X. X.i kaebus Tallinna Vanglalt prillide väljastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitise summas 2000 eurot väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asjale juurde järgmised dokumendid: „Halduskohtu määrus asjas 3-20-1069“, „Kaebaja taotlus“, „Prilliretsept“, „Kontoväljavõte august-dets 2021“, „Kontoväljavõte dets 2020 kuni aprill 2021“, „Kontoväljavõte mai-sept 2020“, „Kontoväljavõte mai-sept 2021“, „Kontoväljavõte nov 2019 kuni märts 2020“, „Kontoväljavõte sept 2020 kuni jaan 2021“, „Kontoväljavõte veeb-juuni 2020“ ja „Kontoväljavõte veeb-juuni 2021“.
Jätta X. X.i kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.02.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
1.Silmaarst väljastas 05.07.2019 kinni peetav X. X.ile (kaebaja) prillide retsepti mõlema silma osas korrektsioonitugevusega +1,5 D1.
2.Kaebaja taotles 20.02.20202 vastustajalt prillide väljastamist vastustaja kulul, kuna kaebajal enesel jätkus vahendeid ainult hügieenitarvete ostmiseks.
3.Vastustaja jättis 25.05.2020 vastusega3 rahuldamata kaebaja taotluse prillide väljastamiseks vastustaja kulul. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus nr 330) § 2 lg 3 kohaselt rahastatakse riigieelarvest määruse lisas 2 nimetatud meditsiiniliste abivahendite soetamist. Määruse nr 330 lisas 2 ei ole prille nimetatud. Vangla tagab prillid vaid maksejõuetutele kinnipeetavatele ja meditsiinilistel näidustustel. Määruse nr 330 § 3 lg 2 kohaselt otsustab mh meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla volitatud tervishoiutöötaja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Tallinna Vanglas väljastatakse kinnipeetavale prillid üldjuhul ainult alates +/–2 D nägemiskorrektsiooni vajaduse korral.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 25.05.2020 vastuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks väljastada kaebajale prillid. Kaebajale väljastati taotletud prillid 29.12.2021. Tallinna Halduskohus lõpetas 10.01.2022 määrusega asjas nr 3-2010694 menetluse, sest vastustaja väljastas kaebajale prillid.
5.Kaebaja esitas 13.01.2022 vastustajale kahju hüvitamise nõude5, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot selle eest, et vastustaja ei väljastanud talle perioodil 05.07.2019–29.12.2021 vastustaja kulul prille. Kaebaja ei saanud lugeda endale vajalikke asju ja luges kordades vähem.
6.Vastustaja jättis 15.03.2022 vastusega nr 5-37/22/4-26 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Prillid on meditsiiniline abivahend nägemisteravuse korrigeerimiseks. Abivahendid, mida vangla peab tagama, on sätestatud määruse nr 330 lisas 2 (vastustaja ilmselt ekslikult viidanud lisale 1). Viidatud lisa kohaselt ei kuulu prillid selliste abivahendite hulka, mida vangla peab tagama. Kuna vanglal puudus kohustus tagada kaebajale prillid, oli õigus jätta prillid väljastamata. Seadus ei keela asutusel seada isikut paremasse olukorda. Vastustaja võib kinnipeetavale prillid vangla kulul valmistada ja väljastada, kui see on asutusel rahaliselt võimalik. Erinevatel vanglatel on oma eelarve ja seega võivad olla mõningal määral erinevad ka vanglate võimalused. Asjaolu, et Tartu ja Viru vanglas väljastati prille veidi erineva kriteeriumi järgi kui Tallinnas, ei ole õigusvastane ega ebavõrdne kohtlemine. Kahjunõude esitajat koheldi sarnaselt teiste Tallinna Vangla kinnipeetavatega. Kaebaja kohtlemist ei saa pidada inimväärikust alandavaks (vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 rikkumiseks). Kaebaja nägemisteravus on vähenenud, kuid ta kinnitas ka ise, et ta sai lugeda. Seda kinnitab asjaolu, et enne 29.12.2021, mil vastustaja hakkas väljastama prille ka väiksema nägemisteravuse
Vt kohtu poolt juurde võetud dokument „Prilliretsept“. Esitatud kaebaja poolt 03.06.2020 asjas nr 3-20-1069 kaebuse lisana 2.
Vt kohtu poolt juurde võetud dokument „Kaebaja taotlus“. Esitatud Tallinna Vangla poolt 24.08.2020 asjas nr 3-20-1069 lisana 1.
Vastustaja 16.05.2022 vastuse lisa 3.
Vt kohtu poolt asjast nr 3-20-1069 juurde võetud dokument „Halduskohtu määrus asjas 3-20-1069“.
