AS Gasell kaebus Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2024 väljastatud ehitusloa nr 2412271/01104 tühistamiseks või alternatiivselt Viimsi valla kohustamiseks eelnimetatud ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti muutmiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2023. a määrus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – AS Gasell, esindaja v.adv Angela Kase Vastustaja – Viimsi vald, esindaja KM Kolmas isik – AS Viimsi Vesi
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS Gasell määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta ASi Gasell määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2024. a määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
SELGITUSED
Määruskaebuse vaatab läbi üks ringkonnakohtu kohtunik (HKMS § 210 lg 1) Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebajale kuulub Viimsis Halli tee 16 asuv maatükk (katastritunnus 89001:010:3300), mis külgneb Kannikese tee 1 maatükiga (katastritunnus 89001:001:1909)1. Kinnistusraamatu andmetel on kõnealune maatükk kinnisasja nr 9609602 koosseisus ja selle omanik on AS Viimsi Vesi, kes on kaasatud kolmanda isikuna ka käesoleva haldusasja menetlusse. Haldusasjas nr 3-24-938 on AS Viimsi Vesi aga 25.04.2024 teatanud halduskohtule, et võõrandas kinnistu, millele planeeritakse rajada jalgpallihall, Viimsi vallale. AS Viimsi Vesi ei ole ka käesoleva määruskaebuse kohta seisukohta esitanud. Määruskaebuse lahendamiseks ei ole siiski vaja kõnealuse maatüki omandiõiguse üleminekut kontrollima asuda.
2.Vastustaja andis 27.02.2024 ehitusloa nr 2412271/01104 (edaspidi ka „vaidlustatud ehitusluba“) Kannikese tee 1 maatükile jalgpallihalli püstitamiseks.
3.Kaebaja esitas 28.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vaidlustatud ehitusloa tühistamist või alternatiivselt Viimsi valla kohustamist ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti muutmiseks nii, et esiteks asendatakse jalgpallihalli katusevee mahutamiseks projektis ette nähtud torumahuti minimaalselt 706 mm siseläbimõõduga torumahutiga, teiseks asendatakse jalgpallihalli projektikohased vihmaveerennid Halli tee 16 kinnistu poolsel küljel minimaalselt 250x250mm mõõtmetega vihmaveerennidega ning kolmandaks projekteeritakse Kannikese tee 1 maatükile Halli tee 16 maatüki poolsele küljele 65 m pikkune, 0,5 m sügavune ja 0,5 m põhjalaiusega kraav. Tuginedes veevarustuse- ja kanalisatsiooniinsener ÜJ hinnangule leiab kaebaja esiteks, et vaidlustatud ehitusloa aluseks oleva projekti realiseerimisel hakkab oluline kogus sademevett valguma Halli tee 16 maatükile, samas kui kehtivast detailplaneeringust tulenevalt peab Kannikese tee 1 maatükile püstitava ehitise sademeveelahendus selle välistama. Olulise sademevee koguse valgumisel Halli tee 16 kinnistule ei saa kaebaja oma kinnistut enam kasutada senisel otstarbel, milleks on tulu teenimise eesmärgil selle välja üürimine aiasaaduste kasvatamiseks. Teiseks leiab kaebaja, et vaidlustatud ehitusluba eirab detailplaneeringus sätestatud hoone suurima lubatud kõrguse nõuet, kuna jalgpallihalli kõrguse lähtetasemeks on lubamatult võetud juba tõstetud maapinna kõrgus, mitte olemasoleva maapinna kõrgus. Igal juhul rikub vaidlustatud ehitusluba kaebaja meelest naabrusõigusi ja on seega vastuolus ehitusseadustiku (EhS) § 44 punktiga 4.
4.Kaebaja esitas koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada vaidlustatud ehitusloa kehtivus või alternatiivselt peatada selle kehtivus osas, mis puudutab Kannikese tee 1 maatükil maapinna vertikaali muutust Halli tee 16 kinnistu poolsel küljel ja keelata sellega seotud mistahes ehitustegevus. Kaebaja põhjendab taotlust kokkuvõttes järgmiselt. Esiteks, esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel alustatakse ehitustegevusega peatselt ning kaebaja õigusi kahjustab eeskätt maapinna tõstmine ehk tööd, millest ehitusprojekti realiseerimist alustatakse. Teiseks, jalgpallihalli valmis ehitamise ja sellele kasutusloa andmise korral ei ole kaebajal võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta, kuna kasutusluba on võimalik anda ka õigusvastase ehitusloa alusel püstitatud ehitisele. Kolmandaks ei ole tõendatud, et esialgse õiguskaitse kohaldamise korral jääb vastustaja ilma võimalusest kasutada jalgpallihalli rajamiseks riigieelarvest eraldatud toetust. Neljandaks saaks vastustaja insener ÜJe hinnangule vastavalt projekti lihtsasti muuta ega kaotaks seega ajas.
