Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-22-2207 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-2207 terviseandmed. Kaebaja on 14.09.2022 esitatud töövõime hindamise taotluses märkinud, et tal esinevad piirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades. Tervishoiuteenuse osutaja Sihtasutuse Jõhvi Taastusravi Keskus ekspertarst dr Y, võttes aluseks kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevate piirangute kohta ja kaebaja terviseandmed, koostas 16.09.2022 eksperdiarvamuse, mille vastustaja võttis töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks. Eesti Töötukassa 16.09.2022 otsusega nr TVH/22/036374 tuvastati, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Praeguse asja raames on töötukassa töövõime hindamise ekspertarst dr C kõik kaebaja terviseandmed ja kaebuses kirjeldatu üle vaadanud ning on 16.11.2022 allkirjastanud oma kokkuvõtliku seisukoha, milles nõustub TTO ekspertarsti eksperdiarvamuses toodud seisukohtadega. TTO ekspertarst hindas 16.09.2022 eksperdiarvamuses kaebajal liikumise valdkonna võtmetegevuse „1.1. Liikumine eri tasapindadel“ ja võtmetegevuse „1.3 Seismine ja istumine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang). TTO ekspertarst on selgitanud, et kaebajat on lülisamba haiguse tõttu opereeritud 2000. ja 2013. a-l. Nimmevalud kiirgumisega vasakusse jalga, 2021. a-l teostatud MRT-uuringu alusel esineb ühe närvijuure surve, püsib alates 2017. a-st muutusteta. Neurokirurgi poolt konsulteeritud 2017. a-l, sensomotoorset defitsiiti ei esinenud, operatiivravi vajadus puudus. Kolme aasta jooksul välja kirjutatud kaks valuravimi retsepti. Taastusravil ei ole käinud. Kaebaja ei märkinud ja ekspertarst ei tuvastanud kaebajal tegutsemispiiranguid liikumise valdkonna võtmetegevustes „1.2 Ohutu ringiliikumine“ ja „1.4 Liikumisega seotud muud piirangud“, millest tulenevalt hinnati võtmetegevused arvväärtustega 0 (piirangut ei tuvastatud). Ekspertarst on kaebajal hinnanud kerge tegutsemispiirangu liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on dorsopaatiad. Kaebajal on piiratud pikkade vahemaade läbimine, treppidest liikumine, pikemaajaline kehaasendi säilitamine ja kehaasendi muutmine vasakusse jalga kiirguvate nimmevalude tõttu. Kaebajal hinnati käelise tegevuse valdkonna võtmetegevus „2.1 Käte sirutamine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang). Ekspertarst on nõustunud kaebaja enesehinnangulise piirangu raskusastmega. Kaebaja ei märkinud ja ekspertarst ei tuvastanud kaebajal tegutsemispiiranguid käelise tegevuse valdkonna võtmetegevustes „2.2 Asjade liigutamine“, „2.3 Käteosavus“, „2.4 Käelise tegevusega seotud muud piirangud“, millest tulenevalt hinnati võtmetegevused arvväärtusega 0 (piirangut ei tuvastatud). Ekspertarst on kaebajal hinnanud kerge tegutsemispiirangu käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on dorsopaatiad. Kaebajal on kaela ja õlavöötme piirkonna valude tõttu raskendatud küünitamine. Ekspertarst on liikumise ja käelise tegevuse valdkondade hindamisel tuginenud neuroloog Niina Bojarkina 29.08.2022 epikriisile. Kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa on

3-22-2207 tegutsemise ja osalemise piirangud ei ole sellised, mille tõttu tema töötamine oleks üldse või osaliselt takistatud. Objektiivsed terviseandmed ei kinnita kaebaja enesehinnangulisi kaebusi määral, mis vähendaksid püsivalt tema üldist töövõimet. Töövõime hindamisel hinnatakse isiku üldist töövõimet ning hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi ning seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Kaebaja terviseseisund mõjutab küll tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei too veel kaasa üldist töövõime vähenemist TVTS § 5 lg 3 mõttes. TVTS § 5 lg 3 p 1 kohaselt ei ole isiku töövõime vähenenud, kui isiku töötamine ei ole tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes takistatud. Kaebajale on vastunäidustatud raske füüsiline koormus, kuid kergem füüsiline töö ja liikumine ei ole vastunäidustatud. Asjaolu, et vastustaja tuvastas varasemalt kaebajal osalise töövõime, ei tähenda, et ka 14.09.2022 taotluse kohta tuleks teha samasugune otsus. Ekspertarstid ja töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Lisaks võib inimese tegutsemisvõime sõltuvalt diagnoosist ajas muutuda, mistõttu tuleb tema töövõimet iga kord uuesti hinnata. Uue taotluse esitamisel ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et varasemalt hinnatud töövõime ulatus on tagatud ka järgmise otsusega.

