Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. aprill 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1231 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. mai 2023 otsuse nr 12211070092-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2023. a otsus
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – X, esindaja Janno Perv Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 8. veebruaril 2024
RESOLUTSIOON
Võtta apellandi poolt 26. veebruaril 2024. a esitatud tõend kohtuasja toimikusse.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2023. a otsus muutmata.
3.Jätta X menetluskulud osas, milles talle on antud menetlusabi, riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.
4.Tõlkida kohtuotsuse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused vene keelde.
5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, sünniaeg ja Eestisse saabumise aeg, C nimi, sõna „XXX“ ning noorteorganisatsioonide FFF ja QQQ nimetused tähemärgiga. Jätta avaldamata kohtuotsuse punkt 16.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16. mail 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-1231 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X saabus viisa alusel töötamise eesmärgil XX.XX.XXXX Eestisse. Viisa kehtis kuni 07.12.2022.
2.X esitas 07.11.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse, sest ta kardab sattuda poliitiliste vaadete tõttu Venemaal vangi. Ta nimetas Krimmi Ukraina osaks, ta on presidendi vastu ja avaldas sotsiaalmeedias toetust Ukrainale. Eestis osales ta Venemaa saatkonna juures Ukraina toetuseks meeleavaldusel.
3.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 04.05.2023 otsusega nr 12211070092-1 isiku taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt põhjendamatuks ning kohustas isikut kümne päeva jooksul Eestist lahkuma. PPA kohaldas isikule sissesõidukeeldu 2 aastaks. Taotlejat ei ole alust pidada pagulaseks, kuna ta ei vasta VRKS § 4 lg 1 pagulase mõistele. Taotleja on küll olnud noorteorganisatsiooni QQQ, mis tegeleb XXXs keele- ja kultuuriteemalise tegevusega, liige, ent rahvusvahelise kaitse taotlust menetledes ei selgunud, et Venemaa ametivõimud oleks taotlejast kui XXX kultuuri edendajast huvitatud. Taotleja kirjeldas 25.06.2017 intsidenti poes, kui talle kutsuti politsei, kuna ta ütles, et Krimm kuulub Ukrainale, misjärel tehti talle trahv ja määrati ööpäevane arest. Hiljem muutis isik seletusi intsidendi toimumise aja osas ja märkis, et see leidis aset 2019. a mais. Teiseks kirjeldas taotleja osalemist 2021. a meeleavaldusel, kus ta peeti kinni ja millel osalemise eest teda trahviti. Isikul ei olnud kuni 2021. aastani esimese intsidendi järel probleeme ning ka 2021. a kinnipidamise järel ei koheldud teda teistest kinnipeetutest erinevalt. Eelduslikult karistati isikut 2021. a-l haldusrikkumise toimepanemise eest ning PPA ei usu, et 2 aastat tagasi saadud trahv hakkab mõjutama taotleja igapäevaelu. Samuti ei oota taotlejat Venemaale naastes kriminaalkaristus, kuna teda on meeleavaldusel osalemise eest karistatud vaid korra. Päritoluriigi infost nähtub, et isik peab olema selliseid rikkumisi toime pannud 180 päeva jooksul korduvalt, et teda kriminaalkorras vastutusele võtta. Taotleja on küll Venemaal elades oma poliitilist meelsust avaldanud ning Aleksei Navalnõid toetavatel meeleavaldustel osalenud, kuid ta ei olnud prominentne poliitaktivist ega opositsioonipoliitik. Ka taotleja tegevus Eestis ei anna alust lugeda teda pagulaseks. Eestis elades on isik osalenud ühel miitingul Venemaa Suursaatkonna ees ning lisaks jaganud VKontakte keskkonnas postitust, millel on kujutatud Ukraina lipu värvides Eesti postmark kirjaga „Slava Ukraini“. 2022. a märtsi keskel teatas ema taotlejale, et kaks võõrast inimest käisid taotlejat kodus otsimas, misjärel palus ema margi postituse kustutada ning taotleja tegi seda. Meeleavaldus saatkonna ees oli sõjavastane, kus osales sadu inimesi ning taotleja ei jäänud sellest tehtud fotodele ega videotele. Taotleja puhul ei ole tegemist pikaajalise ja pidevalt pildis oleva võimukriitiku, opositsionääri, meeleavaldaja või suunamudijaga, kelle tegevus kuidagi Venemaa võimudele ette jääks. Isik ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mille tõttu võiks kaebaja elu olla seal ohus. Puudub teave, et tagasipöördunud Venemaa kodanikke 2(9)
