Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 25. aprill 2024, Tartu 3-21-801
Haldusasi
Sergei Martõštšenko kaebus Tartu Vangla poolt seoses tervisekahjuga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsus Sergei Martõštšenko apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Martõštšenko Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. mai 2024).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetava Sergei Martõštšenko suhtes kohaldati 13. septembri 2019. a käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.
2.S. Martõštšenko esitas pärast edutut kohtueelset menetlust kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi nõue hüvitada talle tervisekahju seoses sellega, et teda hoiti pikalt üksikvangistuses. Sellega tekitati talle vaimset laadi tervisekahjustus (paranoia), mis vajas ravi.
3.Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja taotles tervisekahju hüvitamist, mis tekkis tal 13. septembrist 2019 kuni
19.augustini 2020 lukustatud kambris hoidmisega. Kahju tekkimise tõendamiseks on ta esitanud väljavõtted psühhiaatri kannetega ravipäevikust. Samas on vangla psühhiaater enda
vastuses vanglale selgitanud, et otsene seos kaebaja vangistustingimuste (perioodil 13. september 2019 kuni 19. august 2020) ja terviseseisundi vahel puudub. Vastuse kohaselt on kaebaja tervisekahjustus seotud peamiselt uimasti tarvitamisega. Tervisekaebused olid seotud pigem kaebaja poolt tajutud ebaõiglase kohtlemisega, mitte üksi viibimisega. Seda kinnitab konflikt sobimatu kambrikaaslasega seoses. Kaebaja psühhiaatriaosakonda paigutamine 2020. a augustis oli vajalik jälgimiseks võimaliku psüühikahäire tuvastamise eesmärgil ja ravi korrigeerimiseks. Kaebaja diagnoos jäi samaks: opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus. Muud psüühikahäiret, sh üksikvangistusega seotut, ei ilmnenud.
3.2.Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil mitmeid kordi psühhiaatri vastuvõtul ning psühhiaater oli vastuvõttude tulemusel veendunud, et otsene seos vangistustingimuste ja terviseseisundi vahel puudub.
3.3.Kaebajale oli vastavalt vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tagatud psühhiaatri läbivaatus, konsultatsioon ja ravi.
3.4.Kokkuvõttes ei ole tõendatud kaebajale kahju tekkimine.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.S. Martõštšenko esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebajal on psüühilised probleemid ja teda hoiti väga pikalt üksikvangistuses. Ei kaasatud psühhiaatrit ega võetud temalt hinnangut, kas kaebajat saab hoida üksikvangistuses, kahjustamata tema vaimset tervist.
4.2.Üksikvangistuses kohaldati ka ohjeldusmeetmena käeraudade paigaldamist ja keelati kokkusaamised perega.
4.3.Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnata üksikvangistuse kestuse proportsionaalsust ning perioodiliselt hinnata selle mõju kinnipeetavale. Sama on leidnud ka õiguskantsler. Halduskohus jättis tähelepanuta Riigikohtu seisukoha asjas 3-18-1895, mille järgi peab olema korraldatud üksikvangistuses viibiva isiku regulaarne jälgimine. Kaebaja tervist ei kontrollitud igapäevaselt.
4.4.Üksikvangistuse kahjulik mõju on teaduslikult tõestatud.
4.5.Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kaebaja pole kahju tõendanud. Võlaõigusseaduse kommentaaride järgi loetakse tervisekahjuks mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse seisundiga võrreldes. Samuti viitab kaebaja mitmetele Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) lahenditele.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Tõendatud pole, et kaebaja vaimne tervis sai kahjustada vangistustingimuste tõttu.
