Urge Veis OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ kaebused Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 28. juuni 2022. a otsuste nr 13-29.1/22/1660 ja nr 13-29.1/22/1665 tühistamiseks ning uute otsuste tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I Urge Veis OÜ, volitatud esindaja Henno Nurmsalu Kaebaja II KARJAKOPPEL OÜ, volitatud esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Eva Rückenberg
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Urge Veis OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ kaebused rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. mail 2024 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Urge Veis OÜ esitas 17. märtsil 2022 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) toetustaotluse viitenumbriga 41002200180 maaeluministri 3. veebruari 2017. a määruse nr 14 „Põllumajandusettevõtja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetus“ (määrus nr 14) alusel. Toetust taotleti veiselauda rekonstrueerimiseks, sadevee kanalisatsiooni trassi rajamiseks koos rest kaevudega ja karjaaia rajamiseks. Kogu projekti kavandatavaks maksumuseks oli 572 250,27 eurot, millele taotleti toetust summas 226 618,24 eurot. PRIA jättis 28. juuni 2022. a otsusega nr 13-29.1/22/1660 Urge Veis OÜ taotluse rahuldamata. Urge Veis OÜ esitas 19. juulil 2022 PRIA otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 29. septembri 2022. a vaideotsusega nr 13-29.1/22/1851-2 rahuldamata. Urge Veis OÜ esitas 19. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 28. juuni 2022. a otsuse nr 13-29.1/22/1660 tühistamiseks ja PRIA uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Tartu Halduskohus võttis 19. oktoobri 2022. a määrusega Urge Veis OÜ kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks (haldusasi nr 3-22-2226).
2.KARJAKOPPEL OÜ esitas 17. märtsil 2022 PRIA-le toetustaotluse viitenumbriga 41002200187 määruse nr 14 alusel. Toetust taotleti mobiilsetele seadmetele: rullpress, heinaveo haagis ja loomade varjualus. Kogu projekti kavandatavaks maksumuseks oli 67 235 eurot, millele taotleti toetust summas 26 894 eurot. PRIA jättis 28. juuni 2022. a otsusega nr 13-29.1/22/1665 KARJAKOPPEL OÜ taotluse rahuldamata. KARJAKOPPEL OÜ esitas PRIA otsuse peale 26. juulil 2022 vaide, mille PRIA jättis 29. septembri 2022. a vaideotsusega nr 13-29.1/22/1897-2 rahuldamata. KARJAKOPPEL OÜ esitas 24. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 28. juuni 2022. a otsuse nr 13-29.1/22/1665 tühistamiseks ja PRIA uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Tartu Halduskohus võttis 24. oktoobri 2022. a määrusega KARJAKOPPEL OÜ kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks (haldusasi nr 322-2267).
3.Vastustaja esitas 18. novembril ja 22. novembril 2022 kohtule mõlemas haldusasjas vastuse kaebusele ning ühtlasi palus liita haldusasjad nr 3-22-2226 ja 3-22-2267 ühte menetlusse.
4.Kohus liitis 23. novembri 2022. a määrusega haldusasjad nr 3-22-2226 ja 3-22-2267 ühte menetlusse ning otsustas liidetud haldusasja menetleda haldusasjana nr 3-22-2226.
5.Tartu Halduskohus määras 21. novembri 2023. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
6.1.PRIA järeldused ei tugine tõendatud asjaoludel. Kaebajad vastavad määruses nr 14 taotlejale, taotlusele ja toetatavale tegevusele kehtestatud nõuetele. PRIA otsuses kajastatud äriühingud on iseseisvad ega moodusta kontserni või muul viisil seotud äriühinguid. Määruses ei ole viidet tulumaksuseadusele, mistõttu ei ole see kohaldatav. Põllumajanduslik majapidamine saab olla vaid ühe ettevõtja majandusüksus, mis on ühtse majandusliku ja
3-22-2226 tehnilise juhtimisega. Urge Veis OÜ, Heinamaa OÜ, Urge Nuumveiste Farm OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ on kõik eraldiseisvad põllumajandustootjad ning meelevaldne on lugeda neid üheks põllumajanduslikuks majapidamiseks. Kaebajate hinnangul saab põllumajanduslik majapidamine olla siiski ühe ettevõtja majandusüksus, ühtse majandusliku ja tehnilise juhtimisega üksus. Eeltoodud äriühingud ei moodusta määruse nr 14 § 17 lg 4 mõttes kontserni ning puudub teiste isikute valitsev mõju. Erinevatele isikutele kuuluvad ettevõtted on teinud küll omavahel tehinguid, kuid tegemist ei ole selliste seostega, mida võiks pidada valitsevaks mõjuks. PRIA ebaõige käsitluse järgi võiks kõiki ühistegevuse kriteeriumi alusel investeeringutoetuste voorudes hindepunkte saanud ettevõtjaid pidada üksteisega seotuks, mis ei saa kuidagi olla määruse eesmärkidega kooskõlas.
6.2.Maksu- ja Tolliameti hinnangul ei esine viidatud ettevõtetel maksukohustuste rikkumisi. Vennad Roland Gabor ja Romek Gabor alustasid põllumajandusliku maa rentimisega Pärnumaal ettevõttes Garold Grupp OÜ, koos tegutseti vaid 2010. aaastal. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei ole vaideotsuses nimetatud asjaolusid arvesse võetud. Pelgalt asjaolu, et ettevõtted on ajaloolistel põhjustel tegutsemas samas piirkonnas, osaliselt sama vana laudakompleksi selgelt eristatavates osades, ei tähenda, et tegemist on asukohalise seosega, mis viitab ühele majandusüksusele. Tegemist on sisuliselt kahe venna erinevate ettevõtetega, millel ei ole ühtset juhtimist või muud seost. Ettevõtete tegevus ei välju tavapärase majandustegevuse piiridest. Vaidlustatud otsused on oluliste kaalutlusvigadega ja põhjendamata. PRIA on ärakuulamise raames antud selgitusi võtnud arvesse vaid formaalselt.