Vastustaja 05.01.2023 esitatud dokument „Scan_2021-11-14-135401 (2)“.
Vastustaja 12.04.2022 vastuse lisa „JT_5-37-22-4-2“.
2(6)
3-22-786
korrigeerimisvajadusega kinnipeetavatele, esitas kaebaja vastustajale ja kohtutele mitmeid käsikirjalisi pöördumisi.
7.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule asjas nr 3-22-786 kaebuse, mille nõudeks jäi vastustajalt prillide väljastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitise summas 2000 eurot väljamõistmine. Kaebaja kirjutab ja loeb palju. Tema elukvaliteet oli oluliselt halvenenud. Teistes vanglates sellist probleemi ei ole. Kui kaebaja ei oleks kohtusse pöördunud, oleks ta siiani ilma prillideta. Kaebajat koheldi ebavõrdselt sarnaste referentsgruppidega Tartu ja Viru vanglates. Erinev kohtlemine on meelevaldne. Tervishoiuteenust tuleb osutada samaväärselt ravikindlustusega hõlmatud isikutega. Tuleb lähtuda Eestile siduvast rahvusvahelisest õigusest (nt Oviedo konventsioon, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (PIÕK)), Euroopa sotsiaalharta (ESH)). Prillide puudumine segas erinevaid asjaajamisi, eesti keele õpet, muud resotsialiseeriva funktsiooniga tegevust. Lõppvastutus inimõiguste tagamise eest on riigil, kes on kohustatud tagama esmatähtsad avalikud teenused igal pool ühtviisi. Ilma prillideta ei ole võimalik dokumente lugeda.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
8.1.Silmaarsti poolt kaebajal mõningase nägemisdefitsiidi tuvastamine ei tähenda vanglale automaatset kohustust väljastada prillid vangla kulul. Kaebaja ei täpsustanud taotletava hüvitatava mittevaralise kahju liiki. Kehtiv õigus ei kohusta kinnipeetavale prille kui meditsiinilist abivahendit väljastama. Kaebaja ei saa tugineda Viru või Tartu Vangla praktikale, sest Tallinna Vangla on iseseisev asutus.
8.2.Kuigi kaebaja väitel ei saanud ta prillide puudumise tõttu kirjutada soovitud mahus, on dokumendiregistri järgi registreeritud 05.07.2019–29.12.2021 hulganisti kaebaja erinevaid pöördumisi. Pöördumiste käekiri on loetav ja ridu järgiv. Nägemisdefitsiiti, mille puhul määratakse prillid +1,5 D, võib pidada mõneti segavaks, kuid mitte tavapärast elu takistavaks. Kaebaja on saanud teha kirjatööd sugugi mitte väikeses mahus. Seega ei ole usutav, et prillide puudumine takistas kaebajal elus osalemast, eriti määras, mida võiks lugeda mõneks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 kirjeldatud rikkumiseks.
8.3.Kaebajal oli võimalik osta prillid taotluse alusel enda vahendite arvelt. Määrusega nr 330 ei ole vanglale seatud kohustust tagada kinnipeetavatele tavalist nägemist korrigeerivaid prille. Vastustaja tagas prillid, kui nägemisteravuse defitsiit vajas korrigeerimist vähemalt +2,0 D prillidega, ja nõrgema tugevusega prillid oli kinnipeetaval võimalik soetada endale taotluse alusel. Erinevate poodide käsimüügist ostetavad tavalised prillid maksavad mõne euro ringis. Kaebajat ei ole vanglasiseselt koheldud ebavõrdselt teiste kinnipeetavatega võrreldes. Vastustaja muutis tulenevalt eelarvelistest võimalustest oma praktikat soodsamaks ja ka kaebajale ette nähtud tugevusega prillid kuuluvad gruppi, mida vangla võimaldab. Kaebaja esitatud kaebus ei olnud selles praktika muutuses põhiargument.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et vastustaja ei väljastanud perioodil 05.07.2019–29.12.2021 kaebajale +1,5 D tugevusega prille, mille tõttu kaebaja elukvaliteet langes.
10.Alates Riigikohtu 28.06.2021 määrusest asjas nr 3-21-30 loetakse kõik kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused (sh vaidlus kohustada vanglat väljastada meditsiiniline abivahend) avalik-õiguslikeks (vt Riigikohtu 09.06.2021 määrus asjas nr 2-21-922, p 10), mida on pädev lahendama halduskohus. Riigikohus märkis 11.11.2022
3(6)
3-22-786
määruses asjas nr 3-21-924 (p 16), et kuna sellised vaidlused on avalik-õiguslikud, tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada RVastS-i alusel. Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse.
