X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise saamiseks seoses 13. septembrist 2019. a 19. augustini 2020. a tervise kahjustuse tekitamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Jätta kaebus rahuldamata. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Jätta tõlgikulud Eesti Vabariigi kanda. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja tähemärgiga.
nimi
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. märts 2023. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Tartu Vanglas kinni peetav X esitas 02.02.2020. a vanglale kahju hüvitamise taotluse, nõudes mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot. Kahjunõude kohaselt kohaldati 13.09.2019. a käskkirjaga nr 6-1/1144 taotleja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja taotlejat hoiti väga pikalt, kuni 19.08.2020. a üksikvangistuses, mis päädis raviga psühhiaatria osakonnas. Kahjunõude kohaselt keelati kinnipeetaval kogu üksikvangistuse jooksul kokkusaamised naise ja lapsega.
Tartu Vangla jättis 05.04.2021. a otsusega nr 1-13/21-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 10–12).
3.X esitas 15.04.2021. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat vaatamata erinevatele psüühilist laadi probleemidele väga pikalt 13.09.2019–19.08.2020. a järjest üksikvangistuses, mida igakuiselt pikendati ilma
psühhiaatri kaasamiseta ja temalt hinnangut võtmata küsimuses, kas üksikvangistus võib kahjustada kinnipeetava vaimset tervist. Samal ajal kohaldati pikalt ka ohjeldusmeetmetena käeraudu. Üksikvangistuse perioodil keeldus vangla kaebajale võimaldamast pikaajalisi kokkusaamisi perega (naise ja lapsega). Vangla tegevus lõhkus peresuhted, kaebajale tekkisid vaimset laadi valu ja kannatused. Vangla tekitas vaimset laadi tervisekahjustuse (paranoia), mis päädis raviga psühhiaatria osakonnas. Psühhiaatria osakonnas lõpetati üksikvangistus ja piirangud suhelda perega. Mittevaraline kahju seisneb EIÕK art 3 ja 8 rikkumises, alandavas ja ebainimlikus kohtlemises, pere- ja eraellu sekkumises, millega tekitati ahastust ja alaväärsustunnet ning kahjustati vaimset tervist. Kaebaja taotles kaebuses riigi õigusabi ja riigilõivust vabastamist.
4.Tartu Vangla edastas 19.04.2021. a asjakohased kohtueelse menetluse materjalid, millele tuginedes tegi kohus kaebajale kohtunõude, kohustades kaebajat teavitama, kui suure osa kahjuhüvitisest moodustab tervisekahju ja kui suure osa inimväärikuse alandamine, et kohus saaks määratleda tasumisele kuuluva riigilõivu summa.
5.X esitas 19.05.2020. a kohtule avalduse, paludes jagada 20 000 eurot kaheks osaks, 10 000 € moraalse ja 10 000 € füüsilise kahju eest tervisele.
6.Kohus jättis 25.05.2021. a määrusega X taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel osaliselt rahuldamata ning kohustas kaebajat tasuma riigilõivu inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise kaebuse esitamisel, kohustades kaebajat tasuma riigilõivu kaebuse esitamisel osaliselt, so summas 150 eurot.
7.X vaidlustas Tartu Halduskohtu 25.05.2021. a määruse määruskaebe korras.
8.Tartu Ringkonnakohus tagastas 15.06.2021. a määrusega määruskaebuse. Tartu Halduskohtu 25.05.2021. a määrus jõustus seega 15.06.2021. a.
9.Tartu Halduskohtu 12.07.2021. a määrusega tagastati X kaebus osaliselt, s.o inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudes. Sama määrusega võttis kohus halduskohtu menetlusse X kaebuse Tartu Vanglalt tervisekahju tekitamise eest 13.09.2019 - 19.08.2020. a hüvitise saamiseks, jättes rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Määrus on seadusjõus.
10.Tartu Vangla kaebusele esitatud vastuse kohaselt jääb vastustaja 05.04.2020. a otsuses nr 1-13/21-2 toodud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid täiendavalt korrata. Tartu Vangla palub 05.04.2021. a otsuses toodud seisukohti käsitleda vastuväidetena kaebaja kaebusele. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ega kohaldatud abinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamisel nõutav arsti (psühhiaatri) kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine. Kaebusele lisatud tervisekaardi sissekannetest nähtuvalt on kaebaja praktiliselt igakuiselt (v.a. 2020. a märtsis, aprillis, mais) viibinud psühhiaatri vastuvõtul, mistõttu on kaebaja olnud psühhiaatri pideva järelevalve all ning vajaduse korral on talle määratud ravi või korrigeeritud olemasolevat raviskeemi.