5.Vastustaja palus esialgse õigusekaitse taotluse rahuldamata jätta, leides eelkõige, et Viimsi jalgpallihalli näol on tegemist suuremahulise ja äärmiselt kalli objektiga, mille rajamise vastu on kaalukas avalik huvi. Samuti on Kultuuriministeerium eraldanud selle rajamiseks 1,5 miljoni euro suuruse toetuse, mille abikõlblikkuse periood lõpeb 31.12.2024, ent milleta ei ole jalgpallihalli rajamine võimalik. Avaliku huviga seoses osutab vastustaja veel sellele, et ilma jalgpallihalli rajamiseta puuduks planeeringualal tugev avalik huvi sellega kaasneva Kannikese tee rajamiseks, haljastuse korrastamiseks ja lisamiseks, vee tootmiseks vajaliku ala uuendamiseks ning ühtlasi kogukonnaaia rajamiseks. Lisaks sellele likvideeritakse alalt ka reostus, mis ei oleks esialgse õiguskaitse kohaldamise korral võimalik, ning projekti raames ehitatakse olemasoleva puurkaevu asemel kaks uut puurkaevu, mis mõjutab oluliselt veeteenuse kättesaadavust.
6.Tallinna Halduskohus jättis 10.04.2024. aasta kohtumääruse resolutsiooni punktiga 1 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kohtu põhjendused olid kokkuvõttes järgmised: a) esialgse õiguskaitse vajadust saab pigem jaatada ning kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks;
2(7)
3-24-943 b) kohtumenetluse ajal jalgpallihalli valmimine ja kaebajale pöördumatute või raskesti kõrvaldatavate tagajärgede saabumine on võimalik, aga pigem vähetõenäoline, arvestades, et vastustajal pole veel töövõtjat, kes vajalikke töid teostaks; kaebaja väidetav õiguste rikkumine leiab aset pärast ehitusloa täiemahulist realiseerimist ehk pärast tööde lõppu; c) kaebuse rahuldamise korral on vastustajal võimalik siiski ehitusluba muuta – arvestades kogu projekti mahukust, ei ole insener ÜJ asjatundja arvamuses välja toodud ettepanekute elluviimine ka ehitamise käigus sellise iseloomuga, mille tõttu tuleks juba rajatud jalgpallihall maha lammutada ja ehitamisega otsast peale alustada; d) esialgse õiguskaitse kohaldamisel kaotab vastustaja Kultuuriministeeriumi toetuse ja jalgpallihall jääks rajamata ka kaebuse rahuldamata jätmise korral, millist tagajärge hiljem heastada ei oleks võimalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas 24.04.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 10.04.2024 määruse osas, millega halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning teha selles osas uus määrus, millega kohaldada esialgset õiguskaitset. Määruskaebuse esitaja põhjendused on järgmised: a) halduskohtu seisukohad esialgse õiguskaitse vajaduse küsimuses on vastuolulised ning halduskohus on ebaõigesti järeldanud, et kaebaja õiguste rikkumine leiab aset pärast ehitusloa täiemahulist realiseerimist; b) halduskohus on jätnud välja selgitamata, mis tähendus on tegelikult vastustaja ja Kultuuriministeeriumi vahel sõlmitud lepingus märgitud kulude abikõlblikkuse tähtpäeval; halduskohus on põhjendamatult jätnud uurimata, kas eelnimetatud lepingut oleks võimalik muuta, samas kui vastustaja ei ole seda võimalust eitanud; c) halduskohus on jätnud võtmata seisukoha kaebaja väite osas, et kui jalgpallihall ehitatakse kohtumenetluse ajal valmis, siis antakse sellele kasutusluba ning kaebaja kaotab oma õiguste kaitse võimaluse; d) insener ÜJ täiendav arvamus (esitatud koos määruskaebusega) lükkab ümber halduskohtu seisukoha, et vajalikud meetmed on võimalik võtta hiljem, kuna kraavi rajamine sobivasse asukohta võib osutuda võimatuks, kui samasse kohta paigutatakse projektis ette nähtud elektrimaakaabel ning torumahuti asendamine suuremaga eeldaks ulatuslikke kaevetöid hoone vundamendi lähedal, mis on nii ehitustehniliselt kui majanduslikult väga ebaotstarbekas; e) halduskohus on põhjendamatult jätnud kaalumata võimaluse võtta muid kaebaja õiguste kaitse tagamiseks sobivaid esialgse õiguskaitse meetmeid – minimaalselt tagaks kaebaja huvide kaitse jalgpallihallile kasutusloa andmise keelamine; f) halduskohus on põhjendamatult arvesse võtmata jätnud selle, et vastustajal oleks lihtsasti võimalik enne ehitustöödega alustamist viia ehitusprojekti sisse vastavad muudatused selleks, et kaebaja õiguste rikkumine ära hoida ehk kiire tegutsemisega saaks vastustaja välistada nii kaebaja õiguste rikkumise kui ka Kultuuriministeeriumiga sõlmitud lepingu tingimustest hälbimise.