11.Praegusel juhul ei toimu vaidlus tervishoiuteenuse osutamise üle. Kaebaja on saanud silmaarsti juures käia ja talle on väljastatud prilliretsept. Prillide riigi kulul väljastamine ei ole tervishoiuteenus, vaid meditsiinilise abivahendi väljastamine.
12.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
13.Kohus täpsustab esmalt, et kaebaja taotles vastustajalt prillide väljastamist alles 20.02.2020. Enne seda kuupäeva vastustaja poolt kaebajale prillide väljastamata jätmine ei saa olla õigusvastane ja selle eest hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Seega saab kahju tekkimise perioodina käsitleda vaid perioodi 20.02.2020–28.12.2021.
14.VangS § 491 kohaselt rahastatakse tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Määruse nr 330 § 1 järgi kehtestatakse määrusega kinnipeetavale, arestialusele ja vahistatule osutatavate tervishoiuteenuste, nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord. Määrus nr 330 §-s 2 on sätestatud rahastamise maht ja selle lg 3 järgi rahastatakse riigieelarvest määruse lisas 2 nimetatud meditsiiniliste abivahendite soetamist. Määruse nr 330 lisas 2 ei ole prille märgitud. Määrus nr 330 § 3 lg 2 ls 2 alusel valib tervishoiutöötaja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Kohus leiab, et vastustaja seisukoht väljastada kinnipeetavale prillid riigieelarvelistest vahenditest üldjuhul ainult alates +/-2 D nägemisteravuse korrigeerimise vajaduse korral, järgib seda nõuet.
15.Seega ei olnud vastustajal õigusaktidest tulenevat kohustust väljastada kaebajale riigieelarveliste vahendite arvelt prille. Vastustaja tegevus prillide väljastamisest keeldumisel ei olnud õigusvastane ega õigusta kahju hüvitise välja mõistmist.
16.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele ja Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oli puuduses ja vajas vastustaja abi prillide soetamiseks. Kohtule on teistest kohtuvaidlustest teada kaebaja tihedad suhted perekonnaga (nt haldusasi nr 3-22-1780). Seega oli kaebajal võimalik paluda oma perekonnal saata talle prillid või raha nende soetamiseks. Kaebajale retseptiga määratud prillide soetamismaksumus on ca 3-10 eurot7. Kaebaja vanglasisese
Vt nt https://www.jysk.ee/kontor/erinevad-tooted-kontorisse/kontorisse-prilid.html; https://pood.magaziin.ee/?s=lugemisprillid&post_type=product&type_aws=true.
4(6)
3-22-786
isikukonto väljavõtted8 kinnitavad, et kaebaja on vaidlusalusel perioodil teinud järjepidevalt vangla kauplusest sisseoste ja nii mitmelgi korral suuremates summades kui viidatud prillide maksumus. See, mille peale kinnipeetav otsustab oma raha kulutada, on tema enda valik. Kinnipeetavatele tagatakse vanglas kõik eluks hädavajalik, seega puudub vajadus vangla kauplusest mingeid esemeid soetada. Eeltoodu võimaldab järeldada, et kaebajal oli rahalisi vahendeid prillide soetamiseks ja vastustajal puudus kohustus kaebajat selles osas rahaliselt abistada.
17.Prille ei väljastata ka vabaduses viibivatele ja ravikindlustusega kaetud isikutele riigi kulul, seetõttu on asjakohatu kaebaja etteheide, et tervishoiuteenust tuleb osutada samaväärselt ravikindlustusega hõlmatud isikutega.
18.Praegusel juhul ei olnud kaebajal +1,5 D tugevusega prillide omamine eluks hädavajalik. Tegemist ei ole sedavõrd suure nägemisteravuse kaotusega, mis vajaks tingimata prillidega korrigeerimist. Kaebaja viibis sel ajal kinnipidamisasutuses. Kinni peetav ei pea kinni pidamisel viibides kirjatööd tegema. Samas on vastustaja viidanud, et kaebaja oli suuteline ka ilma prillideta koostama hulgaliselt pöördumisi. Ka kohtute infosüsteemist nähtuvalt toimus või algatas kaebaja nii maa- kui halduskohtus perioodil 20.02.2020–28.12.2021 kokku ca 70 asja menetluse. Seega ei saanud prillide puudumine takistada kaebajal põhiseaduslike õiguste realiseerimist ega segada tema igapäevaelu oluliselt. Kaebuses viidatud aprill-juuni 2022 menüü ei ole oluliseks dokumendiks, mille lugemise võimatus muudaks kaebaja elukvaliteeti kinnipidamisasutuses oluliselt. Vajadusel saanuks kaebaja paluda kaaskinnipeetava või kontaktisiku abi menüü lugemisel. Kaebaja väitel oli tal ilma prillideta ebamugavam kirjutada ja ka kohus olla osundanud, et kaebaja kirjutisi on raske lugeda. Praeguses asjas esitatud kaebust (mil kaebaja sai prille kasutada) ja asjas nr 3-20-1069 kohtule esitatud kaebust võrreldes ei ole võimalik väita, et prillide kasutamine oleks kaebaja käekirja paremaks muutnud. Seega ei olnud kaebaja kehva käekirja põhjuseks prillide puudumine. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kuigi kaebajale väljastati prillide retsept juba 05.07.2019, pöördus kaebaja prillide väljastamise taotlusega vastustaja poole alles 20.02.2020. Seega sai kaebaja vahepealsel ajal edukalt ilma prillideta hakkama ega tundnud vajadust nende järele.
