Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar Einar Vene 17. aprill 2024, Tartu 3-20-2563
Haldusasi
X kaebus Viru Vangla poolt mittenõuetekohases kambris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2023. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Muuta halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurust ja mõista Viru Vanglalt X kasuks välja hüvitis 20 eurot.
2.Mõista Viru Vanglalt X kasuks välja menetluskulu 6 eurot.
3.Jätta X taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 17. mai 2024).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav X kohaldati 2019. aastal täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille käigus viibis 22 päeva kambris nr P126.
Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X kaebuse, milles palus välja mõista talle hüvitis 1210 eurot väärikuse alandamise ja tervisele tekitatud kahju eest. Kaebuse kohaselt ei vastanud kambri nr P126 tingimused nõeutele.
3.Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2023. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Xle välja hüvitis 50 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Kohus leidis, et temperatuuri, niiskuse ja valgustuse osas vastas kamber nõuetele.
3.2.Kaebaja tervisekaardi kandeid arvestades ei ole alust arvata, et kaebajat ei tohtinud tema tervisliku seisundi tõttu hoida kambris nr P216.
3.3.Perioodil 18. oktoober 2019 – 22. oktoober 2019 kambris nr P216 viibimise ajal oli kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) ei erista lukustatud kambrit tavapärasest kambrist. VSkE § 7 lg 1 järgi kuuluvad kambri sisustusse muuhulgas voodi, isiklike asjade hoiukoht ning riidenagi. Kambris nr P216 neid sisustuselemente ei olnud ning selles osas ei vastanud kamber 18. oktoobrist 2019 – 22. oktoobrini 2019 kambrile esitatavale nõuetele.
3.4.Perioodil 29. oktoober 2019 kuni 14. november 2019 ei olnud kambris riidenagi.
3.5.Kuna kaebaja oli õiguskantslerile esitatud pöördumises ning vanglale esitatud hüvitisenõudes väitnud, et kambri seintel oli verd ja vastustaja ei olnud vastupidist tõendanud, leidis kohus, pole välistatud, et kambri seintel võis perioodil 18. oktoober 2019 kuni 22. oktoober 2019 enne selle täiendavat koristamist olla mõningaid verepritsmeid.
3.6.Viidetega õiguskantsleri kontrollkäigule luges halduskohus tõendatuks, et kambri kraanist pritsiva vee tõttu võisid kambri põrandal, samuti magamisasemel või selle vahetus läheduses olla sagedasti veeloigud. Selliselt ei vastanud kamber elementaarsetele hügieeninõuetele.
3.7.Videojärelevalve kohaldamine kaebaja suhtes oli õigustatud, kuna kaebaja oli hinnatud üliohtlikuks avalikkusele, kõrgohtlikuks kinnipeetavatele ja ohtlikuks ametnikele. Ta oli korduvalt füüsiliselt ametnikke rünnanud ja neid solvanud.
3.9.Kohus leidis, et kambritingimusi, mis ei vastanud täiel määral õigusaktidest tulenevatele sisustusnõuetele ning hügieeninõuetele, saab pidada kaebaja inimväärikust alandavaks. 22-st päevast, mil kaebaja vaidlusaluses kambris viibis, puudus seal 5 päeval voodi. On usutav, et märjaks võisid saada ka kaebaja riided ja voodipesu. Vaidlust pole selles, et kaebajal on diagnoositud krooniline põletikuline haigus. Ka see, et kambris polnud nagi või muud kohta, kuhu riputada või asetada riideesemed, et muuhulgas vältida nende märgumist, raskendas kaebaja olukorda.
3.10.Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 mõttes ei saa kaebajale ette heita. On usutav, et kui kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse enda ümberpaigutamiseks, ei oleks vangla seda vähemalt enne õiguskantsleri kantselei töötajate kontrollkäiku rahuldanud. Kaebaja väljendas rahulolematust kambritingimustega näiteks ka juba 22. oktoobril 2019 vanglale esitatud hüvitisenõudes, samuti korduvalt näiteks enda 5. novembri 2019. a pöördumises.