3-23-1231 võiks ohustada tagakiusamine või tõsine oht. Põhjendatud on teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna taotleja tegi rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ega takistanud menetluse tõhusat läbiviimist. Samuti nõustus taotleja vabatahtlikult Eestist lahkuma. Taotleja suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervisega seonduvaid põhjuseid, mis võiksid mõjutada isikule lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. Taotleja on viibinud Eestis töötamise eesmärgil ning siin elavad taotleja kolmanda astme sugulased. Taotlejal ei ole Eestis vara. Taotlejale on põhjendatud kehtestada 2-aastane sissesõidukeeld, kuna tal puuduvad Eestis majanduslikud huvid, mis võiks saada sissesõidukeelu kohaldamisel riivatud. Samuti puuduvad taotlejal lähemad sidemed Eestis ja Schengeni viisaruumis, ehkki Eestis elavad tema kolmanda astme nõod ema poolt.
4.X esitas 06.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 04.05.2023 otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Vastustaja ei kogunud tõendeid ja jättis kaebaja seletused arvestamata. Kaebaja on opositsiooniliste vaadetega ja need vaated on päritoluriigi ametivõimudele teada. Kaebaja vastu tuntakse huvi. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajat käidi 2022. a oktoobris kodust otsimas. PPA hinnang, et kaebaja sotsiaalmeedia postituse juurde jätsid kommentaare teised kasutajad, mitte ametivõimud, on põhjendamata. Kaebaja väljasaatmine Venemaale on vastuolus väljasaatmiskohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 171 põhimõtetega. Kaebaja hinnangul on elukeskkond Eestis temale turvaline ning tema väljasaatmine praegusest elukeskkonnast ei ole põhjendatud, seda enam, et siin elavad mitmed kaebaja sugulased, keda kaebaja varem sageli külastas. Seetõttu oleks tulnud jätta kohaldamata ka sissesõidukeeld. Esineb VSS §-s 31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu.
PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Asjaolu, et 2015. a lõpus otsustasid organisatsiooni QQQ juhatuse liikmed organisatsiooni sulgeda ning sama otsusega avada probleemideta sarnase nimega teise organisatsiooni, näitab, et organisatsiooni põhitegevus on Venemaa ametivõimudele sobiv. Vastasel juhul ei oleks usutav, et välisagendiks kuulutatud organisatsiooni juhatuse liikmed saavad takistusteta asutada sama nime ja tegevusalaga uue organisatsiooni. 21.12.2022 toimunud vestlusel selgitas kaebaja, et intsident poes leidis aset 25.06.2017. Kaebaja oskas intsidendi toimumise täpset kuupäeva nimetada, sest tal on olemas kirjavahetus suhtlusrakenduses, kus ta on vestluskaaslasele edastanud foto politseijaoskonnast. Sama kuupäev nähtub ka kaebaja esitatud kuvatõmmiselt. Jääb selgusetuks, kuidas sai kaebaja hiljem väita, et ärevuse tõttu ta eksis kuupäevadega ning tegelikult leidis intsident aset 2019. a mais. Seoses osalemisega 24.02.2022 Venemaa saatkonna ees toimunud meeleavaldusel on teadmata, kes ja miks käis kaebajat Venemaal otsimas. Eeldatavasti peaksid ametivõimud teadma, et kaebaja on Eestis. Pole usutav, et sotsiaalmeedias jätaks kaebaja postituse juurde ebatsensuurseid kommentaare ametivõimud, kellel on hirmutamiseks ja karistamiseks sobivamaid meetodeid. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsused on õiguspärased ning põhjendatud. VSS § 31 ei sätesta sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Sissesõidukeelu kohaldamist
3(9)
3-23-1231 välistavad asjaolud on loetletud VSS §-s 30 ning kaebaja ei kuulu ühegi eelnimetatud sättes loetletud asjaolu alla.