8.Vastustaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõttes järgmised: a) kaebaja väidetav õiguste rikkumine on ebatõenäoline ning võib leida aset vaid pärast ehitustööde lõppu; 3(7)
3-24-943 b) vastustajal on igal ajahetkel ka ehitamise ajal võimalik uuesti läbi vaadata projekti sademevee osa ja selles osas ehitusprojekti muuta või täiendada vastavalt ilmnenud asjaoludele, kaebaja tähelepanekutele ja ekspertide arvamusele – vastustaja ei soovi kohtuvaidlusi ja on juba alustanud projekteerijaga suhtlust ehitusprojekti osaliseks muutmiseks; c) hankedokumentidest tulenevalt on ehitamise periood lepingu allkirjastamisest 14 kuud, mis tähendab, et hoonele kasutusloa andmine ei ole veel pikka aega teemaks; d) vastustaja ja Kultuuriministeeriumi toetuslepingu kohaselt tuleb toetus kasutada ära hiljemalt 31.12.2024; kultuuriministeerium on 19.04.2024 kirjas kinnitanud toetuse võimalikku tagasinõudmist, kui projekt ei valmi, samas välistamata ka lepingu muutmist; e) esialgse õiguskaitse kohaldamise korral ei ole võimalik ehitada ja kui ei ole võimalik ehitada, ei ole ka võimalik toetuse summat lõpuni kulutada – kohtule vastuse koostamise ajaks on toetuse summast kulutatud 537 096 eurot; oht toetus kaotada on vastustaja jaoks piisavalt reaalne, mistõttu kaalub see üles kaebajate huvi esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.
10.Esialgse õiguskaitse eesmärk on hoida ära selliste kahjulike tagajärgede saabumine kohtumenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine oleks kaebuse rahuldamise korral võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset ei kohaldata, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või esialgne õiguskaitse kahjustab ülemääraselt avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi.
11.Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust ei saa eitada, kuid seda ei saa pidada kaalukamaks avalikust huvist rahastada jalgpallihall ehitust osaliselt riigieelarvest eraldatud toetusega. Halduskohtu määruse põhjendused esialgse õiguskaitse vajaduse osas ei ole vastuolulised. Halduskohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et võimalik kaebaja õigusi kahjustav tagajärg saabub jalgpallihalli valmimisel. Kaebusest ja määruskaebusest nähtuvalt näeb kaebaja kahjuliku tagajärjena eelkõige seda, et jalgpallihalli püstitamise korral hakkab sademevesi valguma kaebaja kinnistule nii, et see muudab kaebaja kinnistu kasutamise senisel otstarbel võimatuks. Sellise tagajärje saab põhjustada eelkõige jalgpallihalli katusele langev sademevesi, kui projektis ette nähtud lahendus ei võimalda seda kanaliseerida. Esitatud andmetest ei saa järeldada, et Kannikese tee 1 maatükil maapinna tõstmine iseenesest võiks põhjustada sellise kaebajat kahjustava tagajärje – probleemiks saavad osutuda nimelt jalgpallihalli katusele langevad sademed, kuna see sademevesi ei saa imbuda maasse, nagu see oleks suurema osaga sademetest, mis langevad otse maapinnale. Seejuures nähtub kaebusele lisatud detailplaneeringu põhijoonisele (dtl. 45) kantud kõrgusmärkidest ning kaebaja juhatuse liikme koostatud skeemilt (dtl. 108), et ka käesoleval ajal on Halli tee 16 maapind pisut madalam kui see on praegu tulevase jalgpallihalli asukohas. Arvestades rajatava jalgpallihalli katuse pindala ja sinna langevate sademete hulka on pigem ebatõenäoline, et sademevee lubamatu valgumise võimalus on märkimisväärselt suurem sellest tingituna, kas Kannikese tee 1 maatükil maapinda tõstetakse või mitte. Sademevee hulk ja selle naaberkinnistule valgumise võimalikkus sõltub eelkõige siiski katuse suurusest, selle kalde suunast ja katusele langeva sademevee kanaliseerimise süsteemi tõhususest. Vastupidist ei saa
4(7)
3-24-943 järeldada ka kaebusele lisatud insener ÜJ arvamusest, kuna ka seal on selgelt keskendutud hoone katusele langevatele sademetele.