3.11.Arvestades rikkumiste kestust, kaebaja viibimist vaidlusaluste perioodide vahelisel ajal Tartu Vanglas ning muid asjaolusid, pidas halduskohus põhjendatuks 50 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Halduskohus võttis muuhulgas arvesse kaebaja terviseprobleeme, kuigi on ka ise märkinud, et kaebajat ravinud arsti hinnangul ei olnud talle vastunäidustatud kartserikambris viibimine päevasel ajal ilma madratsita. Jääb arusaamatuks, miks halduskohus järeldab ainuüksi terviseprobleemi olemasolu tunnistamisest, et selle asjaoluga oli vaja arvestada kui inimväärika kohtlemise nõude ühe elemendiga. Terviseprobleem oli kaebajal tuvastatud juba varem.
4.2.Õige pole seisukoht, et kambris puudus voodi. Kambris oli magamislavats ning ehkki see ei vasta otseses tähenduses voodi mõistele, siis madratsi väljastamisel ja kasutusse võtmisel muutub magamislavats ikkagi voodiks.
4.3.Kambris oli ka ilma eraldi kapita võimalik hoiustada oma isiklikke asju. VSkE § 7 lg 1 p 2 järgi peab kambris olema isiklike asjade hoiukoht. Sätte mõte on selles, et kui kambris on kaks kinnipeetavat, siis oleks neil oma asju võimalik eraldi hoiustada. Kuna kaebaja oli kambris üksi, siis oli tal võimalik seda teha ka hoolimata kapi puudumisest. Et kaebajal oli võimalik hoida oma asju organiseeritult, kinnitavad ka õiguskantsleri esitatud fotod.
4.4.Tõepoolest ei olnud kambris 18. oktoobrist 22. oktoobrini 2019 ja 29. oktoobrist 14. novembrini 2019 riidenagi. Tegemist pole aga nii suure riivega, mis tinginuks mittevaralise kahju tekkimise ja selle väljamõistmise. Ka tavaelus pole võimalik alati kasutada riidenagi. Kaebaja oli kambris nr P216 võrdlemisi lühikest aega. Ebaõige on seisukoht, justkui välistaks nagi puudumine riiete märjakssaamise. Õiguskantsleri esitatud fotodest nähtub, et kaebaja hoiustas oma asju nii, et vesi kuidagi nendeni jõuda ei saanud.
4.5.Arusaamatuks jääb, kuidas vanglaametniku õiendis märgitut, mille järgi ei näinud ta kambris verd, ei saa pidada piisavalt konkreetseks. Ka õiguskantsleri fotodelt ei nähtunud verepritsmeid seintel. Halduskohus omistas suurema tähtsuse kaebaja ütlustele, mitte teistele tõenditele.
4.6.Halduskohus viitas küll õiguskantsleri seisukohale, mille järgi ei ole kamber veekraani ja äravoolu osas hügieeninõuetele vastav, kuid pole iseseisvalt seda seisukohta hinnanud.
5.X palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata eelnevalt juba esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Kaebaja viibis vaidlusaluses kambris nr P216 kahel perioodil: ajavahemikul 18. oktoober – 22. oktoober 2019, mil tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, ning ajavahemikul 29. oktoober kuni 14. november 2019, mil ta kandis selles kambris kartserikaristust (dtl 164). Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, leides, et see kamber ei vastanud nõuetele järgmistel põhjustel: - selles ei olnud perioodil 18. oktoober kuni 22. oktoober 2019 voodit, isiklike asjade hoiukohta ning riidenagi; - perioodil 29. oktoober kuni 14. november 2019 ei olnud kambris riidenagi; - perioodil 18. oktoober kuni 22. oktoober 2019 võis seintel olla verepritsmeid; - et kambri kraanist pritsiva vee tõttu võis kambri põrandal olla veeloike ning märg võis olla ka magamislavats ja voodiriided.