Tallinna Halduskohtu 04.10.2023 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
Halduskohus nõustus vaidlustatud otsuse põhjendustega ega korranud neid. Isikut ei ole alust tunnustada pagulasena. Kaebaja ei lahkunud Venemaalt tagakiusamise tõttu, vaid soovist teha Eestis tööd. Ebatõenäoline on, et kaebaja langeks Venemaale naastes võimuorganite tagakiusu ohvriks seetõttu, et ta on olnud QQQ organisatsiooni liige ja viljelenud seal XXX kultuuri edendavaid tegevusi. Kaebaja tegevus Venemaal (nt 2021. a-l A. Navalnõi meeleavaldusel osalemine) ja Eestis oma meelsuse väljendamisel ei ole olnud kuidagi sihipärane, vaid tegemist oli juhuslike olukordadega. Kaebajale ei saa enne Eestisse lahkumist osaks saanud arreteerimisi ja määratud trahve pidada sellisteks, et need ületaksid raskuselt ja korduvuselt lävendi, mida saab käsitada poliitilistest veendumustest tingitud tagakiusuna VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Mõne üksiku postituse või Eestis 24.02.2022 meeleavaldusel osalemise tõttu on tõenäosus, et kaebajat võidaks karistada, hüpoteetiline. Pärast PPA otsuse tegemist vastustajale esitatud 13.05.2023 WhatsApp vestluse väljavõte ning Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi Tveri linna osakonna kutsed kaebajale on madala usaldusväärsusega. Lisaks ei saa kutsetest järeldada tagakiusamist VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Kaebaja poliitiline meelsus, mida ta pole võimudele nähtavalt väljendanud ning mida pole alust pidada tema jaoks fundamentaalselt oluliseks, ei tekita praegusel juhul reaalset ohtu tagakiusamiseks. 2017. a-l võidi kaebaja kinni pidada seoses baarikaklusega ja tõenäoliselt ei olnud see seotud kaebaja väitega, et Krimm on osa Ukrainast. Kaebaja ütlused seoses kinnipidamise põhjusega ei ole usaldusväärsed. Kaebajat ei ole alust tunnustada täiendava kaitse saajana. Ei nähtu, et kaebaja naasmine kodumaale võiks talle kaasa tuua tõsise ohu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C542/13). Seega ei ole täiendava kaitse andmine alternatiiv sellele, et kui isik pagulaseks ei kvalifitseeru, siis tuleks isikut tunnustada täiendava kaitse saajana. Täiendava kaitse instituut on iseseisvaks rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ning selle eelduseks on tõsine oht päritoluriigis. Sellist ohtu päritoluriigis ei ole. Lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Olukord päritoluriigis ei ole selline, et see tooks kaasa väljasaatmise keelu VSS § 171 järgi. Vastustajal on kaalutlusõigus sissesõidukeelu kehtestamisel. Kaalutlusõigust on kasutatud õigesti. Seda on vähendatud VSS § 74 lg 3 alusel ühe aasta võrra. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millega PPA ei ole arvestanud. Kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Asjaolu, et kaebaja on Eestis lühiajaliselt töötanud ning tal elavad Eestis kauged sugulased, ei muuda seda. Seaduskuulekus ei tingi sissesõidukeelu kestuse vähendamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 04.10.2023 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.