Käeraudu kohaldati kaebaja suhtes 05.10.–10.12.2019. a ning 28.12.2019–10.03.2020. a. Ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine ennetava meetmena oli tingitud kaebaja enese käitumisest. Tartu Vangla on seisukohal, et ohjeldusmeetmete kasutamine on olnud õiguspärane ning kaebaja ei ole seda nõuetekohaselt vaidlustanud. Vaidlusalusel perioodil on kaebaja esitanud seitse taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasaga. Neist kahel korral on kaebaja soovinud kokkusaamist ka oma pojaga. Vaidlust ei ole selles, et pikaajalisi kokkusaamisi vangla lubanud ei ole. Kui kaebaja pidas pikaajaliste kokkusaamiste keelamist õigusvastaseks ja enda õigusi rikkuvaks, pidanuks ta neid eraldiseisvalt vaidlustama vaidemenetluse korras ja vajadusel ka kohtumenetluses. Kuigi kaebaja esitatud tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebajal on olnud tervisega probleeme, et nähtu, et sellised terviseprobleemid oleksid vahetult põhjustatud eraldatud lukustatud kambris viibimisega. Asjaolu, et kaebaja tõlgendab tervisekaardi andmeid psühhiaatrist erinevalt, ei tähenda, et e-kirjas avaldatud seisukoht oleks ebaõige ja vastuolus tervisekaardi andmetega.
Kohus otsustas 16.01.2023. a vaadata kohtuasja läbi kirjalikus menetluses.
Kohtu seisukoht
12.Kaebaja on kaebuse põhistamiseks esitanud kohtule Õiguskantsleri 21.09.2020. a pöördumise Tartu Vanglale pikaajaliste kokkusaamiste praktika muutmiseks ja väljavõtte kaebaja tervisekaardist (tl 3–4, 5–6) ning vangla psühhiaatri ametijuhendi koopia (tl 18–19).
13.Kohus nõudis kaebuses kirjeldatu ja kaebaja taotluse alusel vangalt välja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse ja kaebaja kahjunõude (tl 10–12, 13).
14.Vangla on kaebusele esitatud vastuse (tl 48–50) seisukohtade põhjendamiseks esitanud tõenditena Tartu Vangla 13.09.2019.a käskkirja nr 6-1/1144; Tartu Vangla 05.10.2019. a käskkirja nr 6-1/1241; 23.10.2019. a protokolli; 10.12.2019. a protokolli; Tartu Vangla 10.12.2019. a käskkirja nr 6-1/1513; Tartu Vangla 28.12.2019. a käskkirja nr 6-1/1577; 14.01.2020. a protokolli; 12.02.2020. a protokolli; Tartu Vangla 10.03.2020. a käskkirja nr 220/1-2/84; Tartu Vangla 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54; Tartu Vangla 18.05.2020. a käskkirja nr 1-1/73; 12.05.2020. a protokolli; 11.06.2020. a protokolli; 06.07.2020. a protokolli; Tartu Vangla 19.08.2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/298; X vaide nr 1-11/344-1 ja Tartu Vangla 29.11.2019. a vaideotsuse; X vaide nr 1-11/117-1 koos tagasivõtmise märget kandva koopiaga; X vaide nr 1-11/367-1 ja Tartu Vangla 20.07.2020. a vaideotsuse; X vaide nr 1-11/402-1 ja Tartu Vangla 21.09.2020. a vaideotsuse; X 25.09.2019. a taotluse nr 6-23/1825-1; Tartu Vangla 02.10.2019. a otsuse nr 6-23/1825-2; X 01.10.2019. a taotluse nr 6-23/1905-1; Tartu Vangla 15.10.2019. a otsuse nr 6-23/1905-2; X 01.11.2019. a taotluse nr 6-23/2088-1; Tartu Vangla 13.11.2019. a otsuse nr 6-23/2088-2; X 02.12.2019. a taotluse nr 6-23/2270-1; Tartu Vangla 10.12.2019. a otsuse nr 6-23/2270-2; X 08.01.2020. a taotluse nr 6-23/78-1; Tartu Vangla 20.01.2020. a otsuse nr 6-23/78-2; X 05.02.2020. a taotluse nr 6-23/245-1; Tartu Vangla 20.02.2020. a otsuse nr 6-23/245-2; X 20.05.2020. a taotluse nr 6-23/595-1; Tartu Vangla 28.05.2020. a otsuse nr 6-23/595-2; X 23.10.2019. a vaide nr 1-11/354-1; 35. Tartu Vangla 29.10.2019. a vaideotsuse nr 1-11/354-2; psühhiaater S. Kaili 05.04.2021. a e-kirja (tl 51–113).