12.Halduskohus on õigesti leidnud, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasnevaks võimalikuks negatiivseks tagajärjeks avalikule huvile on see, et vastustaja võib ilma jääda jalgpallihalli rajamiseks riigieelarvest antud toetusest. Koos vastusega määruskaebusele on vastustaja esitanud kõnelause toetuse andmise ja kasutamise tingimusi reguleeriva lepingu Kultuuriministeeriumiga (dtl. 255). Lepingu punktist 2.3. tuleneb, et toetuse abikõlblikkuse perioodiks on 2023. ja 2024. aasta. Lepingu punkti 3.1. kohaselt on vastustajal kohustus esitada hiljemalt 31.12.2024 toetuse kasutamise lõpparuanne. Lepingu punktist 4.1.4 tuleneb vastustajale kohustus tagastada toetuse kasutamata jääk koos lõpparuande esitamisega. Neist sätetest ilmneb üheselt, et toetuse summa, mida vastustaja 2024. aastal abikõlblike kulude tegemiseks ära kasutada ei suuda, tuleb tagastada. Halduskohtule ei ole põhjust ette heita lepingu muutmise võimalikkuse analüüsimata jätmist. Mõistagi on eelviidatud lepingu muutmine poolte kokkuleppel võimalik. Samavõrd tõsi on aga, et vastustajal ei ole õigust nõuda lepingu muutmist tulenevalt näiteks asjaolust, et esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu ei ole ehitamisega võimalik alustada. Iseäranis praeguses olukorras, kus seadusandlik ja täidesaatev riigivõim otsivad üldteadaolevalt võimalusi riigi rahandusolukorra parandamiseks ning avaliku sektori kulude kärpimine näib paratamatu, ei ole põhjust iseäranis lootusrikkalt suhtuda võimalusse, et Kultuuriministeerium soostub loobuma toetuse tagasi nõudmisest olukorras, kus toetuse saaja ei ole toetuse saamisel võetud kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kultuuriministeerium on 19.04.2024 kirjas (dtl. 259) samuti kinnitanud, et asjaomase toetuse abikõlblikkuse perioodi pikendamine ei ole võimalik. Neil asjaoludel tuleb nõustuda halduskohtu järeldusega, et esialgse õiguskaitse kohaldamise korral on riigieelarve toetusest ilma jäämise oht reaalne. Arvestades asjaomase toetuse mahtu saab usutavaks pidada, et jalgpallihalli rajamine ilma kõnealuse riigi toetuseta ei osutu võimalikuks. Toimikust nähtuvatel andmetel ei saa usutavaks pidada seda, et riigi toetuse mahus ehk 1,5 miljoni euro ulatuses oleks võimalik teha Kultuuriministeeriumiga sõlmitud lepingu kohaselt abikõlblikke kulusid enne 2024. aasta lõppu ilma vaidlustatud ehitusloa realiseerimisega seotud ehitustööde alustamiseta.