3-22-2207 kogumata asuda ise hindama eksperdiarvamuse sisulist põhjendatust. Kohus kontrollib seda, kas eksperdiarvamuses on esitatud nõutud andmed ja kas kaebaja antud hinnangutega on arvestatud. Kohus ei saa hinnata eksperdiarvamust sisuliselt, kuid saab kontrollida, kas aluseks võetud andmed on õiged ning kas on arvestatud kõigi oluliste asjaoludega. Eksperdihinnangutes on kaebaja esitatud andmed välja toodud. Olukorras, kus ekspertarst ei ole taotleja hinnanguga nõustunud, on esitatud kaebaja hinnangutele vastuseks ekspertarsti hinnangud ja põhjendused. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kaebaja antud hinnanguid ei ole arvesse võetud. Eksperdiarvamustes on esitatud andmed kooskõlas määruse nr 39 § 7 lg 1 pdega 1‒6. Eksperdihinnangutest nähtub, et kaebajal hinnati võtmetegevuste kaupa taotleja täidetud andmete alusel piirangu raskusastet vastavalt määruse nr 39 §-s 6 kirjeldatule (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 1). Kaebaja ei ole väitnud, et eksperdihinnangutes aluseks võetud TIS andmed oleks ebaõiged. Täiendavalt on vastustaja kohtumenetluses esitanud töötukassa ekspertarsti C 16.11.2022 arvamuse, mis samuti ühtib piirangute raskusastmete määramise osas 16.09.2022 eksperdihinnanguga. Töövõime hindamisel ei hinnata mitte iga diagnoosi eraldi, vaid seda, kas vastava diagnoosiga kaasnevad võtmetegevuste sooritamisel piirangud ehk kas esinevad funktsionaalsed tegutsemispiirangud. Ekspertarst on viidanud TIS andmetele ja vastavad andmed on kohtumenetluses üle kontrollinud töötukassa ekspertarst. Kaebaja ei ole eksperdihinnangus esile toodud tegevuste sooritamise suutlikkust sisuliselt vaidlustanud ning kohtul ei ole alust kahelda arstide poolt tuvastatud asjaoludes. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud ega kirjeldanud täiendavaid piiranguid. Arvestades kaebaja tervislikku seisundit käsitlevaid andmeid, ekspertarsti hinnanguid ja töötukassa ekspertarsti hinnangut, on selge, et kaebajal esineb kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ja käelise tegevuse valdkonnas. Selle tulemusena on õigesti jõutud järeldusele, et võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuse summa on kaebaja puhul 0, kuna piirangu raskusastmeid 0 ja 1 ei summeerita. Kohtul puudub alus kahelda selles osas ekspertarstide arvamuse paikapidavuses. Kaebaja ei ole kohtumenetluses vastavaid andmeid ümber lükanud. Samas tuleb nõustuda kaebajaga selles, et otsuses esinevad teatavad põhjendamispuudused. Olukorras, kus isikul oli varasemalt tuvastatud osaline töövõime ning uue hindamise käigus leitakse, et isiku tervislik seisund on paranenud ja osalise töövõime asemel määratakse, et isiku töövõime ei ole vähenenud, peab isikul (ja kohtul) olema võimalik aru saada, milliste kaalutluste ning millistele terviseandmetele tuginedes täpselt töötukassa varasemast erinevale seisukohale on jõudnud. Selliseid põhjendusi ega andmeid vaidlustatud otsusest ei nähtu. Arusaadavaid põhjendusi ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Vastustaja viitab üksnes eksperdiarvamustele. Vastustaja märgib õigesti, et vastustaja ei ole seotud varasema otsusega ja et isikul ei ole õiguspärast ootust, et hinnang tuleb täpselt sama. Samas olukorras, kus hindamine on läbi viidud sama regulatsiooni alusel ja töötukassa leiab, et isiku töövõime on paranenud, peab otsusest ja selle põhjendustest olema arusaadav, milles see paranemine seisneb, lähtudes meditsiinilistest andmetest. Välja tuleks tuua, kas mõni varasem piirang on ära langenud või selle raskusaste muutunud. Eksperdihinnanguid võrreldes nähtub, et muutunud on liikumise piirangu raskusaste, kuid otsuses seda selgitatud ega põhjendatud ei ole. Sellises olukorras tuleks isikule otsuses selgitada, kuidas töötukassa jõudis järeldusele, et isikul on varem tuvastatust erinev töövõime. Seda eriti olukorras, kus piirangud tulenevad endiselt samast diagnoosist. Töövõime hindamine on dokumendipõhine ning kahe tööpäeva jooksul on hindamine võimalik läbi viia juhul, kui ei ole vaja koguda täiendavaid andmeid või saata isikut arsti vastuvõtule. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliste andmetega oleks pidanud vastustaja veel arvestama või millised asjaolud ise välja uurima. Seetõttu on kaebaja väide 5(8)