15.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
16.Kaebaja tervise kahjustamisel põhineva hüvitisenõudega seoses on Tartu Vangla 13.09.20019. a käskkirjaga nr 6-1/1144 kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate
julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja Tartu Vangla 05.10.2019. a käskkirjaga nr 6-1/1241 kohaldatud täiendavalt kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit ja ametnike sisenemisel kambrisse. Ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamine lõpetati kaebaja suhtes Tartu Vangla 10.12.2019. a käskkirjaga nr 6-1/1513. Tartu Vangla 28.12.2019. a käskkirjaga nr 6-1/1577 kohaldati kaebaja suhtes uuesti ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit ja ametnike sisenemisel kambrisse. Tartu Vangla 10.03.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/84 lõpetati kaebaja suhtes ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamine. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 piirati kõigi kinnipeetavate liikumisvabadust vanglas ja lukustati kõikide eluosakondade kambrid seoses Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks. Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73 lõpetati kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangud eluosakondade lukustamise näol ning eluosakonnad avati. Tartu Vangla 19.08.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/298 lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise täies ulatuses seoses asjaolude äralangemisega. Kaebaja on tervise kahjustamisel põhineva hüvitise nõude sidunud ka tema poolt 25.09.201920.05.2020. a vanglale esitatud seitsme taotlusega pikaajalise kokkusaamine võimaldamiseks tolleaegse abikaasaga, nendest kahel korral ka alaealise pojaga, mille Tartu Vangla jättis 02.10.2019, 15.10.2019, 13.11.2019, 10.12.2019, 20.01.2020, 20.02.2020 ja 28.05.2020. a otsustega vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 11 p 2 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lg 3 alusel rahuldamata.
17.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega.
18.Kaebaja on kohustusliku kohtueelse menetluse edutu läbimise järgselt, nii vabaduse piiramise kui kokkusaamiste mittevõimaldamise osas, kohtule esitatud kaebuses kvalifitseerinud vangla tekitatud mittevaralise kahju inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 kohase piinamise keelu rikkumise ja artikkel 8 kohase era- ja perekonnaelu austamise õiguse rikkumisena.
19.Kaebuse osaliselt tagastamise järgselt on vaidluse all üksnes kaebaja tervise kahjustamisega väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja käsitluses siis piinamise keelu rikkumine vangla poolt.
20.ÜRO piinamise vastase konventsiooni järgi tähendab mõiste „piinamine“ tegevust, millega inimesele tahtlikult tekitatakse tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi, et saada sellelt isikult või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; või et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida; või mis tahes
diskrimineerimisel rajaneval põhjusel, kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul. Selle mõiste all ei mõelda valu või piina, mis tekib üksnes seaduslike sanktsioonide rakendamise tagajärjel või on nendest sanktsioonidest lahutamatu või kutsutakse nende poolt juhuslikult esile.
21.Kohtu hinnangul ei tõenda asjas kogutud tõendid süülist kaebaja tervise kahjustamist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 ja artikkel 8 mõttes.
22.Tartu Vangla 13.09.20019. a käskkirja nr 6-1/1144 kohaselt on kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, mille jätkamist on vastavate käskkirjade ja protokollide kohaselt põhjendatuks peetud. Tartu Vangla 10.03.2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/84 kohaselt on peetud võimalikuks lõpetada kaebaja suhtes ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamine.
23.2022. a veebruaris levis Eestis üldteadaolevalt Covid-19 viirus, mille leviku tõkestamiseks piirati Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 kohaselt kõigi kinnipeetavate liikumisvabadust vanglas ja lukustati kõikide eluosakondade kambrid. Seega ei olnud kaebaja liikumisvabadus 2020. a märtsist sisuliselt piiratud teiste kinnipeetavate liikumisvabaduse piiramisest erinevalt.
