Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 28.04.2021, Tartu
Haldusasi
Sergei Lehismaa kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 31.03.2021. a määrus Sergei Lehismaa määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Sergei Lehismaa Vastustaja – Viru Vangla
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-20-2563
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus ning ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2021. a määrus ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sergei Lehismaa esitas 22.10.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses P-hoone kambri nr 216 ebainimlike tingimustega. S. Lehismaa selgitas, et kambri tingimused rikuvad tema tervist, kuna põrandal asuval lavatsil istumine on tema tervisele vastunäidustatud. Lisaks olid kambri seinad tema kambris viibimise ajal verepritsmeid täis, kambris ei ole kraanikaussi ning WC kasutamine kaamerate ees on alandav ja inimõigusi rikkuv. S. Lehismaa nõudis kahju hüvitisena 100 eurot iga selles kambris viibitud päeva eest.
Viru Vangla jättis 26.11.2020. a otsusega nr 6-16/188-1 S. Lehismaa kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.S. Lehismaa esitas 20.12.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu. Kaebaja selgitas, et 2019. a sügisel hoiti teda kolme nädala jooksul kambris nr P216, mis oli külm, märg, reostatud ning elamiskõlbmatu. Kambris puudusid riidenagi, kraanikauss ning vesi voolas põrandale. Lisaks olid kambri seinad verega koos. Kambris oli videovalve ning avatud WC, mis rikkus kaebaja privaatsust. Kaebaja esitas 07.02.2021 halduskohtule kaebuse täienduse, milles märkis, et nõuab mittevaralise kahju hüvitist 100 eurot päevas ebainimlikes tingimustes
viibimisega tekitatud kahju eest. Inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju moodustab 90% nõutavast hüvitisest ja 10% sellest moodustab kahju, mis seisneb selles, et kaebaja langes depressiooni ja tema närvisüsteem hakkas üles ütlema.
4.Tartu Halduskohus andis 19.03.2021. a määrusega kaebajale tähtaja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus selgitas, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-st 2 tulenevalt oleks kaebaja pidanud pöörduma kohtusse 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamiseks ette nähtud kahekuulise tähtaja (RVastS § 18 lg 1) möödumist, kuid esitas kaebuse kohtule alles 20.12.2020.
5.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Kaebaja selgitas, et esitas vanglale enda kahjunõude tähtaegselt, kuid ta ei olnud teadlik RVastS § 18 lg-st 2, millele kohus enda määruses osutas. Kui kaebaja oleks teadnud, millise aja jooksul ta peab kohtusse pöörduma siis, kui vangla hüvitamistaotlust õigeaegselt ei lahenda, oleks ta seda õigeaegselt ka teinud. Kaebaja hinnangul eksitati teda tahtlikult eesmärgiga varjata tema inimõiguste rikkumist vangla poolt. Kontaktisikud, kes pidevalt vahetusid, selgitasid kaebajale, et enne kohtusse pöördumist on vaja ära oodata vangla vastus kahjunõudele. Vangla lahendas kahjunõude pärast seda, kui kaebaja pöördus kaebusega sisekontrolli poole. Kaebaja märgib, et sai alles halduskohtu määrusest teada, et pidi kahjunõudega kohtusse pöörduma juba siis, kui vangla rohkem kui 2 kuud kahjunõudele ei vastanud.
6.Tartu Halduskohus lõpetas 31.03.2021. a määrusega haldusasja nr 3-20-2563 menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel, kuna kaebus esitati tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulunud ennistamisele. Halduskohus märkis, et kaebaja esitas Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 22.10.2019. RVastS § 18 lg-st 1 tulenev kahjunõude lahendamise kahekuuline tähtaeg hakkas kulgema vanglale kahjunõude esitamisest ning viimane päev kahjunõude lahendamiseks oli 23.12.2019 (haldusmenetluse seaduse § 33 lg 3). Kuna vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata, oleks kaebaja pidanud pöörduma kohtusse 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist (RVastS § 18 lg 2; RKHK 07.12.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-64-16, p 13). Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule alles 20.12.2020, ületades kaebetähtaega peaaegu 11 kuud.
6.1.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja selgitas kohtule, et ta esitas vanglale oma pöördumise tähtaegselt ja ta ei teadnud kaebuse esitamise tähtajast olukorras, kus vangla ei lahenda taotlust tähtaegselt. Kaebaja väitel ütlesid kontaktisikud talle, et enne kohtusse pöördumist tuleb ära oodata vangla otsus. Kaebaja pöördus kohtusse 30 päeva jooksul pärast vanglalt keelduva otsuse saamist.