19.Kaebaja leidis, et võrreldes teistes vanglates viibivate kinni peetavatega on kaebajat diskrimineeritud. Kohus leiab, et kuivõrd prillide soetamine kinni peetavatele riigieelarveliste vahendite arvel on jäetud konkreetse vangla otsustada ja igal vanglal on oma eelarve, siis ei saa pidada erinevate vanglate erinevat praktikat kinnipeetavate diskrimineerimiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et teda oleks koheldud ebavõrdselt võrreldes Tallinna Vanglas viibivate teiste kinnipeetavatega.
20.Kaebaja ei ole viidanud ühelegi RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusele, mida vangla oleks rikkunud. Olukorras, kus kaebajal oli piisavalt raha, et ise endale prillid soetada, ning prillide puudumine ei saanud kaebaja igapäevaelu ja tegemisi oluliselt häirida, ei saa prillide riigi kulul väljastamata jätmist pidada inimväärikust alandavaks. Seega puudub alus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks.
Vt kohtu poolt juurde võetud dokumendid „Kontoväljavõte nov 2019 kuni märts 2020“, kohtu poolt 16.04.2020 asjas nr 3-20-478 päring tehtud; „Kontoväljavõte veeb-juuni 2020“, esitatud 29.06.2020 kaebaja poolt asjas nr 320-1241; „Kontoväljavõte mai-sept 2020“, esitatud 01.10.2020 kaebaja poolt asjas nr 3-20-1887; „Kontoväljavõte sept 2020 kuni jaan 2021“, esitatud 29.01.2021 kaebaja poolt asjas nr 3-21-225; „Kontoväljavõte dets 2020 kuni aprill 2021“, esitatud 04.05.2021 kaebaja poolt asjas nr 3-21-944; „Kontoväljavõte veeb-juuni 2021“, esitatud 05.07.2021 kaebaja poolt asjas nr 3-21-1487; „Kontoväljavõte maisept 2021“, esitatud 28.09.2021 kaebaja poolt asjas nr 3-21-2203; „Kontoväljavõte august-dets 2021“, esitatud 04.01.2022 kaebaja poolt asjas nr 3-22-25.
5(6)
3-22-786
21.Kohus ei leia, et vastustaja oleks rikkunud kaebajale prillide väljastamata jätmisega rahvusvahelisi õigusakte. Oviedo konventsioon ehk Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel9 ei näe ette kinnipeetavatele riigi kulul prillide väljastamist. Konventsiooni eesmärk on kaitsta inimesi tahtevastase sekkumise eest tervise valdkonnas, s.o tahtevastasele ravile ja teadusuuringutele allutamise eest. Praegune vaidlus ei kuulu selle konventsiooni regulatsiooni alla. PIÕK-i10 eesmärk on kaitsta puuetega inimeste õigusi. Kaebajal ei ole tuvastatud puuet ja nägemisteravuse langus +1,5 D ei ole puude tuvastamise aluseks, seega ei kuulu praegune vaidlus ka selle regulatsiooni alla. ESH-i11 üheks eesmärgiks on, et kõigil piisavate elatusvahenditeta isikutel on õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi. Kohus leidis eelpool, et kaebajal oli piisavalt vahendeid prillide soetamiseks, seega ei olnud ta puuduses ega vajanud vastustaja rahalist abi prillide soetamiseks. Järelikult ei ole vastustaja rikkunud ESH-i.
22.Kohus leiab, et kaebajale prillide väljastamata jätmine vastustaja poolt riigieelarveliste vahendite arvelt ei olnud õigusvastane. Kaebaja õigusi ei ole rikutud. Seetõttu ei saanud kaebajale kahju tekkida ja kahju hüvitise väljamõistmiseks puudub alus.
23.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
24.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).