24.Tartu Vangla 12.05.2020. a ja sama aasta juuni ja juulikuu protokollide kohaselt ei olnud kaebaja puhul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ära langenud, mistõttu jätkati abinõude kohaldamist, kuni see lõpetati kaebaja suhtes Tartu Vangla 19.08.2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/298 kohaselt.
25.Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Vangla on kohtu hinnangul menetlusdokumentides põhjendatult osundanud, et kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbeks on ära hoida ohu realiseerumine, siis on meetme kohaldamise alusena piisav, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Kohtupraktikas on omaks võetud, et meetme kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid.
26.Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada (VangS § 69 lg 3). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine abinõude kohaldamise aluse äralangemisel on kohustuslik ning siinkohal kaalutlusõigus puudub. Kohtu hinnangul puudub õiguslik vaidlus, et kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega piirati oluliselt kaebaja õigusi. Selline otsustus ei saa kehtida muutumatuna tähtajatult. Meetmete kohaldamisel nende mõju ajas kumuleerub, mistõttu tuleb nii meetmete kohaldamist aluse esinemist, kui ka meetme kohaldamisel kaebaja õiguste piiramise põhjendatust jätkuvalt hinnata.
27.Kohtu hinnangul on asjas kogutud tõendite kohaselt vastustaja kaebaja suhtes kehtivas õiguses ja kohtupraktikas oluliseks peetud asjaoludega eelpool käsitletud tõendite kohaselt arvestanud.
28.Asjas kogutud tõendid ei tõenda kaebaja vabaduse õigusvastast piiramist. Vastustaja tõenditega (tl 51–113) on tõendatud, et vaidlusalusel perioodil piirati kaebaja vabadust käesoleva otsuse punktis 14 loetletud ja järgnevates punktides käsitletud haldusaktide alusel, milleks oli vangla käskkirjad ja protokollid.
29.Haldusmenetluse seaduse § 60 kohaselt, õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt ja kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele.
30.Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid vastustaja esitatud haldusaktide õigusjõu murdmise tõendamiseks. Seetõttu nõustub kohus vastustaja käsitlusega, et kaebaja ei ole kahjuhüvitise saamiseks kasutanud ammendavalt esmaseid õiguskaitsevahendeid.
31.Neil asjaoludel ei ole tõendamist leidnud ka vastustaja õigusvastast tegu ja sellise teoga kaebaja subjektiivse õiguse rikkumist.
32.Halduskohus nõustub vastustajaga, et eelpool käsitletud käskkirjade ja protokollide koostamisel kaebaja tervisliku seisundi hindamisse ei olnud vastustaja kohustatud meetmete kohaldamise jätkamise otsuse tegemisel kaasama psühhiaatrit või meditsiinitöötajat.
33.Kohtupraktika kohaselt ei järeldu VangS § 69 lg-st 1, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamine, s.o kaebajale antav ohuhinnang oleks meditsiiniline otsus. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega selles, et juhul, kui esinevad asjaolud, millest järeldub isiku ohtlikkus, siis ei sõltu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamine sellest, kas ohtlikkus seostub isiku tervisliku olukorra või muu põhjusega. Küll tuleb aga vastustajal meetme kohaldamisel kaaluda, kas meetme kohaldamine on põhjendatud arvestades isiku õiguste piiramise ulatust. Kuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise, suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramise ja spordiga tegelemise keelamisega kohaldatakse kinnipeetava suhtes üksikvangistust, siis tuleb vastustajal seejuures ka sisuliselt veenduda, et meetme kohaldamisega ei põhjustataks isikule ülemääraseid kannatusi. Seda eriti ka meetme kestusest tulenevalt.
34.Kohtu hinnangul on vangla pädevuses otsustus, kas ja milliseid valdkonna eriteadmisi on seejuures vaja rakendada. Asjas kogutud tõendite kohaselt ei ole kohtu hinnangul kindlaks tehtud andmed piisavad, et arsti kaasamise vajadust jaatada (vrdl Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-64, p 31, {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=306659775, 17.02.2023}). Vastustaja otsustuste õigusvastasus ei ole kohases menetluses, s.o eelpool viidatud kaebaja esitatud vaiete alusel langetatud vaideotsustega tõendamist leidnud.