5.2.Halduskohus on kaebaja viidatud Riigikohtu seisukohtadega arvestanud, sest halduskohus on välja toonud, et kaebajale oli tagatud psühhiaatriline järelevalve kogu eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
9.Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et ehkki kaebaja on viidanud paljudele erinevatele allikatele, mille järgi eraldatud lukustatud kambris (üksikvangistuses) hoidmine on kinnipeetava vaimsele tervisele kahjulik, jätab ta täielikult tähelepanuta keskse asjaolu, miks tema kaebus rahuldamata jäeti – et vangla psühhiaater kinnitas, et seos kaebaja vangistustingimuste ja terviseseisundi vahel puudub (tl 112, vt pikemat refereeringut ülal p-s 3.1). Ringkonnakohus ei näe alust vaadata mööda erialaspetsialisti seisukohast. Olukorras, kus kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud ei ole psühhiaatri hinnangul
kaebajale kaasa toonud tervisekahju, ei ole võimalik kohtul leida, et tervisekahju siiski esineb. Kaebaja on küll viidanud arvukalt kohtupraktikale, kuid ka sealt ei tulene, et üksikvangistuse puhul tuleb automaatselt eeldada terviskahju tekkimist. See, et kaebaja viibis pärast vaidlusalust perioodi ravil, ei tähenda, et kaebaja tervis sai kahjustada vangistustingimuste tõttu. Psühhiaater selgitas, et ravi käigus jäi diagnoosiks opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus, mitte üksikvangistuse tagajärg (tl 112). Kuna vangistustingimused ei ole kaasa toonud kaebajale tervisekahju, siis on halduskohus ja vangla põhjendatult hüvitamisnõude rahuldamata jätnud.
10.Ringkonnakohus märgib ka seda, et käesolevas asjas on vaidluse all üksnes tervisekahju küsimus. Inimväärikuse alandamise eest esitatud kahju hüvitamise nõude halduskohus tagastas.
11.Kaebaja väidab, et julgeolekuabinõude kohaldamisel ei kaasatud psühhiaatrit ega küsitud tema hinnangut. Samas ei näe kehtivad õigusaktid ette seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks oleks nõutav arsti nõusolek. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kaebaja on käinud vaidlusalusel perioodil väga sageli psühhiaatri vastuvõtul. Vastuvõtud olid igakuised (v. märts-mai 2020) ning mõnikord isegi mitu korda kuus (tl 5-6). Seega tegelikult on kaebaja suhtes psühhiaatriline kontroll toimunud. Vastavalt ei saa käesolevas asjas vanglale ette heita tervise jälgimise kohustuse rikkumist ka kaebaja viidatud kohtulahendite valguses. Seoses kaebaja seisukohaga, et tervisekontrolli tuleks teha lausa igapäevaselt, märgib ringkonnakohus siiski, et niisugust nõuet ei tulene ka kaebaja enda viidatud kohtupraktikast. Nagu märgitud, viibis kaebaja psühhiaatri vastuvõtul siiski väga sageli. Asja materjalidest on järeldatav, et kaebaja käis psühhiaatri vastuvõtul vaidlusalusel perioodil kokku lausa 25-l korral. Sellise sageduse juures on ringkonnakohtu hinnangul tagatud järelevalve kaebaja psüühika üle.
12.Asjaolu, et julgeolekuabinõude kohaldamise ajal nähti periooditi kaebaja suhtes ette ka käeraudade kasutamine (vt tl 49p) ning et ta ei saanud kohtuda pikaajalise kokkusaamise raames perega, ei tähenda samuti kahju tekkimist. Ka siin saab viidata psühhiaatri seisukohale, kus on selgitatud, et kaebaja psüühikahäire diagnoosiks jäi ka pärast ravil viibimist opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus ning muid psüühikahäireid ei tuvastatud (tl 112). Seega ei saa kuidagi väita, et käeraudade kasutamine või kokkusaamiste ära jäämine oleks kaebajale kaasa toonud tervisekahju.
13.Kaebaja väitel on üksikvangistuse kahjulik mõju teaduslikult tõestatud. Kaebaja selline seisukoht ei väära siiski seda, et tema puhul tervisekahju psühhiaatri hinnangul ei esinenud. Ringkonnakohus märgib ka, et igasugune kahjulik mõju ei tähenda veel seda, et tegemist oleks tervisekahjuga. Kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist tulenevalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 konkreetselt tervise kahjustamise ja muude selles normis loetletud aluste esinemise korral, aga mitte igasuguse kahjuliku mõju korral.
14.Kaebaja on viidanud ka võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandele, mille järgi on igasugune hälve organismis võrreldes normaalse seisundiga tervisekahju.
Jätkuvalt viitab ringkonnakohus sellele, et kaebajal ei ole niisugust hälvet tuvastatud. Veelkord tuleb viidata psühhiaatri seisukohale, mille järgi vangistustingimused kaebajal tervisekahju ei tekitanud. Seetõttu see kaebaja viidatud kommentaar käesolevas asjas ei kohaldu.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus oli riigilõivuvaba. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.