6.3.PRIA ei ole tuvastanud, et kaebajate kogu müügitulu oleks tekitatud eesmärgiga saada toetust. Kaebaja I hinnangul puudus tal motiiv müügitulu muutmiseks toetuse saamise eesmärgil ja selleks heina müügi arvete vastav muutmine või tekitamine. Juhul kui PRIA ei arvesta teistelt partnerettevõtetelt müügi ettevalmistamiseks ostetud loomadega omatoodangu arvestuses, siis ka nende loomade mahaarvamisel arvestusest on kaebaja I müügitulu piisav täitmaks määruses nr 14 sätestatud nõudeid. Kaebaja II on seisukohal, et puudused arvete vormistamisel ei ole sellised, mis seaks müügitulu saamise näidatud ulatuses kahtluse alla. Tegevused erinevate ettevõtete vahel loomade müügi organiseerimisel ei ole piisavad käsitlemaks erinevaid ettevõtteid ühise majandusüksusena.
6.4.Tegemist ei ole müügitulu kunstliku tekitamisega, vaid tavapärase majandustegevusega. Loomade ümberpaigutamised ja müügid ettevõtete vahel on tingitud VTA eeskirjadest ja vajadusest paigutada loomi ettevõtte alla, kus tehakse kõigile välja veetavatele loomadele karantiin ja veterinaartoimingud. Maheettevõte võib osta mittemahedaid loomi aastas mitte rohkem kui 10% kogu täiskasvanutest loomadest ja seda tuleb kooskõlastada eelnevalt järelevalveasutusega. Osta võib ainult lehmikuid, mullikaid, kuid pullvasikaid vanemaid kui 8 kuud ei tohi osta. Maheloomade ostmisele piiranguid ei ole. Kui noorlooma tahetakse osta ja välja viia Euroopa Liidu (EL) liikmesriiki, siis kehtivad ühed Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) eeskirjad ja nõuded, kui loomad saadetakse EL-st välja on teised tingimused ja karantiinid. Sellest tingituna on toimunud loomade ümberpaigutamised ja müügid ühelt ettevõttelt teise, kus tehakse kõigile väljaveetavatele loomadele karantiin ja veterinaartoimingud lähtuvalt kehtivatest nõuetest. Eeltoodu oli PRIA-le teada. Loomade müügieelne koondamine ja müügi ühine korraldamine ei täida mitte müügitulu näiliku tekitamise eesmärki, vaid on eluliselt vajalik täitmaks kõiki loomade ekspordiks vajalikke nõudeid. Tegemist on ühistegevuse ja lubatava koostööga. Maaelupoliitikas on ühise majandustegevuse edendamine eesmärgipärane tegevus. Ühistegevus ja koostöö erinevate ettevõtete vahel ei ole automaatselt tingimuste kunstlik tekitamine eesmärgiga saada toetust. Ettevõtete vahel toimub koostöö ka majanduslikust aspektist lähtudes ja kõik ei ole seotud toetuste saamisega.
6.5.Kaebaja I selgitab, et loomad asuvad Pärnumaal, sest seal on ettevõttel Heinamaa OÜ laut. Heina, allapanuheina, silo transpordib Heinamaa OÜ oma tarbeks enda maadelt
3-22-2226 Harjumaalt. Vajalikku mahesööta ostab firmadelt, kes on mahetunnustatud, lähtudes mahepõllumajanduslikule tootmisele kehtestatud nõuetele. Urge Veis OÜ ja Heinamaa OÜ karjatavad oma loomi Urge Veis OÜ-lt ja Urge Nuumveiste Farm OÜ-lt renditud maadel. Rendilepingud on tasuta, kuid põlde deklareerib rendileandja (lisatud on rendilepingud, mis on sõlmitud vastavalt 2015. ja 2018. a). Heinamaa OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ on mahetunnustatud ja teevad omavahel koostööd. Heinamaa OÜ toodab heina KARJAKOPPEL OÜ põldudel. Vastavalt kokkuleppele on KARJAKOPPEL OÜ tasu Heinamaa OÜ-le 50% toodangust. KARJAKOPPEL OÜ transpordib söödad Harjumaalt oma loomadele, kes asuvad Pärnumaal. Heinamaa OÜ müüb liigse heina kas Harjumaal või vajadusel ka Pärnumaal.
6.6.Kaebaja II rõhutab, et kogus heina õiguspärasel viisil ja on seda teinud samamoodi ka varem. Teatud perioodi möödumisel on tehtud heina ja silo tarnijatega arveldused vastavalt tarbitud kogustele või ülejäägile. KARJAKOPPEL OÜ omab heinamaid, aga heina tootmine toimub koostöös Heinamaa OÜ-ga viimase tehnikaga ja lepingu alusel. KARJAKOPPEL OÜ heina tootmine sõltub enda vajadusest, samuti asjaolust, kas on huvilisi heina ostuks. Määrava tähtsusega on ka ilmastikutingimused. Näiteks aastal 2018 müüdud heina kohta on 20 arvet. Kaebaja II esitas selgitused, kuidas on füüsiliselt eristatud loomapidamishooned ja vajadusel oleks PRIA nõudmisel esitatud ka eraldi arvestus tootmiskulude osas. Kaebaja II on esitanud menetluses tõendid loomade müügi kohta. Kaebajal on loomakasvatushooned, maaressurss, tehnika. Jääb arusaamatuks, kuidas ja millistel kaalutlustel on vastustaja jõudnud järeldusele, et kaebaja majandustegevuse tulemusel puudub kaebajal ikkagi täielikult omatoodang. Kaebaja II on kaebuse esitamise seisuga müünud 2022. a 3 veist (pullikut) ja alustab müügikaalu saavutamisel järgmiste vasikate müümist.
6.7.Kaebaja II seaduslikul esindajal oli võimalus tutvuda sugulase ettevõtte Urge Veis OÜ poolt viimase lepinguliselt esindajalt tellitud ja esitatud vaidega, mille sisulised väited kattusid paljuski kaebajat II puudutavate taotluse rahuldamata jätmise alustega. Võimaldatud ligipääs teise isiku vaidele ei tähenda ega tõenda, et äriühingu juhtimine on seotud või tegemist on valitseva mõjuga.