6.2.Asjaolu, et kaebaja ei olnud oma sõnade kohaselt teadlik kaebetähtajast olukorras, kus vangla jätab kahjunõude tähtaegselt lahendamata, ning ta ootas, et vangla tema kahjunõude lahendaks, ei kujuta halduskohtu hinnangul mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks. Kaebetähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kohtupraktikas on juba aastaid tagasi kinnistunud seisukoht, et kahju hüvitamise tähtaegselt lahendamata jätmise korral kohaldub 30-päevane kaebetähtaeg vastavalt RVastS § 18 lg-le 2.
6.3.Halduskohtu hinnangul ei ole kaebetähtaja ennistamise aluseks kaebaja väide, et vangla ametnikud valetasid talle ilmselt juristi käsul, et enne kohtusse pöördumist tuleb kindlasti ära oodata vangla vastus kahjunõudele. On vähetõenäoline, et vangla ametnikud kaebajale vangla
juristi käsul valetasid. Samuti ei ole info, et enne kohtusse pöördumist tuleb ära oodata vangla otsus kahjunõude osas, täielikult väär, kuivõrd halduskohtule saab esitada hüvitamiskaebuse pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist (vangistusseadus § 11 lg 8) ning üldjuhul vangla siiski lahendab kahjunõuded selleks ettenähtud tähtaja jooksul.
6.4.Olukorras, kus vangla lahendas kaebaja kahjunõude enam kui 11 kuud pärast selleks ettenähtud tähtaega, pidi kaebajal tekkima vähemalt kahtlus selles, kas ta peab kahju hüvitamise jätkuva soovi korral ise mingeid edasisi samme astuma ning vajadusel selle kohta rohkem uurima. Samuti oleks kaebaja saanud vanglalt uurida, kas tema taotlus on läinud kaduma, millal on oodata lahendit vms. Kaebaja ei saanud ka õiguslikult kogenematu inimesena eeldada, et kui vangla tema kahjunõudele tähtaegselt ei vasta, võib ta sellest hoolimata jääda vangla vastust ootama ja pöörduda kohtusse 11 kuud pärast kahjunõude lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. KIS-ist nähtub, et kaebaja vabanes Viru Vanglast 22.06.2020. Seega, kuigi kaebaja edastas kaebuse kohtule Viru Vanglast, on ta vanglale kahjunõude esitamise ja kohtule kaebuse esitamise vahel viibinud mingi aja väljaspool vanglat, kus tal oli enam võimalusi selgitada välja oma õiguste kaitsmiseks asjakohane regulatsioon ja otsida selleks vajadusel professionaalset abi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.S. Lehismaa esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 31.03.2021. a määruse tühistada ja rahuldada esitatud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Määruskaebuse esitaja arvates ei võtnud halduskohus tema poolt esitatud põhjusi tähtaja rikkumise kohta tõsiselt. Üldine pilt näitab ju seda, et ta ei ole kordagi kohtusse pöördumise tähtaegu rikkunud, v.a sel korral, kui ta teadis, et peab ära ootama vangla vastuse hüvitamisnõudele ja ootaski vangla otsust. Halduskohus ise märgib, et seaduse järgi on tähtaja ennistamiseks mõjuv põhjus see, kui isik ei saa aru või ei tea konkreetse kaebetähtaja arvestamisest, kuid antud konkreetsel juhul ei pea seda siiski mingil arusaamatul põhjusel mõjuvaks põhjuseks. Samuti ei ole arusaadav, miks kohus leidis, et kaebaja pidanuks midagi ette võtma hiljemalt 2020. a suvel vabaduses viibides, kui ise kirjutab, et halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg oli möödas juba 2020. a jaanuaris.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebus tuleb rahuldada ja kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
9.Ringkonnakohus nõustub sellega, et S. Lehismaa esitas kaebuse halduskohtule kaebetähtaega rikkudes. Riigikohus asus nii halduskohtu poolt viidatud määruses kui ka varasemas 11.05.2016. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-18-16 (p-d 10-12) seisukohale, et kui vangla ei ole kinnipeetava kahju hüvitamise taotlust RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul lahendanud, tuleb kinnipeetaval esitada kaebus halduskohtusse 30 päeva jooksul alates kahjunõude lahendamiseks ettenähtud tähtaja lõppemisest ka juhul, kui vangla tema kahjunõude hiljem sisuliselt lahendab, ning kaebetähtaeg sellisel juhul enam uuesti kulgema ei hakka. Muu hulgas tuleneb Riigikohtu nimetatud lahenditest, et RVastS § 18 lg 2 on HKMS § 47 lg 2 suhtes erinormiks. Seega pidanuks kaebaja kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist. Esitades kaebuse halduskohtule alles 20.12.2020, on see järelikult esitatud pärast tähtaja möödumist.