35.Nõude põhistamiseks on kaebaja temal lasuvat tõendamiskoormust täites esitanud väljavõtte tervisekaardist ja koopia psühhiaatri ametijuhendist, samuti Õiguskantsleri ettepaneku kinnipeetava lapsega pikaajalise kokkusaamise korraldamisel lapse sooviga arvestamise kohta.
36.Psühhiaatri ametijuhend ei tõenda kohtu hinnangul poolte vaidluse lahendamise aspektist olulisi faktilisi asjaolusid, küll on kaebaja õigustatud tuginema tervisekaardi andmetele.
37.Tervisekaardi väljavõttena on kaebaja kohtule esitatud teise ja kolmanda lehekülje väljavõttest psühhiaatri kannetega ravipäevikusse 19. märtsist 2019 kuni 11. jaanuarini 2021 (tl 5-6). Ravipäeviku väljavõtted käsitlevad kaebaja vaevuseid 2019. a märtsi algusest 2021. a jaanuarini ja nende kirjeldust ning psühhiaatri määratud ravimeid vaevuste kergendamiseks seoses varasema uimastite tarvitamise ja selle uurimisega ja probleemidega kinnipeetava igapäevaelus nii vanglas, kui kaebaja abikaasa vahi alla võtmise ja viimasega kokkusaamise mittevõimaldamisega ning kriminaalmenetluse tõttu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Samuti on kaebaja psühhiaatrile kurtnud kriminaalmenetlusega venitamist ja abikaasaga kokkusaamise korraldamise keelamist, et kaebaja vaimu murda. Samuti muret abikaasa pärast ja teadmatust menetluse seisu ja tuleviku suhtes. Psühhiaater on kaebaja puhul täheldanud ärevuse ja olukorra suhtes paranoilisuse püsimist. Kaebaja on psühhiaatrile kurtnud peresuhete purunemist ja rahulolematust vangla administratsiooni suhtes.
38.Vastustaja on tõendina esitanud vangla psühhiaater Siim Kaili 05.04.2021. a vastuse vangla juristi kirjale seoses kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusega (tl 112). Psühhiaater on kirjas selgitanud, et otsene seos kaebaja 13.09.2019 – 19.08.2020 vangistustingimuste ja terviseseisundi vahel puudub ja ei ole sissekannete alusel tuvastatav. Tervisekahjustus on peamiselt seotud uimasti tarvitamisega. Tervisekaebused olid pigem seotud kaebaja poolt tajutud ebaõiglase kohtlemisega – piirangud abikaasaga suhtlemisel, menetluse venimine jm, kui üksi viibimisega. Viimast kinnitab näiteks konflikt sobimatu kambrikaaslase tõttu. Kaebaja psühhiaatriaosakonda paigutamine 2020. aasta augustis oli vajalik jälgimiseks võimaliku psüühikahäire tuvastamise eesmärgil ja ravi korrigeerimiseks. Kaebaja diagnoos jäi samaks: opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus, muud psüühikahäiret, sh üksikvangistusega seotut, ei ilmestunud.
39.Kohus loeb nende tõendite alusel tõendatuks, et kaebaja on hagetaval perioodil kuueteistkümnel korral vanglas viibinud psühhiaatri vastuvõtul. Psühhiaater on vastuvõttude tulemusel veendunud, et otsene seos kaebajale kohaldatud vangistustingimuste ja kaebaja terviseseisundi vahel puudub. Kaebaja tervisekahjustuse on peamiselt põhjustanud uimastite tarvitamine enne vanglat. Kaebaja on tervisekaebuseid esitanud seonduvalt tajutud ebaõiglase kohtlemise mitte üksikvangistusega. Kaebaja psühhiaatriaosakonda paigutamise järgselt ei muutunud kaebaja diagnoos: opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus. Kusjuures muud psüühikahäiret, sh üksikvangistusega seotut, psühhiaatri kinnitusel ei ilmestunud. Kohtu hinnangul on nende tõenditega tõendatult samuti alusetu kaebaja väide, et temale kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid psühhiaatri kaasamiseta ja temalt hinnangut võtmata.