13.Halduskohus on mõistlikult kaalunud ühelt poolt esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral kaebajale tekkida võivat kahju ning selle heastamise võimalusi ning teiselt poolt esialgse õiguskaitse kohaldamise korral avalikule huvile kaasnevat negatiivset tagajärge. Nõustuda tuleb halduskohtu lõppjäreldusega, et esialgse õiguskaitse kohaldamise korral ei saabu kaebajat kahjustav tagajärg kohe, vaid jalgpallihalli valmimisel (milleni läheb eelduslikult 14 kuud seni veel sõlmimata hankelepingu sõlmimist arvates) ning ka jalgpallihalli projektikohase valmimise korral on kaebajale kaasnev väidetav kahulik tagajärg pärast kaebuse rahuldamist võimalik kõrvaldada. Määruskaebusele lisatud insener ÜJ täiendavale arvamusele (dtl. 235) tuginedes tuleb möönda, et kaebaja kinnistule liigse sademevee valgumise takistamiseks vajaliku kraavi rajamine ja projektis ette nähtust suurema läbimõõduga torumahuti paigaldamine hiljem on ehitustehniliselt keerukas ning kahtlemata oluliselt kulukam. Arvamusest ei nähtu siiski, et see oleks võimatu. Sellises olukorras peab riski kandma vastustaja, kes peab arvestama kaebuse rahuldamise võimalusega ning sel korral ka vajadusega jalgpallihall sademevee äravoolu puudutavas osas ümber projekteerida ja vastavad ümberehitustööd teha. Seevastu esialgse õiguskaitse kohaldamise korral jääks vastustaja tõenäoliselt ilma riigi toetusest, samas kui kaebuse rahuldamata jätmisel ei oleks selline negatiivne tagajärg heastatav ning iseäranis ei kannaks selle eest mistahes vastustust kaebaja. Seega peab vastustaja ise hindama riske ning otsustama, kas asuda kavandatud ajal ehitama olemasoleva projekti järgi, tagades seeläbi võimaluse kasutada riigi toetust ning riskida hilisema võimaliku täiendava kuluga sademevee süsteemi ümberehitamiseks (sh vajadusel kraavi võimalikus asukohas elektri-maakaablite ümberpaigutamiseks) või loobuda ehituse alustamisest käesoleva kohtuvaidluse ajaks, riskides riigi toetusest ilma jäämisega või hoopis 5(7)
3-24-943 muuta projekti enne ehitustööde alustamist lähtudes kaebaja soovidest. Oma valiku tegemisel peab vastustaja siiski arvestama sellega, et ehitades kehtiva, kuigi kohtus vaidlustatud ehitusloa alusel, ahenevad oluliselt ehitise omaniku võimalused kaebuse hilisema rahuldamise korral pareerida ümberehitamise või lammutamise vajadust sellega kaasnevaid täiendavaid kulusid puudutavate argumentidega.
14.Nõustuda ei saa kaebaja argumendiga, et asjaomasele jalgpallihallile kasutusloa andmise korral oleks kaebaja eesmärgi saavutamine välistatud. EhS § 55 punkt 1 välistab kasutusloa andmise juhul kui ehitis ei vasta nõuetele. Ehitisele esitatavad nõuded on sätestatud eelkõige EhS § 11, mille lõike 1 kohaselt peab ehitis muuhulgas olema oma olemasolu vältel olema ohutu. Ehitise ohutuse mõiste sisustamisel tuleb juhinduda EhS §-st 8, mille teisest alusest tuleneb, et „[ehitis] on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu [...] varale [...]“. Ehitist, mis ehitatud nii, et selle ehitise tõttu langeb naaberkinnistule rohkem sademevett, kui naaberkinnistu omanik tavapäraselt taluma peab, ei saa pidada ohutuks. Seega juhul kui käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega leiab tuvastamist, et vaidlustatud ehitusloa ja selle aluseks oleva ehitusprojekti kohaselt valmiva (valminud) ehitise sademevee ärajuhtimise lahendus ei taga eelkõige detailplaneeringust tulenevat nõuet, et vältida tuleb sademevee valgumist naaberkinnistule, siis ei ole tegemist ohutu ehitisega ning sellele kasutusloa andmine ehitusloa õigusvastasusest sõltumata ei ole mõeldav. Käesoleva kaebuse rahuldamise korral ei oleks seega tegemist sarnase olukorraga, nagu see, mida käsitles Riigikohtu määruskaebuses osutatud kohtuasjas 3-15-873, kuna käesoleval juhul seondub ehitusloa (mõistagi alles kaebuse sisulisel läbivaatamisel kontrollimist vajav) õigusvastasus ehitise ohutusega.
15.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu määruskaebuse esitaja seisukoht, et halduskohus oleks pidanud kaaluma taotluses nimetatutega võrreldes ka muude esialgse õiguskaitse meetmete võtmist, eelkõige kasutusloa andmise keelamist. Kasutusloa andmise keelamine käesolevas menetlusetapis, kus ehitamisega pole veel alustatud ning kasutusloa andmine ei saa kõne alla tulla veel vähemalt aasta jooksul, oleks ilmselgelt ennatlik. Esialgne õiguskaitse peab tagama kaebajale vähima vajaliku kaitse, mis tähendab, et üldjuhul ei ole põhjendatud esialgse õiguskaitse meetmete võtmine takistamaks arenguid, mis ei saa toimuda vähemalt enne kaebuse lahendamist esimeses kohtuastmes.