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
7.1.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) art 2 lg 1 p-st d ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 (määrus nr 1307/2013) art-st 4 lähtuvalt on Heinamaa OÜ, KARJAKOPPEL OÜ, Urge Nuumveise Farm OÜ ja Urge Veis OÜ käsitletavad ühe põllumajandusliku majapidamisena, sest ettevõtted on seotud nii isikulise seose (omanikud ja juhatuse liikmed on vennad või abikaasad) kui ka ühise majandusliku huvi kaudu.
7.1.1.Kohtupraktika kohaselt on juba määrav võimalus avaldada valitsevat mõju, mistõttu ei ole vaja tõendada, kas valitsevat mõju tegelikult kasutatakse või hakatakse kasutama. Mõjutamise võimalus peab olema tõeline. Kõigi seotud ettevõtete majandustegevus toimub samade füüsiliste isikute juhtimisel, ettevõtete otsustuspädevate isikute vaheline seotus lihtsustas omavahelist koostööd selliselt, et kaebaja I vastaks toetuse saamise tingimustele. Määrus nr 14 ei viita tulumaksuseadusele, kuid analoogia korras saab tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 lg-st 1 lähtuda.
7.1.2.Äriühingute tegutsemine koos, majanduslik toimumine ning äriühingute seaduslike esindajate ning osanike tihe omavaheline perekondlik side on piisavad pidamaks äriühinguid seotud isikuteks. Lisaks viitavad tehingulased asjaolud (ärisuhted seotud ettevõtete vahel, otsustuspädevad isikud on lähikondsed ning tegutsevad samas asukohas, hooajatöödel vastastikku abistamine) toetuse saamise tingimuste kunstlikule täitmisele, eesmärgiga saada toetust suuremas suuruses, kui seda meetme määrus oleks võimaldanud. Juba tegutsemine viisil, mis kolmandatele isikutele jätab mulje kahest äriühingust kui ühest majandusüksusest,
3-22-2226 on piisav, et lugeda äriühinguid seotud isikuteks. Vaadeldes nimetatud äriühinguid koos, nende tegutsemist ja seotust omavahel ka läbi kolmanda isiku pilgu läbi, jääb äriühingutest mulje kui ühest majandusüksusest. Ebaausat konkurentsi tekitab olukord, kus ühe kasusaaja või huvigrupi ümber tekitatakse formaalselt sõltumatute toetuskõlbulike ettevõtete võrgustik, mis on loodud eelkõige toetuste saamiseks. Asjas kogutud asjaolusid kogumis hinnates joonistub välja toetuste koondumine ühtede ja samade isikuteringi kuuluvate ettevõttete kätte. Kaebajad ei ole täiendavalt selgitanud ega esitanud tõendeid, millistele konkreetsetele Konkurentsiameti ja Maksu- ja Tolliamet järeldustele valitseva mõju kontekstis nad toetuvad.
7.1.3.PRIA hinnangul toimub eelnimetatud ettevõtete (varjatud) juhtimine vendade Roland Gabor ja Romek Gabor poolt. Varjatud juhtimisega on tegemist ka siis, kui isik omab ning kontrollib äriühingut, kuid kes formaalselt ei ole juhatuse liige ja kes avalikult ei tegele ühingu juhtimisega, kuid kelle juhiseid ja soovitusi täidetakse töötajate või juhatuse liikmete poolt. Roland Gabor või Romek Gabor on tihtipeale seotud ettevõtete osanikud või juhatuse liikmed, mistõttu on neil kontroll äriühingute üle. Urge Veis OÜ, Urge Nuumveise Farm OÜ, Heinamaa OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ avaldavad mõju üksteisele läbi sugulussidemete, ettevõtluses osanikeks ja esindusõigust omavateks juhatuse liikmeteks olemise kaudu. Mõlema ettevõtte majandusaasta aruannetes on seotud osapoolteks loetud tegevjuhtkonda koos tema lähedaste pereliikmetega ning eraisikust omanikku ning kõigi eelpool nimetatute valitseva või olulise mõju all olevad ettevõtjaid. Kaebajad on endaga seotud äriühingutega jaganud taotlusega seonduvat teavet. Kaebajad on kinnitanud äriühingute omavahelisi suhteid ja põllumajandustegevuste ja tootmiste jaotamist erinevate äriühingute vahel, kuigi müügituluna näidatakse toodete müüki omatoodanguna.
7.1.4.Määruse nr 14 § 17 lg 3 ja 4 tingimusi on seega sisuliselt rikutud, sest ühisesse majandusüksusesse kuuluvad Urge Veis OÜ ja Heinamaa OÜ on taotlenud ja neile on määratud arengukava programmperioodil kokku juba 678 010,55 eurot toetust, kuigi maksimaalne toetuse suurus ühe taotleja kohta on 500 000 eurot. Seega on kaebaja I ja II puhul määruse § 17 lg 4 nõue ületatud ning neil ei ole arengukava programmperioodil täiendavale toetusele õigust.
7.2.Kaebajad on kunstlikult tekitanud omatoodetud põllumajandusliku müügitulu. Kaebajad esitasid vastuolulisi selgitusi, mis panid aluse PRIA kahtlustele kaebajate tegevuste vastavusest meetme määrusele. Olukorras, kus kasvõi osa kaebajate müügitulust oli tekitatud kunstlikult toetuse saamise eesmärgil, ei vasta esitatud müügitulu kogumis määruse nr 14 § 2 lg-le 1. Kohtupraktikas on rõhutatud, et omatoodetud põllumajandustooteks ei saa lugeda sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahendamise abil, teenuse sisseostmisel või koostöös teiste ettevõtjatega olukorras, kus taotlejal endal puuduvad töövahendid kauba või toodangu valmistamiseks. Taotlejal peab olema võimekus ise toodangut toota, mida näitab vajalik põhivara ja tööjõu olemasolu. Müügitulu tekkimiseks on vaja teha kulutusi, st tulu nõuab sisendit, kas siis põllumajandusmasinatele või tööjõule tehtavate investeeringute ja kulutuste näol. Seega ei saa omatoodetud põllumajandustooteks pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisse ostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Kaebaja II on toetustaotluses esitanud omatoodetud müügitulu kohta andmeid, milles sisaldub määruse nr 14 § 2 lg-le 1 mitte vastav müügitulu. Kaebaja esitatud veiste müügitulu on tekitatud kunstlikult. Olgugi, et ka tegelikult omatoodetud müügituluga oleks kaebaja II vastanud määrusele § 2 lg-le 1, siis on objektiivselt tuvastatud müügitulu andmete kunstlik tekitamine ja kaebaja tahtlus ebaõigete andmete põhjal saada toetust.