8.Ringkonnakohus nõustub Viru Vanglaga, et verepritsmete olemasolu on halduskohtu poolt tõsikindlalt tuvastamata ning halduskohus on sisuliselt selles osas lihtsalt kaebajaga nõustunud. Kohus leidis, et kuivõrd kaebaja väited vere kohta seintel nähtuvad juba 18. oktoobril 2019 õiguskantslerile saadetud pöördumisest ja 22. oktoobril 2019 esitatud hüvitisenõudest vanglale, ei olnud kohtu hinnangul välistatud, et kambri seintel võis olla esimesel perioodil, st 18. oktoobrist kuni 22. oktoobrini 2019 mõningaid verepritsmeid. Samuti märkis kohus, et kontaktisiku õiend, mille järgi kontaktisik käis kambris kaebajaga vestlemas ega märganud, et kamber oleks olnud verine, ei ole piisavalt konkreetne, et selle pinnalt järeldada kambris verepritsmete puudumist (otsuse p 23.1). Ringkonnakohus sellise halduskohtu lähenemisega ei nõustu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Käesoleval juhul ei ole kaebaja millegagi tõendanud, et verepritsmed seintel olid, ta on seda lihtsalt väitnud. See, et ta on väitnud seda ka õiguskantslerile esitatud pöördumises ning vanglale esitatud hüvitisenõudes, ei ole käsitatav tõendina. Teisalt on vangla esitanud tõendina kontaktisiku kirjaliku õiendi, mille järgi käis ta seoses tööülesannetega korduvalt kaebajaga vestlemas, kuid ei täheldanud, et kamber oleks olnud verine või muul viisil antisanitaarne (dtl 157). Ringkonnakohtu jaoks ei ole mõistetav, miks leidis halduskohus, et see
tõend ei ole piisavalt konkreetne. Sellises situatsioonis on tegelikult raske ette kujutada, kuidas võiks vanglaametnik oma seisukohta konkreetsemalt esitada. Lisaks ei nähtu verepritsmeid seintel ka õiguskantsleri poolt tehtud fotodelt, mis on tehtud mõned päevad (11. novembril 2019) enne kaebaja sellesse kambrisse paigutamist (dtl 205-206). Vangla on ka kinnitanud, et vangla praktika on selline, et kui kamber jääb tühjaks, kontrollitakse selle seisukord üle, koristatakse see ära ja enne uue kinnipeetava paigutamist vaadatakse veelkord kamber visuaalselt üle. Lisaks kontrollitakse kambri seisukorda vanglaametnike poolt kaks korda päevas läbiviidavate loenduste käigus (dtl 165). Kokkuvõttes ei ole mingit alust lugeda ainuüksi kaebaja väidete alusel tõendatuks seda, et kambri seintel oli verd. Vastavalt ei saa seda asjaolu kahju hüvitamisel arvesse võtta.
9.Samuti leidis halduskohus, et kamber ei ole veekraani ja äravoolu osas hügieeninõuetele vastav. Täpsemalt viitas halduskohus õiguskantsleri poolt tehtud fotodele kraanist ja selle äravoolust ning õiguskantsleri poolt 17. detsembril 2019 Viru Vanglale saadetud kirjale, milles märgiti, et kraanist pritsis vett ka magamisasemele. Halduskohus leidis, et seetõttu lähtub kohus sellest, et kambri põrandal, samuti magamisasemel või selle vahetus läheduses võis kraanist pritsiva vee tõttu olla sagedasti veeloikusid ja selliselt ei vastanud kamber elementaarsetele hügieeninõuetele (otsuse p 23.2). Ringkonnakohus leiab, et õiguskantsleri seisukoht võib olla küll kohtumenetluses dokumentaalseks tõendiks, kuid sarnaselt muude tõenditega ei ole sellel kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning seda tuleb hinnata koos muude tõenditega nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61 lg 2). Seetõttu ei saa ka käesolevas asjas lähtuda lihtsalt õiguskantsleri hinnangust, mille järgi ei vastanud kamber hügieeninõuetele, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid ja tõendeid. VSkE § 7 lg 1 ei