16.Mis puudutab määruskaebuse esitaja väidet, et halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et tehes projekti insener ÜJ arvamuses osutatud muudatused, saaks vastustaja aega kaotamata vältida nii kaebaja kahjustamist kui ka riigi toetusest ilma jäämist, siis tuleb tähele panna, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei tohi kaasa tuua olukorda, kus kaebusele vastu vaidleval menetlusosalisel ei jää praktikas muud üle, kui kaebaja nõudmistele vastu tulla. Sellisel juhul oleks tulemus sisuliselt sama, mis esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaebuse ette ära otsustamisel. Olgugi, et halduskohus tõdes õigesti, et kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks – arvestades eelkõige insener ÜJ arvamust, et sademeveekanalisatsiooni projektis on katusele langeva sademehulga arvestamisel lähtutud objekti asukohta silmas pidades ebaõigest alusest ja sellest tulenevalt projekteeritud sademehulga nõuetekohaseks kanaliseerimiseks liialt väikesed torud – ei saa etteulatuvalt võtta kindlat seisukohta, et kaebus kuulub rahuldamisele. Sellegipoolest näib mõistlik, et vastustaja ÜJ ettepanekuid kaaluks ning vastustaja on ka kohtule teatanud, et tegeleb sellega.
17.Kuigi määruskaebuses ei ole kaebaja esialgse õiguskaitse vajadusega seoses tuginenud halduskohtule esitatud kaebuses sisalduvale argumendile, mis puudutab rajatava jalgpallihalli kõrgust, tuleb märkida, et teatud kõrgusega hoone valmis ehitamine on kahtlemata oluliselt raskemini kõrvaldatav tagajärg kui sademevee ärajuhtimist puudutava lahenduse ümber ehitamine. Esialgse õiguskaitse kohaldamine lubatust kõrgema jalgpallihalli rajamise takistamiseks ei ole siiski käesoleval juhul mõeldav. Detailplaneering ei välista Kannikese tee 1 maatükil maapinna tõstmist. Vastupidist ei väida ka kaebaja. Ehitusprojektis ei ole ette nähtud 6(7)
3-24-943 maapinna tõstmist sellises ulatuses, mis eeldaks seda sõnaselgelt lubava regulatsiooni ette nägemist detailplaneeringus. Haldusasjas nr 3-3-1-4-12 tehtud kohtuotsuses selgitas Riigikohus, et igasugune maapinna tõstmine detailplaneeringus reguleerimist ei vaja ega mõjuta ka naaberkinnisasjade omanike õigusi, vastuolu detailplaneeringuga tekib aga juhul, kui pinnast tõstetakse detailplaneeringu koostamisel aluseks võetud pinnasekõrgusega võrreldes määral, mis võib hakata oluliselt mõjutama detailplaneeringuga ja ehitusseadusega reguleeritud ehitusõiguse näitajaid. Naabrite õiguste kaitse aspektist on seejuures oluline ka see, kui palju tõstetakse maapinda naaberkinnistutega võrreldes ning kas ja kuidas mõjutab see nende kinnistute olukorda (vt viidatud kohtuotsuse punkt 18). Erinevalt eelviidatud Riigikohtu lahendis käsitletud olukorrast ei hakka jalgpallihalli rajamisel maapinna tõstmine oluliselt mõjutama ehitise kõrgust. Sellises olukorras ei pidanud vastustaja jalgpallihalli kõrguse arvestamisel juhinduma detailplaneeringus kajastatud kõrgusmärkidest, vaid võis ehitise kõrgust arvestada projekteeritava maapinna kõrgusest. Rajatava jalgpallihalli kõrgusest lähtuvad mõjud vähemalt kaebaja kinnistule sõltuvad ebaolulisel määral sellest, kas mõõta halli kõrgust olemasoleva maapinna kõrgusest või projekti kohaselt tõstatud maapinna kõrgusest. Nagu juba eespool märgitud, siis kaebaja kinnistule liigse sademee valgumise võimalus sõltub eelkõige jalgpallihalli katuse suurusest ja kujust ning sademevee kanaliseerimise lahenduse vastuvõtuvõimsusest. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.