4(9)
3-23-1231 XXX noorteorganisatsioon kuulutati välisagendiks ja liikmesus seal võib olla tagakiusamise aluseks. Isegi kui meelsuse avaldamine oli juhuslik, võib see kaasa tuua samasuguseid tagajärgi kui süsteemne meelsuse väljendamine. Apellandi kirjeldatud intsidendid leidsid aset. Halduskohus ei põhjendanud, miks ta pidas apellandi seletusi ebausaldusväärseks. Tõendite esitamine tagakiusamisohu kohta on keeruline. Apellandi poolt meelsuse avaldamine on korduv ja tema jaoks oluline. Apellandi otsimine tema päritoluriigis on tõsine. Tveri linna kutsed ei ole võltsitud. Apellanti ähvardab päritoluriigis tõsine oht ja talle tulnuks anda ajutine kaitse, kui teda ei tunnustata pagulasena. Väljasaatmine Venemaale on vastuolus VSS §-ga 171. Samuti esineb sissesõidukeelu kohaldamist välistav asjaolu VSS §-st 31 tulenevalt. Apellant ei ole ohtlik ega ole rikkunud avalikku korda. Kaheaastane sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne. Kaebaja soovib Eestis abielluda ja pöördus Harju Maakohtusse loa saamiseks abieluvõimetõendita abiellumiseks (tsiviilasi nr 2-23-17465). Kaebaja planeerib elukaaslasega Eestis lapse saamist. Kaebaja esitas ringkonnakohtule nende asjaolude tõendamiseks tõendid. PPA viidatud EUAA dokument on koostatud enne täiemahulise sõja algust Ukrainas. Praegu ähvardab represseerimise oht kõiki Venemaa kodanikke, kes on välisriigis (vt artikkel „Kreml alustas rünnakut paguluses elavate venelaste vastu“ 02.02.2024 ajalehes „Postimees“).
PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Meeleavaldustel osalemine või poliitilise meelsuse väljendamine ei ole oluline osa kaebaja elust. Tegemist ei ole niivõrd fundamentaalsete veendumustega, et kaebaja juhinduks neist igapäevases tegevuses ja need võiksid viia tagakiusamiseni. EUAA on viidanud, et Venemaal puudub ulatuslik ressurss repressioonide elluviimiseks, mistõttu eelistatakse hirmutamistaktikat kõrge profiiliga isikute ja kohaliku tasandi aktivistide suhtes, kes valmistavad võimuorganitele probleeme. On viidatud, et kriminaal- ja haldusuurimistele eelneb otsus, et seda inimest soovitakse karistada, ehk karistuse määramisel on olulisem inimese profiil kui see, kas inimene seaduserikkumise ka reaalselt toime pani. Samuti on võimude jaoks oluline sarnase profiiliga inimesi hirmutada, mida on täheldatud näiteks ajakirjanike puhul. Kaebaja profiil eelnevaga ei kattu. Osalemine A. Navalnõi meeleavaldusel oli juhuslik, mitte ette kavatsetud. 2017. ja 2019. a intsidentide osas muutis kaebaja kohtumenetluses ütlusi ja väidab, et toimus kaks intsidenti, üks neist baaris. Sellest kaebaja haldusmenetluses ei rääkinud. Rahvusvahelise kaitse taotlejana on kaebajal kaasaaitamiskohustus tulenevalt VRKS § 11 lg-st 2. 13.05.2023 esitatud WhatsApp vestluse väljavõttele ja 2022.a novembri ning 2023. a jaanuari kutsetele kaebaja halduskohtus ei viidanud. Kutsetes on ilmselged vastuolud, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel hindas PPA kõiki asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohus märkis 31.08.2023 otsuses asjas nr 3-23-359, et sissesõidukeelu kehtestamist õigustab oluline avalik huvi tagada, et rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi ei kuritarvitataks. Kuigi tegemist on liikumisvabadust piirava instrumendiga, ei ole riive ebaproportsionaalne. Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist (p 27).
5(9)
3-23-1231
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellant esitas pärast ringkonnakohtu istungit uue tõendi, millest nähtub, et kaebaja elukaaslane on lapseootel ja laps sünnib eeldatavalt umbes 21.10.2024. See tõend on asjakohane ja tuleb võtta kohtutoimikusse (HKMS § 62 lg 2).
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
11.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95 art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15). Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud. Kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95 ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning PPA lükkab taotluse tagasi (VRKS § 20 lg-d 1 ja 2).
12.PPA on igakülgselt analüüsinud, miks kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks või täiendava kaitse saajaks VRKS § 4 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub PPA otsuses toodud põhjendustega.