40.VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohastatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vältimatu abi kättesaadavus. Nagu eelnevalt osundatud on kaebajale võimaldatud kogu vaidlusaluse perioodi kestel vanglas psühhiaatri läbivaatus ja konsultatsioon ning ravi. Kusjuures ravi õigsuses veendumiseks on kaebaja paigutatud statsionaarsetele uuringutele, mille tulemusel diagnoosi ei muudetud.
41.Kaebajale on seeläbi sotsiaalset isolatsiooni (üksikvangistust) kohaldatud psühhiaatrilise järelevalve all. Kehtiv vangistusõigus ei sätesta kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlusele mingeid erinevaid menetlusnõudeid, mistõttu võib vastustaja menetlust kohtu hinnangul pidada kohaseks ja kaebaja õigusi järgivaks. Ka ei ole nende tõenditega tõendatud käeraudade kohaldamise õigusvastasust, sest kaebaja on meditsiinilistel vastuvõttudel oma tervisliku seisundi halvenemist muuhulgas selgitanud nii käimasoleva kriminaalmenetluse kui vanglasiseste menetlustega seoses vangistusõiguse nõuete eiramise etteheidetega kaebajale vangistuses.
42.Ravipäeviku kannete ja psühhiaatri vastuse kohaselt oli psühhiaatrile teada ka kaebaja mure seoses pereliikmetega (lapse ja abikaasa) kokkusaamiste mittetoimumisega, millele vaatamata on psühhiaater veendunud, et seos kaebaja vangistustingimuste ja terviseseisundi vahel puudub, mistõttu ei tõenda kaebaja õiguste rikkumist ka Õiguskantsleri 21.09.2020. a seisukoht ühe teise kinnipeetava lapsega kokkusaamise küsimuses, kuna kohtu hinnangul ei ole käesoleva asja ja arvamuses kirjeldatud perekonna kokkusaamise asjaolud sarnased.
43.Käesolevas asjas kogutud tõendite kohaselt on kaebaja terviseseisund ja tema suhtes kohaldatud meetmed tingitud kaebaja poolt vanglaeelselt narkootikumide tarvitamisest. Kusjuures kaebaja ise on ravipäeviku väljavõtte kohaselt kirjeldanud ka tema abikaasa vahistamist kui üht terviseprobleemide põhjustajat. Ravipäeviku kannete kohaselt on kaebaja mh kurtnud muret abikaasa ja enda kriminaalmenetluste pärast ja vaevusi seoses vanglas toimuvate rikkumiste menetlustega. Seega tõendab ka kaebaja esitatud tõend kohtu hinnangul vähemalt kaudselt alust kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlemisele ja abikaasaga kokkusaamise keelamiseks julgeoleku kaalutlustel.
44.Kaebaja ei ole tõendanud ka pereliikmetega kokkusaamise mittevõimaldamise õigusvastasust.
45.Kohtu hinnangul ei ole seetõttu asjas tõendatud kaebajale kahju tekitamist ning põhjuslikku seost vastustaja õigusvastase teo ja kaebajale kahju tekkimise vahel.
46.VangS 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel. Seda nii preventiivsel kui tõkestaval eesmärgil. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete, s.h täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS-i ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (RKHK 25.09.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-49-06, p 11).
47.Vaidlust lahendades arvestab kohus, et Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohtu hinnangul annavad asjas tuvastamist leidnud asjas tähtsust omavad asjaolud aluse järelduseks, et kaebaja suhtes ei ole kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ületatud.
48.Puudub õiguslik vaidlus, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, p 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, p 64). Riigikohus on samuti selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt RKHK 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega
kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (RKHK 19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25).
49.Halduskohtu hinnangul on käesolevas asjas tõendatud, et kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetmete kohaldamine ei olnud õigusvastane, sest sellega kaasnenud täiendavad piirangud olid käesoleval juhul vajalikud kaebaja suhtes kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kaebaja vabaduse piiramisel nende meetmetega ei kahjustatud kaebaja tervist.
Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata.
51.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab kaebaja kandma menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja pole vastavat taotlust esitanud (HKMS § 109 lg 1).
52.Kaebaja on 2021. a maist taotlenud menetlusabi menetlusdokumentide tõlkimiseks. HKMS § 118 lg 3 alusel tuleb asja läbivaatamise kuluna tõlgikulu (HKMS § 102 p 1, § 110 lg 1 p 1) jätta riigi kanda.
Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.