7.2.1.PRIA-le esitatud materjalidest nähtub, et 2020. ja 2021. majandusaastal liikusid loomad Urge Veis OÜ, Urge Nuumveiste Farm OÜ, KARJAKOPPEL OÜ ja Heinamaa OÜ vahel ning lõpuks müüs üks äriühing (valdavalt Urge Veis OÜ) need kolmandatele ettevõttele. Sellist loomade liikumist arvestades oleks looma justkui kolm korda toodetud ja kõik
3-22-2226 nimetatud ettevõtted märgivad seda kui omatoodetud põllumajandusliku toote müügitulu. Sellisel viisil loomade liikumise puhul tuleb äriühinguid käsitleda ühe majapidamisena ning looma ühe majandusüksuse poolt koostoodetud põllumajandusliku tootena. Kaebaja I selgitused loomade liikumise kohta ei ole elulises ega majanduslikus mõttes loogilised. Arusaamatu on, miks on loomade tootmiseks vajalikud tootmisetapid jaotatud Roland Gabor ja Romek Gaboriga seotud äriühingute vahel. Ettevõtete vahelised tõendamata või raskesti tõendamata tehingud ja kokkulepped ei ole tehtud tavapärastes turutingimustes.
7.2.2.Kaebaja II esitas omatoodetud põllumajandusliku toodete müügitulu tõendamiseks 8 arvet 2020. a ja 8 arvet 2021. a kohta. Kolme arve kohaselt müüdi kaebajale I maheveiseid summas 6 404, 53 eurot. Kaebaja selgitas, et tegelikult müüdi sellel arvel kajastatud loomad välismaa äriühingule, kes tasus teisele isikule. Kaebaja II pangakonto väljavõttest nähtuvalt tasus loomade eest 23. veebruaril 2021 kaebaja I, mitte väidetud välisriigi äriühing. Samuti nähtub loomade registrist, et loom liikus kaebaja II karjast kaebaja I karja, kus loom 16. veebruaril 2021 realiseeriti. Kaebaja II esitatud lehmikute arvel (6. märtsi 2020. a arve Impex DMD D.O.O: nr 20200103) näidatud loomad liikusid kaebaja II karjast 5. märtsil 2020 Heinamaa OÜ karja ning sealt 2. märtsil 2020 edasi kaebaja I karja, kus loomad märtsis 2020 realiseeriti. Arvete osas selgitas kaebaja II, et arve nr 20200103 on tasaarveldatud sama kuupäeva kandva Heinamaa OÜ ostuarvega nr 2020007 summas 2177,26. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja II selgitused asjakohased. Arve on käibemaksuta, arve saajaks on teine ettevõte ning tasumisena selgitatakse kolmanda osapoole tasaarveldusi, kes tegelikult ei ole samuti looma realiseerinud. Tegelikult müüdi loomad kaebajale I ja tema müüs loomad edasi kaebaja II poolt väljatoodud välisettevõtetele. Seega on kaebaja II 2020. majandusaastal arve nr 20200103 ning 2021. majandusaastal arve nr 2021-0201 vastuolulised. Urge Veis OÜ, Urge Nuumveiste Farm OÜ, KARJAKOPPEL OÜ ja Heinamaa OÜ 2020. ja 2021. majandusaastal väljaliikunud loomade eelnevat liikumist kajastavast tabelist on näha, et loomad liiguvad eelnimetatud ettevõtete vahel ning lõpuks üks neist (valdavalt Urge Veis OÜ) müüb need mõnele muule ettevõttele. Ainuüksi raamatupidamises kajastatud arve ja selle alusel raha maksmine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ega saamist, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist või seda, et tehingu teiseks pooleks on ka tegelikult arvel näidatud isik.
7.2.3.Samuti ei ole tegevus majanduslikult arusaadav. Urge Veis OÜ ja Urge Nuumveiste Farm OÜ müügiarveid koostab ja väljastab Roland Gabor, KARJAKOPPEL OÜ arvete koostajaks on Romek Gabor ehk sisuliselt koostati ettevõttete omavaheliste tehingute puhul arved iseendale või oma vennale. Kaebaja II kahe majandusaasta kogumüügitulu moodustas kokku netosummas 29 213,24 eurot, sellest 21 209,53 euro ulatuses olid müügitehingud Urge Veis OÜ-ga. KARJAKOPPEL OÜ ja Urge Nuumveiste Farm OÜ ei oma rullheina ja rullsilo tegemiseks vajalike põhivahendeid ja nende ettevõtete omatoodetud põllumajanduslike toodete tootmiseks tehtud kulutuste hulgas ei ole ühtegi arvet, mis tõendaks, et nendes tootmisprotsessides kasutati teise ettevõtte tehnikat. Kaebajal I puuduvad heina tegemiseks põhivahendid, mistõttu ei saa heina müüki pidada omatoodetud müügituluks määruse nr 14 § 2 lg 1 järgi. Eluliselt ei ole usutav olukord, et heina tegemiseks põhivahendeid mitteomav ettevõte leiab järgmise majandusaasta lõpus, et eelmisel majandusaastal suurel hulgal müüdud heinakoguse kohta seotud ettevõttele ei ole tehtud arvet ja see vormistatakse tagantjärgi mõni kuu enne taotluse esitamist. Ainuüksi raamatupidamises kajastatud arve ja selle alusel raha maksmine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ega saamist, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendavad majandustehingute tegelikku toimumist või seda, et tehingu teiseks pooleks on ka tegelikult arvel näidatud isik. Tagantjärgi koostatud ostuarve ei tõenda tegelikku majandustegevust, vaid tekitab kahtluse kaebaja I väidete usaldusväärsuses. Kaebaja I on toetustaotluses esitanud omatoodetud müügitulu andmeid, milles sisaldub määruse nr 14 § 2 lg-le 1 mitte vastav omatoodetud müügitulu.