13.Ringkonnakohus selgitas 12.01.2024 otsuses asjas nr 3-23-576 (p 13) järgmist: „Asjas kogutud päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. 1 Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Päritoluriigi teabe järgi2 on 2023. a novembri seisuga alustatud 776 kriminaalasja inimeste vastu seoses nende Ukraina sõja vastase tegevusega (see arv hõlmab tervet hulka Venemaa kriminaalkoodeksi alusel karistatavaid süütegusid, sh terrorismi, vandalismi jms). Vangistus või sellega võrreldav karistus on määratud vähem kui pooltel juhtudel, kuigi tuleb möönda, et 2023. a-l on võrreldes 2022. a-ga kasvanud nii kriminaalmenetluste arv kui ka vangistusega karistamiste arv. Üldisemalt poliitilistest
Täpsemate arvude kohta on info erinev, vrd nt https://www.newsweek.com/russia-war-ukraine-pollsterchronicles-1848315 ja https://www.voanews.com/a/russia-s-shifting-public-opinion-on-the-war-in-ukraine/7255792.html.
3-23-1231 põhjustest ajendatud kriminaalmenetluse arvuks on päritoluriigi teabes3 hinnatud 2022. a-l 701 ja 2023. a-l (novembri seisuga) 495 /.../. Viidatud poliitilistel põhjustel alustatud kriminaalmenetluste arvud hõlmavad ka nt osalemist erinevates (sh usulistes) organisatsioonides ja liikumistes /.../. Pelgalt kinnipidamine, ülekuulamine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.“ Need asjaolud kinnitavad, et poliitilistel põhjustel tagakiusamine ohustab Venemaal vaid selliseid inimesi, kes väljendavad võimukriitilist meelsust järjepidevalt; muudel juhtudel on inimõiguste rikkumine võimalik vaid juhuslikult.
14.Kaebaja ei lahkunud Venemaalt põhjendatud tagakiusamishirmu tõttu, s.o sellistel asjaoludel, mille tõttu tuleks teda tunnustada pagulasena. Kuigi kaebaja on Venemaal viibides vähesel määral kritiseerinud Venemaa riigivõimu tegevust, pidades Krimmi Ukraina osaks, ja osalenud meeleavaldusel, ei kaasnenud sellega Venemaa riigivõimu poolne tagakiusamine. Kaebajat karistati rahatrahviga meeleavaldusel osalemise eest. Pole välistatud, et kaebajat karistati rahatrahvi või ööpäevase arestiga ka 2019. a-l. Ka kogumis ei ole kumbki sanktsioon sellise tõsidusega, et pidada seda tagakiusamiseks. Kaebaja käitumine meelsuse avaldamisel ei olnud sellise järjepidevusega, et oleks alust arvata, et päritoluriiki naastes jätkaks ta süstemaatiliselt ametivõimude kritiseerimist ja teda ähvardaks seetõttu inimõiguste raske rikkumine.
15.Väited, et kaebajale edastati päritoluriigi siseministeeriumi Tveri linna osakonna poolt kutsed ja teda käidi päritoluriigis kodust otsimas, ei ole usutavad. Vastustaja märkis vastuses kaebusele õigesti, et kuigi kutsed on allkirjastanud sama ametnik, erinevad allkirjad oluliselt, samuti on kutsetes sedavõrd ohtralt kirjavigu, viga aadressi kirjutamisel ja ka kutse saatja nimetus on märgitud erinevalt. Need asjaolud kogumis annavad alust oletada, et dokumendid ei ole ehtsad ja kaebaja väited tema otsimisest on ebausaldusväärsed.
16.Eemaldatud vastavalt resolutsiooni p. 5.
17.Pagulase staatuse saamiseks võivad anda aluse ka pärast päritoluriigist lahkumist muutunud asjaolud (vt põhjalikumalt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Pärast Eestisse saabumist on kaebaja osalenud ühel Venemaa riigivõimu vastasel meeleavaldusel ja teinud sotsiaalmeedias postituse, mille ta hiljem kustutas, kuid puuduvad tõendid, et ta oleks siin muul viisil avaldanud oma poliitilist meelsust. Needki sündmused ei ole kogumis piisavad, et pidada tagakiusamise ohtu tegelikuks ja põhjendatuks.
18.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks. Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul. Kaebajat ei ähvarda päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kaebaja ei satuks päritoluriiki väljasaatmise korral tõsisesse ohtu, eelkõige ei ähvarda teda surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ega karistamine. Samuti ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks tingida kaebaja elu ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise, kui ta peaks Venemaale naasma. Olukord päritoluriigis pole selline, mis takistaks kaebaja tagasipöördumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja toonud eluliselt usutavalt esile isiklikult temaga või mõne tema pereliikmega seotud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et kaebajal on võrreldes teiste tsiviilisikutega oluliselt suurem oht sattuda vägivalla ohvriks.