sätesta nõudeid kambris olevale kraanikausile. Enamgi veel, see säte ei nõuagi kambris kraanikausi olemasolu, vaid üksnes pesemiskoha olemasolu (kambri puhul võimaluse korral, kartseri puhul kohustuslikuna, vt VSkE § 7 lg 1 p 7 ja lg 4 p 5). Õiguskantsleri poolt 11. novembril 2019 tehtud fotodelt nähtub, et pesemiskoht koosnes kambris seina sees olevast kraanist ning selle all asuvast betoonist kõrgendusest. Betoonist kõrgenduse sees oli omakorda nn Aasia tüüpi WC ning kõrgendusest allpool, põranda sees, oli äravoolutrapp (dtl 203, 209). On tõsi, et selline ehituslik lahendus ei ole kõige õnnestunum, sest kraanist väljavoolav vesi jookseb otse betoonkõrgendusele ning voolab sealt edasi nn WC-sse või põrandale. Trapp põrandas ei olnud mitte renntrapp, vaid tavaline ruudukujuline trapp, mistõttu võis osa vett ka trapist mööda voolata ja edasi kambri põrandale valguda. See nähtub ka esitatud fotodelt, kus äravoolutrapi ümber on näha veeloike (dtl 203-204). Samas ei näe ringkonnakohus esitatud fotodelt, et äravoolutrapi vahetus läheduses oleks olnud kaebaja magamisase. Asja materjalides olevast kambri videojäädvustusest võib järeldada hoopiski, et magamislavats asus kambri keskel ning oli WC nurgast ja seega ka kraanist ja vee äravoolutrapist küllaltki kaugel (dtl 157). Lisaks kujutas magamislavats endast betoonist kõrgendust. Põrandast kõrgemal asumine välistab isegi juhul, kui kraanist peaks valguma vett põrandale, selle, et magamislavatsil asuvad riideesemed saavad märjaks. Kokkuvõttes möönab ringkonnakohus, et vett võis põrandale kraani kasutamisel sattuda, kuid paljuski sõltus see kraani kasutajast, millisel määral seda juhtus. Arvestades aga magamisaseme kaugust kraanist ning magamisaseme kõrgust põrandast ei saa ringkonnakohus nõustuda halduskohtuga, et kraanist sattus vett pritsmete näol tingimata ka magamisasemele ja et märjaks
võisid saada ka kaebaja riided ja voodipesu. Kraani mõistliku hoolsusega kasutades pidanuks see olema hõlpsasti välditav.
10.Halduskohus leidis, et kuna täiendavate julgeolekuabinõude hulka kuuluvale lukustatud kambrile ei sätesta VSkE kambri sisustuse osas erinõudeid, siis pidi vaidlusaluse kambri sisustusse kuuluma ka voodi (VSkE § 7 lg 1 p 1). Seda kambris ei olnud, selle asemel oli seal betoonist magamislavats. Vangla leiab, et sellegipoolest oli see käsitatav voodina, kui kaebajale väljastati madrats ja ta sai seda koostoimes voodina kasutada. Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga. Õigusaktidest ei tulene nõudeid vanglas kasutatavatele vooditele, sh nende ehitamiseks kasutatud materjalidele või muudele omadustele. Vangla on apellatsioonkaebuses selgitanud, et kaebajale oli kogu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajaks väljastatud voodivarustus, st ka päevaseks ajaks. Seega sai kaebaja paigaldada magamislavatsile madratsi ning kasutada seda kogu aeg voodina. On võimalik, et selline magamisase ei vastanud oma omadustelt päris kõigile neile omadustele, mis on muudel vanglas kasutatavatel vooditel (vangla apellatsioonkaebusest on järeldatav, et muud vangla voodid on metallist), kuid nagu märgitud, ei ole konkreetsemaid nõudeid vooditele kehtestatud ning vastavalt pole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks magada sellises voodis, nagu ta soovib. Halduskohus pole selgitanud, milliste omaduste poolest oli magamislavats koos magamisvarustusega kehvem voodi kui muud vanglas kasutusel olevad voodid.