10.Küll aga ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu selle seisukohaga, et mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks antud juhul ei esine.
HKMS § 71 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja on mõjuva põhjusena viidanud esmajoones sellele, et tugines HKMS § 47 lg-le 2 ja ei olnud teadlik RVastS § 18 lg-st 2, mis kohustab halduskohtule hüvitamiskaebuse esitama juba 30 päeva pärast seda, kui möödub haldusorgani poolt kahjunõude lahendamise kahekuuline tähtaeg. Kaebaja teadis, et ta saab kohtusse pöörduda pärast vangla poolt vastava otsuse tegemist ja väitis, et seda selgitasid kaebajale ka vangla ametnikud. Samuti märkis kaebaja, et ta ei oodanud iseenesest lõpmatuseni seda, millal vangla esitatud hüvitamistaotluse osas otsuse teeb, vaid pöördus lõpuks kaebusega vangla sisekontrolli poole, pärast mida tuli lõpuks vangla 26.11.2020. a otsus, mille kättesaamisest alates 30 päeva jooksul kaebaja halduskohtule hüvitamiskaebuse ka esitas. Asja materjalidest ei nähtu, et Viru Vangla oleks kaebajat teavitanud RVastS § 18 lg-st 1 tuleneva menetlustähtaja ületamisest ja tema kahju hüvitamise taotluse lahendamise eeldatavast ajast. Sellises olukorras võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata vastustaja sisuline seisukoht tema taotluse kohta (vt ka viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-18-16, p 13). Arvestades HKMS § 47 lg-tes 2 ja 3 ning RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud regulatsiooni vastuolulisust (vt ka E. Vene. HKMS § 47 kommentaarid – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2013, lk 204), ei pruukinud sellises olukorras kohtusse pöördumise tähtaja regulatsioon kaebajale selge olla. Eeltoodut kinnitab ka see, et kaebaja esitas hüvitamiskaebuse, kuid ilmselt eksimusest pärast seda, kui Viru Vangla lõpuks tema 22.10.2019 esitatud kahju hüvitamise taotluse osas 26.11.2020, s.o 11 kuud hiljem oma otsuse tegi. Seega esineb ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas HKMS § 71 lg 1 tähenduses mõjuv põhjus, mis vabandab hüvitamiskaebuse esitamisega hilinemist ja annab aluse ennistada halduskohtusse pöördumise tähtaeg. Muuhulgas on ringkonnakohtu hinnangul oluline, et kujunenud olukorra põhjustas oma õigusvastase käitumisega (viivitusega) esmajoones Viru Vangla ja kaebajale ei ole alust ette heita seda, et tema pole olnud piisavalt hoolikas ega astunud ise mingeid samme olukorra lahendamiseks, pöördudes kohtusse alles 11 kuud pärast vanglale kahjunõude lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Samuti võis kaebaja eeldada, et vastustaja isegi tähtajaks lahendamata taotlused hiljem enamasti siiski lahendab, mistõttu võis kaebaja ka põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata just vangla sisuline seisukoht tema taotluse kohta. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest.
11.Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et kuigi halduskohus viitas oma määruse tegemise alustena RKHK 07.12.2016. a määrusele asjas nr 3-3-1-64-16 ja 11.05.2016. a määrusele asjas nr 3-3-1-18-16, jättis halduskohus tähelepanuta selle, et mõlemas lahendis ennistas halduskolleegium kinnipeetava poolt tähtaega ületades esitatud hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja ja seda olukorras, mis on analoogne käesoleva asjaga. Haldusasjas nr 3-3-1-64-16 ennistati kaebuse esitamise tähtaeg isegi vaatamata sellele, et nimetatud asjas oli kinnipeetaval olemas esindaja (advokaat) nii kahjunõude esitamisel vanglale kui ka halduskohtumenetluses.
12.Tulenevalt eelnevast tuleb määruskaebus rahuldada ja kaebetähtaeg ennistada. Ühtlasi tuleb Tartu Halduskohtu 31.03.2021. a määrus tühistada ja haldusasi halduskohtule menetluse jätkamiseks tagasi saata. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.