19.Kaebaja soov abielluda ja elukaaslase lapseootus ei ole asjaolud, mida tuleks arvestada rahvusvahelise kaitse andmisel.
20.Lahkumisettekirjutus oli selle tegemise ajal õiguspärane (VSS § 7 lg 1, § 72 lg-d 1, 11 ja 4). Apellandi väited selles osas tuginevad vaid sellele, et kaebajat ähvardab päritoluriigis tagakiusamine. Kuna ringkonnakohus seda ohtu tegelikuks ei pea, ei olnud lahkumisettekirjutus õigusvastane.
21.Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada ka pärast selle tegemist tekkinud või muutunud asjaoludega, mis võivad mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui pärast lahkumisettekirjutuse tegemist muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise lahkumisettekirjutuse tegemine enam õiguspärane, tuleb see tühistada, sõltumata sellest, kas haldusakt oli andmise ajal õiguspärane. Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures arvesse võtta lapse huve, perekonnaelu ja välismaalase tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32).
22.Kohtumenetluses käigus ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annaks alust pidada kaebaja väljasaatmist VSS § 171 järgi lubamatuks. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks terviseprobleeme, mis takistaks Eestist lahkumist.
23.Kaebaja elab väidetavalt alates 2022. a juunist koos Eesti kodaniku Cga, nad soovivad abielluda ning kaebaja elukaaslane on lapseootel. Elukaaslase olemasolu väitis kaebaja siiski esmalt alles apellatsioonimenetluses 02.02.2024 menetlusdokumendis. Varjupaigamenetluses 21.12.2022 vestlusel väitis kaebaja, et tal ei ole Eestis elukaaslast (vt 30.06.2023 vastus kaebusele, lisa 27, küsimus nr 25). Esitatud tõendite valguses ei pea ringkonnakohus usutavaks, et kooselu algas enne PPA otsuse tegemist. Kaebaja ei ole abiellunud, kuigi esitas selleks avalduse maakohtule ning kaebaja elukaaslane on tasunud abiellumiseks vajaliku riigilõivu. Seega lõi kaebaja Eestis perekonna olukorras, kus ta oli teadlik, et tal tuleb tõenäoliselt peatselt Eestist lahkuda. Kaebajal ei ole seetõttu Eesti kodanikuga abiellumisest tekkinud õigustatud ootust, et tal on võimalik Eestisse jääda (vrd Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 35.9). Kaebaja abikaasa on lapseootel, kuid laps sünnib eeldatavalt alles 2024. a oktoobris.
24.Perekonnaeluga seotud asjaoludega tuleb PPA-l arvestada lahkumisettekirjutuse võimalikul sundtäitmisel. Kaebajale Eestis elamisloa andmise korral tekib kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks ja lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ei ole lubatav. Kohtumenetluse lõppemiseni on vaidlustatud lahkumisettekirjutuse täitmine esialgse õiguskaitse korras peatatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2023 määrus).
25.Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane (VSS § 74 lg-d 1 ja 3). Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks pidanud tooma kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel. Väite, et kaebajat ähvardab Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine, lükkab ümber eespool tuvastatud asjaolu, et kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitsele ning tema hirm tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.
26.Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Seetõttu pole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud perekonnaeluga seotud asjaolud sissesõidukeelu õiguspärasuse seisukohalt olulised, sest PPA ei saanud nendega vaidlustatud otsuse tegemisel arvestada. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32; vt elamisloa ja sissesõidukeelu küsimuste lahendamise järjekorra kohta ka Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p-d 22 ja 23). 8(9)
3-23-1231
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks, samuti riigi õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Vastustajal pole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Riigi õigusabi osutaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
28.Arvestades, et rahvusvahelise kaitse taotluse andmeid tuleb hoida salajas (VRKS § 13), tuleb kaebajat identifitseerida võimaldavad andmed jätta avaldamata (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.