3-22-2226
7.3.Määruse nr 1306/2013 artiklile 60 tuginevalt ei olnud PRIA-l kaalumisruumi. Kaebaja I on toetuse taotlemisel esitanud ebaõigeid andmeid müügitulu kohta, tegemist on kunstliku tingimuste täitmisega. Kaebaja I tegevus oli tahtlik. Kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga. Euroopa Kohtu praktikast (nt C-607/13) lähtuvalt saab tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja/või isiklikke suhteid. Heina ja veiste müügitehingud, ettevõtete vahelised laenud ja teenuseosutamise lepingud näitavad, et arvete tegelik tasumine kõne all olevate ettevõtete vahel on kunstlik. Tegevuse eesmärgiks oli ettevõtete vahel vastastikuste kohustuste kunstlik loomine. Tehinguid on teinud omavahel tugevalt seotud ettevõtted, mille üle on valitsev mõju kas Roland Gaboril või Romek Gaboril. Tuvastatud asjaolude kogum kinnitab, et kaebajad täitsid toetustingimused kunstlikult. Kaebaja II on jätnud väidetavate tehingute täpsemad asjaolud ja asjade üleandmise piisavalt dokumenteerimata. Sellega on kaebaja II võtnud riski, et ei suuda vajadusel tõendada toetuse tingimuste tegelikku täitmist.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on PRIA 28. juuni 2022. a otsuste nr 13-29.1/22/1660 ja nr 13-29.1/22/1665, millega jäeti vastavalt kaebaja I ja kaebaja II toetustaotlused rahuldamata, õiguspärasus. Pooled on erineval seisukohal, kas kaebajaid on põhjendatud käsitleda ühtse põllumajandusliku majapidamisena ning kas nad on järginud omatoodangu ning teisi toetuse saamiseks vajalikke tingimusi või on tegemist olnud toetuse saamise tingimuste kunstliku loomisega.
9.Määruse nr 14 § 17 lg-te 3 ja 4 kohaselt on toetuse maksimaalne suurus ühe taotleja kohta 500 000 eurot arengukava programmiperioodil kokku ning ühte kontserni kuuluvad ettevõtjad või konkurentsiseaduse (KonkS) § 2 lõike 4 tähenduses valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjad ei saa kokku taotleda toetust rohkem kui 500 000 eurot arengukava programmiperioodil. Toetuse piirmäära kehtestamise üheks eesmärgiks on vältida toetuse põhjendamatut koondumist läbi erinevate äriühingute ühe kontserni või valitsevat mõju omava(te) isiku(te) kätte. Kui läbi valitseva mõju koonduvad toetused väheste isikute kätte, siis ei ole nimetatud eesmärgi täitmine praktikas võimalik ning sellised kontsernid või valitsevat mõju omavad äriühingud või muud isikud saaksid riigiabi kaudu põhjendamatu konkurentsieelise. Samale seisukohale on sisuliselt asunud ka Riigikohus lahendites asjades nr 3-3-1-80-06 ja 3-3-1-46-15.
10.Tingimuste kunstlik täitmine tähendab olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud, kuid see on saavutatud lubamatul viisil või on loodud üksnes näilikkus tingimuste täitmisest. Vaidlustatud otsuste ja vaideotsuste tegemise ajal kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (ELÜPS) § 111 lg 1 nägi ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes nr 1303/2013 ja nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Lisaks määruse nr 1306/2013 artikli 59 lõikes 7 ja artiklis 60 ning sama määruse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustele tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele, kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene teisiti või
3-22-2226 taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil (ELÜPS § 79 lg 3 p-d 1 ja 3). ELÜPS 80 lg 2 p-de 1 ja 4 kohaselt tunnistatakse maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsus täielikult või osaliselt kehtetuks, kui ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud või toetuse saaja ei täida Euroopa Liidu õigusaktides või ELÜPS-s või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustusi.
11.Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud määruse nr 1306/2013 art 60 kohaselt ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Nimetatud säte väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka tervikuna EL toetusõiguse üldpõhimõte. Euroopa Kohtu praktikas on rõhutatud, et õigussubjektid ei tohi liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ning liidu õigusnormide kohaldamisala ei tohi laiendada nii kaugele, et see kataks ettevõtjate kuritarvitusi. Õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Lisaks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada EL-i õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu otsuseid asjades nr C-176/20 (p 68), C-432/12 (p-d 27 ja 29), Riigikohtu
17.detsembri 2018. a otsus asjas nr 3-16-567, p 10). Kohtupraktikas on selgitatud, et kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla näiteks tegu ka siis, kui kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne (eelviidatud Riigikohtu otsuse p 12). Oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2006. a otsus asjas 3-3-1-80-06, p 23). Toetuse saamise nõuete kunstlikku täitmist võib järeldada ka kaudsete tõendite kogumi pinnalt (Tartu Ringkonnakohtu 29. aprill 2021. a otsus asjas nr 3-19-1474, p 29).
12.Seega nii toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise kui ka toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumise korral tuleb PRIA-l keelduda väljamaksetaotluse rahuldamisest ja tühistada kaebajale toetuse määramise otsus ehk PRIA-l ei ole eeltoodud rikkumise tuvastamise korral kaalumisruumi. Eeltoodud järeldusele on jõutud ka varasemas kohtupraktikas (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2021. a otsus asjas nr 3-19-1474, p-d 18-20).
