtestatud määruses nr 330 ette nähtud. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et siinsel juhul ei kujunenud kaebaja kinnipidamine prillide puudumisest tingituna inimväärikust alandavaks ega läinud vastuollu VangS § 41 lõikes 1 sätestatud vangla kohustusega kindlustada, et karistuse kandmine ei põhjusta kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
On usutav, et +1,5 D nägemiskorrektsiooni vajaduse juures on ilma prillideta lugemine ebamugav ning silmad väsivad kiiremini. See tingib eelkõige vajaduse teha lugemises pikemaid pause, ent ei põhjusta inimesele ülemääraseid kannatusi ega halvenda elukvaliteeti olulisel määral. Halduskohus on põhjendatult osutanud sellele, et ajavahemikul pärast prillide välja kirjutamist ning enne nende saamist koostas kaebaja hulgaliselt avaldusi nii vanglale kui ka kohtutele. See kinnitab üheselt, et kaebaja sai ilma prillideta nii lugeda kui kirjutada. Kinnipeetava individuaalsest eripärast tingitud ja igapäevast elu vähesel määral takistavate tervisehädade talumine vanglas on kinnipidamise paratamatu osa. Kaebajale välja kirjutatud prillidega korrigeerimist vajav nägemispuudulikkus on just selline igapäevast elu vähesel määral takistav tervisehäda. Halduskohus on põhjendatult osutanud ka sellele, et ravikindlustuse või muudest riigieelarve vahenditest ei hüvitata +1,5 D tugevusega prillide soetamist ka vabaduses viibivatele isikutele.
Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktis 16 õigesti hinnanud seal osutatud tõendeid ja leidnud, et kaebajal oli piisavalt vahendeid talle vajalike prillide soetamiseks. Seejuures nähtub tõenditest (dtl 76 jj), et kaebaja isikuarvele on regulaarselt laekunud sissemakseid, millest on tehtud küll seaduses ettenähtud kinnipidamised vabanemisfondi ja nõuete fondi, ent millest jäi üle piisavalt, et kaebajal oleks olnud võimalik soetada prillid. Näiteks kaebaja isikuarve väljavõttelt (dtl 129) nähtub, et perioodil 14.11.2019–13.03.2020 (ehk perioodil, mil kaebajale olid prillid juba välja kirjutatud ning mille hulka kuulub ka vanglale prillide väljastamise taotluse esitamise aeg) laekus kaebajale 220 eurot ning kaebaja tegi vangla kauplusest sisseoste 97,93 euro eest. Vastustaja on seejuures juba 15.08.2019 vastuskirjas nr 7-8/19/19435-2 (dtl 51) selgitanud kaebajale, et arsti kirjutatud prilliretsepti alusel on kaebajal võimalik vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile 16.5 soetada n-ö eritellimusena vangla kaupluses müüdavate kaupade hulgas mitteolevaid prille. Kuigi halduskohtu otsuses viidatud andmetel on usutav, et selliste prillide madalaimad müügihinnad jäid vahemikku 3–10 eurot, siis isegi 40 euro suuruse maksumuse juures oleksid prillid olnud kaebajale majanduslikult kättesaadavad. Halduskohus viitas õigesti sellele, et kaebaja tegi pidevalt vangla kauplusest sisseoste. Selliste sisseostude tegemine ei olnud eluks vanglas vältimatult vajalik, kuna kõik vältimatu on vanglas kinnipeetavale tagatud. Mis puudutab kaebaja väidet, et vaadeldaval perioodil on kohtud teda korduvalt vabastanud riigilõivude tasumisest seoses maksejõuetusega, siis see ei lükka kuidagi ümber seda, et kaebajal oli piisavalt vahendeid prillide soetamiseks. Menetlusabi andmisel hinnatakse taotleja majanduslikku võimekust kindla valemi alusel (HKMS § 112 lg 1 p 1). Seejuures väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kinnipeetava puhul arvatakse tulust maha ka muud vältimatud kulutused, mis vastavad 5%-le töötasu alamäärast (2020. aastal vastas see 29,20 eurole kuus). See tähendab, et riigilõivu tasumisest vabastamise üle otsustamisel tuli kinnipeetav lugeda maksejõuetuks siis, kui tal oli iga kuu
4(5)
3-22-786 vabaks kasutamiseks vahendeid vähem kui 29,20 eurot. Selline summa oleks olnud aga piisav vaidlusaluste prillide soetamiseks.
Kaebaja olukord ei kvalifitseerunud ühelgi juhul piinamisena, nagu kaebaja leiab.
Põhiseaduse §-ga 44 tagatud õigusest saada üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni ning §-ga 37 tagatud õigusest haridusele ei tulene vanglas kinni peetavale isikule õigust nõuda riigi kulul prillide väljastamist, seda iseäranis olukorras, kus on ilmne, et prillideta lugemine või kirjutamine võis olla raskendatud, ent mitte võimatu. Halduskohus on samuti õigesti leidnud, et prillide väljastamata jätmisega ei ole vastustaja rikkunud ühtki Eestile siduvast rahvusvahelisest lepingust tulenevat kohustust.
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebajal ei olnud subjektiivset õigust saada prille riigi kulul tulenevalt sellest, et teistes Eesti vanglates samasuguseid prille kinnipeetavatele väljastati.
Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.