11.Kohus on ühe asjaoluna hüvitise väljamõistmisel toonud välja ka selle, et kaebajal oli diagnoositud krooniline põletikuline haigus (otsuse p 25.1). Vangla leiab, et sellele asjaolule ei saa tugineda, sest arsti hinnangul ei olnud kaebajale vastunäidustatud kartserikambris viibimine ja et sellele oli ka halduskohus ise viidanud. Ringkonnakohus ei pea sellist halduskohtu viidet ekslikuks. Asjaolu, et arst pidas kartserikaristuse kohaldamist lubatavaks, ei väära seda, et kaebajal olid terviseprobleemid. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel ei ole keelatud arvesse võtta isiku subjektiivseid eripärasid, mis võisid õiguste riive tajumist võimendada. Ringkonnakohus ei näe samas, et halduskohus oleks kaebaja tervislikule aspektile omistanud sellise tähenduse, mis oleks oluliselt hüvitise suurust mõjutanud.
12.Samuti leiab vastustaja, et ehkki kambris ei olnud isiklike asjade hoiukohta ja riidenagi, ei olnud tegemist nii suure riivega, mis tinginuks mittevaralise kahju tekkimise ja selle väljamõistmise ning et kaebajal oli võimalik enda asju hoiustada ka ilma nendeta. Ringkonnakohus vangla selle seisukohaga täielikult ei nõustu. Mööda pole võimalik vaadata sellest, et nii kambris kui kartseris on VSkE § 7 lg 1 p 6 ja lg 4 p 4 järgi ette nähtud riidenagi ja kambris ka isiklike asjade hoiukoht. Seega oli nende puudumine õigusvastane. See, et kaebajal oli võimalik enda asju hoiustada ka ilma nende abivahenditeta, ei muuda vangla käitumist õiguspäraseks.
13.Eeltoodust tulenevalt ei jaga ringkonnakohus halduskohtu seisukohti kambri ebahügieenilisuse osas (pole tuvastatud, et kambri seinal olid verepritsmed) ja voodi puudumise osas (magamislavats on koos madratsiga käsitatav voodina). Ringkonnakohus suhtub ka leebemalt pesemiskoha kasutamisega kaasnenud ebamugavustesse ning leiab, et ehkki vee valgumine põrandale oli tõenäoline, ei olnud magamiskoha ja voodiriiete märgumine kraani mõistlikul kasutamisel vältimatu. Riidenagi ja isiklike asjade hoiukoha puudumise osas jagab ringkonnakohus halduskohtu järeldusi.
Kuna halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suuruseks oli 50 eurot, leiab ringkonnakohus, et eeltoodut arvestades tuleb seda vähendada 20 euroni. Halduskohus on põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja viibis vaidlusaluses kambris kokku 22 päeva, kusjuures vahepeal viibis ta hoopis Tartu Vanglas. Seega oli kambris oleku periood lühike ning esinenud õiguste rikkumisi ei saa pidada intensiivseteks.
14.Seega rahuldab ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurust ning vastavalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi.
15.HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt tuleb muuta ka menetluskulude jaotust, kuna rahuldatava kaebuse osakaal väheneb. Halduskohus mõistis kaebaja poolt tasutud riigilõivust, st 29,70 eurost vastustajalt kaebaja kasuks välja 15 eurot. Kuna ringkonnakohus vähendab oluliselt väljamõistetava hüvitise suurust, loeb ringkonnakohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 6 eurot.
16.X vastuses apellatsioonkaebusele märgitakse, et „kindlasti soovin ise kohtus vangla valeväited ümber lükata ja vastu vaielda“. Seda seisukohta on võimalik mõista taotlusena lahendada asi ringkonnakohtus istungil. See taotlus jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas on ringkonnakohtu hinnangul võimalik kõik olulised asjaolud välja selgitada ilma istungit korraldamata. Asjas on esitatud arvukalt tõendeid ning seisukohti mõlema poole poolt. Kuigi vaidluse all pole üksnes õigusküsimused, taanduvad ka faktilised küsimused selles asjas suures osas neile õigusliku hinnangu andmisele ning faktiliste asjaolude kindlakstegemiseks istungit vaja pole. Kaalul olevad õigushüved ei ole ka kuigi kaalukad, sest halduskohus hindas rikutud õiguste eest kohaseks summaks 50 eurot ning ringkonnakohus vähendab seda veelgi. Asja lahendamine kirjalikus menetluses võimaldab asja lahendamist ka märksa kiiremini. Neid asjaolusid arvestades jääb kaebaja taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.