13.Valitsev mõju omakorda oli algselt konkurentsiõiguslik kontseptsioon, mille puhul loeti formaalselt erinevad ettevõtjad sisuliselt üheks ettevõtjaks (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. märts 2021. a otsus asjas nr 3-18-1287, p 24). Valitseva mõju tuvastamisel tuleb seega arvestada lisaks määruse nr 14 tingimustele ka konkurentsiseaduse normidega (eelkõige KonkS § 2 lg-s 4 sätestatud kriteeriumitega). KonkS § 2 lg 4 kohaselt on valitsev mõju võimalus ühe või mitme ettevõtja poolt ühiselt või ühe või mitme füüsilise isiku poolt ühiselt teise ettevõtja aktsiate või osade omamise kaudu, tehingu või põhikirja alusel või muul viisil otseselt või kaudselt mõjutada teist ettevõtjat, mis võib seisneda õiguses oluliselt mõjutada teise ettevõtja juhtorganite koosseisu, hääletamist või otsuseid (p 1) või kasutada või käsutada teise ettevõtja kogu vara või olulist osa sellest (p 2). KonkS § 2 lg 4 sisustamisel on
3-22-2226 asjakohane võtta analoogia korras aluseks lisaks ka TuMS §-s 8 sätestatud seotud isikute kriteeriumid (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1474 ja Tartu Halduskohtu otsuseid asjades nr 3-23-866, 3-22-679, 3-22-2282, 3-22-1744). TuMS § 8 lg 1 kohaselt on isikud omavahel seotud, muu hulgas juhul, kui neil on ühine majanduslik huvi või kui ühel isikul on teise üle valitsev mõju. Igal juhul käsitatakse seotud isikutena abikaasasid, elukaaslasi või otse- või külgjoones sugulasi (TuMS § 8 lg 1 p 1). Asjaolu, et määruses nr 14 ei ole tehtud viidet tulumaksuseadusele ei ole määrav, sest senises kohtupraktikas on analoogia korras peetud lubatavaks kohaldada ka TuMS § 8 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Kohtupraktika ei ole näinud toetuse taotlemisel ja kasutamisel sedavõrd olulist olemuslikku erinevust, et maksuseaduses sätestatud kriteeriumid ei oleks analoogia korras kohaldatavad (vt täpsemalt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1474, p 24). Nimetatud normidest lähtuvalt ei ole valitseva mõju hindamisel oluline ainuüksi isikute õiguslik staatus ja asjaolu, kas isikud tegutsevad iseseisvate isikutena ja millises ulatuses üks isik teist isikut lähtuvalt osalusest ja juhtorganite tegevuses osalemisest mõjutada saab. Valitsev mõju võib seisneda ka muudes otsestes või kaudsetes sidemetes ja mõjutusvahendite kasutamise võimaluses.
14.Formaalselt iseseisvate äriühingute käsitlemisel PRIA toetuste kontekstis ühtse põllumajandusliku majapidamisena tuleb silmas pidada Euroopa Liidu õigust. Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti a kohaselt on „põllumajandustootja“ füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, milline on selle rühma või rühma liikmete õiguslik seisund siseriikliku õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud ELi lepingu artiklis 52 koostoimes ELi toimimise lepingu artiklitega 349 ja 355, ning kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega. Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b kohaselt on põllumajanduslikuks majapidamiseks kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et nimetatud sätete kohaselt on võimalik olukord, kus ühel füüsilisel või juriidilisel isikul on mitu põllumajanduslikku majapidamist, kuid võimalik on ka olukord, kus mitmel füüsilisel või juriidilisel isikul on üks põllumajanduslik majapidamine. Viimasel juhul saab rääkida ka isikute rühmast, kes on määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt samuti üks põllumajandustootja, isegi kui tegemist on mitme erineva juriidilise isikuga. Samuti võib isikuid käsitleda ühtse põllumajandusliku majapidamisena olukorras, kus ühe ja sama põllu kohta esitavad ühisest majanduslikust huvist ajendatult vaheldumisi taotlusi äriühingud, kellel on sama osanik ja juhatus, millest nähtub, et äriühingute üle teostab kontrolli sama isik. Euroopa Liidu õiguse järgi ei oma tähtsust asjaolu, et tegemist on erinevate juriidiliste isikutega. (vt Tartu Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-19-648, p 19). Lisaks on kohtupraktikas rõhutatud, et oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2006. a otsus asjas 3-3-1-80-06, p 23). Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punktis b määratletud mõiste „põllumajanduslik majapidamine“ hõlmab kõiki põllumajandustootja juhitavaid tootmisüksusi ning oluline on, et juhtimise mõiste ei tähenda, et põllumajandustootjal on asjasse puutuva maa kasutamisel põllumajanduslikel eesmärkidel piiramatu käsutusõigus, kuid põllumajandustootja peab olema põllumajandusliku tegevuse korraldamisel piisavalt sõltumatu (Euroopa Kohtu 7. aprilli 2022. a otsus asjas nr C-176/20, p-d 55-56). Samade isikute kontrolli all olevaid äriühinguid saab käsitleda määruse nr 1307/2013 mõttes ühtse põllumajandusliku majapidamisena. Seega ei nõustu kohus kaebajatega, et üksnes asjaolust, et toetuse taotlejad olid eraldi äriühingud, ei saa neid Euroopa Liidu õiguse mõttes ühtse põllumajandusliku majapidamisena käsitleda.
3-22-2226
15.Kaebajad ei ole omavahelist seotust ja koostööd ning ühisest eesmärgist kantud majandustegevust eitanud, kuid on seisukohal, et see on toimunud lubatud viisil ning äriühingute iseseisva tegutsemise tulemusena ei ole põhjendatud neid PRIA toetuste määramisel sedavõrd tihedalt seotuks pidada, et neile kohalduks määruse nr 14 § 17 lg-s 4 sätestatud piirang. Kohus sellega ei nõustu. Kuigi Urge Veis OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ puhul on tegemist formaalselt eraldiseisvate äriühingutega, tuleb neid omavaheliste tihedate sidemete tõttu pidada PRIA toetuste määramisel ühiseks põllumajanduslikuks majapidamiseks ning seeläbi arvestada määruse nr 14 § 17 lg 4 alusel valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjatena.