3-22-2207 uurimiskohustuse (HMS § 6) rikkumisest paljasõnaline ega saa kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist. Kuivõrd töötukassa oli kohustatud kaebaja töövõime ulatuse tuvastamisel lähtuma koostatud eksperdiarvamusest (määruse nr 39 § 8 lg 6) ning ekspertiisi käigus leiti, et kaebajal töövõime ei ole vähenenud, puudus töötukassal alus teha teistsuguse sisuga otsust (TVTS § 5 lg 3 p 1). HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumine ei ole sedavõrd oluline, et oleks viinud lõppastmes ebaõigele järeldusele. Vaidlustatud haldusakt on menetlusvea tõttu küll formaalselt õigusvastane, kuid selle tühistamine ei ole mõistlik, sest asja uuel otsustamisel peaks töötukassa andma samasisulise haldusakti. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(8)

3-22-2207 Tänapäevane lähenemine seljavalu ravi käsitlusele on muutunud. Radikulaarsete närvivalude ehk lülisamba deformatsioonide ja diskide kulumisega seotud survetest närvidele ning sellest tingitud seljavalude esmaseks raviks soovitatakse taastusravi ja regulaarset liikumisravi, valude ägenemisel valuravi. Samuti ei eeldata, et isik peab viibima voodirežiimil. Pigem tuleb jätkata igapäevaelu, küll soovitatakse vältida rasket koormust. Kirurgilisi seljaoperatsioone diskiprolapsi ehk lülisamba kõhrelise osa korrigeerimiseks teostatakse märksa harvem kui paarkümmend aasta tagasi ja ainult siis, kui liikumisravi ei ole tulemuslik. Antud seisukohtade tõttu on lähenemine ka tegutsemispiirangute hindamisel muutunud, piiranguid hinnatakse reaalse funktsioonipiirangu alusel (liikumispiirang, asendivahetuse piirang) ning ravi ja abivahenditega koos. Näiteks ratastoolis isik, kelle käed töötavad, saab teha teatud piirangutega käelist tööd ning tema töövõime ei ole täielikult puuduv, kuigi tegemist võib olla raske või täieliku liikumise piiranguga. Tänaste teadmistega on 2019. a-l hinnatud osaline töövõime pigem üle hinnatud, mille tõestuseks on kaebaja regulaarne täiskohaga töötamine ja töövõimetuslehtede puudumine seljavalu tõttu. Sisuliselt ei esine kaebajal töövõimet mõjutavaid piiranguid. Pelgalt aastatetagused seljaoperatsioonid ja aeg-ajalt esinev seljavalu, kusjuures retsepti alusel väljastatavate valuvaigistite ning abivahendite vajaduse puudus, ei põhjenda töövõime piirangut. Samuti ei loeta töövõime piiranguks ravi vajadust, kui ravi foonil on isik piiranguteta. Kaebajal võivad valud aeg-ajalt esineda ja ägeneda, kuid TIS raviandmetele tuginedes on need tänasel päeval ilmselt lühiajalised, kestvat valuravi mittevajavad ja töövõimet mittevähendavad. Seetõttu on ka liikumise valdkonna tegutsemispiirangud hinnatud viimases eksperdiarvamuses kergeteks, mitte mõõdukateks, nagu seda oli eelnevates eksperdiarvamustes. Sellest tulenevalt on kaebaja töövõimeline. Vastustaja ei ole uurimiskohustust rikkunud. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliste andmetega oleks vastustaja pidanud veel arvestama või millised asjaolud ise välja uurima. Töövõime hindamine on dokumendipõhine ning kahe tööpäeva jooksul on hindamine võimalik läbi viia juhul, kui ei ole vaja koguda täiendavaid andmeid või suunata taotlejat tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule, milleks kaebaja puhul alus puudus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(8)

3-22-2207

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.