16.Kohtu hinnangul on kaebajad ja ka Heinamaa OÜ omavahel seotud nii isikuliselt, asukohaliselt kui ka äriliselt ning tegutsevad suures ulatuses ühisest majanduslikust huvist kantuna. Kohus nõustub vaidlustatud PRIA otsustes, vaideotsustes ja kaebusele vastustes esitatud PRIA seisukohtadega ühtse põllumajandusliku majapidamist ja tingimuste kunstlikku täitmist kinnitavate asjaolude kohta ega pea vajalikuks neid detailselt korrata (HKMS § 165 lg 2). PRIA on otsustes mõlema kaebaja puhul välja toonud äriühingute omavaheliste tehingute iseloomu ja ulatuse ning nende omavahelised seosed ning seosed ka Heinamaa OÜ-ga. PRIA on kavandatud otsuste kohta saadetud teavitustes kajastanud ka skeemi, kus on näha, et samade isikutega on seotud veel Osaühing Garold Grupp ja Urge Nuumveiste Farm OÜ. PRIA otsustes, vaideotsustes ja vastustes kaebustele kajastatud perekondlik ja majanduslik side Urge Veis OÜ, Heinamaa OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ vahel on ilmne. Äriregistri ja rahvastikuregistri andmed kinnitavad, et eelnimetatud äriühingute juhatuse liikmeteks või omanikeks on hetkel või on varasemalt olnud kas Roland Gabor või Romek Grabor, kes on vennad, ning lisaks nendega seotud teised perekonnaliikmed (KARJAKOPPEL OÜ ja Heinamaa OÜ juhatuse liikmeks on Romek Grabori abikaasa Heti Grabor ning Urge Veis OÜ üheks juhatuse liikmeks on omakorda Roland Gabori kõrval tema perekonnaliige Rebeka Gabor). Kohus peab vajalikuks siiski märkida, et PRIA on KARJAKOPPEL OÜ-le tehtud otsuses märkinud ekslikult, et Romek Gabor oli selle äriühingu juhatuse liikmeks ajavahemikul 16. veebruar 2015 kuni 15. märts 2015. Äriregistri andmetest nähtuvalt oli Romek Grabor selle äriühingu juhatuse liikmeks kuni 15. märtsini 2022. Arvestades nende äriühingute juhatuse liikmete ja/või omanike perekondlikku sidet on ilmne, et nendel äriühingutel on omavaheline vahetu mõju üksteise tegevusele, mida kinnitavad ka tihedad majanduslikud tegevused äriühingute vahel. Samuti on äriühingud ja nende juhatuse liikmed omavahel seotud erinevate laenude väljastamise ja tagasimaksmise tingimuste kaudu. PRIA otsustes kajastatud omavaheliste tehingute ja laenude saamise ja tagasimaksmise asjaoludest nähtuvad tihedad majanduslikud ja isiklikud sidemed nii KARJAKOPPEL OÜ ja Urge Veis OÜ vahel kui ka tihedad sidemed Heinamaa OÜ-ga. PRIA on kohtu hinnangul vaidlustatud otsustes veenvalt ära näidanud, et eelnimetatud äriühingute vahel toimub tihe majanduslik tegevus, mis on suunatud ühiselt veisekasvatusega tegelemisele ja veiste müügile ning loomade kasvatamisega seotud söödamaterjali kasvatamisele ja kogumisele (hein), millega seoses tehakse tihedalt tehinguid samade äriühingute vahel. Samuti viitab kaebajate kirjeldus veiste müügitehingute ning erinevate äriühingute vahel loomade liigutamise vajaduse kohta, et tegemist on majanduslikult äärmiselt tihedalt seotud äriühingutega. Lisaks tuleb silmas pidada, et Urge Veis OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ tegevuskohad asuvad lähestikku ja moodustavad koos sisuliselt ühise tootmiskompleksi (vt PRIA teavitustes kajastatud katastriüksuste kaart), samuti on äriühingute tegevusalad sarnased või täiendavad üksteist (tootmine – müük). Sellele viitab ka asjaolu, et nt heina tootmiseks ja loomade (veised) kasvatamiseks kasutatakse ka teistele seotud äriühingule kuuluvaid maid ja tootmishooneid, omavahel tehakse ulatuslikult tehinguid nii loomade kui heina soetamiseks ja müümiseks.
3-22-2226 Asjaolu, et MTA ei ole kaebajatel maksukohustuste rikkumist tuvastanud, ei ole ühise põllumajandusliku majapidamise ja äriühingute seotuse ja vahetu mõju hindamisel määrav. Ühiseks põllumajanduslikuks majapidamiseks ning omavahel seotud ettevõteteks, kellel on üksteise tegevusele vahetu mõju, pidamine ei tähenda, et maksuõiguslikult oleksid kaebajate tegevused õigusvastased olnud.
17.PRIA otsustes ja vaideotsustes välja toodud asjaoludest kogumis nähtub kohtule veenvalt, et Robert Gabori ja Romek Gabori äriühingud Urge Veis OÜ, KARJAKOPPEL OÜ ja Heinamaa OÜ on seotud isikuliselt, asukohaliselt ja majanduslikult ning äriühingud tegutsevad sedavõrd seotult, et PRIA toetuste puhul tuleb neid käsitleda ühtse põllumajandusliku majapidamisena, mis tegutsevad sarnaselt kontserni kuuluvate äriühingutega, millele rakendub määruse nr 14 § 17 lg-s 4 sätestatud toetuste kogumahu piirang (programmperioodil 500 000 eurot kõigi seotud ettevõtete peale kokku). Kuna Urge Veis OÜ, Heinamaa OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ moodustavad ühtse põllumajandusliku majapidamise määruse nr 1307/2013 mõttes ning on käsitletavad seeläbi ka valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtetena määruse nr 14 § 17 lg 4 mõttes, siis arvestades, et arengukava programmiperioodil varem Urge Veis OÜ-le (273 559,59 eurot) ja Heinamaa OÜle (404 450,96 eurot) määratud toetuste kogumaht ületas lubatavat maksimaalset toetussummat kogu perioodi kohta (500 000 eurot), siis on PRIA jätnud õigesti selle vaidluse esemeks olnud kaebaja I ja kaebaja II täiendavad toetustaotlused rahuldamata. Ühtlasi on kaebajate käitumine omavahelise seotuse ja valitseva mõju olemasolu eiramisel kantud eesmärgist täita toetuse saamise tingimused kunstlikult, sest PRIA-le on üritatud jätta ekslikku muljet justkui äriühingute tegevus ei ole omavahel tihedalt seotud ning neile ei peaks rakendama määruse nr 14 § 17 lg-s 4 sätestatud maksimaalse toetussumma nõuet. Seega olenemata hinnangust, kas kaebaja I ja kaebaja II on lisaks osaliselt kunstlikult tekitanud ka omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu, ei ole kaebaja I toetustaotluse viitenumbriga 41002200180 ja kaebaja II toetustaotluse viitenumbriga 41002200187 rahuldamine lubatav. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks omatoodetud põllumajandusliku toodangu müügitulu tingimuse järgimist mõlema kaebaja puhul detailselt analüüsida, sest ka müügitulu tingimuse täitmise korral ei oleks kaebajatele toetuse määramine määruse nr 14 § 17 lg-s 4 sätestatut arvestades käesoleval juhul lubatud.
18.Omatoodetud põllumajandusliku toodete müügitulu tingimuse osas peab kohus siiski vajalikuks märkida järgmist. Määruse nr 14 § 2 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 14 000 euro ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust. Värskemas kohtupraktikas on selgitatud, et omatoodetud põllumajandustoote kindlaksmääramisel ei ole tulu ja kulu suhe määravalt oluline. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-20-1374, et määruse nr 14 määratlemata õigusmõiste „omatoodetud põllumajandustoote“ sisustamisel saab arvestada, et eesmärgiks oli toetuse andmine ettevõtjale, kes ise toodaks või kasvataks toodangut. Tavapäraselt saab omatoodetud toote all mõista ise, oma vahenditega tehtud/kasvatatud toodet. Seega, kui on tõendatud, et taotleja tegeles loomade aretuse või pidamisega ning elusloomi edasi müüs, on tegemist omatoodanguga. Samuti, kui rohi kasvas põllumajandustootja heinamaal ja hein sealt koristati ning tootja selle müüs, on tegemist tootja enda toodanguga. Üldjuhul ei peeta vajalikuks omatoodetud toote puhul lähtuda sellest, kui kaua toote saamiseks aega kulutati või kui palju kulutusi selleks tehti. Seetõttu ei pruugi tootega seonduva kulu täpne osakaal ja piisav tootmistsükkel olla omatoodangu mõiste sisustamisel määrav. Kui täitevvõimu hinnangul oleks toetuse saamiseks oluline omatoodangu
3-22-2226 puhul ette näha selle tootmiseks kulunud aeg ja kulutused, oleks see tulnud määruses selgelt sõnastada. Määruse nr 14 § 2 lg 1 mõte on, et arvesse ei võetaks teiste toodetud põllumajandustoodete vahendamist ilma taotleja panuseta toote väärtuse tõstmisse. Samuti on oluline kindlaks teha, kas taotleja tegutseb ise põllumajandustootjana või esitleb kellegi teise toodetud tooteid oma toodete pähe, luues kunstlikult toetuse saamise tingimused (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2024. a otsus asjas nr 3-20-1374, p-d 13-14). Kohus mõistab Riigikohtu positsiooni nii, et üksnes või peamiselt vahendustegevusele iseloomulike toimingute tegemine ei anna õigust käsitleda toodangut omatoodanguna, kuid omatoodanguks kvalifitseerimisel ei ole täpne tulu ja kulu suhe ning ajalised kriteeriumid olulised. Seoses heina müügiga tuleb arvestada, et Riigikohus ei ole heina müügist saadud tulu jätnud arvestamata põhjusel, et isikul puuduvad heinaniidumasinad ja raamatupidamisest ei nähtu heina tegemise kulu. Oluline on see, et isikul on olemas põld, kust heina niita ning et heina tegemine on usutav ning heina müük dokumentaalselt tõendatud. Väheoluline ei ole ka Riigikohtu osutus, et võib kasutada ka teise isiku abi, kusjuures selle eest tasumise viis ei pruugi olla määrav (vt eelviidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-1374, p 17). PRIA otsustes tehtud järeldused ei vasta müügitulu osas eelnimetatud põhimõtetele, sest tuginevad sätte kitsale tõlgendusele, mille kohaselt peab müügitulule tuginev toetaja olema toodangu peaasjalikult ise valmistanud ning selle eest enamus kulusid kandnud. Värske kohtupraktika järgi ei ole see asjaolu aga määrav. Lisaks juhib kohus PRIA tähelepanu sellele, et Urge Veis OÜ puhul oleks ka PRIA otsuses märgitud müügitulu kõrvaldamise korral tema kogu müügitulu ikkagi kordades suurem määruse nr 14 § 2 lg-s 1 sätestatud määradest (seda on ka vastustaja oma vastuses kaebusele põhimõtteliselt tunnistanud – vt PRIA vastuse p 2.1.15.). Seetõttu ei ole Urge Veis OÜ puhul viide määruse nr 14 § 2 lg 1 rikkumisele asjakohane. Kuna mõlema PRIA otsuse puhul on omatoodangu müügitulu tingimuse täitmise teema siiski teisejärguline ning toetuse määramine kaebajatele ei ole lubatud määruse nr 14 § 17 lg 4 alusel, siis täpsemalt kohus omatoodetud põllumajandusliku toodangu müügitulu ei analüüsi.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Urge Veis OÜ ja KARJAKOPPEL OÜ kaebused rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.